Täna jääb täpselt kuu aega kogu Eesti spordivälja selle aasta ühe tipphetkeni ehk korvpalli EM-finaalturniiri alguseni, kus Milanos toimuval C-alagrupi turniiril on mängimas ka meie rahvusmeeskond. Kuigi suvi on korvpallis tihti n-ö hapukurgihooaeg, kus tavaliselt toimub vähe ning eetrit täidavad peamiselt üleminekute uudised, siis tänavu on asjad olnud hoopis teistmoodi. Umbes kuu aega tagasi Eesti korvpalliüldsus plahvatas, kui tõstatus üles meie korvpallurite füüsiline mahajäämus konkurentidest. Tekkis palju küsimusi, et kus vahepeal lootused kõrgele tõstnud Eesti korvpall omadega siis tegelikult on? Minu vastus on, et see oleneb vaatenurgast!
Eesti koondise jaoks on Eurobasket 2022 nime kandev EM-finaalturniir taasiseseisvumise järel neljas kord nii kaugele jõuda. Seni on meil saldoks 6. (1993), 14. (2001) ja 20. (2015) koht. Ehk siis tinglikult on kohad pidevalt kehvemaks läinud, kuid arvestada tasub ka seda, et 1993. ja 2001. aastal pääses finaalturniirile 16 koondist ja 2015. aastal Riias oli see number 24, täpselt nagu nüüdki. Kõikidest nendest turniiridest on jäänud ajalukku omad jutud ja lausa müüdid ning kindlasti ei saa erandiks olema ka tänavune kord Milanos.
1993. aasta turniir on olnud justkui meie korvpalli nurgakivi ja lakmuspaber, mille järgi on kõik ülejäänud peaaegu 30 aastat hetkeseisu hinnatud. Nõukogude Liidu spordisüsteemis mängijaks kasvatatud korvpallilegendid panid meid tol hetkel tundma, et Eesti korvpall tervikuna on oluliselt tugevam ja tervem, kui see tegelikult oli. Noore riigina oli meil spordist palju tähtsamaid probleeme, millega tuli rinda pista ning kindlasti tehti enda Nõukogude Liidu spordisüsteemist lahtihaakimisega omajagu vigu. Kuna rahvusmeeskond alistas aga finaalturniiril hilisema Euroopa meistri ja lõpuks võttis ootamatult kõrge 6. koha, siis oli see tinglikult justkui katkise akna vineeriga katmine – tuul enam läbi ei puhunud, aga valus probleem jäi alles.
