“Arstiteadus ja korvpall on minu elu kaks olulisemat väljakutset. Sageli mõtlen arstitööle, kus patsientide järjekord kunagi ei lõppe, ja korvpalli panustamisele, millele pidevalt kaasa elatakse.” Nii arutles Jaan Olari, kes Eesti korvpalliisiksuste hulgas ainus, kes erialalt psühhiaater ja psühhoterapeut ning saavutanud oma erialal autoriteedi nii Eestis kui Soomes. Psühhiaatria tundmine võimaldab Jaan Olaril põhjalikult korvpalli ja sporti tunda ka vaimselt tasandilt. Tal on arvamus – nii kiitus kui ka kriitika – paljude nimekate korvpallurite ja treenerite kohta. Iseäranis peab ta lugu tipptreener Märt Kermonist.
Jaan Olari sündis täna 69 aastat tagasi ehk 1. oktoobril 1951 Tartus kingseppmeister Herman Olari ja postiametnik Aino Olari pojana. Haridustee kulges Tartu 13. kaheksaklassilises koolis ja Anton Hansen Tammsaare nimelises Tartu 1. keskkoolis (nüüdne Hugo Treffneri Gümnaasium), kus Jaan Olari oli kooli spordielu eestvedaja. Spordielu eestvedamine usaldati talle ka Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas. Samuti oli Olari spordiorganisaator Jõgeva haiglas, kuhu ta rajas ka psühhiaatria- ja narkoloogiakabineti. 1991 suundus ta Soome, kus on töötanud psühhiaatrina Helsingis ja teistes paikades ning olnud ka ülemarst.
Korvpallurina on Jaan Olari tippsaavutuseks võit Kalevi noortekoondise koosseisus 1969. aastal Minskis toimunud NSVL noorte meistrivõistlustel ja TRÜ meeskonnas võidetud Eesti meistritiitlid. Tervisespordile on Jaan Olari truuks jäänud tänaseni. Tema Emajõe ääres paikneva Tartumaa kodu õuel on aukohal korvpallirõngas.
Kogu maailmas on tuntud Jules Verne’i seiklusromaan “Viieteistkümneaastane kapten”. Kui vanalt sai aga teist kapten Eesti noortekoondises?
Eesti korvpalli noortekoondise kapteniks valiti mind 1967. aastal. Olin siis 16-aastane. Arvatavasti tuli valikule kasuks, et olin parim kaitsemängija ja nagu öeldakse, ka üsna kibe käsi visketehnikas, kellel vabavisete protsent 90. Sama aasta talvel sai teoks Eesti Põllumajanduse Akadeemia laste ja noorte spordikooli koosseisus esimene välisreis Poola Rahvavabariiki. Noortekoondise treenerid olid Arne Laos ja Jüri Viigipuu.
Noorsportlaste välismaale pääsemine oli siis haruldane?
Nii ta oli. Tartu 1. keskkoolist, kus õppisin, käisid välismaal võistlemas veel toonane suusaneiu Ruth Rehemaa ja lauatennisemängija Rein Lindmäe.
Kes kuulusid koos teiega Kalevi esindusvõistkonda, mis Minskist üleliiduliselt ametiühingute noorteturniirilt kuldmedali tõi?
Võidu saavutanud meeskonnas olid Andres Ader, Tiit Ilves, Harri Krau, Arvo Lill, Jaan Olari, Lembit Peterson, Tõnis Randala, Priit Saksing, Jaak Salumets ja Toomas Tamula. Meie nimed loeti üles ka 1. septembril 1969 Spordilehes avaldatud artiklis. Uhke tunne oli. Hoian seda Spordilehte tänaseni alles.
Kuidas on teid mõjutanud erinevad korvpallitreenerid?
Parimaks korvpallitreeneriks pean Arne Laost. Tänu temale said noored mängijad isiksusteks. Hästi on meeles, kui Laos ütles EPA spordikooli treeninggrupi ees, et olen ainus, kes pole ühtegi treeningut vahele jätnud. Arne Laose õpetuse järgi omandasin väga hea võimekuse pealevisetes. Arne Laosega kohtusin ka oma esmatutvusel korvpalliga. See oli siis, kui möödusin jäätist süües Tartus Vallikraavi tänaval asunud korvpalliväljakust. Poisid tegid trenni. Neid juhendas treener Arne Laos.
Korvpalliprofessoriks kutsutud Ilmar Kullam nõudis absoluutset distsipliini. Tema treeningud olid väga rasked. Minu suhted temaga olid üsna keerulised. Ta soovinuks mind näha mitte arsti-, vaid kehakultuuriteaduskonnas. Sama ettepaneku tegi üsna resoluutsel toonil ka treener Heino Krevald. Ta ütles, et kui astuksin kehakultuuriteaduskonda, oleksin ma kohe Kalevis. Nagu teada, jäin ma truuks arstiteaduskonnale, ja nii jäi ära ka teekond tippkorvpalli Nõukogude Liidu täiskasvanute, Euroopa ja maailma tasemel.
Muide, ülikoolis sain ka õppejõududelt vastandlikke torkeid. Kui treeningule hiljaks jäin ja Kullam põhjust küsis ja kuulis, et tulen otse anatoomikumist, küsis ta retooriliselt: “Kas sa oled korvpallur või arst?” Legendaarne psühhiaatriaõppejõud, professor ja akadeemik Jüri Saarma aga kostis: “Kas sa oled tulnud ülikooli korvpallimängijaks või psühhiaatriks saama?”
August Sokku mäletan ajast, kui ta veel ise Eesti koondises mängis. Treenerina iseloomustasid teda korvpallimängu nüansside põhjalik tundmine, keevaline temperament ja vali hääl, kuid ka enesevalitsemise oskus. Inimesena oli ta igati sümpaatne. Ernst Ehaveer oli peatreener TRÜ võistkonnas, kus mängides tulin Eesti meistriks. Ehaveer otsustas otsustavate võistluste ajal, keda saata mängima, keda jätta varumeeste pingile.
Tunnustatud treeneris Märt Kermonis hindan ennekõike printsipiaalsust ja oskust kõiki mängijaid võrdselt kohelda. Pärast paarikümneaastast vaheaega kohtusin temaga 1992. aastal Soomes Joensuus, kus Kermon töötas treenerina. Härra Kermoniga oleme perekonnatuttavad, ta on olnud aukülaliseks minu juubelitel, sageli vestleme telefonitsi korvpallist ja elust üldse. Kahju, et mul koroonaviirusest tingitud eriolukorra tingimustes polnud võimalik Märdile näost näkku õnne soovida 80. sünnipäeva puhul. Usutavasti saab see tulevikus võimalikuks.
Kellele Eesti korvpalluritest püstitaksite ausamba?
Seda vääriksid mitmed. Õnneks on suurem osa 20. sajandil meie spordielule kuulsust toonud korvpalluritest veel elus, kuigi aastad on teinud oma töö ja paljudel tervis jukerdab. Üks, kes vääriks mälestussammast, on minu arvates Mart Laga ehk ahvinimene, nagu teda põlvedeni ulatuvate käte tõttu kutsus NSVL koondise peatreener Aleksander Gomelski. Nõukogude Liidu koondise kandidaadiks sai Laga juba 16-aastaselt. Mart Laga pani Nõukogude Liidus esimesena palli pealt korvi. Euroopa meistrivõistlustelt võitis ta kaks medalit ja pääsenuks peaaegu 1956. aasta Melbourne’i olümpiamängudele. On arvatud, et ta löönuks läbi ka NBA-s. Kahjuks polnud Mart Laga eluviisid kõige tervislikumad ja see maksis kätte. Mart Laga suri 1977. aastal 41-aastaselt.
Missugust psühholoogilist omadust peate korvpallimängus eriti oluliseks?
“Kuldne Kalev” jõudis Tartus kuuekümnendatel aastatel korvpalliprofessor Ilmar Kullami juhendamisel oma silmapaistvamad teod ära teha kümmekonna aasta vältel. Meistriks saab vaid järjepidevalt ja pingeliselt treenides. Kui ma korvpalli mängisin, toimusid treeningud 2–3 korda päevas. Pinge oli nii tugev, et keha higistas, süda kloppis, liigesed valutasid, silmist lõi tuld, nina kippus verd jooksma. Spordikaugele inimesele võib see tunduda täielik masohhism. Kui oled aga korvpallile kord sõrme andnud, on seda väga
raske tagasi võtta.
Tuntud on ka ütlus kuradile sõrme andmisest. Teil on aga kuradiga oma suhe, mis seotud küll teiste spordialadega. Millega täpsemalt?
1967. aastal tunnistati mind Tartus Puiestee tänaval asunud 13. 8-klassilise kooli parimaks sportlaseks, sest saavutasin koolisisestel võistlustel esikoha kõrgus- ja kaugushüppes ning 60 meetri jooksus. Oma klassi jalgpallivõistkonnas, kes saavutas esikoha koolisisesel jalgpalliturniiril, olin ma väravavaht. Kehalise kasvatuse õpetaja Erich Lukin kinkis mulle meene – plastmassist väikese kuradi ja selgitas kingituse tähendust nii: “Sa pead elus ja spordis olema nagu väike kurat”.
Elulooraamatust “Jaan Olari. Arst, kes ei mahtunud provintsi” (toimetaja ja koostaja Tiit Lääne, kaasautor Jaan-Ivo Lukas) saab lugeda, et esimese diplomi saite kümneaastase poisina Tartus Toomemäel korraldatud kelgutamisvõistlustel, mille organiseeris Andres Lutsar. 1963. aastal hakkasite aga jalgrattasporti harrastama, samuti on teil tippsaavutusi kergejõustikus. Milline tähendus on sportlikul mitmekülgsusel korvpallis?
Treenerid, kelle juhendamisel korvpalli mängisin, ei piirdunud põhialaga. Tavaliselt hüppasid kunagised Tartu tippkorvpallurid 185 sentimeetrit kõrgust, jooksid 1000 meetrit ajaga 2.37,0 (ka mina). Kergejõustikutreener ja võimlemisõpetaja Endel Arand lihvis meie kaugushüpet ja klotsijooksu. Parimad korvpallurid tegid kükke 100-kilogrammise kangiga, vahel võeti turjale ka oluliselt suuremad raskused.
Sarnaseid arusaamasid võib leida korvpallist ja arstiteadusest. Meenub minu üliõpilasaastate Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna dekaani professor Ernst Raudami soovitus mitte spetsialiseeruda liiga vara, vaid piisavalt palju viibida haiglas erinevates osakondades. Selline mitmekülgsus on vajalik sihile viimise allikas ka korvpalliväljakul. Korvpall vajab multitalente. Narr on olla varumees pingil, mida loeme ka korvpalluri ja hilisema ajakirjaniku Mihkel Tiksi “Korvpalliromaanist”. Selleks, et sportida sellisel tasemel, peab olema inimeses sisemine mootor ja põhimõte, et olu on võitlus võidu eest.
Korvpallist ei jäänud te kõrvale ka Soomes, tegutsesite nii amatöörmängija kui ka treenerina. Mida on Eesti korvpallil soomlastelt õppida?
Tuleb tõdeda, et põhjanaabrid on meile järele jõudnud. Läti ja Leedu, keda noortekoondise tasemel kuuekümnendatel aastatel võitsime, on läinud oma teed. Konkurentsis püsimine läheb raskemaks, sest kogu korvpall on muutunud jõulisemaks ja tempokamaks. Eestisse on vaja põhjalikku ja kaugeleulatuvat riiklikku korvpalliprogrammi, samuti patriotismi selle spordiala vastu. Arvydas Sabonis ja teised Leedu korvpallurid tõid NBAs teenitud raha kodumaale ja alustasid noorte treenimist Euroopa- ja maailmatasemel mängijateks kesisele rahvaarvule vaatamata.
Kuivõrd olete tegelenud spordipsühholoogiaga?
Spordipsühholoogiaga tegelesin ma Soomes just hüpnoosi õppides. Sportlaste taastumine on suuresti autosugestiivne ja mängu ettevalmistus käib ju sisenduste kaudu, mis on üks hüpnoosi osasid. Igale mängijale jagab treener enne mängu ülesanded, kes keda katab, ja see on tähtis nagu ka kiiruslik hüppevõime, sekundi murdosa jooksul õhus otsustamine, kas viskele minna, sööta vastasele põrkesööt või korvi kohale. Just pikkadele mängijatele on “lühemad” ikka mängujuhid ja kombinatsioonide kasutajad.
Mida tähendab teie jaoks Eesti korvpalli 100. aastapäev?
Ajalugu ja ka spordiajalugu on mind alati paelunud. Sportima hakkasin suuresti Aleksander Antsoni raamatu “Berliini olümpiamängud” ergutusel. On uhke mõelda, et Eesti korvpall sai alguse samal aastal, kui sõlmiti Eesti Vabariigile eluõiguse andnud Tartu rahu, võeti vastu esimene Eesti põhiseadus, Eesti esindus osales esimest korda olümpiamängudel. Eesti NSV ajal jõudis Eesti korvpall tippu üleliidulisel ning ka Euroopa ja maailma tasemel. Üheks oluliseks kroonijuveeliks oli Kalevi võit viimastel NSVL meistrivõistlustel 1991. aastal.
Taasiseseisvunud Eestis on olnud ja on andekaid korvpallureid. Üldkokkuvõttes on seda spordiala aga saatnud keskpärasus või mõõn. Kas sellest üle saadakse, näitab aeg, mis praegu vägagi karm. Lootus ei tohi aga kaduda. Ehk tänavu, mil koroona tõttu võimalused lõbureisideks välismaale puuduvad, hakatakse võimlates, spordisaalides ja külaplatsidel rohkem korvpalli mängima. Eesti sport on suuresti elujõu saanud just maalt.
Usutles: Jaan Lukas
