Pole just palju mehi, kelle särk on tõmmatud pidulikult Rapla Sadolini Spordihoone lae alla. Neid on tegelikult ainult üks – Andre Pärn. Viis Eesti meistritiitlit võitnud Pärn oli nooruses kodukamara üks kõrgema lennuga ja lootustandvamaid korvpallureid ning küpsemas mängijaeas eeskujulikemaid liidreid väljakul. Mees, kes kaaskoondislaste poolt valiti rahvuskoondise kapteniks ja nuusutas praeguse Euroliiga lõhna, ongi noortele eeskujuks eelkõige oma sirgeselgse suhtumisega ja tugeva töörügamisega palliplatsil.
Andre Pärn ei ole iga sporditoimetuse kaanepoiss, kes jagaks nädalast nädalasse intervjuusid. Pigem hoidub mees liigsest tähelepanust. Seda huvitavam on teada saada, kuidas algas ta sporditee, mis on olnud suurimad kordaminekud ja takistused, milliseid mõtteid tekitab temas meie noor rahvuskoondis ja kas treeneri kõva hääl võis ta mängijana rivist välja lüüa. Neile küsimustele annab legendaarne pallur vastused endale omase muhedusega.
Alustame kõige peamisest, nimest. Kuidas sõbrad Sind kutsuvad – oled neile Andre, Pärn või ”N”(Hääldada nagu levinud poisslapsenime Enn – H.K.)?
Paremad sõbrad kutsuvad ikka N-iks. Kaugematele tuttavatele olen Andre või Pärn.
Kas mäletad, kust see nimi tuli?
See tuli Kalevi meeskonna riietusruumist. Nagu meeskondades ikka, olid paljudel hüüdnimed. Noh, seda teavad kõik, et Kuusmaa oli Sumo. Noormets oli Pühvel ja nii edasi. Ma hakkasin kutsuma Gert Kullamäed N-iks, aga siis käis sinna ette üks eesliide, millega koos see nimi kirjamusta ei kannata. Nagu Eesti vanasõna – kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Lõpuks olin mina N, küll ilma selle eeslisandita.
Räägime natuke Raplast. Me mõlemad oleme Raplast pärit ja tundub, et siia mahuvadki ära korvpall ja looming. Siit on pärit ju suur hulk teatri- ja muusikainimesi ning korvpallikaardil on kindel koht Rapla korvpallivõistkondadel. Isegi vaieldakse, kas Rapla on ikka korvpallipealinn või kultuuripealinn. Kas siis, kui Sina põlvepikkune olid, oli olukord samasugune või midagi hoopis teistsugust?
Tegelikult oli siis juba nii. Raplast on ju Mihkel Tiks. Andres Sõber küll pole täiesti Raplast, aga siiski meie maakonna inimene. Mu arust oli korvpall siis juba populaarne. Vahepeal oli periood, kus see populaarsus vajus natuke ära. Kui võtta, kas Rapla on loome- või korvpallilinn, siis eks ta on mõlemat, ei pea olema ju mingit eelistust. Loomeinimesed arvavad kindlasti ühtmoodi ja korvpalliinimesed naamoodi ja las ta nii olla.
Kuidas Sa korvpalli juurde jõudsid? Kui vanalt see juhtus ja kes sind saaliukseni viis?
Mu ema ja isa on mõlemad mingil tasemel korvpalli mänginud ja spordikoolis käinud. Ühel hetkel oli nii, et emb-kumb, kas suusatamine või korvpall. Õnneks olude sunnil jäi korvpall, sest sel ajal olid talved, kui polnud lund. Lisaks sellele oli jalg juba selline, et polnud nii suure numbriga suusasaapaid kusagilt saada. Mitte, et kossuketse oleks lihtsam olnud hankida, aga jäi korvpall. Konkreetselt trenni läksin 7-aastaselt ja esimeseks treeneriks oli Mati Jõgis.
Kui kaua Sa Raplas palli taga ajasid?
Kuni 8. klassini. Siis läksin juba TSIK-i (Tallinna Spordiinternaatkool – H.K.). 3,5 aastat olin seal ja siis tulin Raplasse tagasi. Selleks ajaks olin juba Astoga lepingu sõlminud. See oli nii-öelda proovileping, mis oli valesti tehtud. Olin tol hetkel 14- või 15-aastane ja oleks vajanud vanema allkirja, aga seda seal ei olnud. Tänu sellele sain kohe edasi minna Kalevisse. Astoga sõlmisin muidu 4-aastase lepingu. Kuutasuks oli määratud 500 krooni.
Kuidas seda Asto-aega meenutad?
Tore oli muidugi! Ma olin Asto mänge ju enne käinud vaatamas ja oli ikka profivärk. Äge oli seal noore poisina jõlkuda, aga ega ma seal väga palju mängida ei saanud. Mitte, et oleksin pidanud seal rohkem saama, aga väga hea kogemus ja see aeg on väga hästi meeles.
Pärast aastat Astos läksid juba Kalevisse. Seal olid juba vanad kalad ees. Kas jalg veidi värises ka?
Jalg otseselt ei värisenud, aga veider tunne oli, sest olid enne neid mängijaid vaadanud telekast, neid imetlenud ja alt üles vaadanud ning järgmisel hetkel oled nendega koos ühes meeskonnas. Kalev oli sel ajal ju iga noore korvpalluri unistus, kuhu kõik pääseda soovisid. Ja mina sain sinna. Loomulikult suur (Jaak) Salumets ja kõik jutud. Kõik oli uus ja treeningkoormused olid hoopis midagi muud. Kui sa ikka pärast jõusaali jalatrenni trepist üles ei saa ja pead ennast edasi tirima, siis see kehaline šokk oli suurem kui see, kellega sa seal koos olid.
Üleminek (Jaanus) Levkoi hoole alt Salumetsa taktikepi alla oli ka vist üsna järsk?
Ega Levkoi polnud ka toona selline nagu ta täna on. Ta oli ka ikka keevaline ja karm. Aga Kalevis hakkasin treenima kaks korda päevas meestega, kes olid sellega harjunud. Astos oli ka vahepeal kaks trenni päevas, aga kui sa teed seda poistega, siis see on hoopis midagi muud. Alguses oli ikka nii, et kui oli vaja massaaži minna, siis massöör ei saanud näppugi pihta panna, kui ma juba võpatasin. Keha oli lihtsalt nii suures šokis. Või näiteks see, kui ma Kalevis sain esimest korda hüppeliigese vigastuse. Jalad olid muidugi teipimata, kuna mul polnud varem sellist asja olnud. Läksin siis õhtusesse trenni – vigastada olin saanud hommikuses trennis – ja ütlesin Salumetsale, et ma ei saa kaasa teha, kuna vigastasin hüppeliigest. Selle peale vastas Salumets: ”Mis mõttes ei saa, pane kaitse peale ja tee.” Ma ei julgenud midagi vastu öelda ning trenn lõppes sellega, et kaitse oli jala nii ära hõõrunud, et sokk oli tumepunane ja kossukets pooleldi verd täis. Aga krigistasid ja tegid. Polnud midagi, et ei saa teha, sai küll.
Kas oled kogu aeg mänginud number “4”, vajadusel ka “3” ja “5” peal ja olnud meeskonna üks pikimaid või oli noorteklassides teisiti?
Ütleme nii, et päris “1” peal pole ma kunagi mänginud, aga ülejäänud positsioonidel olen. Ühel aastal viskasin 12-13 sentimeetrit pikkuses juurde ja siis mind pandi rohkem korvi alla, aga spordikoolis, kus olin juba peaaegu 2-meetrine, olin harjunud mängima tagapool. Nii et olin siis selline pikk, kes tõi palli ka üle ja sain ikka igal pool mängida. Muidugi, mida vanemaks saad, seda rohkem sind arusaadavatel põhjustel allapoole surutakse.
Oma profikarjääri esimese kolme aastaga said kohe kolm Eesti meistritiitlit. Kuna esimese kahe aasta jooksul said vähem mänguaega, siis kas võib arvata, et kolmas meistritiitel oli neist magusaim?
Jah. Seal oli see finaaliosa ja play-off’i osa üldiselt tuli jube hästi välja ka. Tegelikult olime peatreener Salumetsaga veel riius siis mingi hetk, aga lõppes kõik väga hästi.
Mis teievahelise riiu põhjustas?
Karm treener ja loll joga (Naerab.). Muud ei saagi olla. Sel ajal ei suutnud ma seda suud liiga palju kinni hoida ja nii need probleemid tekkisid. Tundus, et peatreener lihtsalt viskas mu vette, et uju, kui sa nii kõva mees oled. Aga tulin välja ka. Pärast võitu tuli ta tagasisõidul bussis minu juurde, patsutas mööda põske ja ütles: “Poja, sina teed seda, mida mina ütlen.”
Kalevisse pääsemisega kaasnes ka Eesti rahvuskoondise kutse. Kas mäletad oma esimest koondisemängu?
Ei mäleta. Mäletan, et ega ma alguses väga (mängu) ei saanud ja sel ajal neid koondisemänge nii palju polnud ka kui praegu.
Siis tuli aasta 1998 ning esimene ja kõige tõsisem vigastus, on mul õigus?
Aastat isegi niimoodi peast ei tea, aga kõige tõsisem oli teine vigastus. Esimene oli lihtsalt ristatisidemete vigastus.
Esimene oli vist pigem emotsionaalselt raskem?
Nojah, see oli lihtsalt sellisel ajal, et Kert Keskülal oli just sama trauma olnud ja ta ei saanud seda kuidagi korda. Nii öeldi mullegi mitmest suust, et nüüd ongi kõik. Ma ei tahtnud seda kuidagi uskuda, et mis mõttes kõik? Kui saab opereeritud, siis on võimalik ju kõik uuesti üles ehitada. Eks seal oli seda nooruse uljust, sest mul võttis aega ainult 4 kuud ja tegin uuesti saalis trenni. Mitte, et soovitaksin seda kellelegi, aga mul lihtsalt vedas, et ei juhtunud kohe midagi uuesti. Hiljem mõeldes tuleb mul kananahk peale, mis mul peas toimus, et sellise ajaga juba saalis tagasi olin, kus kogu koormus koondus põhimõtteliselt ühele jalale. Ju siis tahe oli nii suur ja keegi kätt ette ka ei pannud. Vedas.
Kas sealt edasi oligi järgmine suurem verstapost välisleping Lulea Plannja Basketiga?
Selle lepingu sain tänu viimasele Kalevis veedetud aastale, kui mängisime Balti liigat ja sealt tuli juba leping Plannja Basketi poolt. Liiga nimi oli vist NEBL, kus olid Soome, Rootsi ja Leedu satsid. Ei meenu, kas seal Läti omad ka olid. Mu arust oli see (Šarunas) Marciulionise käivitatud liiga, kus lennud ja kõik asjad olid tasuta. Seal läks viimane aasta väga hästi ja mängisime Plannja vastu kaks korda ning mõlemad mängud mul õnnestusid. Siis polnud veel agente ega midagi. Selles mõttes läks tolle üleminekuga hästi, et Plannja sai wild card’iga Suproligasse. Euroliiga läks sel hooajal pooleks, oli ULEB-i Euroliiga ja Suproliga, nii et sain väga-väga heas liigas mängida. See oli super kogemus!
Plannjaga samas alagrupis oli Suproligas veel Oostende Telindus, kus mängis Kullamäe, ja veel mitmeid nimekaid klubisid, eesotsas Istanbuli Efes Pilseni ja Tel-Avivi Maccabiga. Saalid olid rahvast pungil ja möll käis?
Gert mängis Oostendes jah ja minu mäletamist mööda tuli sinna poole hooaja pealt ka Rauno Pehka. Rahvahulk olenes saalist, igal pool polnud, aga Maccabiga nende kodus mängida oli ikka omaette kogemus, kui nende ultrad seal möllavad. See oli äge.
Kuidas olid Plannjas treeningtingimused võrreldes Eestis kogetuga?
Treeningmahtude osas ma sellist šokki, nagu Kalevis karjääri alguses, ei saanud enam kusagil. Okei, tegelikult sain ka, aga veidi hiljem. Keha oli juba suurte koormustega harjunud ja juba oskasid arvestada, et hooaja alguses on igalt poolt valus ning sinna pole midagi parata. Treeningmetoodikad olid natuke ikkagi erinevad. Näiteks soojendus oli treeningul eraldi osana. Tänasel päeval mõtled, et mis mõttes eraldi osana, see ju ongi nii. Aga tegelikult see kogu aeg pole Eestis nii olnud, et tehakse soojenduse plokk, vastupidavuse plokk, siis taktika osa ja nii edasi. Keha ettevalmistus oli Rootsis juba siis nii põhjalik, Eestisse tuli kõik veidi hiljem. Praegu oleme harjunud, et kõigil on igasugu vigastusi ennetavad kummid ja rullid. Rootsis olid need juba olemas, kui Eestis ei teinud nendega keegi veel mitte midagi. Lisaks sellele oli eraldi venitamise osa, mis praegu on elementaarne. Eestis öeldi, et nüüd venitage ja kõik siis ise tegid oma venitamist. Korvpalluri lemmikharjutus on ju see, et istud ja paned jalatallad kokku (Naerab.). Kas sellest üldkehaliselt kasu ka on? Okei, jalalähendajaid venitab, aga sellega asi ka piirdub.
Kui rangelt oli raamides toitumine? Kas praegu täiesti tavalised energiageelid, taastumist kiirendavad joogid ja muu säärane olid igapäevase menüü osad?
Jah, need olid seal juba olemas. Samal ajal söömine polnud meil nii joone peal kui näiteks (Martin) Müürsepal, kes mängis siis (Dušan) Ivkovici käe all. Temal kontrolliti minibaarid ka kõik üle ja söögiks olid ainult spagetid, tomatikaste ja kanaliha. See oli kõik, mis seal söögiks said. Ei olnud, et jood Coca-Colat ja sööd pitsat. Nii karm Rootsis polnud. Taastusjoogid ja asjad olid tegelikult juba olemas ka Kalevis, aga mitte nii nagu Rootsis, et lähed riietusruumi ja seal on külmkapid ja näiteks ka televiisorid. Rääkimata sellest, et ma ei pidanud enda vormi, ketse või sokke mängule viima. Mina läksin ainult kohale, ketsid ja sokid toodi kohale ning vorm rippus juba kapis. See oli Rootsis siis juba nii, Eestis pole see praegugi veel selliselt. Okei, särk tuuakse, aga ketsid ja värgid on igaühe enda mure. Eraldi oli Rootsis selline mees nagu equipment manager, kes asjaga tegeles. Pidi ütlema, kui sokid hakkasid läbi minema ja ta tõi uued. Põhimõtteliselt ei pidanud ise mitte midagi tegema peale treenimise ja mängimise.
Rootsisiseselt see hooaeg väga edukas ei olnud. Miks?
Ütleme nii, et meil sats lagunes seesmiselt ära, kuigi olime favoriidid. Põhihooaja võitsime ja siis play-off’i esimeses ringis kukkusime juba välja ja oligi kõik. Vahepeal juhtub nii, et meeskonnas kaob mängijate vahel keemia ära. Mängijad võivad head olla ja oled favoriit, aga enam asjad ei toimi ja ongi kõik.
Järgmisel hooajal läksid Belgiasse Leuven Bearsi. Kuidas sealne olukord oli? Hooaeg jäi poolikuks?
Jah, sealt tulin ära. Leuven oli mu enda valik, sest lubati palju mänguaega. Kuigi oli ka teisi pakkumisi. Oli isegi üks väga nimekas klubi (Nime jätab Pärn enda teada – H.K.), kellega oli juba leping olemas, aga valisin Belgia mänguaja pärast. Seal oli jällegi teistmoodi. Kui Rootsis olin harjunud, et tehakse kõik ette-taha ära, siis Belgias nii polnud. Kellele meeldib mugavuses sammuke tagasi minna? See tekitas trotsi. Siis oli veel treenerivahetus, kuna satsil ei läinud hästi. Sain Belgias kogemuse, mis jääb eluks ajaks meelde – päevas oli üks trenn, mis oli 5-6 tundi pikk. Tekkis tunne, et mängupäev on nagu puhkepäev. Mäng oli nii lihtne võrreldes tavalise trennipäevaga. Pluss mängus on see võimalus, et kui tõmbad ennast kraaniks, saad alati vahetust küsida. Tekkis vastupidine efekt. Me treenisime nii palju, et see hakkas meile endile vastu töötama. Kuna olin Leuvenis üks kallemaid mängijaid ja mul sai nii kõrini, siis ütlesin klubijuhtidele: ”Lõpetame äkki ära? Nii on mõlemale parem.” Nad olid nõus. Ega individuaalseltki mul seal liiga hästi ei läinud. Mind vaevas tol ajal veel kannakõõlusepõletik ja mõtlesingi, et tulen tagasi, teen ennast uuesti korda ja siis vaatan edasi.
Kas pärast Belgia kogemust on olnud veel võimalusi välismaale minna?
Jah, on olnud, aga sel ajal, kui mänguliselt oli kõik väga hästi, olid ka Eestis väga head palgad. Oli mõte isegi proovida, aga tahtsin teha ühe hooaja TTÜ/A. Le Coqi särgis ära. Minek oli hea, aga siis enne hooaja algust tuli teine vigastus. See oli veel hullem kui esimene, sest nüüd jäi terveks ainult sisemine külgside. Kõik ülejäänud – ristatid, välimine külgside, menisk – olid katki. Olin siis vist 25-aastane ja mulle sai selgeks, et väga suurt kala enam ei püüa ning tuleb end uuesti võimalikult heasse vormi saada, et Eestis mängida. Tegelikult tuli neid kilomeetreid veel päris palju.
Tuleme igapäevaste klubitegemiste juurest veel koondise juurde, käisid 2001. aastal rahvuskoondise särgis EM-il Türgis. Kuidas nüüd sellele turniirile tagasi vaatad?
Mul on sellest head mälestused. Jah, saime Jugoslaavia käest 50-ga ja võib imestada, et mis seal head on. Aga Saksamaaga esimene mäng tuli meil täiesti okeilt välja. Kui vaadata nende roster’it pluss see, kuidas seal (Dirk) Nowitzkit kohtunike poolt hoiti, siis tegelikult me Sakamaa vastu ei teinud sugugi halba mängu. Horvaatiaga oli meil samuti võimalus olemas. Mitte, et meil seal superhästi läks, aga kui üks mäng välja arvata, polnud midagi hullu. Lisaks olid seal puudu ju Kuusmaa ja Kullamäe, kes suures osas selle satsi sinna tassisid.
Kas koos nendega oleks võinud sinna suuremat kala minna püüdma?
Nojah, see on jälle nende oleksite koht. Oleks lehmal rattad all, oleks ta piimaauto (Naerab.).
Ja nüüd jõuame New Balance Rapla juurde. Mina käisin tol hooajal kõikidel Rapla mängudel ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mälestused endiselt eredad. Koolijütsile oli see väga vinge hooaeg. Kas ka Sulle?
Jaa. See oli uus klubi. Loomulikult olin mõningate asjadega harjunud teistmoodi, nagu ikka. Polnud ka klubi eestvedajatel sellist kogemust, et mis see endast üldse kujutab. Kui ma mõtlen selle hooaja peale, siis minu arust mängisime jumala hästi. Sellise eelarvega panime ka Balti liigas vähe tihedamaid satse kotti. Siis veel see play-off’i aplaava Tartuga. Tegelikult esimese aasta sats jättis väga sügava jälje. Ei tuldud niisama, et vahet pole, kas võidame või kaotame, ikka mängiti võidu peale. Tookord lõppes hooaeg nii, kuigi oleks näpuga antud hetke reeglites järge aetud, oleks tegelikult pidanud Rapla sealt Tartu asemel edasi saama.
On Su karjääri jooksul midagi sarnast juhtunud, et massirüseluse tõttu mängitakse 2 vs. 3 kohtumine lõpuni?
Niisama rüselusi on olnud, aga taolist värki kindlasti mitte. Minu teada Eesti meistriliigas polegi sellist asja enne ega pärast juhtunud. Kui hakata natukene antud olukorra peale mõtlema, siis pole ju loogiline, et olukord võiks niimoodi lõppeda. Igal juhul peaks võitma sats, kellel on kolm mängijat, aga eks kõigil oli seal pea laiali otsas ja keegi midagi aru ei saanud. Läks seekord nii. Tagantjärele naljakas lugu, mida meenutada.
Järgnes Kuusmaa kutse BC Kalev/Cramosse, kes tegi selle nime all oma esimest tulemist.
Jah, New Balance’is oli mul hea hooaeg olnud. Pärast vigastust tegin sellise hooaja. Aga sel korral nägin ma muidugi kordades rohkem vaeva kui esimese trauma järel, kui mõtlesin, et ju kuidagi ikka saab. Basseinis veedetud aja ja 4-tunniste trennide eest oli tasu see, et järgmine hooaeg nii hästi välja kukkus.
Oled Sa hiljem mõelnud, kas ja kui palju vigastused on Su karjääri mõjutanud?
Muidugi on. See on päriselt ka nii, et vigastus võtab sul kogu aeg käike vähemaks. Lõpuks sõidadki kahe käiguga, aga pead vastased kuidagi ära petma, sest teised panevad ju kõikide käikudega. See kärbib kogu aeg su tiibu. Lisaks tuleb vanus peale ja kui sa hommikul liigud trepist alla ühe astme kaupa, siis hakkad mõtlema, et milleks mul seda vaja on. Ilmselgelt oli selleks hetkeks kilometraaž juba nii suur, et tuli väheke kõrvale astuda.
Teine aspekt on kindlasti vaimne. Ei lähe igasse võitlusesse sisse ja ei tule soovi minna alley-oop’i panema Paides (viide olukorrale, kus Andre Pärn sai oma esimese vigastuse – H.K.)?
Pooltel olukordadest oleks pidanud minema, aga enam ei lähe ja seetõttu polnud ma enam nii efektiivne. Sel hetkel polnud ma enam nii hea mängumees.
Kas oli BC Kalev/Cramo esimese hooaja mängijana tunda ka, et see meeskond jääb pikaks ajaks Eesti korvpalli valitsejaks?
Oli küll. Nad olid ambitsioonikad. See oli nende teine aasta, sest eelmisel hooajal nad võitsid Ehitustööriista nime all. Nad olid näljased ja raha oli neil ka. Mina uskusin küll, et jäävad pikalt. Tartu oli ka tol aastal väga tugev ja finaalis jäime 0-2 taha ning seis oli juba üpris hapu. Siis tuli võistkonna boss saali, pani kõikidele mängijatele lauale boonuspaketi ning lõpuks võitsime seeria vist 4:3.
Kas võib öelda, et pärast BC Kalev/Cramo hooaega tegid Sa tippkorvpallist sammukese tagasi ja jätkasid poolprofessionaalsel tasemel? Sel ajal alustasid Sa paralleelselt ju ettevõtjakarjääri.
Isegi poole Kalev/Cramo hooaja pealt hakkasin tegelema. Tuli vanus peale ja oli vaja hakata tagalat kindlustama.
Sellest ajast oli kahe trenni asemel üks trenn päevas?
Jah, aga aastaid tegin nii, et hommikuse jõusaaliosa tegin ise, siis olin tööl ja õhtul oli meeskonna trenn. Raplas mängitud aastatel olid täpselt samamoodi.
Milline treenija Sa nooremana olid? Kuna oled alati olnud meeskondade üks tugevamaid kujusid, siis kas see tuli martpoomiliku töörügamisega või oli ühtteist kaasa antud ka looduse poolt?
Ma arvan, et alguses oli looduse poolt antud. Mingist hetkest hakkasin ise juurde tegema. Väga hea karjääri teinud Kristjan Kangur on näiteks samamoodi liikunud. Vanuse lisandudes hakatakse endaga tegelema ja see ongi asja võti, mis laseb kaua mängida, et keha vastu peaks. Teine, kes oli algusest peale ropp töötegija, oli Valmo Kriisa. Nooremas eas mina selline kindlasti polnud. Kui tulid vigastused, sain aru, et mu keha ei püsi koos, kui ma ise ei tee tööd. Ja nii saingi neid (mängija)aastaid juurde.
Sa oled peaaegu kõikides Eesti Meistriliiga meeskondades mänginud. Kas neil on olnud professionaalseid erinevusi, mida Sa oskad välja tuua? Näiteks Rakvere Tarvas olid pallid olnud vahepeal vist liiga tühjad. Oskad Sa nende meeskondade erinevusi välja tuua?
Rakveres olid pallid liiga täis või liiga tühjad. Need erinevused tekivad suures osas vastavalt rahakotile. Pirita ja edasine Tallinna Kalev olid ikkagi poolprofessionaalsed. Tänast seisu ma ei tea, aga tol hetkel ei saanud öelda, et tegemist on profisatsiga. Enam-vähem kõik käisid tööl ja õhtul tuldi trenni. Mõned üksikud mängijad olid profid, aga see pole päris profimeeskond ning sa ei saa ka eeldada ja nõuda, et seal oleksid asjad samamoodi kui Kalev/Cramos. Kui võtta treeningute ülesehitus, maht ja kas ehitatakse noori mängijaid, siis tõstaksin kindlasti esile Rapla. Seal konkreetselt keskendutakse noortele ja kui on talenti ja töötahet, siis saad ka võimaluse. Kindlasti panustati 1990. aastate Kalevis, hiljem Kalev/Cramos ja Tartus organisatoorse poole peal rohkem. Teistel oli rahakott lihtsalt õhem. Aga muidu küll üht või teist esile ei tõstaks.
Aastal 2012 jõudsid tagasi Raplasse, kus ootasid Sind ees Su vennad Madis Pärn ja Martin Limberg. Kuidas vendadega koos mängida oli?
Hea oli. Seal satsis oli samasugune efekt, nagu oli kunagi New Balance’is. Kõik olid hästi näljased noored kutid, kes tahtsid väga palju. Satsis oli positiivne energia sees ja hea olla ning mulle väga meeldisid Raplas veedetud aastad. Isegi kui ma poleks Raplast pärit, olen kindel, et räägiksin sama juttu.
Raplaga võidetud pronksmedal oli vist sama väärtuslik kui mõnigi meistritiitel, mille oled võitnud?
Jaa, seda püüti pikalt, kuid esimestel aastatel oli Tarvas kogu aeg ees. Lõpuks saadi sellest künkast üle ja muidugi oli see meeskonnale ning kogukonnale väga suur asi.
Mida mäletad 2015. aasta 27. detsembrist (Andre Pärna lahkumismängu kuupäev – H.K.)?
Kui sa niimoodi küsid, siis muidugi tuleb meelde. Muidu ma eriline kuupäevamees pole. Võimas oli! Mis saab olla parem, kui minna pensionile ning selline hunnik rahvast on sind nii-öelda ära saatmas. See oli super. Ega meil polnud see tehtud nii, et oleks keegi korraldaja, kes teeb kavad ja asjad. Tegelikult tehti kõike põlve otsas, aga välja tuli nii, nagu kõik oleks hästi organiseeritud ja täpselt paigas. Tegelikult tegutsesime hoo pealt.
Kes selle mängu mõtte veerema pani?
Minu hea sõber Rain Ilves tegeles ürituse igapäevaste asjaajamistega. Aga ma arvan, et ma ütlesin ise kunagi Jaak Karbile (Rapla Avis Utilitase mänedžer – H.K.), et seda mängu ma tahan küll. See oli minu mõnetine põhjendatud enesekindlus, kus olin kindel, et kõik need vanad ässad, kellega koos seda pori närisime, tuleksid kohale. Ja nad tulid ning siis polnud minul selle mängu osas enam mingit küsimust.
On Sul iidoleid ka olnud?
Mingi eani oli küll. Noore poisina fännasin (Michael) Jordanit, aga teatud vanusesse jõudes see lõppes. Loomulikult vaatan tänasel päeval samuti NBA-d ja Euroliigat, aga ma pole kellegi fänn. Hea on lihtsalt vaadata. Võib-olla on see seotud olukorraga, et kui jõuda teatud tasemele, siis on see kuidagi ego värk. Ma ei tea.
Jordani ja Bullsi sarja “The Last Dance” oled juba jõudnud vaadata?
Vaatasin ja ei olnud vaimustuses. Mingid põnevad kohad olid. Nagu ka igal pool mujal on räägitud, siis dokumentaaliks seda nimetada on ilmselge liialdus.
Oskad Sa välja tuua mõne mängija, kes on olnud kõige ebamugavam vastane väljakul? Martin Müürsepp mainis Sinu lahkumismängus Sind ja Sinu kaitsetegevust.
Kindlasti oli ka minu jaoks Müürsepp üks ebamugavamaid oma liikuvuse ja pikkade kätega. Ma usun, et see, kes on ebamugav vastane, oleneb mängust ja paljudest asjadest. Mingil perioodil oli ebamugav, kui hakati seda pea kuklasse ajamist ja pikali viskamist tegema. Mäletan, et noore mängijana tekkis segadus, et mis ma seal jõusaalis käin, kui vennad lendavad iga puudutuse peale pikali. Siis ei hinnanud kohtunikud noori üldse ja pigem hoiti vanakesi ning kui keegi vanadest lendas pikali, siis oli selge, et ilmselt noor tegi vea. Täna hoitakse samamoodi NBA superstaare. Nimesid ma ei nimeta, aga ju kõik teavad, kes need kõige suuremad eneseloopijad olnud on (Naerab.).
Sa said Moskvas 3×3 korvpalli MM-hõbemedali. Kuidas selle ala juurde jõudsid?
Eks kunagi sai tänavakossu mängitud ja mingil ajal hakkasime Moskvas mängimas käima. Seda asja ajas vist Sten-Erik Jantson ja saime sealt peaaegu jackpot’i kätte. Huvitav formaat, kuigi tänaseks on see läinud veel intensiivsemaks ja agressiivsemaks ning pole enam sama mäng, mis kunagi. Pead olema väga-väga heas vormis, et 3×3 korralikult mängida.
Millised treenerid Sulle rohkem sobivad, kas (Željko) Obradovici ja (Šarunas) Jasikeviciuse tüüpi räuskajad või pigem sellise akadeemilisema lähenemisega lootsid?
Ei oska öelda, kumb variant on parem. Siin ei saa tuua ka näiteid, et vaadake, NBA-s ei ole ju nii. NBA-s ei ole kahjuks treeneritel absoluutselt mingisugust võimu, võib-olla välja arvatud mõnel persoonil. See on üldse teine maailm. Mulle meeldib kindlasti see, kes karjub. Ei meeldi mulle ka tavaelus need, kes vaikselt midagi pobisevad ja kirjutavad sulle e-mailis, kuidas kõik on väga halvasti. Pigem ütle näkku, karju. Nii on kõigil lihtsam. Pigem eelistan karmikäelisust. Mõni võtab karjumist jube suure traumaga, aga kahjuks platsi peal ei saa öelda vaikselt, et tule eest ära, see on võitlus. Parem on, kui treener edastab oma sõnumid samuti selliselt. Võib-olla 10 aasta pärast pole enam ühtegi räuskajat. Kui võtad kõik tituleeritud treenerid, siis nad on pigem karjujad ja ilmselgelt pole nad tiitleid saanud niisama. (Dimitrios) Itoudis röögib samamoodi, ehkki tema miimika pole nii värvikas kui Obradovicil või Jasikeviciusel.
Kui vaatad meie praegust rahvuskoondist, siis mis arvad, kas lootus, et tegemist on meie uue kuldse generatsiooniga, on õigustatud.
Kui ma vaatan neid kujusid, siis mina küll ootan. Ma ei tea, kas see on lootus või põhjendatud ootus, aga kujud on head. Oskust on, suurust on, tehnilisust on. Ma ei ütle küll, et see haip on põhjendamatu. Kas seda nii palju peab olema, on iseküsimus. Praegu on meil meedia ja sotsiaalmeedia ajastu, las ta siis olla.
Mis Sa Jorri (Andres Sõbra hüüdnimi – H.K.) mõttest arvad, et ehk oleks mõistlik amatöörliiga luua? Kuidas suhtud Eesti-Läti liigasse?
Teeme amatöörliiga ja töömeestepunt läheb õhtul Kalev/Cramoga mängima? See jutt ei päde. Tänase seisuga lakume pikalt neid koroonahaavu, aga mina usun, et sellest tullakse välja. Profisatsi pidamiseks pole vaja mingit ulme eelarvet. Ilmselgelt, kui eelarved kukuvad, ei näe teatud vanuses mehed mõtet mängida või hakkavad Rahvaliigat toksima. Noori kutte tuleb ju kogu aeg peale, kes tahavad mängida ja nende palgasoov pole nii suur. Mina kindlasti ei poolda (amatöörliigat). Eesti-Läti korvpalliliigas on hetkel mänge kole vähe, aga üldiselt võiks sellega edasi minna.
Sa tegutsed praegu ettevõtjana ehitusvaldkonnas. Kas näeksid ennast tulevikus veel ka korvpallivallas tegutsemas? Meil on ju küll endisi tippmängijaid, kes praegu on mõne klubi juures treenerid või spordidirektorid.
Pigem mitte. Treeneritöö on nii närviline ja ega sa seal väga hästi tasustatud pole. Treeneritöö välistan. Agenditöö nõuab jällegi palju suhtlemist ja ma ei pea ennast nii suhtlusaltiks inimeseks. Praegu üritan Raplale kasulik olla oma arvamustega, aga sellega asi piirdub.
Toomas Annuk (Rapla Avis Utilitase peatreener – H.K.) küsib Sinult nõu, kui ta ise hätta jääb?
See pole nii, et ta küsib. Me suhtleme igapäevaselt ja tean Rapla meeskonna siseelu kohta põhimõtteliselt kõike. Loomulikult arutame asju, aga mina pole treener ja kui saan abiks olla, on hea, kui ei saa, pole ka midagi.
Olid 22 aastat profikorvpallur. Kas see Andre Pärn, kes läks kunagi Astosse ja see, kes lõpetas Raplas karjääri, on sama inimene ja korvpallur?
Kindlasti pole ma sama inimene ja korvpallur. Esiteks vanuse ja kogemustega inimene muutub. Teiseks, mina ei alustanud korvpalli mängimist raha pärast. Mulle lihtsalt meeldis. Aga kui jõuad profitasemele, pead tegema asju, mis sulle väga ei meeldi. Mida ma selle aja jooksul nii mängija kui inimesena kõige rohkem õppisin, oli pingutama ja kannatama valu, et jõuda oma eesmärgini. See on kindlasti asi, mis sealt sain. See on leierdatud jutt, aga kui tipptasemel korvpalluril kusagilt ei valuta, on midagi valesti.
Kas Eesti läbi aegade parima algviisiku peale oled mõelnud?
Ei ole. Neid on halb reastada. Ajastud on erinevad, igal ajastul on omad megamängijad olnud. Need, kes kolmkümmend aastat tagasi olid kõvad mängumehed, poleks täna suure tõenäosusega midagi. Need, kes väidavad, et 30 aasta tagused superstaarid mängiksid ka täna täiesti vabalt… naerukoht. Kindlasti tänased mängijad on kiiremad, võimsamad ja agressiivsemad. Võib-olla kombineerituse mõttes mitte nii head, aga selle kõik kompenseerib füüsiline võimsus ja agressiivsus. Selgelt kõige parem mängija, kellega koos olen mänginud, on Martin Müürsepp.
Provotseerin Sind veidi lõpetuseks. Kes võidaks mängu, kas praegune Eesti rahvusmeeskond või tippvormis N-rühm?
No see on lihtne. N-rühm muidugi (Naerab.)!
Intervjueeris: Henry Kaldas
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
