INTERVJUU 1/2 | Liidri lahkumise järel vaadatakse South Carolinas nüüd Maik-Kalev Kotsari otsa

-Maik-Kalev Kotsar | AFP/Scanpix

Eesti korvpallikoondislane Maik-Kalev Kotsar sai mais veidi Eestis puhata, kuid juba juuni esimesel päeval lendab 211 cm pikkune hiiglane tagasi USA-sse oma koduülikooli South Carolinasse. Kuna 22-aastane eestlane alustab ülikoolitiimis neljandat hooaega, siis palus peatreener Frank Martin tal tulla varakult kohale, et olla mentoriks tiimi uustulnukatele.

Kotsari eelmine hooaeg oli statistiliselt kerge tagasiminek ning ka meeskond jäi teist aastat järjest NCAA finaalturniirilt välja. Eestlasest korvialune hiiglane kinnitas Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus, et oma viimasel ülikooliaastal teeb ta kõik selleks, et tiim taas finaalturniirile juhtida.

Kuna senine South Carolina Gamecocksi korvialune liider Chris Silva lõpetas möödunud hooajal kooli, siis on Kotsar ainus mees, kes Frank Martini käe all pallinud kolm aastat. Seetõttu ongi Kotsari õlgadel suurem kohustus kui kunagi varem ning uustulnukate pilgud saavad raskel hetkel olema pööratud just meie mehe suunas, et leida toetust ja kindlust.

Kas Eestis olles ainult puhkasid või tegid kergelt ka trenni?

Jah, enam-vähem hoidsin seisundit, et tagasi minnes ei oleks vorm kadunud.

Mängisid kaasa ka Tallinna meistrivõistlustel. Kuidas meeldis?

See oli väga mõnus. Tuli meelde selline nooruspõlve aeg, kui sai lihtsalt oma lõbuks mängida. Mingeid kohustusi ei olnud peal ega midagi. Lihtsalt lähed ja mängid.

Tulles Su lõppenud hooaja juurde, siis kuidas sellele ise tagasi vaatad?

Esiteks ütleks seda, et ei ole hooajaga väga rahul. Oli hästi palju elemente, mis jäid kripeldama ja järgmisel hooajal on siis vaja palju paremini mängida. Arenguruumi on veel kõvasti võrreldes selle aastaga ja natukene jäi kripeldama küll.

Su kolme kolledžihooaja statistika oli küllalt sarnane, aga kas oskuste poolest oled selle ajaga edasi arenenud?

Ma arvan, et individuaalselt olen ikka edasi läinud ja oskused on paremaks läinud. Aga nüüd peab seda ka palliplatsil ning võistlustel näitama. Seda pole suutnud piisavalt efektiivselt veel teha ja pean õige mooduse järgmiseks hooajaks välja mõtlema.

Sinu esimesel kolledžiaastal olid meeskonnas sellised mehed nagu Sindarius Thornwell ja P. J. Dozier, kes läksid edasi NBA-sse. Kas tänu sellele oli debüüthooajal kergem mängida ja tuli ka Sul paremini välja?

Arvan, et mingil määral ikka. Oskuslikemate ja kogenumate meestega on ikka parem mängida, kuna nad mõistavad mängu paremini ja teevad kaaslased enda ümber paremaks. usun, et see on tegelikult kõigiga nii.

Kas unistusteliigasse välja jõudnud endiste meeskonnakaaslaste (Thornwell on Los Angeles Clippersi mängija ja Dozier Boston Celticsi hingekirjas – toim.) tegemisi oled ka edasi jälginud?

Natuke ikka oln jälginud ja nad on tulnud aeg-ajalt South Carolinasse, et koos trenni teha, meie trenne vaadata või lihtsalt viis-viis korvpalli mängida. Väike kontakt nendega on.

Mida nad oma elust ja tegemistest NBA-s on pajatanud?

Nad on rääkinud enamjaolt ikka seda, et aste kõrgemal on küll unistuste liiga, aga vaeva on vaja veel kõvasti rohkem näha. Iga edasi mindud sammuga tuleb tööd rohkem teha.

Kuna Sul algab neljas ehk viimane hooaeg, kas tunned enda õlgadel ka kohustust, et Sina oled see mees, kelle otsa nooremad vaatavad?

Tunnen ikka kohustust. Ma olen meil ainuke n-ö viimase aasta mees, kes on siin algusest saadik meeskonnas olnud. Tehniliselt on neljanda aasta mees ka Jair Bolden. Ta istus eelmise aasta, kuna tuli South Carolinasse üle ja siis sel aastal saab mängida. Kooliga saab ta minuga samal ajal ühele poole, aga tal on üks korvpalliaasta veel võimalik teha. Mina olen hetkeseisuga ainuke lõpetaja. Pean olema teistele eeskujuks ja suutma juhtnööre jagada.

Peatreener Frank Martin ütles kuskil välja, et soovib Sind varakult USA-sse, et saaksid uustulnukatele kohe abiks olla. Kas see ongi põhjus, miks väga kaua Eestis olla ei saa?

Jah. Ma rääkisin temaga 3×3 korvpalli MM-turniiril mängimise võimalusest ka, mis juuni lõpus tuleb. Ta ütles, et tema otseselt kätt ette ei pane, aga kuna ma olen ainuke viimase aasta mees, kes on tema käe all praegusest koosseisust kõige pikemalt mänginud, siis ta eelistaks, et ma tuleks rutem tagasi ja oleksin esimese aasta kuttidele abistajaks ja tugiisikuks.

Kas Sa tunnetad ka teatavat survet, et pead oma viimasel ülikooliaastal õnnestuma?

Jah, ikkagi viimane aasta enne profikarjääri. Tuleb hea hooaeg teha, et tulevikuväljavaated korralikud oleksid.

-Maik-Kalev Kotsar | Foto: ZUMAPRESS.com/Scanpix

Kui suur osa meeskonnast teil kahe hooaja vahel vahetub?

Sellel aastal on meeste vahetus natuke väiksem. Eelmistel aastatel muutus enam-vähem kaks kolmandikku meeskonnast. Sel aastal peaksid isegi rohkem kui pooled meestest samaks jääma. Selles mõttes on hea, et oleme juba aasta kokku mänginud ja nüüd saab seda jätkata. Varem on just see probleem olnud, et mängid kokku ja siis järgmine aasta tuleb uuesti otsast peale alustada.

Kui palju tead South Carolinasse tulevatest uustulnukatest?

Natuke olen kuulnud. Nad on kooli külastanud, aga nendega koos ma veel mänginud ei ole. Seega, midagi väga täpselt öelda ei oska.

Kes uustulnukatest kõige kõvem tegija peaks olema?

Trae Hannibal peaks olema kõige nimekam meil, kes on üks Lõuna-Carolina nimekamaid keskkoolimängijaid. Aga nagu ütlesin, mänginud ma temaga koos veel ei ole. Juuni alguses peaks ta juba ülikoolis olema ja siis peaks teda ka platsil nägema.

Kui minna Chris Silva teemaga edasi, siis tema oli South Carolina peamine korvialune liider, kuid tema nüüd lõpetas. Kas see tähendab, et Sinu jaoks on uks lahti ja suur võimalus ennast tõestada?

Ma usun, et nii on jah. Silva on läinud ja Felipe Haase läks minema. Kaks põhimeest, kes olid natuke pikemalt koolis olnud, Haase kaks ja Silva neli aastat. Lisaks minule ongi nüüd pikkadest kaks uut mängijat ja üks vanem olija.

Seega võib eeldada, et vähemalt hooaja alguses on põhiviisiku koht vaba Sinule võtmiseks?

Kas see just päris vaba on, aga kogemuste poolest olen ma teistest üle. Samas on kõik väga suure potentsiaaliga mängijad, kes meil korvi all on. Lihtsalt midagi ei tule.

Kas peatreener Martini tool kõikuma pole löönud kahe viimase hooajaga, kus finaalturniirile pääsetud pole?

Ma ei usu seda. Ma arvan, et ta on ikka väga hea treener ja ma kahtlen, et tema tool oleks kõikuma löönud.

Mis teil meeskondlikud eesmärgid uueks hooajaks on?

Põhiline eesmärk on NCAA finaalturniirile jõuda ja seal võimalikult kaugele pääseda. Täpsemaid ja spetsiifilisi eesmärke pole veel seatud.

Kuidas tunnetad, kas olete eelmise hooajaga võrreldes nõrgemad või tugevamad?

Arvan, et oleme tugevamad, kuna üks asi, mis meil mullusest kripeldama jäi, oli just halb algus. Esimese kümne konverentsivälise mängu jooksul suutsime mõned lihtsad võidud käest lasta ja seetõttu ei saanud me ka NCAA turniirile. Kuigi Chris Silvat enam meeskonnas pole, siis kokkumäng on meil parem ja häid uustulnukaid tuleb ka juurde. Ma arvan, et meil on täitsa hea võimalus finaalturniirile jõuda.

Kui Sa nüüd 1. juunil USA-sse lähed, siis kuidas teie suvine treening välja hakkab nägema?

Alguses palju muud ei olegi, kui individuaalne töö meeskonna juures. Viskamine, pallikäsitlus, jalgade töö – kõik sellised asjad. Jõusaalis teeme muidugi tööd. Ühesõnaga kõik selleks, et saada plahvatuslikumaks. Samuti teeme ka natuke koolitükke. Augusti lõpus algab füüsiline ettevalmistus ja hakkame end konditsiooni viima, joonejookse ja muud taolist tegema, et oleksime trennideks valmis, mis septembri lõpus või oktoobri alguses algavad. Esimene mäng on oktoobri lõpus või novembri alguses, enne neid on tavaliselt sõpruskohtumised.

Jätkub…


Kuna juttu Maikiga jätkus kauemaks, siis jagasime intervjuu kaheks osaks. Varsti on tulemas ka usutluse teine pool, kus keskendume peamiselt üldisemalt Eesti korvpallile, Kotsari enda tulevikule, Henri Drelli võimalustele NBA-sse pääseda ning teistele korvpallisõpradele kindlasti põnevust pakkuvatele teemadele. Püsige lainel!

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar