fbpx
Close

INTERVJUU | Tanel Tein: Eesti korvpall vajab Tallinn-Tartu vastasseisu

Avatar
-Tanel Tein | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpallurite jaoks on sellel aastatuhandel Euroliigas mängimine olnud saavutuseks, mida suudavad vaid üksikud. Viimase paarikümne aasta meie üheks talendikamaks mängumeheks peetud Tanel Tein sai Vana Maailma kõrgeimal tasemel kogemuse kätte, kuid pikalt euroväljakutele tiirlema ei jäänud.

Teini kiire naasmine kodumaale aitas käima lükata Eesti kohaliku kõrgliiga ühe seni kõige vägevama ajastu, kui tema abil kerkis Tartu esindusmeeskond tallinlaste BC Kalev/Cramo kõrvale selgeks tiitlipretendendiks. Kahe meie suurima linna rivaliteet tõi saalid rahvast täis ja pakkus dramaatilisi mängulõppe, mida senini korvpallijuttudes härdusega meenutatakse.

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul vaatas 42-aastane ja 193 cm pikkune Tein oma karjäärile tagasi ning aitas selgitada erinevatel hetkedel tehtud otsuseid. Tegelikult pole Tein oma tegemisi korvpallis lõpetanud ja olulised peatükid spordiala edendamisel kodulinnas Tartus vajavad veel kirjutamist. Aga intervjuud alustame veel Nõukogude Liidu aegsest Tartust, kus korvpallurist isa poeg astus loogilist rada.

Oled Tartu poiss ja alustasid paberite järgi korvpalliga 8-aastaselt Tõnu Lusti käe all. Kuidas treeningutele sattusid?

Meie majas elas alumisel korrusel võimlemistreener Sirje Eomõis. Lugupeetud daam ütles meile: “Poisid, mis jama siin hoovi peal käib? Marss korvpallitrenni!” Nii on see lugu folklooris liikuma läinud. Eks ma oleks lõpuks muidugi selle ala juurde ka ise sattunud, sest isa mängis korvpalli ja emagi on korvpallitaustaga. Tinglikult läksingi korvpallitrenni juba kaheaastaselt (Muigab.). Nimelt isa mängis siis Tartu Ülikoolis korvpalli koos Tõnu Lusti ja teiste tolleaegsete meestega. Mind võeti saali kaasa ja Arne Laos hoidis mind seal harjutuskordade ajal. Isegi Tõnu Lustist on mul esimesed mälestused juba sealt. Kui trenniga alustasin, siis õppisin koolis õhtuses vahetuses ja käisin trennis hommikul. Selgelt on silme ees pilt, kuidas hommikuti trennis Lust lasi vilet. Persoonina on ta meelde jäänud ja Tõnu on minu elus küllalt tähtsal kohal olnud kogu aeg. Oli ta ju mu treener kaheksandast eluaastast kuni profikorvpallini välja.

Su isa Toomas Tein tuli 1975-78 neljal aastal järjest Eesti meistriks. Sina sündisid 1978 ning neid võite oma silmaga ei näinud, kuid kui palju tema Sulle eeskujuks oli?

Kuna ma kaheaastasest saadik käisin päris palju trennides kaasas, siis mingeid asju mäletan üpris selgelt. On meeles, et isal oli viskamisel oma kindel pete ja päris paljud läksid selle peale lendu. Mäletan ka, kui ta kannakõõluse trauma sai. Sellised fragmendid nendest aegadest meenuvad. Korvpallil oli lapsepõlves minu elus tähtis koht küll.

-Tanel Tein (tagumises reas paremalt kolmas) Tõnu Lusti treeningrühmas | Foto: Erakogu

Kes Sinu esimesest treeninggrupist veel tippkorvpalli välja jõudis?

Päris algusest on mitmed sõbrad eluks ajaks jäänud ja käime siiani üksteise sünnipäevadel. Olen küll 1978. aastal sündinud, aga läksin ühel hetkel Tõnu Lusti 1977. aasta poiste gruppi ja sealt otseselt keegi profitasemeni välja ei murdnud. Küll tuli Elvast meile Tarmo Kikerpill juurde, aga see oli juba umbes 13-15-aastasena ehk üpris hilja. Kikerpilliga purjetasime siis ülejäänud aja koos ja mingil hetkel tegime trenni juba endast kaks aastat vanematega, sest Lustil oli ka 1976. aasta poiste grupp.

Kui palju mõjutas Sinu alavalikut toonane Eesti tippkorvpall?

Tippkorvpall oligi arvatavasti ainult Tallinna Kalevi mängude vaatamine ja see oli peaaegu ainuke võimalus, mille järgi midagi sai õppida. Aga 10-12-aastaste poisikestena ei suutnud me aru saada, mis see tegelik tase on. Meie jaoks olid tähtsamad ikka asjad, mida saalis iseseisvalt tegime. Kui meil kool sai kell 13-14 läbi, siis olin tihti kohe pärast tunde korvpallikoolis. Mäletan seal teisigi, kes justkui elasid saalis. Oli nii poisse kui tüdrukuid. Näiteks Merike Anderson oli alati kohal. Kui meil trenn hakkas kell 17, siis juba 3-4 tundi varem loobiti peale. See oli aeg, kus hakkasime ka pealt panema, esmalt küljekorvidesse ja siis juba suurtesse korvidesse.

Meil tuli ise leiutada erinevaid trikke ja asju, kuna infot ju polnud. Mäletan, kuidas proovisin selgeks saada üht (Dejan) Bodiroga petet, mida olin korra või kaks kuskilt telekast näinud. Hiljem kogu karjääri proovisin seda täiustada ja mõnikord kasutasin ka mängus, aga välja see mul lõpuks tegelikult kunagi ei tulnudki (Naerab.).

-Tanel Tein (#14), Martin Vahimets (#6) ja Jüri Ratas (#12) 1995. aastal Eesti juunioride koondises | Foto: Erakogu

1995. aastal suutsite juunioride koondisega võimsat minekut näidata, kui alistasite teiste seas Sloveenia (Tein viskas sloveenide vastu 44 punkti – S.S.) ja Türgi eakaaslased ning pääsesite EM-valikturniiril alagrupist edasi. Kas mäletad seda aega?

Seal oli koos minuga kolm-neli poissi Tartust, näiteks (Martin) Vahimets, Erkki Raja ja Toomas Tõniste. Ülejäänud koondis oli suuresti OSK-i baasil, Robert Raamatu kasvandikud Gerd Kiili, Jüri Ratas, Fred Randver, Erkko Linnas ja Oliver Kaljuvee USA-st. Meil tekkis jube hea klapp. Kahjuks meil suur punkt jäi panemata ja sellest on väga kurb. Teises ringis sai Belgia kaotus saatuslikuks. Toonane tulemus oleks tegelikult võinud hoopis teistsugune olla. Mängisime tol aastal sama satsiga ka noorte olümpial ja saime viienda koha. Kaotasime seal napilt näiteks Hispaaniale (85:91 – S.S.). Minu karjääri vaadates, siis mul ongi alati nibin-nabin midagi puudu jäänud, et midagi väga ilusat saavutaks.

Tolles koondises oli Sinu kõrval teiseks liidriks hilisem füsioterapeut Martin Vahimets. Miks, erinevalt Sinust, temast tipptasemel mängumeest ei saanud?

Martin Vahimets oli lausa mu klassivend ja ta on siiani üks mu parimaid sõpru. Tema mure oli see hetk, kui noortekoondised said läbi ja polnud edasi kuskile minna. Mina ja Kiks (Tarmo Kikerpill – S.S.) saime meeste tiimi juurde ja seal olid ees vennad Liivakud, Valmo Kriisa, Tiit Teniste, (Andrus) Renter, (Vallo) Reinkort, (Toomas) Kandimaa, (Priit) Saaron ja (Indrek) Visnapuu. Väga kõva konkurents oli, eriti tagaliinis. Martinil ei õnnestunud ennast sinna sisse murda. Võib öelda, et tal polnud ka treenerite soosingut, kuna enamasti koosnes Tartu võistkond Lusti ja (Jüri) Neissaare õpilastest. Vahimets oli aga Harri Russaku käe alt tulnud. Meistriliiga tasemel mängumees oleks ta ilma mingi kahtluseta igal juhul olnud.

-Tanel Tein, Oliver Kaljuvee ja Jüri Ratas | Foto: Erakogu

Su meeskonnakaaslaseks oli toona Jüri Ratas, kes intervjuu tegemise hetkel on Eesti kõige tähtsam mees ja juhib peaministrina eriolukorras meie riiki. Kas juba tol ajal võis Jürile peale vaadates näha, et ta jõuab kaugele?

Kindlasti keegi ei suutnud tollel hetkel seda ette näha. Olime ikkagi alles 17-aastased poisikesed. Aga seal pundis Jüri, Gerd Kiili ja Martin Piusi puhul oli näha küll, et neil on ettevõtlikkust ja soovi mingeid asju muuta. Täna näeb iga nurga peal autopesulaid, aga tollel hetkel panna autopesufirma nii suurelt käima, nagu nemad seda tegid, siis ettevõtlikkust ja juhtimisvõimet oli selles kolmikus kindlasti. (Ratas, Pius ja Kiili lõid 1999. aastal autopesulaid opereeriva ettevõtte Värvilised OÜ – S.S.). Fred Randver oli ka veel sellest pundist, kes tänasel päeval on Eesti Curlingu Liidu juhatuse liige. Aga jah, kus me oleks osanud siis öelda, et Jürist saab linnapea, korvpalliliidu president või peaminister.

Kas mäletad, kui palju teie koondise edukad mängud toona kodumaal kajastust leidsid?

Kuna panime ikka Türgile nende kodus korraliku ketuka ja olime lähedal alagrupi võidule (Eesti U19 koondis sai Türgis Konyas Iisraeliga võrdselt 7 punkti, kuid omavahelise matši kaotus andis teise koha – S.S.), siis mäletan, et saime villased kudumid seljas ETV stuudios istuda. Neid kaadreid ei julgekski uuesti vaadata, kui need isegi kuskil ETV arhiivides alles on. Kadunud Lembitu Kuuse meid igatahes intervjueeris. Tol ajal oli lihtne, võtsid ajalehe kätte ja vaatasid, kas artikkel ja pilt on olemas. Teiseks väljundiks oli rahvustelevisioon. Julgen väita, et me ei käinud seal mingi tavalise uudisloo tarbeks, vaid oli mingi pikem saatelõik.

Kas noortel meestel nina liiga püsti ei tõusnud selliste asjade peale?

Pigem me ikka pabistasime telemajja minnes (Muigab.). Mäletan, et istusime seal kõik sirge seljaga, higimull otsa ees. Aga meie tegemised olid ikka nagu poisikeste mängumaa. Tegime asju seetõttu, et meil oli huvitav ja meeldis. Ei osanud seal midagi suuremat näha. Puhtalt mängulusti ja -ilu pärast. Siis polnud veel tunnetust, et võiks profisportlaseks saada.

-Tanel Tein (#7) SK Polarise meeskonnas | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Kuidas läks nii, et 1998. aastal võttis Su karjäär huvitava pöörde, sest siirdusid USA-sse St. Francise ülikooli?

Selles oli Maarten van Genti käsi mängus, kes tol hetkel tegutses siin agendina ja oli Eesti koondise peatreener. Ma hiljuti kuulasin, kuidas Priit Ilver rääkis ühes podcastis tollest ajast ja tuletas meelde teatud seiku, mida ma isegi enam ei mäletanud. Temal oli pakkumine New Yorgist St. Francise ülikoolist ja mind taheti kuskile Floridasse. Ma ei mäleta enam selle ülikooli nime, kuhu ma tegelikult pidin minema. Aga see langes miskipärast ära.

Tol ajal mul polnud isegi e-maili aadressi. Isa ütles, et kuule, tee e-mail endale. Ma ei saanud aru, milleks seda vaja. Kui tarvis, lähen telefonikabiini ja helistan. Igatahes, mul oli USA-sse minek mõtetest juba läinud ja plaanisin Tartus edasi madistada. Ilver oli aga New Yorgis kohal ja legendid räägivad, et seal vaadati tema mingite mängude videosalvestist ja just ühte Tartuga matši. Siis olid nad küsinud minu kohta, et kus see poiss mängib? Lõpuks aeti kooli poolt stipendiumid-asjad nädalaga korda (Muigab.).

Keerulisemaks tegi olukorra see, et olin just ka armastuse leidnud. Otsustasin, et kurb moment küll, aga tuleb ikka korvpallurikarjääri pärast minna. Igatsus oli aga nii suur, et juba USA-s olles sai juba paari nädalaga tüdruk samuti kohale organiseeritud. Väga kihvt on meenutada, et kool sai noorte muredest aru ja aitas selle lahendamisele kaasa. Aga jah, ookeani taha me siis maandusime, sandaalid ja sokid jalas, kuskilt n-ö Venemaa avarustest, nagu seal esialgu arvati (Naerab.).

Kas oli siis Eestist tulnud poisi jaoks korralik kultuurišokk?

Ma ei ütleks päris nii. Ma olin tegelikult siis juba 21-aastane, aga maailmapilt oli USA elust ikka hoopis erinev. Seal tehti väga kõvasti tööd, kolmetunnised treeningud olid tavalised. Samas pidid kooliasjad korras olema. Mingil ajal olid trennid ka enne loenguid, algusega lausa kell 6 hommikul. Me elasime saalist pooletunnise metroosõidu kaugusel ja kui juba 5:30 pidi olema saalis teipimisel, siis äratuskella panime 4:20 peale.

Kas USA mängustiil oli Sinu poolt Eestis kogetust väga erinev?

Treeneritelt sai pidevalt meeletult palju informatsiooni. Tundus, et sattusin keskkonda, kus korvpall oli aastaid meeletu detailsusega paika pandud. Palju oli erinevaid nüansse katte panemisel, kattest välja jooksmisel või sellel, kui sa kaitses jooksed tagasi ja sinu vastu tehakse 2-1 olukord. Väga kihvt oli ja selle meeletu detailsuse juurde käis ka kõrge tempo. Korvpalliliselt oli see minu jaoks raske, aga vajalik aasta. Seal pandi mind esimest korda rolli, millega ma harjunud polnud – pidin mängima kaitses ja seisma viskajana nurgas. Mulle muutus see stiil küllalt üksluiseks ja nägin, et see pole see, mida tahan teha. Seetõttu ma järgmisel aastal tagasi ka tulin.

Sinu meeskonnakaaslane Priit Ilver on rääkinud loo, kuidas pärast ühte mängu tuli Sinu juurde legendaarne treener Jeff Van Gundy ja rääkis, kui hea mängumees Sa oled. Milline see kohtumine päriselt oli?

Ma olin mingis võidumängus hulga kolmeseid uhanud (Tein viskas 1998. aasta 15. detsembril St. Francise 82:68 võidumängus Iona vastu 22 punkti – S.S.) ja kõik tuli hästi välja. Seal pärast mängu inimesed ikka tulid ligi ja mul polnud õrna aimugi, kes see Jeff Van Gundy tollel hetkel oli (Muigab.). Ta oli tol ajal New York Knicksi peatreener, millest mina sain alles hiljem teada. Ta tuli koridoris juurde nagu ikka seal asjad käisid. Ta ütles mulle, et väga hea mängu tegin ja ta näeb minus head viskajat ja keep it up (inglise k. – jätka samas vaimus). Ma viisaka Eesti poisina ütlesin aitäh-aitäh ja tulin tulema, kuna jutt sai läbi. Meeskonnakaaslased märkasid seda ja neile ei mahtunud pähe, miks ma kauem ei suhelnud. Mehed olid tõesti hämmingus, sest see oli nende arvates justkui unelma täitumine. Ma ei mäleta küll, et ta NBA-st midagi oleks rääkinud.

Nagu Sa mainisid, siis 1999. aastal tulid juba tagasi ja ikka Tartusse.

Tartust läksin ju ära ookeani taha, kui olime siin vaikselt pusinud ja isegi hõbemedalile tulnud (hooajal 1995/96 KK Tartu nime all – S.S.). Aga, kui ma tagasi tulin, siis tegelikult algas Tartu korvpalli taastulek. Tartu ei olnud 22 aastat kulda võitnud ja siis tulime järgmisel aastal kohe kullale (hooajal 2000/01 Tartu Ülikool/Delta nime all – S.S).

-Tanel Tein (#4) Berliini Alba reklaamfotol hooajal 2004/05 | Foto: Erakogu

Hooajal 2003/04 siirdusid Poola klubisse Wroclawi Slask ja said mängida ka Euroliigat (Tein kogus Euroliigas 14 kohtumisega keskmiselt 30 minutit, 8,1 punkti, 2,9 lauapalli ja 1,2 vaheltlõiget). Kui suur samm edasi see Sinu karjääris oli?

Tegelikult kui läksin Poolasse, siis mäletan, et ütlesin Tarmo Pajule või kellelegi ajakirjanikest, et ma tahaks Euroopas mängida kaks-kolm hooaega. Miks ma seda tol hetkel ütlesin, ma ei tea, aga nii ta kokkuvõttes läkski. Mul on see hästi meeles, kuna vanaema kogus mulle ajalehest väljalõikeid intervjuudest ja andis mulle neid pakikesi aeg-ajalt üle. Huvitav fakt on see, et kahes Euroliiga mängus olin väljakul lausa kõik 40 minutit, mis tänapäeval tunduks veidi uskumatu (Tein tegi täismängu Istanbuli Efes Pilseni ja Treviso Benettoni vastu – S.S.). Siis tuli hooaeg Saksamaal Berliini Albas, mis algas päris kihvtilt. Panime seal ULEB Cupil kuus võitu järjest. Meil oli vaja ühel hetkel saada mingi arv võite juurde, et minna alagrupist edasi, aga siis tulid jõulud vahele. Pühadeks lasti kogu sats vahepeal koju ja pärast me ei saanudki vajalikke võite kätte.

Saksamaa kogemus jäigi Sinu karjääris viimaseks täishooajaks välismaal. Episoodiliselt mängisid veel ka Venemaal Moskva regiooni Dünamos, aga sealt viis varsti tee tagasi Tartusse. Miks Sa kauem piiri taga ei püsinud?

Albasse oli tolle hooaja järel võimalus ka tagasi minna, aga tingimused oleksid minu vaates samaks jäänud. Mul oli kindel põhimõte, et tahan liikuda edasi, kas siis paremasse meeskonda või teenistuse mõttes. Kasvõi natukene. Aga Alba pakkus pigem veidi väiksemat palganumbrit. See oli selge signaal, et jään esialgu ootele. Kui mu hooajal polnud väga viga, siis ei tulnud tükk aega mingeid sobivaid pakkumisi. Olin siis ka üpris valiv. Lõpuks tegin mingis mahus juba trenni Tartu satsi juures ja veel lisaks isa erakliiniku korvpallitrennis. Lõpuks tuli Moskva regiooni Dünamo variant. Seal oli päris kihvt kooslus ja veidi vanemad mängumehed. Mängisid mingit eurovärki, seal oli lahe boonussüsteem ja treeningud olid sellised vanemate meeste tegemised. Mingit noorte jama ei tehtud.

Venemaal oli lõpuks probleem selles, et olin seal turistiviisaga. See tähendas, kui sõitsime riigist välja mängudele, pidin seejärel naasma Eestisse ja võtma uue viisa. Me ei saanud kuidagi tööviisat, mis oleks võimaldanud pidevalt üle piiri käia. Näiteks, kui sõitsime Prantsusmaalt tagasi, pidin mina tulema Eestisse ja olema paar päeva siin, et saada uus turistiviisa. Sõitsime järgmisesse kohta ja tuli jälle see jant uuesti läbi teha. Oli arusaadav, et see ring ei toimi klubi jaoks ja treener ütles, et peame lahku minema. Ütlesin, et saan situatsioonist aru ja kõik on okei. Pärast tuli klubi presidendilt väga imelik kommentaar, et mind lasti hoopis teistel põhjustel lahti. Mingi selline jama seal oli. Aga see presidendi väide lükati hiljem kohtus ümber.

Ütlesid, et olid välisklubide suhtes toona väga valiv. Kas mäletad, kelle pakkumisi Sa tagasi lükkasid?

Midagi päris suurt ma pole muidugi tagasi lükanud. Ilmselgelt kõiki pakkumisi ei mäleta, aga see on meeles küll, et pärast Euroliiga hooaega oli huvi üsna suur. Olime poolakatega just mänginud Berliini Albaga ja mulle jättis Berliinis nähtud organisatsioon vinge ja suure mulje. Kui pakkumine tuli, siis sinna tahtsin kindlasti minna. Nendega sai leping tehtud juba suvel, kas juunis või juulis. Eks aastate jooksul on erinevaid pakkumisi olnud, aga midagi sellist, et Madridi Real helistab ja ma ei lähe, pole muidugi olnud. Venemaal oli mingi Permi variant kunagi ja umbes selliseid võimalusi oli ehk veel. Meenub, et pärast Venemaalt tulekut tekkis kohe variant minna mängima Kölni Saša Obradovici käe alla, kus tol hetkel mängis ka Janar Talts. Aga tundsin, et vajan korvpalliväljakul vabamaid käsi ja soovisin ise midagi korda saata. Köln tuli Saksa meistriks ja usun, kui oleksin läinud, võinuks mu korvpallitee mingi aeg olla veidike teistsugune.

Kas kahetsed ka, et välismaa karjäär pikemaks ei kujunenud?

Spordimehel ikka kripeldab tagantjärele mitte üks, vaid kindlasti palju asju. Aga ma ratsionaalse inimesena mõtlen, et tollel hetkel tehtud valikud olid sellised ja ma ei kahetse küll midagi. Korvpall on üks osa pikast elust ja mida siin ikka kahetseda? Olid sellised ajad, kus näiteks puudusid usaldusväärsed agendid. Meil ujus siin täiesti suvalisi tüüpe välja ja otsusta siis, keda usaldada ja keda mitte. Kui mingi valiku tegid, siis sellega pidid edasi minema. See, kas otsus oli õige, selgus alles pärast. Tegelikult individuaalses plaanis arenesin ma pärast just Eestis. Seda just võistkonna enda õlul kandmise ja osalt ka juhtimise osas. Mäletan, kuidas pärast Venemaa hooaega, kui meil Tartus mingid asjad ei sujunud, oli videot vaadates lindi kerimise pult enamasti minu käes.

-Tanel Tein Tartu Ülikool/Rocki kaptenina hooaja 2009/10 meistrikarikaga | Foto: Siim Semiskar

Euroväljakutele said hiljem naasta ka Tartu meeskonnaga, kui hooajal 2007/08 jõudsite Eurocupil final four turniirile, aga seal kaotasite mõlemad kohtumised. Kas see oli üks meeldejäävamaid hetki Sinu Tartu karjääris?

Tollest finaalturniirist pole kahjuks midagi head meenutada. Mängisime tegelikult ise maha oma võimalused. See pidi olema meie turniir, aga käkerdasime selle ära (Tartu kaotas poolfinaalis Riia Baronsile 82:88, kuigi ühel hetkel juhiti lausa 18 punktiga – S.S.). Siin pole mingit kahtlustki, et Barons polnud ju midagi murdmatut. Loomulikult kogu eelnev hooaeg selle koosseisuga oli ülikihvt. Väga hea keemia oli meeskonnas. Nagu ütlesin, siis mul selliseid nibin-nabin olukordi on olnud noorteklassist peale palju, kus tagantjärele analüüsid, et oleks pidanud midagi teisiti tegema. Pean siin silmas, et mingil hetkel tuleb välja öelda oma tegelik arvamus, mitte olema viks ja kuulekas sõdur. Kui tajud, et mingi otsus on eos vale, siis tuleks see kohe selgeks rääkida ja oma arvamus lauale tuua. Ma siis ei pannud.

Mis võidud kogu karjäärist on Sulle endale kõige enam emotsiooni pakkunud?

Tegelikult mina ei hinda ainult hooaja n-ö grande finale‘t, vaid mulle on alati tähtis ka pikemaajalisest protsessist saadav hea emotsioon. Alustades finaalseeriale eelnevast treeningperioodist, kus toimub konkreetne mõtestatud treeningtegevus, kuni võrgu läbilõikamiseni pärast võidukat finaalseeriat. Tartu satsis oli meil enne finaalseeriaid Peeter Nigoliga kindel programm, mida aasta-aastalt tegime ning mis toimis suurepäraselt. Kui tulin Venemaalt tagasi, siis kaotasime tol hooajal seitsmendas mängus Ehitustööriistale nii, et Howard Frier pani viimases seitsmendas mängus viimase sekundi viske sisse. See oli kihvt, kuna negatiivne kogemus võib edaspidiseks eluks olla samuti hea. Vaatasin seal, kuidas täismaja publikut kõik kargasid ja rõõmustasid ning mõtlesin endamisi, et see hetk tuleb meelde jätta. See oli vinge seeria, mis sest, et kaotasime.

Toona püsis Eesti korvpall paljuski just sellel Tallinn – Tartu vastasseisul, mis pakkus mitmel aastal väga tasavägiseid ja põnevaid finaalseeriaid. Kas sellised hetked tulevad veel kunagi tagasi?

Taoline vastasseis peakski Eestis tavaline olema. Aga tol ajal sattusid kokku nii mõnedki juhused. Selle rivaliteedi tekkimine oli pikem protsess. See algas 2000. aastast, kui Tartu Tallinnale ära pani. Tallinna võim oli kestnud 22 aastat. Sealt alguse saanud vägikaikavedu jäi vähemalt kümneks aastaks kandma. Aga selleks pidi esmalt tulema keegi väiksem ja panema suuremale ära. Sellega said kõik Tartu korvpallifännid tunda, et näe, Tallinnaga on võimalik võistelda küll. Tänaseks on samamoodi tulnud ka Rakvere ja Rapla klubide tõusud, et nad on suutnud vahepeal suuremaid veidi hammustada. Kui Tartu suudaks uuesti Tallinnale vastu hakata, siis oleks vastasseis kohe tagasi. Nii lihtne see ongi. Senikaua midagi ei teki ja publikuhuvi pole. Ega Eesti publik ei käi niiväga korvpalli taset vaatamas, vaid tullakse justkui teatrisse – emotsiooni saama. Selles osas peab Tartu tulevikus kõvasti pingutama, ollakse ju ikkagi Eesti suuruselt teine linn ja Lõuna-Eesti keskus.

Mängisid Eesti koondises aastatel 1997-2009. Mida mäletad oma rahvusmeeskonda pääsemise algusaastatest?

Esimesed koondisemälestused lähevad kergelt sinna lapsepõlve, kuna aastal 1997 olin 19-aastane. Mäletan igatahes, et ees oli mul absoluutne Eesti tipp, see vana kuldne Kalev. Kergelt selline “kuhu-ma-nüüd-sattusin” tunne oli (Muigab.). Kui sai noore mehena treeningutel viskevõistlusi teha Sumo (Aivar Kuusmaa – S.S.), (Gert) Kullamäe või (Rauno) Pehkaga. Seal tekkis alati võistlusmoment. Kuigi alguses kuidagi ei tahtnud võidud tulla ja tundus lausa võimatu ülesanne, siis ühel hetkel hakkas ka seda juhtuma (Naerab.). Aga see oli keskkond, mille järgi sai sammu sättida.

Kui ma ei eksi, siis minu karjääris peaks olema selline fenomenaalne lugu, et ma pole ühtegi mängu algusest lõpuni pingil istunud. Oli muidugi vigastustega eemalejäämisi, aga kui rivis olin, sain alati mingid mänguminutid kätte. Selles suhtes olen väga õnnelik olnud, et mind on usaldatud ja eks see järk-järgult tuli. Koondises on alati protsess olnud meeldejääv. Eraldi võttes on hea meenutada välisreise ülikihvti seltskonnaga ja erinevaid mänge, mida sai võidetud. Kuna Eesti koondisega on raske saavutada suurt edu, siis meelde jäävad pigem üksikud võidud.

-Tanel Tein Eesti korvpallikoondises 2009. aastal | Foto: Siim Semiskar

Sul on kogemus ka 2001. aasta EM-finaalturniirilt, kuid olid toona koondises veel pigem vist rollimängija?

Ma ei ütleks, et ma seal päris väikeses rollis olin. EM-turniiril oli kõigil võimalik endale olulist rolli haarata. Meeskonnana ebaõnnestusime finaalturniiril selgelt. Me ei saanud sellist head löögirusikat kokku ja seda ongi keeruline teha, kui lähed oma alagrupis kokku Saksamaa, Horvaatia ja Jugoslaaviaga. Meil ei läinud seal asi hästi käima, kuigi satsis potentsiaali oli. Mis siis, et Kuusmaa ja Kullamäe kaasa ei teinud. See oligi tegelikult meie ehk nooremate meeste võimalus, kuid ju me ei polnud valmis seda koormat veel kandma. Eriti just nii kõvade vastastega mängides. Aga mänguaega sain ma kõvasti ja kindlasti olid minu suhtes lootused suuremad. Võib-olla polnud tol hetkel veel sellist kogemust, kuidas seal meeste seas vankrit vedada.

Toona 23-aastane Tanel Tein kogus EM-finaalturniiril kolme kohtumisega keskmiselt 26,3 minutit, 5,3 punkti, 2,7 lauapalli, 2,7 resultatiivset söötu ja 2,7 vaheltlõiget. Eesti alagrupivastastest Jugoslaavia tuli Euroopa meistriks, Saksamaa oli 4. ja Horvaatia 7.

Türgis toimunud EM-il saite päris korraliku staaride plejaadi vastu mängida. Kas mäletad kedagi vastastest ka nimeliselt?

Jugoslaavia mängust meenub Predrag Stojakovic, keda mina katsin. See oli nagu kalliskivi, kellele ei tohtinud isegi peale hingata, kui kohe said vea (Naerab.). Sain tema vastu üpris kiiresti kolm viga ja edasi mängisin juba nii, et mitte neljandat-viiendat saada. Saksamaa eest hullas Dirk Nowitzki, kes kattis just mind, kui ma ei eksi. Vaatas vist, et hea lühike poiss, keda võtta, ei pea eriti pingutama (Naerab.).

Kas oled oma karjääri kujundamisel saanud abi ka eelmise põlvkonna mängumeestelt? Või oleksid soovinud sellist toetust rohkem saada?

Kui meil täna tunduvad olevat noorte kõrval suunajad, kes soovitavad õigesse kohta minna, siis mina seda oma karjäärist väga palju ei mäleta. Meenub, et (Heino) Endeniga oleme rääkinud mingeid asju, aga pigem alles siis, kui oli mure või midagi välja ei tulnud. Meil on võtta selline mees nagu Martin Müürsepp. Kurat, tema jaoks peaks kõik noored Eesti kutid kokku võtma ja lasta tal lihtsalt rääkida. Sealt on nii palju adekvaatset ja head infot saada, mis kindlasti ei peaks olema ainult Martini peas. Kui sain Venemaalt pakkumise, siis helistasin Müürile, sest tema oli samal ajal Permis. Loomulikult sain olukorrast suurepärase ülevaate, mis andis mulle üldse kindlust Venemaale minna. Tegelikult oleks ma võinud igal aastal Müürsepaga rääkida ja tema arvamust uurida, sest mäletan, kui palju sellest abi oli.

Saan aru, et lisaks konkreetselt korvpalliväljakul tehtavale treeningule peaksid noormängijatel paigas olema ka platsivälised aspektid?

Jõuan tagasi sinna, mida ma just praegu ütlesin, et mingis vanus peab mängija saama õiget ja adekvaatset infot kellegi targema käest. Kui ise oled noor ja roheline, siis ei oska sammu seada. Esiteks peab muidugi olema väga hea perekondlik tugi, mis minul oli kindlasti olemas. Kui USA-s ära käisin, siis läksid mul silmad lahti, et oi-oi, korvpallis on päris palju asju, mida ma veel ei tea. Loomulikult peab õnne ka olema, et satuksid õigetesse kohtadesse.

Kas Sinul oli karjääri jooksul õnne pääseda enda jaoks sobivatesse klubidesse?

Poolas olin küll üliõiges kohas, sest treener ise tahtis mind. Ka Saksamaal oli tegelikult soov treeneripoolne, aga (Emir) Mutapcic sai poole hooaja pealt kinga ja siis kõik muutus. Poolas ma teadsin täpselt, mida tuleb teha. Tiimis oli mõnus sisekliima ja hea mängida ning seetõttu sain ka suuri mänguminuteid. Kui oleksin selliste treenerite rada suutnud edasi käia, oleks karjäär loomulikult viinud märksa kõrgemale, ma absoluutselt ei kahtle selles.

-Tanel Tein 2010. aastal Tartu Ülikool/Rocki kaptenina meistritiitlit tähistamas | Foto: Siim Semiskar

Milles Sinu jaoks väljendus see, et treener oli hea?

Sa teed lõpuks platsil seda, mida sul kästakse teha, kuigi eks mängija võib ise ka platsil mõelda. Lõpuks siiski treener otsustab. Kui on meeskonna ees tark treener, siis suudab ta mängija avada – nõrgad küljed ära peita ja tugevad küljed esile tuua. See ongi hea treener, kes paneb eduka võistkonna tükkidest kokku. Kui mängijal midagi ebaõnnestub või on mõni puudus, mida ise kõrvalt ei näe, siis peabki treener ütlema, et selle asjaga tuleb tööd teha. Meil Eesti klubikorvpallis pole materiaalset võimekust, et korralikku taustsüsteemi luua. Ameerikas on kolledžites kuus-seitse treenerit korraga tegutsemas ja seetõttu nad ongi individuaalselt tugevamad ja paremad. Kindlasti on meil varasemaga võrreldes asi palju professionaalsemaks läinud ja loodame, et neid vilju on varsti näha. Aga iga talendi ümber peab olema meeskond, kes aitab vajaliku lisatöö ära teha.

Oled oma karjääri jooksul sattunud mõnel korral ka kollase ajakirjanduse veergudele. Kuidas nendele sündmustele tagasi vaatad?

Ma ei mõtle nende peale ja ei oskagi kuidagi tagasi vaadata. Jah, need asjad on juhtunud ja nende kohta on kommentaarid antud. Olen vabandust palunud ja ma ei jääks minevikku kinni. Loomulikult, ega seal midagi toredat pole, aga mitu korda sa ikka nendest asjadest räägid, on aeg edasi liikuda.

Tulles tagasi mentorite juurde, siis kas Sa ise ei tahaks olla see mängija, kes oma kogemustega nooremaid aitab?

Mina? Ma ei tea. Võin kindlasti rääkida, kui sellest abi on. Eks ma pläkutan nagunii igal pool kogu aeg, mida keegi peaks tegema (Muigab.). Mul on ilmselgelt oma arvamus igast asjast olemas, selles pole mingit kahtlust. Kui kellelgi oleks minu jutust abi, siis jumala pärast, loomulikult olen nõus mentoriks olema. Mingi visioon asjadest on mul kindlasti olemas.

Lisaks põhitööle üritad läbi Rocki nime taas Tartu korvpalli arendada. Mis Sind selle juures motiveerib?

Mul on oma reklaamiagentuur, millega igapäevast leiba teenin ja siis tegelen siin väikestviisi poliitika ja Tartu Arena projektiga. Viimased kaks aastat tehtud Tartu Rocki värki pean hetkel rohkem sotsiaaltööks. Sotsiaalne töö, mis on mul umbes 70-80% tööajast ära võtnud (Muigab.). Samas on see minu jaoks ülilahe ja tunnen, et see on väga vajalik praegu, et need asjad uuesti toimima hakkaks. Polnud midagi parata ja tuli alustada täiesti nullist. Eelmisel aastal lõime Rocki korvpalliklubi ja võtsime lasteaialapsed trenni. Nüüd hakkab meil vaikselt midagi minema. Kaua see kõik aega võtab, ei tea, aga ilmselgelt ma ei tee seda üksi. Tahame kompanjonidega Tartu korvpalli uuesti käima saada. Hetkel on Tartus erinevad arusaamad, kuidas seda teha. Kindlasti pole üks õige ja teine vale, aga meil oleks kunagi ühtseks vaja saada. Kas ja millal see juhtub, näitab aeg.

Meie korvpallil saab tänavu täis 100 aastat. Kas Eestis mängitakse korvpalli ka saja aasta pärast ja milline see korvpall siis on?

Vaadates tänast seisu, kus maailma on tabanud selline arusaamatu kriis, siis me ei tea veel, kuidas seda lahendada. Aga lõpuks peavad inimesed ikkagi midagi füüsilist tegema, on see siis jooksmas käimine või mõni sportmäng, näiteks korvpall. Ilmselgelt on korvpall ka saja aasta pärast olemas, aga kas täpselt samal kujul? Mäng on viimase 50 aastaga küll palju muutunud, aga põhiolemus, et pall on vaja korvi visata, on samaks jäänud. Me ei tea, kus on inimvõimete piirid ja mida saja aasta pärast osatakse teha või kui kiiresti joosta ja kui kõrgele hüpata. Kui vaatame viimase kümnendi NBA pealtpanemisvõistlusi, siis see pole normaalne. See pole sama korvpall, mida mina mängisin (Muigab.).

Sa tipptaset näinud mängijana tunnetad, et füüsiliselt on nii palju edasi mindud?

Kõik asjad on läinud sammukese paremaks, näiteks toitumine ja taastumisvahendid. Aga ka vanasti oldi üliheas füüsilises vormis, selles olen täiesti kindel. Eks varem oleks suudetud samuti teistmoodi pealt panna kui lihtsalt kahe käega, aga keegi ei tulnud selle peale, et jalgu harki ajada, kuni (Michael) Jordan tuli ja näitas. Eks varasem korvpall oli mõtestatum ja Euroliigas veel täna viljeletakse õnneks ka sellist stiili. Tõsi, varasemaga võrreldes küll edasi arenenud variandis. Kui aga võrdleme NBA-ga, siis seal on mäng ikka väga atleetlik ja individuaalne. Neid piire nihutataksegi ookeani taga ja 100 aasta pärast visatakse seal keskjoonelt kolmeseid. See saab olema normaalne, et tuled üle, paned peale ja paned seejuures sisse. Näiteks see, mis Stephen Curry vahepeal korraldas, see pole normaalne.

-Tanel Tein Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna mängul abikommentaatorina | Foto: Siim Semiskar

Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolse viisiku Eesti korvpallist koos treeneriga.

Oma meeskonna kokkupanekul võtan aluseks just võitva viisiku, kus kõik lülid peaksid üksteist täiendama. Tegin valiku mängijatest, kellega koos või kelle vastu olen mänginud, vastasel juhul jääks see lihtsalt nimekirjaks.

1. Tiik Sokk. Tasakaalukas mängija, kes oli võimeline vajalikul hetkel võistkonda vedama ning ka ise suurepäraselt skoorima. Tal oli võimas platsinägemine ja külm närv. Sokk suutis teha teisi mängijaid paremaks ja luua olukordi. Treeneri parim abikäsi väljakul. Kui rääkis, siis teda kuulati. Viisiku nurgakivi.

2. Aivar Kuusmaa. Võistkonna sütitaja. Super viskega mees, võimeline ka ise endale viskekohti looma. Tänapäeval läheks tal kõvasti Metstaki abi vaja viskele saamiseks (Naerab.). Kuusmaal oli suurepärane viskepete ja vabaviskejoonel oli ta kindel mees. Oli otsekohene ja super platsinägemisega mees. Meeskonna oluline punktitooja. Üks kord pani ka pealt (Naerab.).

3. Martin Müürsepp. All-around mängija… mängujuhist tsentrini. Oli väga hea üks-üks mängija kõigil positsioonidel. Mürkal oli hea väljakunägemine ja korvpalli mõistmine ning ta oskas mängida ka teistele. Oli võimeline kiiresse jooksma ja kaitses enamus positsioone katma. Punktitooja, kes mõnikord oli ka hea viskega (Naerab.). Hea tiimikaaslane nii väljakul kui väljakuväliselt, aga tantsupõrandal aeglane (Naerab.).

4. Kristjan Kangur. Mitmekülgne mees eriti kaitses ja lauavõitluses. Pani väga kvaliteetseid katteid ja oli ohtlik kiirrünnakutes. Mingil perioodil kujunes üllatavalt täpse käega kolmepunktiviskajaks. Tal olid omadused, mis sobiksid kõikidele treeneritele ning igasse ajastusse. Ka Kanguril oli hea platsinägemine ning ta suutis treeneri ülesanded kenasti ellu viia. Rahulik.

5. Margus Metstak. Metsaki keha oleks ka tänapäeval kaitses, katete panemisel ja lauavõitluses kindlasti konkurentsis. Samuti ka tema küllalt hea keskpositsioonivise. Ka haaki ei saa ära unustada. Oskas kaaslasi innustada ja oli kõva võitleja.

Treener. Kuna valitud mängijate kooslus on selline, kus treeneri põhiline ülesanne on paika panna taktika, vajadusel seda muuta, mitte liigselt mängijaid väljakul segada ning neid usaldada, siis kedagi noort siia etteotsa panna pole mõistlik. Pigem on vaja rahulikku ja intuitsiooniga treenerit. Eestist on võtta näiteks Üllar Kerde, kes alati usaldas ja austas oma mängijaid. Võib juhtuda, et mingil hetkel on pingilt duhhi juurde vaja, siis abitreeneriks paneksin ma Tõnu Lusti, kes vajaliku emotsiooni eest hoolitseks ning peatreenerile head nõu annaks.

Intervjueeris: Siim Semiskar


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline