fbpx
Close

INTERVJUU | Rain Veideman: tahaks Itaalia meistriliiga ära proovida, siis oleks süda rahul

Avatar
-Rain Veideman 2013. aastal Saku Suurhallis, kui Eesti koondis tagas pääsme 2015. aasta EM-finaalturniirile | Foto: Siim Semiskar

Pärast taasiseseisvumist on Eesti korvpallis olnud vähe selliseid mängumehi, kes noorena suutnud ennast võimsalt pildile murda ja seejärel igal uuel tasemel ukse jalaga lahti lüüa. Heaks näiteks on Haljalast pärit Rain Veideman, kes pärast kiiret tõusu koondisesse on peaaegu kümme aastat olnud meie rahvusmeeskonna üheks põhilüliks.

Kui Veidemani karjääri algus tundus kaugemale kõrvaltvaatajale muretu ja kiire tõus tippu, siis päris nii lihtne see kõik tegelikult polnud. Mitmed tänaseks 28-aastaseks saanud Veidemani karjääri hakul tehtud otsused nõudsid noorelt mehelt suurt julgust ning raskeid valikuid on tal tulnud teha hiljemgi.

Veideman on oma senise karjääri jooksul juba pallinud aastaid Eesti viimaste kümnendite tippklubides Tartu Ülikoolis ja BC Kalev/Cramos ning viimastel hooaegadel teinud endale nime Itaalia esiliigas. Järgmise sammuna sooviks mees ära proovida ka saapamaa kõrgliiga.

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva tähistamise puhul antud intervjuus vaatas Veideman tagasi kujunemisele rahvusvahelisel tasemel mängumeheks, meenutas karjääri jooksul läbi elatud erinevaid murdemomente, rääkis ausalt, kui palju segab teda kahjustatud närvidega vasak jalg ning vaatas kainel pilgul tulevikku, tuues välja, mida ta sooviks lähimate aastate jooksul veel saavutada.

Milline oli Sinu suhe spordiga lapsepõlves üles kasvades?

Haljalas, kus ma elasin, olid olemas kõik võimalused sportimiseks. Oli see siis mõni kergejõustikuala, jalgpall, korvpall või võrkpall. Võib-olla on mingisugused nüansid ka korvpallis kasuks tulnud, et kunagi sai kõiki alasid teha. Mängisime jalkat, seejärel toksisime võrku ja siis veel kossu otsa. Sellist kindlat rutiini polnudki, et ma nüüd lähen ainult ühte trenni ja mängin ainult korvpalli. Läksin kooli juurde, vaatasin, mis trenn on ja seda tegin.

Seega, hoovisport oli suure au sees?

Kusjuures meil oli maja ees korv, kus saime peale loopida, aga sellist päris hoovisporti väga polnud. Meil oli korralik võimla ja väliväljakud ka. Väljas muidugi toimus rohkem lihtsalt tšillimine kui reaalne sportimine.

Kuidas Sinu korvpallurikarjäär alguse sai, kui tegid kõiki spordialasid paralleelselt?

Alustasingi Haljalas, kus käisin trennis vist 1984-85 aasta poistega ja treener oli Erki Õun. Aga käisin vaid paar korda seal. Peamiseks põhjuseks, miks ma üldse korvpallitrenni läksin, oli mu naaber, kellega maja ees kossu mängisime. Tema sundis mind Rakverre minema, kus treeneriks oli lühikest aega (Jaan) Malmberg ja seejärel Märt Raam. Siis mängisin Rakvere all, aga meil polnud minu meelest omavanuste satsi ja pidin vanemate vahel pallima. Seetõttu liikusingi mingil hetkel edasi Kundasse. Kuidagi nii see oli. Vist miniklassis oli kokku pandud lausa Kunda ja Paide võistkonnad ja mängisime viisikutega. Mina mängisin kusjuures Paide viisikus ja kui ma õigesti mäletan, oli seal ka saatejuht Robert Rool. Tema peaks ka 1991. aasta poiss olema. Igatahes kuskil ma olen temaga kunagi ühes võistkonnas mänginud (Muigab.). Ja edasi kuidagi ma jäingi Kundasse (Jaak) Jalaka käe alla.

-Rain Veideman 2007. aastal RSK sPORTKUNDA/SK Aaspere särgis | Foto: Siim Semiskar

Jaak Jalakal meeldis oma tiimidega kõvasti ringi sõita ja erinevatel välisturniiridel käia. Kui palju seda mäletad?

Jah, Jaak võttis selles suhtes ikka kõvasti ette. EYBL (Euroopa noorte korvpalliliiga – S.S.), mingid Poola turniirid ja igasugused muud võistlused. Suvi oli tegemisi täis ja käisime pidevalt laagrites. Aga see oligi nii, et panime Kundaga terve hooaja võistlustel, aga ainult kaks korda aastas saime trennides kokku. Kaks seitsmepäevast laagrit Simunas. See oli kõik, rohkem koos trenni ei teinud.

Mingil momendil tulid Sa Tallinnasse Audentese Spordigümnaasiumisse õppima. Mis põhjusel see tee ette sai võetud?

Selline mees nagu Mooses Kaja läks Haljalast Audentesesse ja mu õde läks Audentesesse võrkpalli mängima (Triin Veideman on võrkpalli mänginud Eesti naiste meistriliiga tasemel – S.S.). Nende eeskujul sai mindud, sest nemad kinnitasid, et on tipp-topp koht. Tol hetkel mängisin Kunda eest, aga tegin trenni Haljalas koos tüdrukutega. Paar poissi ja tüdrukud – selline grupp. Oli vaja mingisugune alternatiiv leida, et hakata normaalselt trenni tegema ja siis Audentese mõte tuligi.

Kuidas Sul õnnestus üldse sellisel tasemel mängumeheks saada, kui korralikult trenni ei saanud teha?

Ma ei oskagi vastata sellele. Mängisin ja proovisin ning nii ta tuli.

Audenteses õppisid siiski vaid kaks aastat ning lahkusid sealt enne viimast keskkooliklassi. Miks?

Audenteses olin ma jah 10. ja 11. klassi. 11. klassis mängisin meistriliigas Kuremaa satsis, kuna neil hakkas asi pankrotti minema. Põhimängijad rahasid ei saanud ja meile anti võimalus. Sealt jäingi Paksule (Andres Sõber – S.S.) silma. Ta teadis, et olen Haljala poiss ja siis ta mulle helistas.

Kuremaa variant tekkis Sul 17-aastaselt. Kas Sind ja teisi noori visati ühel hetkel lihtsalt vette ja vaadati, kas ujute välja?

Põhimõtteliselt küll. Anti pall kätte ja öeldi, et mine. Mäletan ühte hetke selgelt, kui mängisime Kuremaal Tartu Rocki vastu. Võtsin kelleltki palli keskväljal ära, läksin rahulikult korvi alt viskele ja tol ajal Tartus olnud Viktor Sanikidze jõudis mulle järele ja pühkis selle olukorra niimoodi ära, et pall oli laes kinni. Kogemus oli kõva, pole midagi öelda.

Kuidas Andres Sõber Sind seejärel Rakverre meelitas?

Ta helistas ja ütles, et saame Tammsaare tee McDonald’sis kokku. Tegime ühed Big Mac eined ja ta kutsus Tarvasse. Käisingi ühes trennis kohal ja sellest tuli kohe mingi jama, kuna olin veel Audentese õpilane. Taheti teada, miks ma koolist ära lähen ja just Rakverre. Kutsuti veel ema kooli ja mingi tohutu draama tuli. Aga siis Paks ütles, et tule Haljalasse kooli. Rääkisin ema ja isaga asja läbi ja nad olid sellega päri. Mäletan, et tulin varasemalt Haljala koolist ära nii, et ma polnud kõige paremas nimekirjas. Kui pidin direktori juurde jutule minema, et kas saan 12. klassi tulla, siis oli tal see vist meelest ära läinud ja mind võeti vastu (Muigab.).

-Rain Veideman ja Andres Sõber 2015. aasta EM-finaalturniiril Riias | Foto: Siim Semiskar

Kui Sa Rakverre mängima minekuks selliseid otsustavaid samme tegid, siis ilmselt usaldasid Andres Sõpra väga palju?

Kui saad McDonald’sis sellise mehega kokku, kes on nii kuradi konkreetne, siis põhimõtteliselt vahet pole, mida mina arvan, tema otsus loeb (Naerab.). Ise ma olin selline noor joga ka, et ütlesin vaid “jah, jah, jah, tulen”. Nii oligi. Kui tagantjärele võtta, siis tegin õige otsuse. Ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui ma poleks sinna läinud.

Rakverega võitsite tol hooajal mälestusväärse hõbemedali ja sina teenisid keskmiselt 15,1 punktiga meistriliiga parima noormängija auhinna. Sealt edasi liikusid Tartusse, kus kraad kõrgemal tasemel lõid samuti kohe ukse jalaga lahti. Kas tunnetasid ka ise, et igal uuel astmel kohanesid kiirelt ja mängisid oma koha välja?

Põhimõtteliselt küll. Kui nüüd hiljem mõelda, siis need kolm aastat Tartus oleks võinud tegelikult minna veel paremini. Aga tagantjärele on keeruline niimoodi hinnata. Sellest Saksamaa asjast on mul kõige rohkem kahju.

Sa pead silmas aastat 2012, kui Tartu laenas Su veebruaris Saksamaa kõrgliigasse Bayreuthi, kus mängisid hooaja lõpuni ja viskasid keskmiselt 7,5 punkti. Esiteks, kuidas see Saksamaa võimalus üldse tekkis ja kas nende esituste pealt välismaale püsima jääda polnud võimalik?

Läksin Bayreuthi tänu Gert Kullamäele. Mis ma olin seal, neli kuud vist? Läksin laenulepinguga oma teisel Tartu aastal ja mul oli üks aasta lepingut veel järel. Saksamaa klubi tahtis mind täpselt samadel tingimustel tagasi, aga Tartu ütles ei. Nad soovisid minu eest rohkem raha saada. Sakslased polnud nõus ja sinna see jäigi. Läksin Tartusse tagasi.

Kas olid pettunud ka, et selline võimalus ära kukkus?

Eks ikka, aga mis ma teha sain? Minu mängijaõigused olid Tartu käes. Kui teine klubi ütleb sellises olukorras, et nad pole nõus rohkem maksma, siis on pahasti. See ongi ainuke asi, mis mul karjääri jooksul kripeldab. Mis oleks saanud, kui oleksin saanud hooaja 2012/13 Saksamaal teha?

Tuleme korraks tagasi selle Rakvere hooaja juurde, kus te üllatuslikult legendaarseks saanud hõbemedalid ära tõite. Kas Tarva edu tuli selle palju räägitud Andres Sõbra vaba mängu pealt?

See oli kindlasti üks põhjus, aga ütleme nii, et ega me ju kehvad mehed polnud. Kõik mehed, kes seal tiimis sel ajal olid ja kellel praegu võib-olla väike kõht ette on tulnud, neil olid siis korralikud six-pack’id. Aga kindlasti see Sõbra fenomen ning vabadus ja lihtsus, mis mängijatele anti (mängis rolli). Tihtipeale hakatakse asja tegema ja lõpuks krutitakse see nii-öelda üle võlli, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Meil oli mega lihtne. Ja ilmselt said õiged mängijad kokku, kellele see meeldis ja kes asjast väga hästi aru said.

Kui palju siis Rakverest Tarusse minnes mängustiil muutus ja kui keeruline oli sellega harjuda?

Eks see, mida minult nõuti, oli suures pildis suhteliselt sama. Aga väga palju nüansse tuli juurde. Ütleme nii, et Andres mängib hästi lihtsat korvpalli, aga nüansse on korvpallis tegelikult niivõrd palju rohkem. Eriti, mida tase kõrgemale lähed. Need lihtsalt peab omandama. Kui sa seda ei tee, siis läbi ei löö.

-Rain Veideman 2010. aasta märtsis Rakvere Tarva särgis | Foto: Siim Semiskar

Me ei saa üle ega ümber Sinu vasakust jalast, mis on närvikahjustuse tõttu paremast nõrgem. Kui palju Sind häiris, et karjääri alguses justkui muust ei räägitudki, et kas Veidemani jalg ikka veab järgmisel tasemel välja või ei?

Alguses oli suva. Eks see oli loomulik, et kõigepealt võttis näiteks Õhtuleht intervjuu ja siis võib-olla Postimees küsis, et mis mu jalaga lahti on, räägi kõik ära. Mingil hetkel oli küll tunne, et kuulge, lööge see Google’isse sisse ja leiate kõik info üles! Mida te ainult sellest jalast jahute?

Kui visuaalselt on jalg teisest silmnähtavalt peenem, siis kui suur vahe on funktsionaalsuses? Kui palju asju Sa pead tegema teistmoodi, et mitte nõrgema jalaga hätta jääda?

Kutsun seda jalga Nunnuks (Naerab.). Nunnu pealt hüppan heal päeval rõnga ära. Kui ma paremalt poolt läbi lähen ja Nunnu pealt üles hüppan, siis suren sinna korvi alla ära. Need asjad oli vaja ümber õppida. Nüüd ongi nii, et sammudesse minnes lähen viskan parema jala ja parema käega. Mul on see nii sisse kodeeritud, et saan hakkama.

Kui raske oli harjuda tegema tehniliselt midagi sellist, mis läheb risti vastu korvpalli ABC-le, mida maast madalast lastele õpetatakse?

Need oskused pidid endal lihtsalt selgeks saama. Ma ju nägin, et selle jalaga ma hüpata ei saa ja pidin midagi teistsugust välja mõtlema. Mul on siiani asju, mida valdan ja tahaksin väljakul teha, aga ei saa, kuna jalg lihtsalt ei peaks vastu. Kui ma neid täiskiirusel teeks, siis ma ei taha teada, mis Nunnuga juhtuda võib. Tuleb ikka ja jälle ümber õppida.

Kui palju on välisklubidesse siirdumisel uuritud Su jala kohta ja kas kuskile on jäänud seetõttu ka minemata?

Kusjuures, kui Kalev/Cramost esimest korda Itaaliasse läksin, siis tõesti kartsin, et mis sellest tulla võib. Aga on olnud ülimalt lihtne. Kui Udinesse jõudsin, siis vaadati küll, et ahah, midagi justkui on. Seal üht-teist isegi küsiti, aga üldiselt oli neil üsna suva. Hiljem Mantovasse minnes uuriti vaid, kas hüpata saan ja visata oskan? (Naerab.) Nüüd Rooma klubis jalga näidates öeldi, et neil täiesti ükskõik, kuna nähtud igasuguseid kuuevarbalisi ja muid mehi. Kui mängida oskad, siis väga vahet pole.

See Rakvere Tarva hõbedane hooaeg oli Sinu jaoks tõeliseks läbimurdeaastaks. Kas siis ei tulnud Kalev/Cramo juba uksele koputama?

Tegelikult olid vist mingid jutud enne Tartusse minekut küll. Aga mul sai leping Tartuga kiiresti ära tehtud ja ei tulnud mingit tõsisemat teemat sellest.

Kas Sinu jaoks on olnud mingil hetkel üllatav ka, et justkui igale uuele tasemele minnes oled suutnud kiirelt kohaneda ja tegijaks tõusta? Näiteks ka BC Kalev/Cramosse VTB Ühisliigat mängima minnes.

Ei, üllatav pole see olnud. Eks ma ise teadsin oma võimeid. Kui oleksin tundnud, et ei saa kuskil liigas või võistkonnas hakkama, siis ehk poleks nii enesekindel olnud ja selliselt mänginud. Aga kui ma praegu rekajuhiks läheks, siis usun, et käed ja jalad väriseksid, kuna ma pole selleks valmis. Kui Kalevisse sain, siis ei värisenud midagi, sest oskasin seda oodata. Õnneks tuli kasuks, et olin koondises juba normaalse karastuse saanud ja tuttavad mehed olid ees. Sellevõrra oli lihtsam.

Kas mäletad, kui vanalt Sind koondiseringi kaasati ja kas vanemate olijate vastu oli mingi aukartus ka?

18-aastane olin vist. Kohe pärast Tarva värki see juhtus. Ma ei mäleta, et oleks mingit aukartust väga tundnud. Las ma mõtlen, kes siis koondises olid… Talts, Kangur, Arbet, Sokk… Mürkat enam polnud. Hallik, Gert Dorbek, Toome, Kurbas, siis olid veel Eichfuss ja Raadik seal. Pigem oli aukartus, kui Tarvasse läksin, kui Kriisad ja mehed ees olid.

-Rain Veideman 2013. aastal Tartu Ülikooli meeskonna eest pallimas | Foto: Siim Semiskar

Kalev/Cramosse siirdumisega kaasnes ka mängimine VTB Ühisliigas, mis on ikkagi Euroopa üks tugevamaid klubisarju. Kas see oli Sinu jaoks suur samm tasemes edasi?

On, sest raha paneb ikka asjad paika. Ütleme nii, et venelased, kes seal võistkondades on, nendega suudame me, Eesti kutid, täpselt samamoodi põrutada. Lõpuks loeb see, kas on tiimis viietuhandene leegionär või 25-tuhandene. Nemad määravad selle suurema vahe. Aga nagu me oleme näidanud, siis saab ka nii-öelda 25-tuhandelistele mõnusalt kotti panna.

Kui võtamegi need VTB Ühisliiga täielikud tippklubid, siis mis tunne oli nende vastu väljakule joosta?

See on vägev, see on hea tunne. Sa kohe tunnetad platsi peal ära, et mängid hoopis klass kõvema võistkonna vastu. Mäletan, et tol hooajal, kui me peaaegu play-off’i jõudsime, siis millegipärast kõik suured mängud võitsime ainult siis, kui oli kindlalt teada, et pärast mängu on meil kogu võistkonnaga väike istumine – saun ja värgid. Siis alati võitsime (Naerab.).

Sa oled näinud oma Eesti karjääri jooksul arvukalt võõrleegionäre. Kas nendest on kedagi eriti positiivses võtmes välja tuua? Kes olid need, kellega oli keeruline ühele lainele jõuda?

Ütleme nii, et head inimesed on nad olnud ikka kõik. Alustame näiteks kasvõi Rakveres mänginud Richard Andersonist või võtame Kalev/Cramo tsentri Cedric Simmonsi. Inimestena mega head. Ainsad, kellega ma klappi ei saanud, olid võib-olla Rapla võõrleegionärid. Kõik Rakvere, Tartu või Kalev/Cramo välismängijad on küll väga head kutid olnud. Nii korvpalliväljakul kui ka väljaspool. Mõni on veidi vaiksem mees olnud ja omaette hoidnud, aga päris sellist jobu pole küll olnud. Tegelikult võib-olla isegi on, aga ma ei taha nimesid nimetada (Naerab.).

Kas võib öelda, et Sinu karjääri senine tipphetk on olnud 2015. aasta EM-finaalturniir Riias?

Ma usun küll. See oli päris kihvt üritus. Saada seal alguses… tõesti, endal tekkis ka selline tunne, et miks me siia üldse tulime. Aga lõpuks panime peaaegu Leedule kotti ja Lätiga oli ka ikka päris ahvatlev mäng edasipääsu peale. Üsna äge kogemus.

Selle EM-i näitel, siis kas võib öelda nii, et Eesti meestel on Läti ja Leeduga sarnane tase sees olemas, aga vähem kogemusi just sellistes kõvades kohtumistes ei luba alati mänguklassil välja pääseda?

Mina usun küll, et tase on kõikides sees olemas, aga ongi vaja ennast kuidagi käima saada. Kui sul on 12 meest pingi peal, siis tuleb leida õige kooslus. Samasuguse näite võin tuua Andrese (Andres Sõber – S.S.) kohta, kui me U20 B-divisjonis teiseks tulime. Nimede poolest oleksime pidanud tagantpoolt teised olema, aga näe, tulime hõbedale. Alati ei olene kõik sellest, mis sul väljakul toimub. Ka see, mis juhtub platsi kõrval, on tegelikult megatähtis. Osad treenerid rõhuvad sellele, aga väga palju asjaga ei tegeleta. Samas konkurentidel näeme, kuidas mõni täiesti suvaline vend mängib mõnes heas klubis. Vaatad mängu ja mõtled, et tal on palju lihtsam mängida, kui tal on head mehed kõrval. Kui panna sama vend mingisuguste veidi kehvematega kokku, siis ta ei oleks üldse nii efektiivne.

Aga seal kurikuulsal EM-il leidsite te koondisena selle ühise hingamise vist alles pärast teist mängu? Hakkasite hümni ajal kaelakuti seisma ja üldse kogu olek oli platsil varasemast hoopis erinev.

Jah. Võtame näiteks selle Leedu mängu. Kui ma tagantjärele mõtlen, siis meestel ikka silmad põlesid peas. Need esimesed mängud Tšehhi ja Belgiaga me ei saanud veel aru, mis toimub. Oli tunne, et oi kurat, neljakümnega ja neljakümnega. Siis lõi vist reaalsus pähe, et nüüd tuleb mängima hakata ja silmad põlema panna. Aga muidugi selles koondises oli hea mängida ka. Võin isikliku kogemuse pealt öelda, et klapp mängijate ja treenerite vahel oli toona midagi vapustavat.

Kuidas teil see ümbersünd toimus? Kas innustas toonase Korvpalliliidu presidendi Jüri Ratase sõnavõtt, treenerid suutsid teid kuidagi motiveerida või vaatasite igaüks peeglisse ja asjad hakkasid õnnestuma?

Eks kõik need asjad mingil määral andsid meile kas siis jõudu või muutsid tigedaks. Kuidas kellelgi. Aga lõpuks lihtsalt iga mees mõtles ise pärast seda teist suurt kaotust, et nüüd tuleks mängima hakata. Et kõigil tuleb anda endast 100% ja võidelda. Võib-olla need esimesed kaks mängu olid sellised, kus ei saanud täpselt aru, kus me oleme ja mis me tegema peame. Ei saa öelda, et keegi poleks ka nendes pingutanud ja endast 100% andnud, aga nagu turniir näitas, siis edasi oli mängupilt hoopis teine.

-Rain Veideman 2015. aasta EM-finaalturniiril mängus Leedu vastu | Foto: Siim Semiskar

Kuidas Sul kaotamisega leppimine tavaliselt välja tuleb?

Mina kaotada ei karda, see käib spordi juurde. Kui saad kotti, siis saad kotti. Aga eks soov võita on suur. Aga just pähesaamisega on see, et kui tunned, et oled endast kõik andnud ja saad tappa, siis lähed surud vastasel kätt. Aga kui ise nii-öelda poole kõvaga teed ja tappa saad, siis närib ikka hinge küll, et miks ma ei andnud endast sada protsenti. See on kõige hullem tunne.

Kuidas Sulle istub profikorvpalluri elu? Kõik need trennid, reisimised ja muu kaasnev.

Pigem on kõige hullem selle asja juures, kui sa jälle rutiini sisse lähed, et kogu aeg üks ja sama nädal ja punktipealt samasugune graafik. Mulle Kalev/Cramos meeldis, et reisimine oli küll raske, aga kõik nädalad olid erinevad. Mõnel nädalal oli kaks, mõnel kolm mängu, mõnel piirdusime vaid ühe kohtumisega. Itaalias on kindlal päeval üks mäng nädalas ja siis tekib iganädalane rutiin. See on minu jaoks kõige raskem.

Mäletatavasti läksid kunagi teie teed Kalev/Cramoga lahku tüliga. Kas nüüdseks olete ära leppinud ja suhted taastatud?

Nagu ma ise olen aru saanud, siis on praeguseks vist päris hästi juba seisud. Vist on need asjad lahenenud ja enam päris punase paberi peal mu nimi pole. Ma ei tea, võib-olla olen oranži paberi peal? Täiesti valge peale vist veel saanud pole (Muigab.).

Sa oled nüüd päris pikalt pallinud Itaalia esiliigas, kas see on koht, kus oled ennast juba klubide silmis tõestanud ja mänginud ennast pildile?

Olin esialgu Udines Kalev/Cramost minnes veerand hooaega, siis samas kohas kogu hooaja, seejärel pool hooaega Mantovas ja nüüd pool Roomas. Agent on nii öelnud jah, et seal liigas enam ennast tõestama ei pea ja olen endale nime ära teinud. Nüüd viimasel aastal tundus, et täpselt nii ka on. Hea näide on kohtunikud – kui alguses öeldi mulle numbri järgi, et pane särk püksi, siis nüüd suheldakse ikka juba nimepidi.

Rääkides kohtunikest, siis kuidas Itaalias selles vallas lood on? Oled rahul või tuleb nendega kõvasti maid jagada?

Kui ma varem siin Eesti kohtunikega sõimlesin ja tehnilisi sain, siis pärast teist hooaega Itaaliast tagasi tulles nägin Rain Peerandit ja sõnasin talle: “Ma ei ütle enam mitte kunagi Eesti kohtunike kohta midagi halvasti. Te olete ikka ülihead vennad!” (Naerab.)

Nii et võrreldes Itaaliaga võime siin oma vilemeestega rahul olla?

See on ikka kohutav, mis seal toimub. Ma ei mäletagi, kas see oli sel hooajal või eelmisel, kui kõikide klubide bossid said kokku ja otsustati, et keegi pole nõus mängima, kui kohtunikke välja ei vahetata. Nõuti kohtunikele mingitki koolitusprogrammi, mille alusel nad saaksid õppida, sest see on täiesti hullumeelsus, mis seal toimub. Aga siis öeldi, et pole professionaalseid kohtunikke kusagilt võtta ja peate leppima sellega, mis on. On kohe näha, kui mõni Serie A kohtunik tuleb mängu vilistama, see on hoopis teine (tase). Ja võõrsil mängides on raske võita kui just selle liiga tippsats pole, sest sel juhul hoitakse ikkagi tippe. Aga kui kaks enam-vähem võrdset keskmikku mängivad, siis külla sõitval tiimil pole põhimõtteliselt mõtet tosse jalga pannagi.

-Rain Veideman Itaalia esiliigas rahvast hullutamas | Foto: Stings Mantova Facebook

Kas mitu aastat esiliigas pallimist pole Sind kergitanud Itaalia meistriliigatiimide huviorbiiti?

No jutte on olnud, aga konkreetseks pole asjad läinud. Tahaks selle ära proovida, siis oleks süda rahul.

Kas Itaalia kõrgliiga ongi Sinu unistuste mängupaik või on selleks mõni muu Euroopa tippliiga?

Mul sellist unistust polegi. Tahaks lihtsalt ennast proovile panna. Mis ma ikka unistan, et tahaks sinna või sinna jõuda? Pigem on mul see mõte, et soovin nii kaua kossu mängida, kuni jalad vastu peavad. Ütleme nii, et selle poisiga (Viipab oma vasaku jala suunas – S.S.) on kossu teha ikka päris keeruline.

Kas see vasak jalg on Sul ainus suurem füüsiline probleem, mis endast märku on andnud?

Ei ole. Tänu sellele tulevad igasugused muud hädad ka, seljavalud ja igasugused sellised asjad. Ütleme nii, et lõbus on olnud selle jalaga (Muigab.).

Teeme seda intervjuud siin juuni keskel ning ilmselt on vara küsida, kas Sul uueks hooajaks juba mingid plaanid ka on?

Eks mingid jutud ikka juba on. Hoian silmad lahti, kes, kus ja mis. Agent on helistanud, et siit-sealt on huvi. Eks vaatame. Aga mul on iga suvi olnud selline, et juuni-juuli on täiesti suva, mis saab ja siis augustis vaatab.

Sa oled viimased kaks hooaega alustanud Eestis kord Raplas ja eelmisel hooajal Rakveres. Miks just need klubid, mitte aga endised kodutiimid Tartu või Kalev/Cramo?

Kui ma Raplasse läksin, siis olin Kalevis veel selle punase paberi peal. Kuna mul ei tulnud välismaalt mitte midagi, siis mõtlesin, et miks mitte Rapla. Tehti normaalne pakkumine ja nii see vastu sai võetud. Eelmisel suvel isegi ütlesin agendile, et ma ei taha välja minna, tahan kodus olla. Ma isegi ei tea, kas siis oleks midagi tulnud või mitte. Kalevist endiselt ei võetud ühendust, küll aga oli teiste Eesti klubidega igasuguseid jutte. Ütlesin välja, et tahan Eestis alustada ja kes mulle normaalse asja suudab sebida, siis seal ma mängin. Rakvere tegi sellise pakkumise, mille peale mõtlesin, et okei, teeme ära.

-Rain Veideman 2017. aastal BC Kalev/Cramo VTB Ühisliiga mängus Krasnodari Lokomotiv-Kubani vastu | Foto: Siim Semiskar

Hooaja alguses peeti teid Eesti-Läti liiga autsaideriteks, aga alustasite väga võimsalt ja Sina aitasid tiimil kümnest kohtumisest viis võita. Kas see oli ka meeskonna enda jaoks ootamatult edukas algus?

Väga edukas. Mina sellist edu poleks osanud oodata.

Millest see tingitud oli?

See sama asi, et õiged mehed on õiges kohas. Ja loomulikult kogemused. Näiteks mina tegin kogu võistkonnaga trenni vaid ühe korra nädalas, mõnel juhul kaks korda.

Kuidas selline asi meistriliiga tasemel üldse võimalik on?

Nagu näha, siis on. Muidugi on veidi imelik, kui võistkond saab kaks korda nädalas kokku, kuigi kõik mängijad elavad ja töötavad ühes linnas. See Rakvere asi oli erand. Kes käisid tööl, kes elasid Tallinnas… seal ei saanudki muud moodi. Aga kuidas me võitsime, see on müstika. Trennid olid ka sellised, et vahepeal keegi ei saanud arugi, mida tegema peab. Aga läksime mängima ja kõik asjad toimisid nagu võluväel.

Räägime Eesti koondisest ka. Kahe tsükli vahel viidi koondises läbi väga suured muudatused. Vahetus peatreener ning väljakul tehti jõuline noorenduskuur. Kas nüüd veebruaris mängitud koondiseaknas oli Sul kuidagi teistsugune tunne kui varasemalt?

Täiesti teistmoodi värk oli. Kui see uuenduskuur tuli, siis mul tekkis vahepeal selline tunne, kus sügasin kukalt ja mõtlesin, kas ma olen üldse õiges kohas ja mis ma nüüd siin võistkonnas pean tegema ja mis mu kohustused on? Selline imelik tunne oli vahepeal. Eks see võis olla sellest, et eelmise generatsiooni mehed mängisid nii kokku ja oli üks ja sama mängujoonis. Nüüd on meil noored mehed ja pidi selle asja kuidagi kiiremaks ja teistsuguseks ajama.

Kui keeruliselt Sul muudatustega kohanemine läks? Kas üldse kohanesid selle esimese lühikese aknaga?

Ütleme nii, et mul oli lihtsam kohaneda, kui läksin aastate eest esimest korda koondisesse kui praegu meie uue generatsiooniga.

Aga kas Sa tajusid meie tulevikutalentidega koos trenni tehes, et nendes meestes on sisu ja sealt on midagi head tulemas?

Muidugi! Meil on kihvte kutte. Kõik on tegelikult kihvtid tüübid seal. See on vägev kooslus. Kui piisavalt hästi tööd teha ning suhtumine ja mõistus õiges kohas on, siis kõik need noored jõuavad kaugele.

Eesti korvpall sai tänavu 100-aastaseks. Kui me vaatame tänasest päevast sada aastat edasi ehk aastasse 2120, kas siis mängitakse Eestis korvpalli ja milline see mäng välja võiks näha?

Kindlasti mängitakse ja arvan, et samasugune. Kui just palli asemel mingit muud asja välja ei mõelda. Kui korvpalli mõiste samaks jääb, siis kindlasti mängitakse seda ka siin. Äkki hakatakse keskjoonelt neli punkti andma või midagi sellist? Aga arvan, et üldpildis jääb mäng ikka samaks.

-Rain Veideman Eesti koondise särgis | Foto: Siim Semiskar

Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolse viisiku Eesti korvpallist.

Ma korra mõtlen nüüd. Nii, panen (Janar) Taltsi “viie” peale. Ta oli kuradi osav. Pole midagi öelda. Ta ka karjus vägevalt ning pani sellega mängijaid tiimis paika. See oli vägev. Temaga oli lust koos mängida… kui ta vormis oli (Naerab.).

Kas Sina noore mehena said ka koondises Janar Taltsi käest teinekord hurjutada?

Muidugi, ma sain ikka kõvasti sõimata seal (Muigab.). Kui esimest aastat (koondisesse) läksin, siis Talts kellegi teise peale ei karjunudki kui ainult minu peale. Aga mis seal ikka, noogutasin pead ja tegin nii, nagu ta ütles. See käib asja juurde.

Kas südamesse ei läinud ja kurb meel ei tekkinud, kui mõnelt vanemalt ja kogenumalt tiimikaaslaselt sõimata said?

Ei. Siin tihtipeale on nüüd kusagil võistkonnas teemaks, et ärge karjuge noorte peale. Mis kuradi jutt see on? Mis ma siis ütlen neile? Lähen surun kätt, et palun tee niimoodi? Ikka karjud.

Tsenter on viisikul olemas, liigume edasi.

Nii, “nelja” peale (Kristjan) Kangur? Ma teeks hoopis nii, et panen Taltsi “nelja” peale, Reinari (Reinar Hallik – S.S.) “viie” peale, kuna keegi peab sisse ka viskama. Kanguri lükkan “kolme” peale. Ta võib panna “ühest” kuni “viieni”. See on kaitses hea lüke.

“Viis”, “neli” ja “kolm” on paigas, nüüd on “ühte” ja “kahte” vaja. On vaja mängujuhti ja sellist meest, kes möllab läbi murda. Panen (Kristo) Saage “ühe” peale. Ta on piisavalt tark mängumees. Oskab põrgatada, toob palli üle, paneb mängijad paika ja kui vabaks jääb, siis paneb kotti. Nüüd on “kahe” peale vaja… kelle ma panen siis sinna?

Sa ennast ei taha “kahe” peale nimetada?

Kurat, nõme oleks ennast panna. Kes veel “kahe” peal mängivad?

(Mõttepaus.)

Mis seal ikka, panen ennast siis. Teen nende meestega selle pulli kaasa.

Ja kes suudaks seda viisikut kõige paremini hallata ehk kelle nimetaksid treeneriks?

No muidugi Paksu (Andres Sõber – S.S.) panen pukki. Siis võidame kõiki!

Intervjueeris: Siim Semiskar


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline