Kui tänapäeval oleme harjunud, et meieni jõuab videopilt väga paljudest erineva tasemega korvpalliliigadest ja -mängudest, siis staažikamad korvpallisõbrad mäletavad, kuidas aastakümneid tagasi oli iga teleülekanne kui suur sündmus. Nõukogude Liidu ajal aitas Eesti rahvuslikku uhkust ehk Tallinna Kalevi korvpallimeeskonda läbi teleekraani vaatajateni tuua armastatud spordikommentaator Tarvo Villomann, kes täna ehk 22. juunil tähistab 80. sünnipäeva.
Noorena ise korralikul tasemel korvpalli mänginud Villomann räägib Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus muuhulgas, kuidas ta juhuse tahtel televisioonis tundmatus kohas vette visati ja edukalt välja ujus. Loomulikult ei saa me üle ega ümber Eesti korvpallis legendaarseks saanud hooajast 1990/91, kui Tallinna Kalev krooniti viimaseks Nõukogude Liidu meistriks. Meie loo kangelane nägi kõike seda väga lähedalt pealt ja paljude spordifännide meeltes seostuvadki toonaste korvpallilahingute emotsioonid just Villomanni häälega.
Puudutame ka spordikommentaatorite tööpõldu laiemalt ja saame teada, kui palju keerulisem oli tol ajal üht võistlust kvaliteetselt vaatajateni tuua. Loomulikult palume Villomannil panna kokku ka oma Eesti korvpalli sümboolse viisiku ja etteruttavalt võib öelda, et kõige tihedamaks läks konkurents tsentri positsioonil.
Olete oma sünnidaatumiga 1940. aastal sõjaaja laps. Kas lapsepõlves olid rasked ajad?
Ütlen ausalt, et mina erilisi raskusi küll ei tunnetanud, kuigi mu isa oli sõjaväes ja emaga me kahekesi olime. Aga nii väikesena, kui sõja lõpus ma olin umbes 5-aastane, erilisi raskusi küll polnud. Mul olid vanaisa ja vanaema ning üks onu, kellega kõigiga sain suhelda. Nii et mul oli inimesi ümber ja olin hoitud.
Olete põline pealinna poiss, sündinud ja kasvanud Tallinnas?
Jah, olen Tallinna poiss. Elasime Tondi rongijaama juures. Seal alati vaatasin, kui rongid sõitsid iga päev mööda. Seal ma tegin ka oma esimesed sportlikud liigutused. Mul oli pall ja meil oli maja ümber aed ning umbes poolteise meetri kõrgune plank, kuhu vastu palli tagusin ja ise järele jooksin. See oli mu esimene sportlik tegevus.
Alustasite siis oma hoovispordi “karjääri” jalgpallist?
Jah, esimesena tuli jalgpall, aga ega ma kuskil trennis ei käinud, lihtsalt omaette (mängisin).
Millal tuli see hetk, kui esmakordselt trenni läksite?
Käisin praeguses Reaalkoolis, mis toona oli Tallinna 2. keskkool. Seitsmendas klassis tuli sõjaväest tagasi Enno Karrisoo, kes oli isegi 2. keskkooli poiss, võttis pundi kokku ja seal pisikeses saalis hakkasime korvpalli mängima. Karrisoo läks treenerina küll hiljem käsipallile üle. 1954. aasta sügisel läksime suure pundiga Kalevi Spordikooli Heino Kruusi juurde ja seal hakkas juba päris korralik korvpallialane treeningtöö.
Kas korvpallitrenni tõmbas tol hetkel spordiala ise või olid need pigem sõbrad, kes otsuse lihtsamaks tegid?
Eks see ikka rohkem kambavaim oli. Aasta varem oleks ma läinud tennist mängima, kuid koolis oli vene keele õpetajaga väike pahandus. Kuna ta oli ka klassijuhataja, siis ei antud mulle vajalikku saatekirja, et oleksin saanud tennisetrenni minna ja siis jäi see asi katki. Järgmisel aastal, kui suurem sõpruskond korvpalli läks, siis oligi kambavaim rohkem. Aga hakkas meeldima.
Tegelikult taheti minust teha hoopis muusikut. Kooli minnes alustasin õpinguid ka Tallinna Konservatooriumi viiuliklassis. Pidasin seal vastu seitse aastat, kuid viimases klassis panin viiulikasti hoopis ketsid ja läksin korvpallitrenni. Jäin muidugi vahele ja isalt järgnes päris korralik karistus. Aga lõpuks sport võitis.
Kas tol ajal pidi trenni minekuks saama koolist lausa saatekirja?
Jah. Ma oleks läinud Dünamosse Evald Kree juurde tennist mängima, aga sinna minekul nõuti koolist antavat luba.
Kui juba ise korvpallitrennis käisite, siis kui palju jälgisite kohalikku tippkorvpalli ja mis tasemel tol ajal Eestis mängiti?
Ikka jälgisin, sest korvpall oli siis päris korralikul tasemel. 1948. aastal võideti siin Nõukogude Liidu meistrivõistlused ära ja edaspidi oli ikkagi nii, et ässad olid pidevalt esil. Eesti meistrivõistluseid sai natukene vaadatud ja mäletan, kui 1956. aastal võitsime Kalevi Spordikooliga Viljandis ära spordikoolidele korraldatava korvpalliturniiri. Meile tulid sinna näiteks juurde (Tõnno) Lepmets ja (Mati) Idlane. Olime väga uhked, et meie esimene suurem auhind sai võidetud.
Tol ajal oli Eesti korvpalli raskuskese ikka Tartus? Kes need suuremad staarid olid, kellele poisid alt üles vaatasid?
Põhiline oli Tartu, jah. Kõvemad mehed olid meie oma (treener) Kruus, (Joann) Lõssov ja (Mart) Laga. Tartu meestest olid eeskujud Heldur Jaanson ja Ülo Laumets. Aga nemad olid ikkagi Tartus ja meie Tallinnas. Sellel ajal polnud erilist sidet Tallinna ja Tartu vahel, et me väikesed nolgid oleks sealsetest meestest eriti palju teadnud. Ainult Eesti meistrivõistlustel sai neid näha.
Kui palju erines tolleaegne korvpall sellest, mis nüüd väljakutel toimub?
Oi, see oli hoopis midagi muud. Põrgatades viidi pall aeglaselt üle, polnud 24 sekundi ega isegi 30 sekundi reeglit. Mäng oli aeglane ja positsiooniline, tehti palju kombinatsioone. Aga korvpall oli huvitav, kuna erilist kiirustamist polnud ja kiirrünnakuid tehti minimaalselt. Hiljem, umbes aastatel 1956-68, joosti üha rohkem ka kiirrünnakusse ning hakati üldiselt natuke tempokamalt mängima.
Mis Teie tugevaimaks elemendiks korvpalliväljakul kujunes?
Tänu Kruusile, kes ise oli suur kaitsespetsialist ja võttis meie trennidest suure osa just kaitsemängu õpetamiseks, tulime selles vallas päris hästi lõpuks toime.
Kas Teil on noorteklassidest mõni eredam mälestus veel meeles?
1957. aastal osalesime Vilniuses NSVL-i noorte meistrivõistlustel. Juhendis oli selline imelik punkt, et kui võistkonnas on üks mängija vähemalt 2-meetrine ja üks vähemalt 195-sentimeetrine, siis võib koosseisus olla 10 poissi. Kui pikki pole, siis saab üles anda 9 mängijat. Meil oli üks 194 cm ja teine 190 cm pikkune, kellele siis pandi kõrgendused kandade alla ja kästi mõõtmisel seista kikivarvukil. Läks läbi ja saime 10 poissi meeskonda. Erilist edu me seal ei saavutanud, aga saime selge pildi, milline on arenguvahe lõuna- ja põhjamaalaste vahel. Olime grusiinide kõrval täielikud poisikesed. Tursked habetunud sellid ajasid hirmu nahka, kuid just nende vastu tegime oma parima partii.
Katsusite ära ka Eesti meistriliiga taseme, aga meistriks tulla ei õnnestunud?
Mängisin kuskil 1957.-58. aasta paiku Kalevi meeskonnas. Kalevi teises koosseisus küll, aga osalesime ka Eesti meistrivõistlustel. Kui lõpetasin keskkooli ja läksin pedasse kehakultuuri õppima, oli meil seal oma meeskond, kus mängisid (Peeter) Metsar, (Märt) Kermon ja (Rein) Kaljula. Poisid tulid kõik kokku ja Lõssov hakkas treeneriks. Kaotasime õnnetult kaks aastat järjest kolmanda koha mängud ja jäime mõlemal juhul neljandaks. Meil tiimis polnud pikkasid. Kõik olid sellised tagamängija tüübid, aga teistel olid näiteks Tõnno Lepmets ja ka Mart Laga veel mängis. Meil nii suuri polnud ja neljas koht oli meile täiesti jõukohane.
Teie teekond päris tippkorvpalli aga välja ei viinud. Mis otsustavaks sai?
Kui lõpetasin peda ära, siis läksin Vene kroonusse. Toona võeti ülikoolijärgselt kaheks aastaks sõjaväkke ja veetsin selle aja Kaliningradis. Olin küll spordiroodus ja mängisin korvpalli. Tulime isegi Balti okrugi ehk sõjaväeringkonna meistriteks. Aga see oli ka kõik. Tagasi tulles sattusin kohe televisiooni ning seal läks töö juba nii kiireks ja pingeliseks, et ei jõudnud enam trenni teha. Kaks korda nädalas võib-olla käisin, aga polnud enam kuskile kõrgemale pürgimist. Uuesti alustasin korralikult alles siis, kui juba veteran olin. Oli rohkem aega.
Oletegi olnud tubli veteransportlane ja võitnud ESBL-i andmetel koguni kolm medalit – veteranide maailmamängude kulla (2002) ja pronksi (1997) ning EM-i hõbeda (2019).
Jah, veteranidel toimuvad kolmed võistlused: maailmamängud, maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused. Mul on tegelikult nüüd nende aastatega kaheksa medalit võidetud veteranide klassides. Viimane oli möödunud aastal, kui tulime 75+ sarjas Euroopas hõbedale. Maailmamängude kulda võites olin ma vist 61-aastane ehk siis 60+ klassis.
Kas Teil jäi nii pikk paus korvpallis sisse, et pärast sõjaväest naasmist katki jäänud pallimäng tuli tagasi alles päris veteranide klassis?
Mängisin tegelikult kogu aeg paar korda nädalas, aga see polnud regulaarne treening. Olin 28 aastat televisioonis ja sel ajal üle kahe korra nädalas küll trenni ei teinud. Tööga oli sõite, reportaaže ja teisi värke nii palju. Olin kahes ametis, nii režissöör kui reporter. Sai tehtud nii ühte kui teist ja tööd jätkus.
Mis Teid motiveerib veteranide turniiridel osalema? Sest mängitav korvpall pole ju kindlasti enam see, mis oli kunagi?
Ma ütleksin, et kambavaim. Meil on väga hea meeskonnasisene aura ja see annab palju juurde, kui kuskile võistlustele sõita. Oleme turniiridel väga palju ekskursioonidel ringi käinud ja maailma näinud ning just see kambavaim paneb väga paljud siiani mängima. Mul endal on sellist individuaalset tahtmist ka olnud, aga kuna korvpall on meeskonnamäng, siis viimasel ajal pole individuaalaladele mõelnud. Mängisin vahepeal veidi ka tennist, aga ainult kohati ja kõrgemale ei pürginud kunagi.
Ütlesite, et sõjaväest tulles asusite tööle Eesti Televisiooni. Millal see juhtus?
See oli 1965. aastal. Tegelikult sattusin telesse juba varem, kui olin kolmanda kursuse üliõpilane ja kuulutati välja režissööride kursused. Läksime pedast kas kahe või kolme poisiga proovima ja tuli välja, et seal oli 293 tahtjat. Mina ei tea, mis ime läbi mind 25 hulka arvati, aga siis käisin kaks aastat nendel kursustel. 1963. aasta kevadel lõpetasime ja sama aasta suvel tegin esimesed tööd spordiülekannetelt. Siis oli seal ainult kaks töötajat – Heino Mikkin ja Fjodor Prussakov. Härrad ütlesid mulle suvel, et nemad lähevad nüüd puhkusele ja panevad minu tööle. Siis ma pidin hakkama ka spordiuudiseid kokku panema ja õhtul hilja oli kolme-neljaminutiline saade, kus ma esimest korda üles astusin. Sügisel 1963 tegin ka esimesed korvpallireportaažid. Need olid Eesti meistrivõistluste mängud, mis peeti Luise tänaval Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi võimlas. 1965. aastal tulin ma juba koosseisuliseks televisioonitöötajaks ja jäin kuni 1993. aastani.
Kas olite juba varem selline spordihuviline, kes lisaks korvpallile ka teistel aladel silma peal hoidis?
Siis tuli kõiki alasid hakata jälgima hoopis põhjalikumalt. Varem ma polnud kõike tähele pannud, kuna polnud vajadust. Aga korvpall jäi ikkagi põhiliselt minu alaks ja juurde tuli jalgrattasport. Tegime igasuguseid ülekandeid erinevatelt jalgrattavõistlustelt, isegi Rahutuuril olen kaks korda ära käinud. See oli omaette saavutus, kuna polnud moes, et ajakirjanikud Eestist läheksid Rahutuurile. Olime just sellel aastal ka seal, kui (Aavo) Pikkuus võitis (1977. aastal – S.S.). Ööbisime telgis ja toitu tegime ise õhtuti mingi pliidi peal. Olime kolmekesi – Pikkuusi treener Rein Kirsipuu ja operaator Ilmar Loomann. Sõitsime ringi Rein Kirsipuu autoga ja pidasime lõpuni vastu ning tõime Pikkuusi võidu sealt ära.
Korvpalliga oli nii, et Nõukogude ajal olid väga suureks defitsiidiks telefoniliinid. Sõitsin ükskord Riiga, et teha sealt Riia VEF – Tallinna Kalev mängust ülekanne. Läksin saali ja ülekandejaama mehed imestasid, et miks mina kohale tulin, kuna neil polnud telefoniliine, millega reportaaži saaks teha. Mis siis nüüd? Mina olin kohal, nemad ei teinud midagi. Läksin telestuudiosse ja selle asemel, et teha reportaaž saalist, istusin mina Läti televisiooni stuudios ja monitori kaudu tegin ülekannet, mida ma oleks võinud ju samamoodi Tallinna stuudiost teha (Muigab.). Selliseid kurioosseid asju ikka juhtus.
Mis veel toona ühe korvpallireportaaži tegemise juurde käis, millest tänasel televaatajal pole võib-olla aimugi?
Nõukogude ajal tehti nii, et oli kaks meest, üks tegi vene keeles ja teine eesti keeles. Kommenteerisime Fjodor Prussakoviga kahekesi, tema vene keeles ja mina eesti keeles. Polnud ka mingisuguseid abivahendeid, kust tuleks vajalikud andmed kätte. Ise pidi jooksvalt kõik üles kirjutama, kes punkte viskas või kes vea tegi. Suur paberileht oli nina all ja kogu aeg aga märkisid juurde kõiki olulisi statistilisi andmed. Kui Fjodor Prussakov ära suri, hakkasin üksinda kahes keeles tegema, kuna mul oli sõjaväes saadud praktika tõttu vene keel veel nii hea. Ja siis tegingi kuni Nõukogude aja lõpuni üksinda kahes keeles.
Kuidas see asi käis, samal ajal rääkisite korvpallireportaažil nii eesti kui vene keeles?
Ikka samal ajal, jah. Kaks-kolm minutit tegin eesti keeles, siis kaks-kolm minutit vene keeles. Tegin vene keeles ülevaate ära, mis vahepeal oli juhtunud ja siis läksin jälle eesti keele peale üle. Niimoodi pidevalt vahetasin keelt. Vahest jäi vene keele osa natuke lühemaks, kuna panin eesti keelele siiski rohkem rõhku. Vene keelt oli võib-olla seal minut-poolteist vahepeal. Ütlesid eetrisse skoori, kes kui palju punkte visanud oli ja kui palju vigu oli tehtud. Siis läksin tagasi eesti keele peale üle. Ei tahtnud vene keelt nii palju sinna vahele toppida.
Kui kaua selline asi kestis? Kas päris Nõukogude aja lõpuni?
See lõppes umbes kas 1987. või 1988. aastal, päris lõpuni ei läinud. Kui need tuuled hakkasid siin puhuma, et midagi võib juhtuda, siis lõpetasime selle venekeelse osa ära.
Mis on Teil meeles eredamate korvpalliga seotud hetkedena oma telekarjäärist?
1991. aasta oli minule selline, kus käisin Tallinna Kaleviga kaasas kõik mängud, ükskõik kus need peeti, ja tegin neile videot. Mul oli kaamera ja meeskond õhtul vaatas video üle ning tehti analüüsid. Senikaua, kuni neile see Nõukogude Liidu meistritiitel lõpuks kätte tuli. Hea tunne oli, kui lõpuks kuld kaela saadi. Muidugi on meeles Eesti ja USA koondiste mäng, kus Jaak Salumets tegi hullu partii ja eestlased võitsid ameeriklasi. See oli veel üks selline kihvt hetk. Muud ma ei oska öelda… tiitlivõistlustele me ju ei pääsenud ja Liidu meistrivõistlused olidki meie jaoks kõige kõvemad mängud üldse.
Kui kaua Te korvpallireportaaže tegite?
Lõpuni välja ehk aastani 1993, kui ma ETV-st ära tulin. Edasi olin ju veel teistes kanalites. Isegi Kanal 2-le tegin vist mõned reportaažid veel, aga see oli n-ö muu tegevuse kõrvalt. Peamiselt tegutsesin režissöörina ning viimase ülekande tegin 2019. aastal ning see oli loomulikult korvpallikohtumine.
Tulles tagasi selle kuldse 1991. aasta juurde, siis kas juba tolle hooaja alguses oli näha, et siit võib midagi suurt sündida?
Ei olnud. Alguses läks hooaeg nii ja naa. Vahepeal oli päris kurb tunne peal ja see meistritiitel polnud sugugi algusest peale kindel.
Kui palju segas meeskonda kogu see poliitiline olukord, kus Nõukogude Liit oli lagunemas ja Leedu klubid kaasa ei teinud?
Eks ta natukene segas, aga mängijatele see ei mõjunud. Öeldi, et mängime nii, nagu kogu aeg oleme mänginud. Poliitikat eriti sinna vahele minumeelest ei toodud. Kuigi ajad olid sellised, nagu nad olid. Leedulased ju välja ei tulnud, aga Kalev ütles, et meie mängime ja mängisid lõpuni.
Kui käisite meeskonnaga kõik matšid üle laia Nõukogude Liidu kaasas, kas meenub värvikaid seiku mõne mängijaga?
Üks ilus moment oli Venemaal. Siis oli Kalevis ju esimene mustanahaline (George) Jackson ja me pidime minema läbi Kiievi. Läksime lennuväljale ja siis olid küll Jacksoni silmad kohe suured. See oli tüüpiline pisike Venemaa lennujaam, kus oli segadust ja sodi nii palju, et ameeriklane oli poolmasenduses (Naerab.). Pidime seal mõne tunni ootama, enne kui teine lennuk tuli, millega edasi sõitsime. Aga lõpuks mängis ta täiesti normaalselt, kui sellest (šokist) üle sai.
Kas meeskonna videomehena lubati Teil osaleda ka võistkonna koosolekutel?
Jah, osalesin nende koosolekutel ja kuulsin juttu, mida nad seal ajasid. Minema ei aetud. Olin omakasu peal väljas, sest kui tagasi tulime, sain kohe järgmisel päeval meie teleuudistesse teha väikese pildilise kokkuvõtte. Muidu me ju pilti siia ei saanud. Ainsad kohad, kust saime otseülekandeid, olid Riia, Vilnius, Kaunas ja Leningrad. Nendega olid kokkulepped, et kui meie mängime võõrsil, tehakse seal ülekanne ja kui nemad mängivad Tallinnas, siis saavad nemad meie käest ülekande. Mingeid rahalisi kokkuleppeid seejuures ei tehtud.
Kui said Kalevi koosolekutel juures istuda, siis kas Jaak Salumets oligi nii kõva käega treener, nagu kõrvaltvaatajale mulje jäi?
Oli. Ta nõudis poiste käest ikka päris palju. Video vaatamisel ta rohkem õpetas ja näitas, mismoodi oleks võinud olukorda teistmoodi lahendada. Aga muidu oli küll kõva käega. Ja kõva norskaja oli (Naerab.)! Nad elasid Riho Soonikuga ühes toas ja Soonik oli iga kord nii nördinud: “Ei saanud jälle magada, Salumets norskas.”
Kas tänapäevane korvpall on väga palju erinev sellest, mida mängiti peaaegu 30 aastat tagasi?
Korvpall on läinud jõulisemaks ja kiiremaks. Kombinatsioone nii palju enam ei tehta, kui hallil ajal see kombeks oli. Mäng on ise läinud nii kiireks, et kombinatsioone ei jõuagi üles võtta. Mingid liikumised on ikka alati olemas ja need tehakse ära, aga just see atleetlikkus on peamine erinevus. Pikkade osakaal on läinud palju suuremaks. Kui juba 210 cm pikkused mängijad viskavad kolmeseid, siis mis rääkida veel väiksematest. Visketäpsus on ka üles läinud. Praegu on kolmeste protsent mõnel meeskonnal ikka väga hea. Ütleme 10-15 aastat tagasi sellist asja veel polnud. Olid üksikud mehed, nagu Kuusmaa ja Kullamäe, kes loopisid kõvasti, aga praegu võivad juba kõik kolmese tagant ära panna.
Kui me räägime režissööri tööst, mida Te samuti erinevatel aegadel olete palju teinud, siis millised arengud selles vallas on toimunud?
Töö on oluliselt muutunud. Juba tehnika on hoopis teine, näiteks korduste aparaate algusaegadel polnud. Režissööri töö on muutunud raskemaks, sest tuleb kogu aeg olla valmis kaamerate vahetamisega, samal ajal panna kordused ja siis uuesti üle minna. Alguses oli neli kaamerat või kohati isegi kolm. Nüüd on viis kaamerat, pluss veel kõik muu sinna juurde. Tiitreid tuleb panna ja ära võtta ning statistilisi näitajaid ekraanile lasta.
Kui palju te spordihuvilisena jälgite televiisorist spordiülekandeid ja kui palju Te endise kommentaatorina hindate teiste spordikommentaatorite tööd?
Eks ma endamisi ikka hindan, aga ma ei taha hakata kedagi esile tooma või maha laitma. Sporti vaatan aga nii palju, kui naine lubab (Naerab.).
Kui palju tavaliselt lubatakse?
(Naerdes.) Ta ikka üldiselt lubab.
Telepilti spordivõistlustelt toodetakse tänapäeval kordades rohkem kui vanasti. Kuidas on üldine spordikommentaatorite tase Eestis aastatega muutunud?
On väga häid kommentaatoreid ja on ka neid, keda ma eriti kuulata ei tahaks. Üldine tase on kõvasti tõusnud, sest praegu on reportaaži tehes väga palju materjali kasutada. Sportlaste kohta võib rääkida kogu eluloo ära ning olemas on kõikvõimalikud statistilised andmed. Midagi iseenesest ei tule ja olen vaadanud, et mõned mehed on ikka väga kõvasti tööd teinud ja seda muud materjali on vaat liigagi palju ning see hakkab juba segama.
Kuidas Teie ajal, kui internetti polnud, taustainfo kogumine käis?
Ainukene võimalus oli vanadest raamatutest otsida või siis leidsid mõne ajakirja või ajalehe ja said sealt andmeid. Enne reportaaži algust, kui meeskonnad olid juba soojendusele tulnud, oli alatine käik vastasmeeskonna treeneri või mänedžeri juurde, kes andsid mulle viimased andmed – pikkused ja vanused. Selliseid numbreid polnud kuskilt mujalt saada. Kui olid tuurid, kus tulid viis-kuus meeskonda kokku, siis teinekord tehti väikesed bukletid, kus olid ära märgitud meeskondade koosseisud koos vanuste ja pikkustega. Kui seda polnud, siis pidi ikka ise käima mööda treenereid ja endale selle informatsiooni kätte nuruma.
Kas võite kindlalt öelda, et korvpall on Teie lemmik spordiala?
On, seda võib kindlalt öelda.
Mis teeb korvpalli Teie jaoks paeluvaks ja kaasahaaravaks?
Kui ise oled kunagi mänginud, siis see on esimene eeldus. Korvpall on huvitav ja emotsionaalne mäng, kus kunagi igavust ei tunne. Aga põhiliselt ikka see, et ise olen mänginud.
Eesti korvpall peab tänavu 100. sünnipäeva. Kas meil mängitakse korvpalli ka 100 aasta pärast ning milline see mäng siis võiks välja näha?
Kui riik püsib, siis kindlasti mängitakse. Mina usun küll nii. Seda, milline mäng siis välja näeb, ei oska mina küll öelda, ega julgegi öelda. See on niivõrd pikk aeg, et ei tea, mis siis juhtunud on. Korv on võib-olla kõrgemale tõstetud. Rõngast suuremaks või väiksemaks küll ei tehta, aga siin on vahepeal olnud jutte, et tahetakse 305 cm pealt korv kõrgemale viia. Aga see jäi jutuks.
Rääkides reeglitest, siis Teie kommentaatorina töötamise ajal lisandus korvpalliplatsile kolmepunktijoon. Kui palju see mängu olemust muutis?
Alguses muutis küll, sest ega kolmepunktiviskajaid kohe esimese hooga eriti palju polnud. Aga iga aastaga läks see ring ikka laiemaks. Harjutati ja joon muutus naturaalsemaks. Siis oli ju veel meie kolmepunktijoon meeter eespool kui proffide oma. Siis tehti need võrdseks. Nüüd jaksavad juba kõik visata, ükskõik kust kohast.
Lõpetuseks palun Teil kokku panna oma sümboolse viisiku ja treeneri Eesti korvpalli esimese saja aasta põhjal.
Oi-oi, kui raske see on. (Pikk mõttepaus.) Tagamängijateks paneksin Joann Lõssovi ja Heino Kruusi. See oli muidugi hoopis teine mäng, kui võrdleme neid mehi Gert Kullamäe ja kõikide teiste nooremate meestega. Martin Müürsepp tuleks nende viie hulka igal juhul. Aga Tõnno Lepmets, Jaak Lipso ja Mart Laga? Need on kõik seal tsentris sellised võrdsed sellid. Isegi 1936. aastast Heino Veskila oli täiesti Euroopa tasemel. Tomsoni paneks ka sisse, äärele. Treeneriks ma nimetaksin Jaak Salumetsa. Las nad olla siis niimoodi, kuigi neid viisikuid võiks mitu tükki veel olla (Muigab.).
Neli mängijat ja treener said paika: Lõssov – Kruus – Tomson ja Müürsepp. Aga tsentris jäid kolm võrdset meest madistama. Kas suudate sealt ühe välja valida?
Keskele ma paneks siis Lepmetsa, kes mulle isiklikult väga meeldis. Oma 194-sentimeetrise pikkusega tegi Lepmets ikka puhta töö, isegi 210-sentimeetrised ei saanud talle vastu. Ta oli füüsiliselt ikka väga kõva.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
