fbpx
Close

INTERVJUU | Tartu bussimees Kaimar Peri: keskmine kossumees oli ja on viisakas mees!

Avatar
-Kaimar Peri | Foto: Erakogu

“Nagu elus ikka, siis mõned head asjad algavad juhustest,” lausub meie seekordse loo kangelane intervjuu hakul kavala muigega. Bussifirma Kimar Transport juht Kaimar Peri on üks sellistest inimestest, kes oma tööd hästi tehes on aidanud kaasa Eesti korvpallile veidi teise nurga alt, kui tavaline korvpallihuviline näeb ja tunnetab.

Tänavu mais 50. aasta juubelit tähistanud Peri on mees, kellel Tartu korvpallis on küllalt oluline koht – tänu talle jõudis Tartu Ülikool/Rock alati mõnusalt ja mugavalt võõrsilmängudele, et siis vastast korvpalliplatsil tuuseldada. Aastakümneid Tartu kossustaare bussiga sõidutanud mees sai aastate jooksul palju mõnusaid kogemusi ning, mis seal salata, ka mitmeid häid tuttavaid ja sõpru.

Tartu bussimees

Rõngu 8-klassilises koolis haridusteed alustanud Tartumaa mees tegeles nooruspõlves korvpalli ja suusatamisega. Toonase kohaliku spordielu edendaja Endel Siku juhendamisel sporditi nii kehalise kasvatuse tundides kui hiljem treeningutel. Võistlusnärvi käidi karastamas Tartu rajooni meistrivõistlustel. Suurt korvpalli jälgis Peri ka enne seda, kui elu ta Tartu esindustiimiga kokku viis, kuid kindlasti mitte nii aktiivselt.

“Minu mäletamist mööda oli see aastal 2004, kui Rockil oli probleem bussiga, mis purunes ühel mängult kojusõidul. Seepeale sain meeskonna pikaaegselt mänedžerilt Meelis Pastakult telefonikõne, kus paluti minupoolset abi. Sealt alates meievaheline koostöö algaski,” meenutab Peri. “Tartlaste tiimi vedama hakata oli loomulikult väga eriline tunne, kuid samas ka suur vastutus. Kohe meie esimesel koostööhooajal õnnestus Rockil tuua üllatustiitel Tartusse.”

Peri ei võtnud koostööd Tartu meeskonnaga kergekäeliselt ning kinnitab, et see esitas firmale väga kõrged nõudmised. “Rocki aegadel jõudsime ühel hetkel ka nii kaugele, et buss sai kujundatud tiimi logodega. Kuna selle bussiga sõitis korvpallimeeskond, siis tahtsid just seda tellida ka kõik teised kliendid. Inimesed küsisid tihti, kus keegi mängijatest või treeneritest tavaliselt sõidu ajal istub,” naerab Peri. “Kõige rohkem sooviti istuda Janar Taltsi, Martin Müürsepa ja Tanel Teini kohtadel. Ka treenerite istmed olid populaarsed.”

-Tartu Rocki värvides buss | Foto: Erakogu

Tänu Tartu esindusmeeskonna transpordiga tegelemisele sai meie loo peategelane erinevate mängude raames sõidutada ka mitmeid Euroopa tipptiime nagu näiteks leedukate Kaunase Žalgirist ja Vilniuse Lietuvos rytast, itaallaste Bologna Virtust ning venelaste Moskva Dünamot. “Kuna FIBA kodumängudel olin vastutav ka kohtunike transpordi eest, tekkis võimalus vestelda väga erinevate inimestega kõiksugu riikidest,” meenutab Peri.

Kui esitame provokatiivse küsimuse, kas tema poolt välja toodud tiimides tol ajal pallinud staarmängijad olid bussijuhi vastu kohati ka ülbed ja üleolevad, tuleb Perilt kiire vastus: “Kuna kõik eespool loetletud klubid olid igati professionaalsed, siis polnud sisuliselt mingit vahet, milline klubi hetkel bussi oli hõivanud. Keskmine kossumees oli ja on viisakas mees!”

Emotsioonide virr-varr

Tartu korvpallurite sõidutamine võõrsilmängudele tähendas ka Peri jaoks suurt hulka tunde korvpallisaalis, kus ta omadele kõvasti pöialt hoidis. “Kuna liikusin sihtkohas koos meeskonnaga ja sellest tingituna sisenesin saalidesse mängijatele ettenähtud uste kaudu, siis piletit pole ma välismängudel pidanud kordagi soetama,” muigab mees.

“Kõiki välismänge, kuhu bussijuhina sõita sain, jälgisin ikka saalist. Riietusruumi sattusin väga harva. Kuna selle näol on tegemist väga selgelt mängule keskendumise protsessiga, siis ma ise tiimi koosolekutele ei kippunud. Mida vähem segavaid tegureid, seda lihtsam meeskonna jaoks. Minuga koos elasid mängudel Tartu Rockile alati kaasa ka fänniklubi liikmed, kelle toetusega võisid mehed igas olukorras arvestada,” sõnab Peri, kelle sõnul võõrsilt saadud võiduga oli eriti magus koduteel kilomeetreid mõõta.

Kõige ägedamate momentidena meenub Perile esimesena legendaarne Balti liiga play-off kohtumine 2009. aasta 1. aprillil, kus kogenud ameeriklane Tanoka Beard saatis Saku Suurhallis BC Kalev/Cramo vastu korvi kauge kolmepunktiviske ja viis tartlased sellega Balti liiga finaalturniirile. Teisena toob ta esile 2013/14 hooajal Eurochallenge sarjas võõrsil Ventspilsi vastu võetud ülekaaluka võidu, mis sisuliselt tagas Tartule edasipääsu järgmisesse ringi.

-Meelis Pastak, Kaimar Peri, Ivan Neljubov, Gert Kullamäe ja Toomas Kandimaa | Foto: Erakogu

“Võit andis alati positiivse emotsiooni ning koduteel aeti juttu ja visati nalja. Kilomeetrid kadusid kiiresti. Valusate kaotuste korral oli teinekord bussis rõhuvat vaikust üsna pikka aega tunda. Kui tegemist oli kogu finaalseeria viimase võidumänguga, siis sellega kaasnes pingelangus ning tunti rõõmu nii tiitlist kui hooaja lõpust,” toob bussijuht esile kogu emotsioonidespektri, mida tal aastate jooksul korduvalt õnnestus tunda.

“Mõne valusa kaotuse korral möödusid esimesed kilomeetrid sügavas vaikuses, aga siis muutus sõit juba sisuliseks aruteluks. Kuna vahetult minu selja taga istusid treenerid, mänedžer ja füsioterapeut, siis kogu mängujärgne analüüs ja kõik plaanid jõudsid vahetult ka minuni,” räägib Peri. “Loomulikult oli tegemist usaldusega, mis omavahel tekkis ja oli selge reegel: bussis käsitletud ja arutatud teemad jäidki bussi. Üldiselt pakkus kogu protsess huvitavaid ja meeldejäävaid momente.”

Suhtluskilomeetrid

Peri sõnul oli tema ülesandeks tiimile professionaalse teenuse osutamine jõudmiseks punktist A punkti B ja tagasi ning sellele ta üritaski roolis olles keskenduda. “Paratamatult jõudis aga kogu taktikaline pool sõitude ajal ka minuni,” selgitab Peri ja möönab, et aastate jooksul on olnud ka palju mõnusat personaalset suhtlust. Oli nii vestlusi korvpallitaktikaliste nüansside teemal kui ka lihtsat suhtlemist vajadusega ennast pärast närvilist mängu tühjaks laadida.

“Rocki perioodist tekkis mul kõige lähem side Gert Kullamäe, Toomas Kandimaa, Martin Vahimetsa ja Meelis Pastakuga. Nendega on mul jätkuvalt head sõbrasuhted ning oleme koos erinevaid reise ette võtnud. Aga üldiselt on kõik, kes Rockis palli mänginud, n-ö omad poisid. Kui kellegagi juhuslikult kohtun, on alati millest rääkida. Maailma asju sai põhjalikumalt lahatud näiteks Janar Taltsi, Joosep Toome ning Sten ja Tanel Sokuga,” toob Peri nimeliselt välja mitmed olulised persoonid Eesti korvpallist.

-Giorgi Tsintsadze, Meelis Pastak, Viktor Sanikidze ja Kaimar Peri 2011. aastal Suur-Kaukasuses | Foto: Erakogu

Lisaks kodumaistele palluritele sai Peri kenasti jutule ka leegionäridega, kellest kõige sügavama mulje jätsid venelane Ivan Neljubov (Tartus hooajal 2012/13) ja grusiinid Viktor Sanikidze (Tartus hooajal 2008/09) ja Georgi Tsintsadze (Tartus aastatel 2006-09 ja 2010-11).

“Mõned aastad tagasi külastasin viimaste kutsel koos Rocki mänedžeri Meelis Pastakuga Gruusiat, kus vastuvõtt ning külalislahkus olid võrratud,” meenutab Peri soojalt. “Kuna mõlemad Gruusia poisid olid tol hetkel seotud koondise treeningutega, siis Sanikidze isa oli kogu reisi vältel giidiks ja sõidutas meid erinevatesse paikadesse. Ühel õhtusöögil käis meie laua juurest läbi pool Gruusia korvpallikoondist ning tunda oli, et kossumehed on seal maal väga au sees.”

Sõbrad kogu eluks

“Viimasel paaril hooajal olen isiklikult küll vähem korvpallimeeskonna bussi roolis olnud, aga firma osutab spordiklubile endiselt teenust,” lausub Peri, kes on jätkuvalt väga agar korvpallisõber. “Kui vähegi võimalik, käin Tartu Ülikooli meeskonna lahinguid ikka saalis vaatamas. Kogu see bussis oldud aeg aitas kahtlemata mu korvpallimängust arusaamisele ja huvi tekkimisele kaasa. Minu jaoks veelgi tähtsamad ja olulisemad on aga inimesed, keda sellel teel olen kohanud. Mõnedki neist on jäänud mulle headeks tuttavateks või lausa sõpradeks.”

Peri sõnul tegi talle nende aastate jooksul palju rõõmu ka see, et Tartu linn suutis paljusid kohtunikke ning välismängijaid ja -klubisid meeldivalt üllatada. Seda nii oma ilu kui teenuste tõttu, mida tartlased külalistele pakkusid, alates mängude korralduslikust poolest, lõpetades transpordi, majutuse ja toitlustusega. “Reeglina oli minu firma see, kes külla tulnud välisklubid ja FIBA kohtunikud tagasi Tallinnasse või Riiga toimetas ning vahetu tagasiside oli alati positiivne,” kinnitab Peri meile pikaaegsete kogemuste põhjalt.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline