INTERVJUU | Carlos Jürgens: esimese ülikooliaasta algus oli kultuurišokk!

-Carlos Jürgens | Foto: Siim Semiskar

Eelmisel hooajal ühena neljast Eesti noormehest USA ülikooliliigas NCAA korvpallitarkust omandanud Carlos Jürgens saab erinevalt mitmest teisest saatusekaaslasest tänavu suvel pikalt veeta kodumaal ning treenida kodustes tingimustes oma teiseks ülikoolihooajaks.

Korvpall24.ee portaal tabas 20-aastase ja 193 cm pikkuse tagamängija Rakvere 3×3 etapilt, kus noormehel õnnestus koos kaaslastega ilusat ilma nautides finaali jõuda. Palusime Jürgensil vaadata tagasi oma debüüthooajale Oral Robertsi kolledžis ning uurisime tema mõtteid ja plaane selleks suveks.

Uustulnukana ülikoolihooajal 30 mänguga keskmiselt 4,6 punkti, 2 resultatiivset söötu, 1,8 lauapalli ja 0,8 vaheltlõiget kirja saanud tartlane tahab sel suvel proovida enda arendamisel ka veidi teistsugust lähenemist, näiteks joogat. Loomulikult ei puudu treeningplaanist ÜKE treeningud ja viskemasinaga harjutamine.

Oled praegu kodus, naudid ilma ja teed kaasa 3×3 korvpallis. Mis tunne on?

Polnud kunagi nii kaua kodust eemal olnud. See on väga mõnus tunne tulla tagasi, olla koos sõprade ja perega. Üheksa kuud polnud neid näinud. Üritan kõike hästi aeglaselt võtta ja siis vaikselt uuesti ennast üles ehitama hakata. Aga mitte päris samamoodi nagu tavaliselt. Olen siin proovinud erinevaid asju: teha joogat, füsioterapeutide juures harjutusi ning üritan oma keha teistmoodi arendada. Siin on ikka väga mõnus, Eesti jääb alati koduks.

Kaua Eestis oled olnud ja millal tagasi USA-sse lähed?

Tulin tagasi mai alguses. Just ostsime piletid, tagasi lendan 13. augustil. Sisuliselt anti mulle ja teistele rahvusvahelistele mängijatele kogu suvi, et võime pikemaks koju jääda. Suve keskel on ülikoolis küll väike laager, aga peaksin ise sinna lennupiletid ostma ja läheks kalliks. Olen siin ja vastutan ise oma arengu eest. Lähen tagasi kindlasti tugevamana.

Suvel treenid ise ennast ja peamine rõhk läheb füüsise peale?

Peamiselt ise, aga rääkinud olen paljude treeneritega. Teen Tartus ÜKE-t kergejõustikutreeneri Aigar Kukega ja siis muidugi viskan igapäevaselt. Mitte lihtsalt tavalised saalitreeningud, vaid viskemasinaga, et palju korduseid teha ja kindlust koguda.

Kuidas esimene ülikooliaasta Sind korvpallurina muutis?

Sain alguses ikka kõva kultuurišoki. Korvpalliteadmised arenesid kindlasti kõvasti. Treener on meil väga kogenud, austan ja usaldan iga tema käsku. Õppisin juurde inglisekeelseid termineid ja sain uusi teadmisi. Ülikoolis on taustatiimis palju abilisi. Seetõttu nähakse väikeseid detaile ja antakse teada, millele rohkem tähelepanu pöörama või keskenduma.

Kas tunned, et üks aasta selja taga USA-sse tagasi minnes on kindlam tunne?

Muidugi. Nüüd ma tean, mis mind ees ootab. Esimesel aastal olin ma täiesti üksi seal, kõik oli uus: keel, korvpall, uued meeskonnakaaslased. Midagi sellist pole mul kunagi varem elus olnud ning see mõjutas kõvasti. Nüüd tagasi minnes on sõbrad ees ootamas. Meie ülikooli ei ole võetud suvalisi vendi kokku, vaid keskendusime koolile, sõprussuhete loomisele ja vastutame üksteise eest.

Ootad ka korvpalliplatsil suuremat rolli?

Selleks pean ikka esmalt ennast tõestama. Tagasi minnes pean oma enesehinnangut ja enesekindlust muutma ning endale kinnitama, et olen meeskonna põhimees ja teen kõiki asju, mida vaja.

Mõned mehed teil lõpetavad ülikooli. Palju sellest tingituna koosseis muutub?

Kaks lõpetasid, üks läks teise ülikooli. Juurde tuleb seega umbes kolm mängijat, kellest kaks on kindlad juba. Mängijate värbamine kindlasti käib: käiakse kohapeal mängijaid vaatamas, nendega rääkimas ja uuritakse, et mängija oleks meie keskkonda sobiv.

Kuidas Sul tagaliinis konkurents on?

Kui ennast heast küljest ei näita, siis ilmuvad uued mehed asemele. USA tagamehed on sitked, lühikesed, intensiivsed ja atleetlikud hagijad, kes küll tihtipeale pole nii rahulikud ja targad. Nad ainult jookseks ja jookseks. Minu eelis on see, et suudan tempot aeglustada ja mängu kontrolli alla võtta ning olen ka tagamängija kohta veidi pikem.

Kas keegi meestekoondise juurest Sinuga veel ühendust võtnud pole?

Ei ole. Muidugi tahaksin kunagi Eesti koondisesse kuuluda. Olen iga aasta mänginud (erinevates noortekoondistes – toim.) ja see on alati hea kogemus olnud. Usun, et saaksin hakkama küll, aga sooviks tulevikus olla põhimängija. Tahan koondise eest mängida siis, kui minus on võimekust seal mänge mõjutada. Hetkel selle peale ei mõtle, kuna keskenduda on vaja väiksematele detailidele.

Sinu jutu järgi jääb mulje, et eesmärk on profikorvpall?

Kindlasti!

Ülikoolis plaanid neli aastat ära käia ja siis lõpetada?

Ma tahan karjääriga edasi minna, kui õnnestub saada professionaalina kuskil leping. Ülikoolikraad pole nii tähtis, sest seda saab alati järele teha. Mu eesmärk on alati kas parem ülikool, professionaalsem liiga või lihtsalt, et areng pidevalt toimuks.

apellet.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar