fbpx
Close

INTERVJUU | Janne Pulk näeb rahvusnaiskonda tulevikus EM-il: miks ei peaks see võimalik olema?

Avatar
-Janne Pulk | Foto: Siim Semiskar

Eesti naiskorvpallurite hulgast saab hetkel ühe käe sõrmedel üles lugeda mängijad, kes leiba teenimas mõnes arvestatavas välisliigas. Üheks eredamaks näiteks on Maardust pärit 20-aastane ja 174 cm pikkune tagamängija Janne Pulk. Juba aastaid kohalikul tasemel hiilanud Pulk siirdus pärast Audentese Spordigümnaasiumi lõpetamist Saksamaa kõrgliigasse TK Hannoveri naiskonda ning tegi koroonaviiruse tõttu pooleli jäetud naiste Bundesligas ilusa hooaja.

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus räägime neiuga tema korvpalluriks saamise lugu ja puudutame ka Eesti naiste korvpalli hetkeseisu. Kuidas lahendada tüdrukute korvpalli vähese kandepinna probleem ning mida peaks tegema, et meie vähesedki talendid näeks korvpallis tulevikuväljundit ja jääks ala juurde pikemalt? Pulk toob välja nii peamised kitsaskohad, mida tema oma teekonnal tippmängijaks kohanud, kui paneb paika küllalt ambitsioonika eesmärgi, millese ta ise ka usub.

Maardust suurde korvpalli

Meie loo peategelane ise on korvpalliga tegutsenud umbes kümmekond aastat, kui Maardu tüdrukuna alustas ta kodukandis treeningutega umbes 10-aastasena. “Alguses mõtlesin, et lihtsalt käin palli mängimas. Ega mind väga ei huvitanud, mis korvpallis üldiselt toimus. Meil peres eriti sporti ei jälgitud ja korvpallist ei teadnud ma siis tõesti mitte midagi,” selgitab Pulk tausta.

Janne ja tema klassikaaslased korjas üles toona SK Marcuses töötanud treener Andra Viirpalu, kelle õetütar oli Pulga klassiõde. “Ma mõned korrad olin juba ka varem trennis käinud, aga siis oli Maardus üks kuri vene meestreener ja tema juurest tulime kiiresti ära. Ta läks alati närvi, kui ma ei saanud aru, et ei saa pall käes ringi joosta, vaid tuleb põrgatada ka. Sellest läks veidi aega mööda ja arvan, et umbes kolmandas klassis proovisin Andra juures uuesti ja hakkas meeldima. Me arenesime üsna kiirelt, kui juba ühe aastaga suutsime ennast Eesti meistrivõistlustel pildile mängida,” meenutab Pulk.

-Janne Pulk aastal 2017 neidude U16 koondist esindamas | Foto: Siim Semiskar

Maardu on paljude eestlaste silmis tõenäoliselt pigem vene emakeelega inimeste linn, aga Janne sattus treeningrühma, kus eestlaste-venelaste suhe oli võrdne. “Meie treeninggrupp oli justkui pooleks tehtud, osad treenisid Tallinnas ja teised Maardus. Aga võistlustele läksime kõik koos. Vene tüdrukud õppisid kõik eesti koolis ja oskasid eesti keelt. Sellega probleeme polnud,” lausub Pulk.

Neiu kerkis tänu treeneri usaldusele kiirelt naiskonna liidriks. Kui esimesel aastal saadi suuri kaotusi, siis juba aastaga tehti selline areng, et eestikatel suudeti mängida medalitele. “Meie grupis oli teisigi tasemel tüdrukuid, kellest tegelikult oleks võinud päris head mängijad saada. Aga nad kõik ühel hetkel lõpetasid korvpalli ära,” meenutab Pulk oma treeningkaaslasi. Tollest rühmast on seni veel mängimas Tatjana Drozdova meistriliigas ja Anella Otti esiliiga tasemel.

Konkurents peab tõusma

Miks on nii, et naiste hulgas väga palju andekaid korvpallureid ei jõuagi täiskasvanute tasemele välja? Pulk ohkab: “Seda küsimust ma ootasin.” Pärast lühikest mõttepausi vastab neiu: “On neid, kes tahavad rohkem õppimisele keskenduda, mis on täiesti okei. Aga päris suurt rolli mängib minu arvates see, et treenerid keskenduvad liiga palju neile, kes teevad skoori ja on võistkonnale antud momendil kasulikumad. Mõeldakse rohkem praeguste tulemuste peale, mitte sellele, mis tulevikus võiks juhtuda. Aga keegi tüdrukutest pole nõus ainult treenima, kõik tahavad ju tunda ka võistlushasarti. Lõpuks ollakse valiku ees, et mis ma niisama trennis käin, kui ma võistelda ei saa, parem tulen ära.”

Pulk ütleb värskendava avameelsusega välja tõe, millele osad treenerid kahtlemata väga jõuliselt vastu on: “Kedagi väga ei huvita, kas sa olid U14 vanuses Eesti meister või ei olnud. See ei anna tulevikuks midagi juurde.” Need sõnad on seda kaalukamad, kuna need tulevad profimängija suust, kes hiljuti noorteklassist välja kasvanud ja jõudnud sinna, kuhu viimastel kümnenditel vähesed Eesti naiskorvpallurid küündinud – tugevasse välisliigasse.

Eesti tüdrukute korvpallis on määrava tähtsusega see, et ala kandepind laieneks. “Mina usun, et esmalt peaks treenerid ise peeglisse vaatama ja küsima, mis nende jaoks tähtis on. Kui kõige olulisem ongi kuni U18 vanuseklassini Eesti meistriks tulemine, siis ilmselgelt ei hakka midagi teistmoodi juhtuma. Aga, kui hakatakse laiema pildi nimel tööd tegema ja mõtlema, mis tüdrukutest pärast U18 vanust edasi saab, siis…” jätab Pulk lause lõpetamata. Ühe äärmiselt positiivse algatusena toob ta välja tüdrukute korvpallipäevad, kus koondislased käivad noortele rääkimas, kuidas ka naiste korvpallis on võimalik välismaal karjääri teha. “See avaldab tüdrukute silmaringi, et mis tegelikult kõik võimalik on, kui ise väga tahta,” on Pulk veendunud.

-Janne Pulk | Foto: Siim Semiskar

“Mul endal on vist kaks Eesti meistritiitlit. Mida vanemaks ma sain, seda kergem oli medalit võita, kuna hilisemates vanuseklassides oligi vaid kolm-neli naiskonda. Aga, kas ma mõtlen, et oh jess, me olime U16 vanuses kõigist üle ja tulime Eesti meistriks? No ei, sest ega ma sellepärast praegu välismaal pole,” lisab Pulk. Tema sõnul saab Eesti meistrivõistlustel kahjuks väga vähe häid mänge. U18 klassis on vähe naiskondi ja kuna paljud on selleks ajaks juba lõpetanud, on kaasatud nooremaid mängijaid. Nädalast-nädalasse peab võistlema samade tüdrukute vastu.

Taset aitavad tõsta kohtumised rahvusvahelistes liigades ja koondisemängud. “Muidugi, kui ma Markuses olin ning Audentes ja Tartu pidevalt finaalis mängisid, siis ma mõtlesin, et tahaks ka võita. Kui hakkasin objektiivsemalt mõtlema, sain aru, mis tegelikult kasulik on. Siis ootasingi väga koondisemänge, kuigi teadsin, et need saavad olema väga rasked, kuna samal tasemel ju Eestis igapäevaselt harjutada ei saanud,” peab Pulk mänge sini-must-valge all oma profikorvpalluriks kujunemisel määravaks.

Neiu enda sõnul oli tal juba keskkoolis kindlalt välja kujunenud mõte proovida ära elukutselise leib. Plaan oli iga hinna eest välismaale pääseda, kuid paljude Eesti naiskorvpallurite jälgedes ta USA ülikoolidesse minna ei soovinud. “Mul pole kunagi seda mõtet olnud. Tegelikult juba 10. klassis hakkas see jutt pihta, et mis pärast gümnaasiumi lõpetamist saab. Mul miskipärast polnud kunagi tõmmet ookeani taha. Võib-olla sellepärast, et mulle ei meeldi sealne mängustiil. Teiseks, ma ei teadnud, mida võiks õppida ja eks ma kartsin ka seda, et ei saa inglise keeles õppimisega hakkama. Seni olen tehtud otsusega rahul ja püüan valitud teel jätkata.”

Pulk möönab, et Eesti noormeestel on oluliselt lihtsam välismaale mängima pääseda. “Ma isegi ei tea, kas meie tüdrukute vastu noorteklassides huvi tuntakse, aga seni pole näha olnud, et neiud läheksid juba varakult välismaale nagu paljud poisid seda on teinud. Aga piiri taga saavad poisid pidevalt häid treeninguid ja mänge ning peavad endast kogu aeg 100% andma, et konkurentsis püsida,” arutleb meie loo kangelanna.

Sihiks Euroliiga

Isiklikus plaanis on Saksamaal debüüthooaega mängiv Pulk enda sõnul alles oma teekonna alguses ja sihid on neiul ambitsioonikad: “Ma pole veel seda kunagi kõva häälega välja öelnud, aga tahaksin kunagi kindlasti Euroliigas kätt proovida. See ei pea olema päris tipptiimis, aga soovin teada saada, mis tasemel seal toimetatakse. Ma tunnen, et olen selleks võimeline, kui teen kõvasti trenni ja kasutan tekkivad võimalused hästi ära. Kõik on võimalik!” Eesti koondise tulevikust rääkides loodab eestlanna, et eesmärgiks peaks olema pääs EM-finaalturniirile. “Miks ei peaks see võimalik olema? Mina usun küll, et on. Aga selle eelduseks on, et rohkem Eesti naisi peaks saama paremates liigades igapäevaselt kvaliteetseid mänge.”

-Janne Pulk ja Eesti naiste korvpallikoondis | Foto: Siim Semiskar

2019. aasta novembris peetud EM-valikmängudes Šveitsi ja Venemaa vastu alustas Pulk mõlemal korral avaviisikus ja viibis platsil vastavalt 33,5 ja 21,5 minutit. Meie üsna noores koondises kindlaks põhitagamängijaks kerkinud neiu arvates on rahvusnaiskonna tase hetkel “okei”. Eestil mängib päris mitu mängijat välismaal, mis on positiivne areng. Oleks vaja, et koondis saaks tasemelt üha võrdsemaks. Meil on häid mängijaid ja nüüd on sellel koosseisul vaja saada üha enam tugevaid mänge, et kvaliteeti tõsta.

Teraselt ka meie meestekoondislaste tegemisi jälgiv Pulk usub, et kuigi naistel on tulevikus võimalik EM-finaalturniirile pääseda, siis mehed teevad selle tembu varem ära. Võimalik, et juba 2021. aastal. “Kui meie koondisel läheb kõik plaanipäraselt ja nad suudavad endast maksimumi välja võtta, siis miks mitte?” on naistekoondise üks liidreid positiivselt meelestatud. Tema arvates tuleks kindlasti meeste korvpalli praeguse hetke tõusu ja positiivset fooni ära kasutada ka naiste korvpalli hüvanguks.

Sümboolne viisik

Nagu mitmete teistegi Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul tehtud intervjuude puhul palume ka Jannel kokku panna oma sümboolsed viisikud ja seda nii meeste kui naiste hulgast.

“Meeste viisikus on mängujuhiks Kerr Kriisa,” alustab Pulk väga noorusliku valikuga. “Kes meil seal kahe peal võiks olla? Kes need kõvad viskajad olnud on? Väga kaugele ei tahaks ajas minna, ma toonaseid mängijaid ei tea. Issand, miks see nii raske on? Tihti seda kuskil küsitakse kelleltki, aga ega ma kaasa pole mõelnud,” jookseb Pulk üsna kiirelt pärast alustamist veidi ummikusse.

Aga neiu kogub ennast kiirelt ja vuristab ülejäänud viisiklased korraga ette: “Kristian Kullamäe. Ta on tegelikult hea viskaja. Paneme Kullamäe “kahe” peale. “Kolm”, miks mitte Henri Drell? Kristjan Kangur on “neli” ja Kangur on kõva poiss. Kotsar on selline huvitav mängumees, tema paneme “viie” peale.”

Üllataval kombel läheb naiste viisiku koostamine Jannel samuti vaevaliselt. Küsimuse peale, kas ta ennast ei tahaks sümboolsesse koosseisu sokutada, prahvatab neiu naerdes: “Ei, ma nii egoist veel pole.” Aga pärast lühikest mõttepausi saavad ka viis andekat Eesti naiskorvpallurit meie ettekujutatud platsile joosta: “Mängujuhiks paneme Anna Gret Asi, “kahe” peale “Pirgit Lindmetsa”, number “kolm” on “Viive-Kai Rebane, suureks ääreks läheb Annika Köster ja tsentrisse Laina Mesila-Kaarmann.”

NB! Intervjuu on tehtud enne, kui koroonaviiruse puhangu tõttu korvpalliliigad uksed sulgesid.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline