Korvpallisõpradele pole kindlasti saladus, et rahvusvahelist korvpallielu kureeriv FIBA ning Euroopa tugevaimat klubisarja Euroliigat korraldav klubide ühendus (ULEB) on aastakümneid vedanud vägikaigast, mis on Euroopa korvpallile suures plaanis kõvasti kahjuks tulnud. Vaatamata kõigele on korvpall Euroopas populaarsem kui kunagi varem, maailmajao mängijad on järjepanu üle võtmas ka USA profiliigat NBA ning kõik tundub justkui ilus. “Oh ilus hetk, oh viibi veel!” on reaktsioon, millega mina neid ridu Milanos toimunud EM-finaalturniiril vahepeatuseks olevas Stockholmi lennujaamas kirjutan.
Kuigi tänavune EM-finaalturniiri kulminatsioon on selle loo kirjutamise hetkel Berliinis alles ees, on juba praeguseks selge, et Eurobasket 2022 saab olema üks suur õnnestumine. See, et erinevates alagruppides on kohal korvpalli suurimad staarid, eesotsas sloveenide imelapse Luka Doncici ja kreeklaste looduse ime Giannis Antetokounmpoga, on tekitanud EM-finaalturniiri ümber õhkkonna, mida minu hinnangul seal varem pole olnud. Valus on mõelda, et tegelikult oleks võimalik peaaegu samaväärne emotsioon püsti panna igas Euroopa valikmängude aknas. Korvpallifännid igatahes vääriksid seda.
Mida ma silmas pean? Loomulikult seda, et hooaja sees peetavates valikmängude akendes pole Euroliiga mängijatel reeglina võimalust koondist esindada. Üksikute eranditena mingid mängijad aeg-ajalt tilguvad kohale, aga suures plaanis pole klubidel tahtmist mehi ära lasta. Põhjuseks on just seesama tüli FIBA-ga. Sest kui tehtaks koostööd, siis oleks alati võimalik graafikud selliselt klappima panna, et Euroliiga teeks valikmängude ajaks pausi. Jah, Euroliiga mängude arv on kasvanud nii suureks, et neil tuleb niigi teha mitmeid kahe mängu nädalaid, aga hea tahtmise korral on kõik need probleemid lahendatavad. Aga tahtmist pole.
