Eesti korvpall peab tänavusel aastal oma 100. juubelit ning selle auks ilmub erilehel Korvpall100.ee aasta jooksul 100 intervjuud erinevate inimestega korvpalli seest ja ümbert. Lapsevanema ja innuka harrastuskorvpalluri vaadet Eesti korvpallile andis Maik-Kalev Kotsari isa Egon Kotsar, kellelt muuhulgas küsiti, kui kaua ta pojale 1-1 mängus veel vastu sai.
“Maik käis minuga pidevalt saalis trennides ja võistlustel kaasas ning sealt ilmselt see pisik talle sisse tuli. Trenni panime ta umbes 5-6-aastaselt ja juba siis avaldas ta ise selleks soovi,” meenutas Egon, kuidas Maik-Kalev Audentese Spordikooli Alar Varraku käe alla sattus.
Küsimuse peale, kas Maik-Kalevit lapsena trenni pannes oskas ta loota, et kunagi tulevikus vaatab, kuidas poeg jookseb ringi USA üliõpilasliigas ja Eesti koondise särgis, hakkas Kotsar naerma: “Ei-ei, muidugi mitte. Kus sa oskad seda ette ennustada? Aga loomulikult tekitab see rahulolu ja on uhke tunne.”
Intervjuus küsiti otse allikast, millal läks poeg isast korvpallioskustelt mööda. “Oot, kes on parem?” päris omakorda Egon lustlikult vastu ja lisas siis: “tõsiselt rääkides, ega ma Maikile enam siis vastu ei saanud, kui tal keha hakkas mehistuma. Oskustelt oli ta juba 12-13-aastaselt minust parem. Mul korvpallurina tegelikult polegi oskusi.”
Tema sõnul oli suhteliselt kiiresti näha, kuidas need kaalukausid kukuvad. “Mina ei jaga talle korvpallialaselt enam ammu mingeid õpetussõnu, pigem vastupidi,” pole Egon löödud, et juba varakult pojale pere parima korvpalluri aunimetuse kaotas.
Loe täispikka intervjuud siit: Spordist läbi imbunud perekonna pea Egon Kotsar fännab laste saavutusi
