Tänavu 20. märtsil tähistas oma 70. juubelisünnipäeva mees, kellel treenerikogemust juba üle poole sajandi ja kelle käe alt on aastakümnete jooksul läbi käinud suur hulk meie tippkorvpallureid. Juba 18-aastaselt Märt Kermoni suunamisel noortetreenerina alustanud Jaanus Levkoi sai ülimalt huvitaval ajal juhendada ka meie tippklubi Tallinna Kalevit, kui hooajal 1991/92 mängiti toonases Euroopa kõrgeimas klubisarjas.
Tuhandeid mänge treenerina vahetusmängijate pingi ees seisnud Levkoi tituleerituim õpilane on kohe esimesest treeningrühmast välja kasvanud maailmameister ja Euroopa meister Heino Enden. Veel tuuakse Levkoi hoolealustena välja kõigile tuttavad nimed nagu Margus Metstak, Peep Jõgi, Taavi Reigam, Andres Liinat, Rauno Pehka, Indrek Rumma, Ardo Ärmpalu, Kristjan Kangur ja Gregor Arbet ning hilisemast naiste korvpalli aastatest Viive-Kai Rebane, Kati Rausberg ja Sandra Andresson.
Kuigi intervjuu sai tehtud maailma segi löönud koroonaviiruse tõttu kehtestatud eriolukorra ajal, kus Levkoi ei saanud oma armastatud tööga tegeleda, oli mees endiselt rõõmsameelne ja säilitanud omase huumorimeele. Igatahes soovitas Levkoi kõigil inimestel anda endast viiruse vastu võitlemisel maksimumi, sest see pole õige spordimees, kes lihtsalt alla annab.
Kuidas sai alguse Sinu tee spordi juurde?
Elasin lapsena Kadrioru ääre peal ja mul olid mõlemad lapsevanemad küllaltki sportlikud. Isa tuli 1945. aastal Nõukogude Liidus Joann Lõssovi juhitud võistkonnas noorte korvpallimeistriks. Ta õppis Reaalkoolis ja mängis seal korvpalli. Talvel pani ema mind iluuisutamisse ja suvel pidin tennist taguma. Tennist mängin siiani, uisutan vähem (Naerab.). Need on spordialad, mida soovitan kõigile, sest kui sa oled uisutamise selgeks saanud, siis eriti jalgadele trenni enam tegema ei pea. Pean uisutamisest siiani lugu. See sobib isegi vanemale inimesele, kelle lülisammas ei kannata enam jooksmisel tekkivat mütsumist. Uiskudel liuglemine on väga vinge asi.
Kui tennist mängid senini, siis millal viimati uisutasid?
Me mängisime vanade korvpallikorüfeedega pikka aega paar korda nädalas hokit. Siis, kui vana Ekskavaatori või Talleksi jääväli pandi valmis, oli meil selline siniste ja punaste vaheline vastasseis. Hiljem sai edasi kohtutud Lasnamäel sealses uues jäähallis. Allan Dorbek, Rein Tölp ja selliseid mehi oli seal väga palju. Vahva aeg oli.
Kui palju ühiseid jooni on jäähokil korvpalliga?
Väga palju. Hokis on vaja omadusi, mis ka korvpallis olulised. Eriti need, mis puudutavad kiirrünnaku alustamist. Liikumised on küll kümme korda kiiremad kui korvpallis, aga mäng on väga sarnane. Hoki mulle meeldib ja seda ma vaatan. Saan jäähokist endale ka korvpalli jaoks palju mõtteid ja liikumisi.
Alustasid korvpallitreenerina juba 18-aastaselt. Kas mäletad, kuidas see juhtus?
See oleks olnud nagu eile. Aasta oli siis 1968 ja kuupäev 1. september. Mina ja mu kaks head võrkpallisõpra ja klassikaaslast, kellega me lõpetasime koos TSIK-i, läksime õpetajaid kooli tänama. Vastu tulid treenerid (Märt) Kermon, (Märt) Sepik ja (Rein) Laast. Kermon võttis mul näpust kinni ja ütles, et nüüd poiss, käid kolhoosis ära ja kui tagasi tuled, hakkad treeneriks. Märt pani mu tööle ilma küsimata, kas ma tahan või mitte (Muigab.). Tulin kohustuslikult kolhoositöölt tagasi ning alustasin 44. keskkoolis ja 37. keskkoolis treeningutega.
Kas kohe esimestest rühmadest kerkis Sinu käe alt esile ka mõni tippmängija?
Kohe esimesest rühmast tuli Heino Enden. Need olid 1958/59 sündinud poisid ja tollest satsist mõningaid tasemel pallureid ikka tuli. Vanematest ehk 1960. aastal sündinud poistest võiks välja tuua (Agur) Lundeni. Eesti tasemele tuli mängijaid, aga Enden oli muidugi tipp.
Kui Enden kasvas välja Su esimesest grupist, siis kas olidki juba noore mehena nii hea treener?
Ma olin siis veel ikka poisike (Naerab.). Ma ütleks nii, et ega ma pole Endenit üksi treeninud. Tema areng on küllaltki paljude treenerite kätetöö. Mul endal olid väga head õpetajad, kes mind aitasid. Eriti Märt Kermon, kellelt sai väga palju õpitud. Peamiselt seda, mis puudutas nõudlikkust, täpsust, korrektsust ja vastutustunnet oma töö suhtes. Märt töötab praegugi ja saab varsti 80. Tehke järele!
Jälgisin ka Heino Krevaldi ja muidugi Ilmar Kullami tegemisi. Selle aja treenerid olid meile noortele nagu iidolid ja õpetusi sai igalt alalt. Mäletan, kui töötasin Keskrajooni spordikoolis, siis Kurgjärve spordilaagris käis tennisetreener ja spordikooli direktor Jaak Parmas. Tema õpetas, kuidas tuleb lastega rohkem mängulisemalt tööd teha. Seda mäletan siiani väga hästi.
Mis Sa arvad, kust leiab Märt Kermon sellises vanuses endiselt motivatsiooni ja indu noortele korvpallitarkuste jagamiseks?
Seda peab tema käest küsima. Mina ütlen, et au ja kuulsust talle. Ta on oma ala tõeline korüfee. Minust tegi ta selle, kes ma olen. Meie koostöö kestis aastakümneid, eks ma sealt kõrvalt õppisin ikka kõvasti.
Sinu treenerikarjääri ajal on korvpallimäng oluliselt muutunud. Kuidas oled suutnud nende muutustega kaasas käia?
Kui vaadata 1990-ndate mängude videoid, siis nagu mu poeg Meelis ütleb: “Kuule, papi, me mängime Rahvaliigas ka kiiremini!” (Naerab.) Mis siin ikka, tuleb kursis olla selle kaasaegse korvpalliga. Peab käima koolitustel ning õppida ja vaadata, mida teised teevad. See on ainuke lahendus. Minule annab praegu kõige rohkem Euroliiga. See on tõeline korvpalliakadeemia. Missugused kiirused, tehnilised oskused ja füüsilised võimed on mängijatel võrreldes sellega, kui me 1991/92 Kaleviga Euroliigat mängisime. Ei saa öelda, et siis oli väga teistsugune mäng, aga pilt oli võistkondlikum ja rohkem taktikale üles ehitatud. Nüüd on mängijate individuaalne meisterlikkus niivõrd meeletult arenenud, et kui Nikola Mirotic või Miloš Teodosic üle tuleb, siis ta lihtsalt ütleb, et anna pall ja ma viskan ära. Kõik need Shane Larkinid ja teised… see ongi areng.
Kui 1990-ndatel meil oli lausa võistkond Euroliigas, siis tänasel päeval pole ühtegi mängijatki. Mis Eesti korvpallis juhtus, et me ei suutnud ülejäänud Euroopaga kaasa minna?
Ma arvan, et spordikoolide likvideerimine oli meie noortespordile liiga järsk ja äkiline. Treeneritel kadus ühe hetkega vastutus ja kohusetunne ära. Sellel ajal oli spordikoole vähe, aga kõik pidid nii-öelda toodangut andma. Mina läksin TSIK-i tööle 1974. aastal ja me pidime pidevalt kasvatama mängijaid Nõukogude Liidu koondisele. Nüüd rõhutakse pigem massile, et saada trenni rohkem lapsi. Ma ei taha muidugi öelda, et meie tegime omal ajal kvaliteetsemalt tööd, aga see üks hetk, kui spordikoolid ära kaotati, siis tase langes.
Teine asi oli, et meil tekkis vahepeal suur paus. Kui me mängisime omal ajal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, siis oli see ju praktiliselt sama, kui mängida näiteks praegu Euroopa meistrivõistlustel ühte alagruppi. Seal olid ju Venemaa, Ukraina, Leedu ja Läti tiimid koos. Kui me tulime noorteklassis Nõukogude Liidus medalile, siis oli kindel, et mõni poiss pääses ka Liidu koondisesse. Kes sinna juba sisse sai, oli ikka tegija. 1990-ndate aastate alguses jäime majanduse hammasrataste vahele, samas kui Leedu ja Läti jätsid oma spordikoolid alles ja tegid korvpallikoole veel juurdegi. See oli hetk, kus Leedu ja Läti eest ära läksid.
Ma usun, et seis paraneb ja selleks annab optimismi praegune meestekoondis. Nendest poistest peaks mõni mees Euroliigasse jõudma küll. Ootame ja kannatame ära.
Et tänane koondis on seega Eesti korvpalli jaoks veidi nagu uus tulemine?
Nii ongi. Kui vaatad ka selja peal olevaid nimesid – Kullamäe, Kriisa, Drell, siis mõtled, kas 1990-ndad on tagasi tulnud (Muigab.). Siin (Ran Andre) Pehka ja sellised mehed tulevad veel lisaks. Materjali on ja nüüd oleks vaja head pinda ja korralikke treenereid, kes neid poisse juhiksid ja mängima paneksid. Praegusel hetkel on see palju raskem kui 1990-ndatel aastatel, sest siis oli spordiga Euroopasse minek nagu pääsemine. Praegu on niivõrd palju muid võimalusi, et ei teagi, kas mõni poiss viitsib nii rasket tööd ette võtta. Sest need mehed, kes pääsesid kõrgele mängima – Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Heino Enden -, tegid ikka roppu tööd.
Sa töötasid lõpuks rohkem kui 40 aastat endises TSIK-is ja praeguses Audentese Spordigümnaasiumi majas. Miks nii kaua?
Kõigepealt ma ise lõpetasin selle spordiinternaatkooli 1968. aastal. Vahepeal oli mul ka “Peda” (Tallinna Pedagoogiline Instituut – toim.) aeg, aga 1974. aastast kuni 2016. aastani veetsin Audentese majas. Mõni aasta jäi vahele, kui ma Kalevi treener olin. See on maja, kus sai noorte tippsporti tehtud ja minu jaoks on ta olnud alati väga positiivne ja edumeelne õppeasutus. Vaidlusi on tema olemuse üle olnud praktiliselt 1967. aastat alates, kui see loodi. Kas seda on vaja? Kas sinna läheb liiga palju ressursse? Miks sinna võetakse minu parimad õpilased ära? Ma arvan, et Eestis on see kõige edumeelsem noortespordi arengu koht ja ma ei näe ühtegi muud võimalust. Mujal on selliste väiksemate üksuste loomine igal pool võimalik spordiklasside ja sportliku kallakuga gümnaasiumite näol. Aga praegusel hetkel näen, et Audentes on koht, kuhu üks sporditalent peaks tulema.
Kas võime öelda, et Eestis on päris kõrgele tasemele jõudnud just poisid, kellel TSIK-i või Audentese taust?
Võib öelda küll, et mõne erandiga on enamus tippudest selles majas õppinud ja treeninud. Ma arvan, et see ongi vastus vaidlusele, kas seda asutust on vaja või ei.
Sa oled TSIK-i katsetelt kindlasti paljud mängijad nukralt koju saatnud. Kas Sinu peale on hiljem keegi pahameelt välja ka valanud?
Ma saan aru küll, kellele sa vihjad (Naerab.). Ma mäletan Gerd Kanteri lugu ideaalselt ja arvan, et olen Gerdiga selle ka ära klaarinud. Omal ajal oli meil niisugune komme, et käisime ka ise mööda maad sportlasi otsimas. Käisime maakoolides spartakiaadidel ja tegime Gunnar Hololei eestvedamisel pikkade poiste otsinguid. Siis kutsuti praktiliselt kõik lihtsalt TSIK-i katsetele ja kes tuli, see tuli. Hiljuti Gerd ise rääkis ka, et ta polnud sel hetkel eriliselt heade näitajatega.
Aga seda võin öelda küll, et mul on olnud päris mitmeid tüüpe, keda ma tõesti pole vastu võtnud, aga olen mujale suunanud. Ma pole kedagi tagasi saatnud, vaid suunanud kas kergejõustiku, maadluse või mõne muu spordiala juurde. Minu põhimõtete järgi on jube otsus saata tagasi last, kes tahab sporti teha. Aga midagi polnud teha, ma olin riikliku asutuse treener. Tavalises spordikoolis poleks mul probleemi olnud, võtad poisid kõik vastu ja nad ise näitavad, kas neist tuleb midagi või mitte. Aga seda saan öelda küll, et natuke tänu minule on meil olümpiavõitja ja maailmameister kergejõustikus (Muigab.).
Kas mäletad sisseastumiskatsetelt mängijaid, keda TSIK-i ei võetud, aga kes hiljem jõudsid teist teed kaudu ikkagi väga kõrgele tasemele?
Mina endal selliseid ei mäleta. Mõne poisiga sai tohutult vaeva nähtud, aga ta ise ei andnud võimalust. Pigem olen ise mõne sellise raskema tüübiga tööd teinud isegi siis, kui temast pole midagi tulnud. Vähemalt on mul omal hinges rahu olnud, et ma tegin kõik, mis suutsin, et ta korvpalli mängima panna. Selliseid ei tule praegu küll meelde, kellele ma oleks käega löönud ja kes oleks pärast (tasemel korvpalluriks saanud). Väga palju on hiljem elus tulnud mehi, kes tervitavad ja ütlevad, et treener, ma käisin teie juures trennis ja te oleks võinud rohkem nõuda või rohkem utsitada. Niisuguseid momente on küll olnud.
Kuidas Sa jõudsid koolipoiste juurest suurde korvpalli ehk esmalt meistriliiga tasemele ja siis Tallinna Kalevi etteotsa?
See tuli ikka sammhaaval. Algas, kui hakkasime Asto klubi looma. Mul õnnestus kaasata härrasmees nimega Aksel Treimann. Tema oli siis Eesti Toiduainete Tööstuse “Asto” esimees. Saime hästi läbi ja ta otsustas, et tuleb teha alternatiivne võistkond, kuhu toome kokku need poisid, kes Tallinna Kalevisse ei pääsenud. Selles pundis harjutasid mingi hetk ka Kullamäe ja Pehka, aga nemad läksid ühel hetkel Kalevisse. Põhimõtteliselt jõudsin meesteklassi välja koos oma koolipoistega. Kui ma Kalevi treeneriks sain, siis ega mul meeste treenerina erilist kogemust polnud. Olin tubli ja edukas noortetreener, aga täismehed olid hoopis teine maailm. Kui oleks toona olnud natukenegi kogemust sellel tasemel mängijatega töötamisel, siis praegu mõtlen, et oleks asju hoopis teistmoodi teinud.
Ja juba aastal 1991/92 tõusid Eesti korvpallikoondise juhendajaks?
Ma sain Tallinna Kalevi peatreeneriks ja siis oli nii, et see, kes oli Kalevi treener, juhendas ka Eesti meeskonda. Kõik meie paremad olid mul olemas ja mängisime toona ka Euroliigas. 1992. aasta suvel võitlesime Hispaanias Badajozis kvalifikatsiooniturniiril Barcelona olümpiamängudele pääsemise nimel. Sellises seltskonnas nagu SRÜ, Leedu, Suurbritannia, Holland ja Ungari jäime kolmandale kohale. Kaotasime SRÜ-le ja Leedule. Leedul mängisid siis (Arvydas) Sabonis ja kõik teised selle aja tipud, SRÜ tiimis olid näiteks (Aleksandr) Volkov ja (Valeri) Tihhonenko. Tol hetkel polnud nad meie jaoks alistatavad võistkonnad. Järgmisel aastal tuli Salumets Soomest tagasi ja võttis ohjad üle.
Sa olid korra veel aastatel 2002-04 koondise abitreener, aga päris etteotsa enam ei pääsenud. Kas endal polnud ambitsiooni või ei tekkinud võimalust?
Ega ma ise enam eriti ei pürginud, aga ütleme ausalt, et polnud ka võimalust. Eesti korvpallis olid murdelised hetked, kui meistrisarja tekkisid uued võistkonnad. 1994/95 lammutati Kalev ära ja mängijad jagati kõigi vahel laiali. Ma olin siis veel Kalevi treener ja mulle jäid (Tiit) Sokk ja (Willie) Chapman. Ülejäänud olid kõik noored TSIK-i kutid, nagu (Kristjan) Makke ja (Ardo) Ärmpalu. Jäime Kaleviga neljandaks. Siis tuli Kalevi treeneriks (Maarten) van Gent ja mina taandusin, sest olin praktiliselt kogu aeg olnud paralleelselt ka Eesti Spordigümnaasiumis põhikohaga tööl. 2000. aastal tehti Audentes ja siis ma kandideerisin sinna ja nii see läks.
Küll olid pikalt (2008-16 – S.S.) Eesti rahvusnaiskonna peatreener. Kuidas Sa naiste korvpalli jõudsid?
See juhtus 2004. aastal, kui eksisteeris võistkond nimega AGA/Löfbergs Lila. Selle tiimi mänedžer oli selline meeldiv ja kena naisterahvas nagu Erika Eluri, kes tuli ja palus, et ma tuleksin neile appi. Sealt see asi alguse sai ja 2004-16 olin ma nii naiste kui tüdrukute treener.
Kuidas meeste korvpallist naistele üleminek sujus?
Jumal hoidku, alguses oli väga raske. Siiani tunnen, et peaks tüdrukute ja naiste ees vabandama, et kohati sai nii matslikult käitutud. Midagi pole teha, inimene peab ka oma vigu tunnistama. Võib-olla see nõudlikkus ja tahtmine ületas kohati piire. Natuke isegi häbi on.
Erinevus meeste korvpalli ja naiste korvpalli vahel on siis nii suur?
Meil siin Eestis väga suur. Vaatamata sellele, et olin siis juba aastakümneid treener olnud, oli naiste korvpall minu jaoks täiesti tundmatu. Teadsin, et see on olemas, aga ma seda eriti ei jälginud ja seetõttu oli alguses raske. Aga sai kiirelt seal valitsenud mõttemaailmaga kaasa mindud. Esimese asjana on naised palju täpsemad ja konkreetsemad. Naiste korvpallis on loovust vähem kui meeste korvpallis. Ma nimetasin seda 3D nägemiseks – kaitsemängija, pall, kaaslased ja enda paiknemine ruumis on naistel veidi raskem tulema. Samas on naised väga hoolikad ja püüavad täpselt täita seda, mida treener ütleb. See kohati pärssis loovust ja mingid asjad võtsid rohkem aega. Mis aga puudutab tehnilisi oskusi, siis ma võtsin naiste ja meeste korvpalli ikka kui sama mängu.
Kui ma käisin mujal maailmas naiste korvpalli vaatamas, siis nägin sellist taset, et meie nõrgematel meeskondadel oleks tegemist olnud, et vastu saada. Tänapäeval mängivad naised samamoodi nagu mehed – hüpped, visked, kiirused, jõulisus ja agressiivsus. Ei lähe meelest, kuidas Serbias sattusime koondisega kord nagu tsunami alla. Korvpalliriikides oli naiste mäng palju kiirem ja hoopis teistsugune kui meil siin.
Miks Eesti naiste korvpall ei ole tuult tiibadesse saanud?
Esimene probleem on väike kandepind. Minu ajal pääsesid noortekoondisesse sisuliselt kõik mängijad, kes konkreetses aastakäigus eestikatel pidevalt väljakule said. Mõni kukkus erinevatel põhjustel ära ja oligi 12 mängijat alles. Võrreldes poistega on kandepind ka praegu täiesti olematu. Naiste tiime pole meil praktiliselt üldse. See, et kõrgemal tasemel mängib ainult neli naiskonda, pole normaalne. Amatöörliigas küll on rohkem tiime (2019/20 hooajal oli 9 – S.S.), õnneks see on populaarsem.
Küsimus on ka treenerites. Treener peab olema see, kes loob eeldusi ja kutsub lapsi trenni. Peab olema entusiast või isegi hull, nagu meiesuguste kohta öeldakse, kes neid lapsi trenni meelitab ja tööd teeb. Näiteks, kui ma Haapsallu läksin, siis tüdrukutega ei tegeletud. Aga nüüd ma vaatan, kui ägedaid tüdrukuid seal liigub, kes tahavad trenni tulla. Kihvtid ja sportlikud tüübid ning isegi suhtumine on võib-olla natuke teistsugune kui siin Tallinnas.
Kas Sul on pikast karjäärist mõni selline mäng, mis seni öösel kummitab ja sunnib mõtlema, kuidas oleks pidanud otsuseid teistmoodi tegema?
Ma nii konkreetselt ei oska öelda, aga neid unetuid öid on olnud küll väga palju. Kaotatud mängust saab alati midagi. Kas siis lihtsalt unetu öö või mingi idee, kuidas järgmine kord hoopis teistmoodi mängida. Konkreetselt mäletan senini kahte Euroliiga mängu Tallinna Kaleviga, kus kaotasime praktiliselt samasuguses situatsioonis nii Bolognas kui ka Kataloonias.
Bologna kohtumises oli seis viigis ja natuke üle kahe sekundi oli mängida. Pall oli meie käes ja Kuusmaa söötis oma vahetuspingi eest auti välja. Karjusin talle, et sööda üle väljaku, sest tundus, et Sokk oli seal vaba. (Jurij) Zdovc – praegu Sloveenia treener, aga siis oli üks Euroopa parimaid tagamängijaid – lõikas söödu vahelt ja saatis (Ettore) Messina nina all kohtunikelaua eest selle palli meie korvi… ja kaotasime kolmega. Kaks sekundit, pall on meie käes, võimatu kaotada ja…
Splitiga kohtusime Hispaanias, kuna Jugoslaavias käis sõda ja seal mängida ei saanud. Kuusmaa viskas lõpuhetkedel kolm vabaviset sisse, seisuks 86:86. Järgmisel rünnakul (Velimir) Perasovic tuli üle ja viskas üle Soku lauapõrkega kolmese sisse ja jälle kaotasime kolmega. Kaks mängu järjest oli selline lõpp. See on Euroliiga, see pole mingi klassidevaheline mäng (Naerab.). Need kaks kaotust jäävad eluks ajaks meelde. Oleks mul nendel aastatel olnud natukenegi rohkem kogemusi, siis oleks võib-olla nii mõnegi kohtumise suutnud teistmoodi mängida.
Kes on need viis mängumeest, kellest Sina koostaksid enda sümboolse viisiku Eesti korvpallist läbi aegade?
Olen seda vanakooli korvpalli ka näinud, seega paneksin tsentrisse Jaak Lipso, sest hiljem pole meil tulnud ühtegi nii kõva puhast keskmängijat. Nelja peale tooksin Martin Müürsepa, kolmele Heino Endeni ja mängu juhtima Tiit Soku. Number kahe peal saadaks platsile kas Kussa (Aivar Kuusmaa – S.S.) või Gert Kullamäe. (Mõtleb.) Aga paneme Kuusmaa. Ma ei hakka põhjendama, ütlen lihtsalt Kuusmaa. Tal on, mida ette näidata, kasvõi Liidu meistriks tulek ja Euroopa meistrivõistlustel 1993. aastal jättis ta väga vinge mulje.
Lõpetuseks ei saa üle ega ümber koroonaviirusest. Kas Sinu pikas treenerikarjääris on olnud kunagi veel sellist olukorda, kus korvpallihooaeg mingil põhjusel lihtsalt katkestatakse?
Ei mäleta. See on erakorraline. Isegi 1990-ndatel kõik toimus. “Nõuka” ajal ei olnud ka mingit probleemi, siis peeti kõik võistlused alati lõpuni. Minu jaoks on selline olukord esmakordne.
Kas usud, et Eesti korvpall tuleb seekordse kriisiga toime ja ühel hetkel saame palli taas mängu panna?
Usun ja olen täiesti veendunud, et saame ka sellest pahast pisikust üle. Midagi ei ole teha, sportlase ja inimese loomus on selline, et ta kogu aeg võitleb. See, kes ei võitle ja lööb käega, see polegi õige spordimees. Nii et, mina arvan küll, et tuleme sellest välja heade, tegusate ning võib-olla isegi paremate mõtetega ja puhtamana. Vahel ongi vaja, et loodus organismi puhastaks.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
