fbpx
Close

INTERVJUU | Hoovisportlasest korvpallur Mait Käbin: Sokust, Kuusmaast ja Pehkast oli utoopiline parem olla

Avatar
-Mait Käbin | Foto: Siim Semiskar

Korvpallifännid on tõenäoliselt juba ära harjunud, et Pärnu on jõuliselt esindatud Eesti kaardil nii noortekorvpallis kui meistriliiga tasemel. Ülimalt suur roll on selles 53-aastasel Mait Käbinil, kes millenniumivahetuse ajal naasis oma kodulinna, et sealsele korvpallile elu taas sisse puhuda.

Käbin hakkas koduses Pärnus Lembit Rebase käe all korvpalli harrastama, kuigi tema isa Aivo Käbin oli tunnustatud võrkpallitreener. Ühel hetkel viis karjäär noore mängumehe Tallinnasse, kus ees ootasid õpingud Tallinna Spordiinternaatkoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. 11-aastase vahega kahel korral Eesti meistriks kroonitud Käbinil on auhinnakapis ka kolm “eestikate” hõbedat ja kaks pronksi.

Eesti korvpalli 100. aasta juubeli puhul antud pikas intervjuus saame täpsemalt teada Käbini mängijakarjäärist, tema ponnistustest tuua Pärnu tagasi Eesti korvpallimaastikule, rollist isa ja vanema vennana ning oma suurest armastusest – seeniorspordist.

-Lembit Rebase treeninggrupp 1978. aastal, Mait Käbin #7 | Foto: Erakogu

Kuidas juhtus nii, et võrkpallitreenerist isa (Maidu isa Aivo Käbin on tulnud nii mängija kui treenerina Eesti meistriks võrkpallis – S.S.) poeg hakkas hoopis korvpalli mängima?

Esimene põhjus oli see, et Pärnus väga austatud persooni Johannes Noormäe võrkpallitrennid olid minu jaoks ebasobival ajal. Ja isa polnud mul mitte noortetreener, vaid töötas meestega. Ausalt öeldes ega ma ei osanudki võrkpallitrenni tahta. Mul olid oma sõbrad ja meil tekkis tore punt, kellega koos läksime korvpallitrenni, kui Lembit Rebane siin Pärnus esimese grupi kokku pani.

Kas Sinu trennikaaslastest jõudis keegi veel kõrgliiga tasemele korvpalli mängima?

Ma loodan, et ma faktides ei eksi, aga meistriliiga tasemel mängis Pärnu võistkonnast peale minu kindlasti veel paar meest. Ühel hetkel moodustati ka kohalik Pärnu Kalev/KEK-i meistriliiga võistkond, kust käisid sel ajal paljud minutaolised noored läbi. See tõi Pärnu korvpalli teise hingamise ja pani siin meeste korvpalli jälle elama.

Endine kalevlane Lembit Rebane siis tõstis Pärnu taas Eesti korvpallikaardile?

Ma arvan küll. Mäletan, et ühel hooajal oli meil võistkonnas isegi Taavi Reigam, kes oli Pärnus seoses ajateenistusega. Tol ajal oli veel Nõukogude armee. Pärnu meeskond oli kindlasti pildil, kuigi esimese kolme-nelja hulka ei pretendeerinud. Paremal päeval oldi selline tubli keskmik.

Kas olid korvpallurina naturaalne talent või pidid iga sammu nimel kõvasti tööd tegema?

Pigem ikka see teine variant ehk olen treenijatüüp. Ma väga korvpallurimõõtu polnud ja eks sellised eeldused ongi need, mis võimaldavad sul järjest kõrgemat taset püüda. Olin tubli hoovisportlasest välja kasvanud korvpallur. Aga kõik pole olnud üksnes hambad ristis tõestamine, lihtsalt elustiil on selline, et sai hirmsasti trenni tehtud.

-1983. aasta A-klassi karikavõitja Pärnu LNSK, Mait Käbin paremalt kolmas | Foto: Erakogu

Kas noore korvpallurina olid Sul ka mingid sihid, kuhu jõuda tahad? Tallinna Kalev? Eesti koondis?

Kõikidel väikestel poistel on ju pildid seina peale kleebitud ja kõrged sihid seatud. Seda ei saa ka mina eitada. NBA-st ma unistada ei julgenud, aga Eesti koondisesse tahtsin kindlasti jõuda (Muigab.). Traagika oli selles, et õnne oleks pidanud rohkem olema. Minu ajal olid nii kõvad pähklid tagaliinis ees, et nendest paremini mängida polnud võimalik. Kehalised eeldused ei võimaldanud. Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Rauno Pehka ja teisedki tagamängijad, kes minuga samal ajal seda positsiooni mängisid… minu jaoks oli utoopiline nendest parem olla.

Olen seda lugu palju rääkinud. Kui Märt Kermon oli meestekoondise peatreener, siis laagrisse mind ikka kaasati. Mäletan, et kord ÜKE harjutusi tehes pidin Taavi Reigamil hoidma reitest kinni ja teda maast lahti tõstma. Siis mõtlesin, et issand jumal, miks ma siin olen? Ta oli täielik atleet. Tundsid konkreetselt, kuidas selle mehe lihased töötasid. See hetk on mulle alatiseks meelde jäänud. Aga teadsin, et Reigam võitis siin omal ajal ka kergejõustiklasi 100 kuni 400 meetri jooksudes ja kaugushüppes. Ta oli ikka päris heas vormis.

Sattusid siis enda jaoks valel ajal, aga Eesti korvpalli mõistes heal ajal mängima?

Absoluutselt. Tagamängijaid oli siis veel teisigi, kes minu tasemest kriipsu võrra üle olid. Kolm-neli nime võiksin siin veel öelda, aga need, kes eelnevalt nimetatud said, olid ikka täiesti omaette klass.

Aga kaks Eesti meistritiitlit on Sul siiski auhinnakapis olemas?

On olemas jah. Selle esimese, Standardiga võidetud meistritiitli (1988 – S.S.), võitsin siis, kui olin veel alles üliõpilane. Mäletan, et minuga koos olid n-ö noorteks Erkki Lass ja Margo Uring ning tegijad olid Aivar Kuusmaa, Mihhail Žulanov, Viktor Viktorov ja Ago Kliimson. Eesti mõistes sellel ajal väga kõvad nimed. Hannes Koik oli treener.

Mis Su trumbid ja miinused korvpalliväljakul olid?

Eks seda ikka teatakse, et mul oli päris hea keskpositsioonivise ja parem käsi oli tunduvalt osavam kui vasak. Mingil põhjusel, kas siis treenerist lähtuvalt või enda laiskusest, jäi noorteklassides vasaku käe harjutamine ja lihvimine puudulikuks. Olen oma õpilasi püüdnud juba aastaid selles suunas juhatada, et nad suudaksid mõlema käega tegusid teha. Läksin mängus pidevalt paremale poole, aga tegin seda ikkagi suhteliselt kiiresti ja hästi. Ja, kui mängujuht lõi teravuse, söötis välja ja mul olid jalad juba valmis ja ootamas, siis tundsin ennast keskpositsiooniviskel mugavalt.

Tänapäeval on korralik keskpositsioonivise kaduv oskus, kuna tulistatakse kas kolmesejoone tagant või mängitakse korvi alla. Kas nõustud sellega?

Millegipärast see on nii ja eks see võib-olla käib ka lainetena. Kord tuleb neid n-ö püsse rohkem ja siis saabub jälle väike paus.

-Tänavakorvpallietapil Võrus, vasakult paremale: Priit Ilver, Toomas Kandimaa, Mait Käbin, Kert Kesküla | Foto: Erakogu

Kas juba mängijakarjääri ajal avaldus Sinus ka mingi treenerialge? Mõtlesid toona juba treeneritöö peale?

Siin saan taas Lembit Rebase kohta palju positiivset rääkida. Kahjuks on ta nüüdseks manalateed läinud, aga juba tema ütles korduvalt, et pangu ma treeningud kirja. Kui mind hakati noortekoondistesse kutsuma, siis Jaan Lentsius pidevalt küsis, mida koondisetrennides ka tehakse. Juba siis märkisin Jaanus Levkoi tehtavaid harjutusi üles ja näitasin pärast Lentsiusele ette. Aga esimesena juba Lembit Rebane oskas suunata ja panna mõtlema, et äkki kunagi saab minust õpetaja või treener.

Said kohe noore mehena võimaluse treeneritööd teha. Kuidas see juhtus?

Paralleelselt mängimisega sai trenne antud juba TSIK-i päevil, kui Heino Krevald ja Jaanus Levkoi mõlemad mingil põhjusel parasjagu ära olid. Levkoi läks ühel hetkel meeste rahvuskoondise peatreeneriks ja siis tekkisid tunniplaanis augud, kuhu oli vaja leida asendaja. Seal sain hakata treeneritööd nuusutama. Mäletan, et Anti Kalle tuli sellel ajal ja Andre Pärna kindlasti treenisin ka. Tema juhtus sellesse gruppi, kes mulle usaldati ja teda mäletan väga hästi. Juba siis jäi silm peale, et ohoo, selline poiss ja temast võiks küll asja saada. Treeneril on alati põnev, kui arvad nägevat, et mõnest poisist võib tulla väga kõva tasemega mängija.

Kui palju Sul karjääri jooksul on olnud neid hetki, kus oled vaadanud mõnele poisile peale ja tunnetanud, et siit võib midagi tulla?

Eks igal treeneril on oma nägemus mängijatest, kellest võib midagi tulla. 2000. aastal tulin ma Pärnusse tagasi ja arvan, et selle 20 aasta jooksul on igas grupis olnud selliseid õpilasi päris mitu, keda vaatad, et tema võiks kindlasti jõuda kasvõi Eesti meistriliiga tasemele. Selge see, et iga mees NBA-sse ei jõua, aga mina arvan, et kõiki poisse tuleks ikkagi treenida sellise tundega, et ta jõuaks kuskile kaugele, miks mitte NBA drafti. Ega see nii utoopiline pole midagi.

Aga alati ju igast talendikast poisist n-ö asja ei saa?

Muidugi ei saa, sest konkurents on nii kõva ja tase kõrge. Aga tuleb mõelda, et miks mitte seekord. Imesid on alati juhtunud. Ka meil siin Eestis, rääkimata Lätist-Leedust, mis pole niivõrd palju suuremad riigid.

Aastal 2000 naasid Pärnusse. Kas põhjuseks oli soov Pärnu tagasi korvpallikaardile tõsta?

See oli üks põhjustest. Ei oskagi päris täpselt seletada, miks sel ajal Pärnus korvpallitreenerit polnud. Mõtlesin, et miks mitte ise siin noortetööle elu sisse puhuda ja vaadata, kuidas minema hakkab. Kuna Peda oli ka lõpetatud, siis sain Pärnu Rääma põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja koha ja nii ta läks.

Teine põhjus peitus toonases erastamisprotsessis, mille tõttu kaotasin Tallinnas elukoha. Omanik ilmus Kanadast välja. Kuna Pärnu juured olid mul päris tugevalt sees ja siin sai käidud pidevalt vanemate suvilat korrastamas ja seetõttu nädalavahetustel edasi-tagasi sõidetud. Ühel hetkel tekkis plaan, et miks mitte proovida jäädagi Pärnusse.

-B-klassi 2007/08 hooaja avamäng BC Kalev/Peri – KK Pärnu/AND1, pingil jälgib olukorda Mait Käbini poeg Norman | Foto: Siim Semiskar

Kui keeruline oli nullist noorteklubi püsti panna?

Tegelikult klubi käimalükkamine toimus abikaasa abiga. Ta on samuti kehakultuuri lõpetanud ja sporditaustaga inimene. See oli ka talle väljakutse ja ambitsioon, et kahekesti üritada ideele elu sisse puhuda. Algus polnud ka üldse raske, kuna sain korvpalli silmas pidades Pärnus tegutseda ilma konkurentideta. Polnud muret, kas õpilasi tuleb ja grupid täis saavad. Pärnus on kvaliteetset sporti olnud alati päris palju. Siin on jagunud sõudjaid, aerutajaid, võrkpallureid, kergejõustiklasi jne. Lapsed peavad nende alade vahel kuidagi ära jagunema ja minu meelest on see seni ka päris hästi toimunud. Vaid jalgpall on teinekord natuke seganud, kuna nad suudavad oma tegevusega õpilased juba lasteaedadest jalgpalli poole käima panna. Teised alad, kaasa arvatud korvpall, midagi sarnast pole suutnud.

Pärnu KK noortetiimid tõusid kiiresti ka erinevates vanuseklassides pildile. Võib vist tunnistada, et olite edukas klubi?

Tuleb tunnistada, et läks päris hästi. Ega me alguses meistritiitleid väga ei noppinud, aga järjest hakkas paremini minema. Ühel hooajal olime lausa nii edukad, et saime lausa kas neli või viis meistrikulda ühe hooajaga. Siis jagati igale aastakäigule oma medalikomplekt. Mäletan, et 1991/92 poiste treeningrühm sai mõlemas vanuses kulla. See oli Rannar Raabi aasta. Kuna nooremad võisid vanemas astmes mängida, siis katsime tekkinud augud ära, sest ega lapsi ülemäära palju ka polnud.

Mis treeningrühmadele Sa praegusel hetkel trenne annad?

Mul üheks vanuseklassiks on 2011. aastal sündinud ehk päris pisikesed. Põhivanuseklassiks on U13 ehk aastail 2007-08 sündinud. Nagu hiljuti ütlesin, siis mina näen küll meil uusi Rannar Raape, Mihkel Kirveseid ja Sten Olmreid tulemas. Ma arvan, et sellised poisid on meil olemas.

-Mait Käbin KK Pärnu meistriliigameeskonna pingil hooajal 2014/15 | Foto: Siim Semiskar

Hooajal 2006/07 panite võistkonna välja meistriliigasse. Kas see ambitsioon tekkis soovist pakkuda oma klubi kasvandikele väljundit kõrgemal tasemel?

Kui ma siia tulin, siis kõige tähtsam oli panna Pärnus taas noortetöö käima. See on alati olnud kõige tähtsam, sest mind motiveerib töö lastega. Meistriliigasse jõudmine oli boonus. Kuna klubil läks hästi, siis alaliidu ja teiste osapoolte poolt meile selline ettepanek tehti. Mul on hästi meeles, et esimene “välismängija” oli meil Jesper Parve, kes tuli kodumaale tagasi soomlaste Lahti NKMY-st. Temaga sai suusoojaks Pärnu rannas korra räägitud ja kui teema päris tõsiseks hakkas minema, siis võtsin uuesti ühendust ja nii läkski.

Kui noorteklubi polnud keeruline käima lükata, siis kas meistriliigas oli raskem toimetada?

Ka siin polnud algus raske, sest eelarved polnud eriti suured. Meil olid meeskonnas peamiselt oma õpilased ja ega neist siis keegi raha eest ei mänginud. Loomulikult, kui täiendusi tõime, siis väljast tulnud mängijad vaatasid asjale läbi kahe vaatenurga: karjäär peab õiges suunas minema ja mingi tasu peab mängimise eest saama. Igal hooajal alustasime põhimõtteliselt uue meeskonna loomist. Polnud nii, et teed tiimi valmis ja siis põrutad viis aastat sama koosseisuga. Spordimehe hing ei lubanud ju peksupoiss olla. Ambitsioonid kasvasid märkamatult töö käigus.

Kui palju aitas oma poiste karastamisele kaasa kunagi üheks Eesti tugevamaks regionaalseks liigaks peetud Pärnu meeste korvpalliliiga, kus te oma tiimiga alati kaasa lõite?

Sellest oli väga palju kasu. Siin toimuvad näiteks ka Audru ja Paikuse liigad. Aga tol ajal käisid Pärnu liigas mängimas väga nimekad mehed ja tase oli päris kõva. Hetkel Pärnus nii kõva liigat enam pole. Aga näiteks Paikuse liigas osaleb väga palju võistkondi ja on üritatud mingi nurga alt kohalik korvpallielu käima panna.

Kas Sina oled selle poolt, et noored võiks võimalikult vara juba meeste vahel karastust saada?

Treener peab tajuma, millal on õige aeg. See sõltub ikkagi materjalist, mis sul kasutada on. Vinti ei tohi ka üle keerata.

-Rait Käbin (esiplaanil) ja Mait Käbin (seisab) poiste A-klassi karikafinaalis hooajal 2009/10 | Foto: Siim Semiskar

Tuleme nüüd teemadega taas Sinu isikule lähemale. Kas Sina olid üheks põhjuseks, miks nooremast vennast Raidust samuti korvpallur sai?

Meil on vanusevahe nii suur – 15 aastat – ja ma arvan, et ma olin talle mingitel perioodidel nagu isa eest. Eks ta väikese poisina vaatas, kuidas ma meistriliigas mängida uhasin ja tahtis kindlasti samasuguseks, kui mitte paremaks mängijaks saada. Ja ma arvan, et sai paremaks (Naerab.). Ma loodan küll, et mingi eeskuju ma talle ikka olin.

Oled Sa kunagi vend Raiduga korvpalliväljakul mõne üks-üks lahingu pidanud?

Ma arvan, kui me oleks n-ö nugade peale üks-üks mänginud, siis suure vanusevahe tõttu oleks ta mind füüsisega ära tapnud. Aga me õnneks pole seda teinud (Muigab.). Oleme küll suvila muruplatsil maadelnud ja vaadanud, kes kelle selja peale keerab. Tuleb tunnistada, et ühel hetkel ma enam temast jagu ei saanud ja mind keerati selili ära.

Aga poeg Normaniga oled proovinud mängida?

Kui ma Normaniga praegu üks-üks mängiks, siis oleks hea, kui ma käe valgeks saaksin (Muigab.).

Kas Norman leidis tee korvpalli juurde ise või toimus see isa otsesel soovitusel?

Selle ma võin küll ausalt ära rääkida. Mul on kolm last, kõige noorem käib hetkel 11. klassis. Mitte ühtegi last pole ma jõuga kuskile suunanud, kõik on ise läinud. Mis Normanit puudutab, siis tema valik võis olla suures osas tõesti tingitud sellest, et ta tilpnes mul igal pool kaasas. Tuksi suvelaagrid, Läti-Leedu sõidud, rääkimata Eesti sõitudest. Ta nägi, jäljendas ja proovis. Eks trennipoisid ka mängisid ja sõbrunesid temaga.

Kuidas oled isana ja ka korvpallitreenerina Normani senise karjääriga rahule jäänud?

Väga rahul! Ta kuulus kõikides vanuseklassides Eesti noortekoondistesse, pluss kaks korda oli kaasas ka vanemate poistega. Ma olen väga rahul tema elustiili ja valikutega ning leian, et ta on korvpalli mõistes minust tunduvalt targem. Mis mul talle enam õpetada oleks. Seda enam, et ta on täiskasvanud inimene ja ise teeb oma valikuid. Kõikidest ei pea tulema Euroliiga või NBA mängijad. Tähtis on, et temast saab korralik ja viisakas inimene. Korvpall on elust lühike osa.

Mis on Normani mängus Sinuga sarnased jooned ja mis on erinevused?

Mis ma seal pikalt ikka analüüsin, tema on puhas number üks, mina olin puhas number kaks.

-Norman Käbin KK Pärnu vormis minikorvpalli etapil aastal 2007 | Foto: Siim Semiskar

Kui Eesti korvpall peab tänavu 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast endiselt Eestis korvpalli mängitakse ja saame tähistada ka 200. aasta juubelit?

Ma arvan, et ikka mängitakse. Korvpallipoisse on igal ajastul olnud. Väga tore, et neid viimaseid koondisemänge silmas pidades on põhjust jälle optimismiks. Miks mitte siis saja aasta pärast olla veel tugevamal tasemel.

Aga milline võiks korvpall Eestis saja aasta pärast olla?

Ma äsja lugesin, kui Märt Kermon ütles väga hea mõtte. Oleme läinud muu maailma stiiliga võib-olla liiga palju kaasa ja unustame Eesti isikupäraste mängijate stiili ära. Võib-olla Eesti joon pole päris see üle ja peale ning jookse ja viska. Loomulikult on kogu korvpall läinud atleetlikumaks ja kiiremaks, aga eestlaslik kavalus peaks ikka rohkem sisse jääma. Aga siin on jälle käärid, et kui kiiret korvpalli ei mängi, siis tipus pole.

Oled Sa endamisi mõelnud, millal võiksime ühiselt sellest koroonakriisist võitu saada?

Ma ei oska sellele küsimusele kahjuks vastata. Praegu elame kõik praktiliselt ühe päeva korraga. Annaks jumal taevas, et see lõpp võimalikult kiiremini tuleks. Maailm on hetkel pea peal, aga loodan küll väga, (et saaks korda).

Millega Sina ennast praegusel ajal (intervjuu on tehtud märtsi lõpus – S.S.) tegevuses hoiad?

Mul on jalgrattasadul nii kindlalt tagumikus, et ma ei saa diivanil ka hästi istuda (Naerab.). Mul oli 12. detsembril põlveoperatsioon, kuid olen sellest ilusasti ära taastunud. Pikemaid jooksuotsi veel teha ei saa ja ei julge, seega sõidan palju jalgrattaga.

Sa oled tubli seeniorsportlane, kas said korvpalliplatsil vigastada?

Ega midagi otseselt ei juhtunud, aga kõva veteransportlane nagu ma olen, koormus läks lihtsalt nii suureks. Vasak jalg – tõukejalg – hakkas tunda andma. Tehti pilt ja öeldi, et kulla mees, on vaja ruttu lõikusele minna, kui tahad veel sportimisega jätkata. Olen seeniorspordi sees elanud juba väga pikka aega ja mind motiveerivad maailmamängud ja Euroopa tasemel veteranide suurturniirid. Tavaliselt olen osalenud meeskonnas Wombatid. Hannes Reinola paneb tiimi kokku ja oleme käinud mööda laia maailma.

Veel mängin ka tennist. Kuna lihtsalt niisama oma lõbuks toksimine mind ei rahulda, olen hakanud liigatennise turniiridel osalema. See meeldib mulle väga. Võrk on vahel, ise kellelegi jala peale ei astu ja keegi mulle jala peale ei kuku, hoopis teine situatsioon kui korvpallis.

Paljud tippmängijad ei soovi hiljem veteranide tasemel kaasa lüüa, kuna nad ei kannata välja olukorda, kus pea mäletab, mis liigutusi noorena suudeti teha, aga keha enam ei tule järele. Kas Sul seda probleemi pole?

Ma olen üritanud ennast kehaliselt vormis hoida ja ma pole karjääri jooksul nii kõva mängumees olnud, et mul oleks süümepiinad seeniorina platsil ringi joosta (Muigab.).

Sa oled seeniorina tulnud lausa ka Leedu meistriks. Kuidas see juhtus?

See medal on tõesti mulle väga kallis. Juhtus see hooajal 2015/16. Leedus käib seeniorkorvpallis päris kõva andmine. Juhtus nii, et sealsel tipptiimil Patvankal sai üks tagamängija viga ja nad jõudsid asendust otsides kuidagi minuni. Leedu rahvus on selline, et tahetakse võita. Nad tegid kõik selleks, et leida sobiv mängija, kes vigastatud mehe asemele tuua.

-2017. aasta World Masters Games Aucklandis, Mait Käbin (Tallinna Wombatid, pronksmedal) koos võitjatiimi liikmetega USA-st Chicagost | Foto: Erakogu

Tundub, et veteranide klassis võidetud medalid on Sulle isegi südamelähedasemad kui need kunagised kaks Eesti meistritiitlit?

Võib nii öelda küll. Korvpallis on ikka oluline vahe, kui sa oled ise tegijate hulgas või rohkem varumängijate pingil. Seeniorite perioodil olen ilmselgelt rohkem olnud mängijateringis, kes kohtumiste saatust mingil määral otsustanud.

Kas terav viskekäsi on veteranide hulgas kõva valuuta või on selleks pigem hea füüsiline vorm?

Eks see kõik kokku. Kui suudad seeniorite hulgas kiiresti joosta, kõrgele hüpata ja veel visata ka… Kui oled konkurendist füüsiliselt natukene paremini säilinud, siis on juba kindel eelis. Ma jõuan rohkem läbi aktiivse ellusuhtumise, tennisemängu ja rühmatreeningute. Mul oli enne koroonakriisi päris tihe nädalapakett, aga see plaan on täiesti segi läinud. Üritasin käia nädalas vähemalt korra body pump’is, korra joogas, korra pilateses ja korra body balance’is. Sellega sain vähemalt enda arvates päris hea koormuse. Nüüd saan ainult jalgratast sõita (Naerab.).

Kui kaua Sa jaksad seeniorina mängida. Kas sihiks on 80+ vanuseklass?

See on hea küsimus (Naerab.). Sel suvel olid veteranide maailmamängud Helsingi lähedal ja minu vanuseklassis 50+ mängis 27 tiimi. Kui ma ei eksi, siis kõige vanem klass on 75+ ja neid mehi oli kihvt vaadata. Ma ei tea, kas mina nii palju vastu pean, sest sinna on ikka veel palju minna. Aga see on elustiil ja ma loodan küll, et mõned head korrad ikka kestan veel.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline