fbpx
Close

INTERVJUU | Tippjuhist strateeg Aivo Adamson: EM-il esikaheksasse jõudmine pole liigne ambitsioonikus

Avatar
-Aivo Adamson korvpalliplatsil | Foto: Erakogu

Kui korvpalliväljakul toimuvat juhib platsi kõrval seisev treener, siis organisatoorsel tasemel vajab ala tippjuhtide pädevust. Eesti Korvpalliliidu juhatuses on kaasa löömas mitu erasektoris ennast kõrgel tasemel tõestanud tippjuhte, nende seas ka meie seekordse loo kangelane Aivo Adamson.

55-aastasel Adamsonil on üle 25 aasta juhtimiskogemust nii Eestis kui ka välisriikides era- ja avalikus sektoris. Hetkel on Adamson peamiselt energia valdkonnas tegeleva AS Alexela tegevjuht. Veel on mehe CV-s kirjas pikk karjäär erinevates rollides Hansapangas ja hiljem ka Swedbankis, Maanteeameti peadirektori ametikoht, Versobanki juhtimine ja tegevus ÜRO juures.

Alates 2016. aastast panustab Adamson oma teadmistega otseselt ka Eesti korvpalli, olles juhatuse liige. Pikki aastaid hobikorvpallurina ja kõrvaltvaatajana ala arengu pärast südant valutanud tippjuht rääkis Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus, milles tema töö seisneb ja millisena näeb tema meie korvpalli tulevikku.

Milline oli nooruspõlves Sinu kokkupuude spordiga? Kas lisaks hoovispordile käisid ka kuskil trennides?

See algus oli üsna kirju. Ausalt öeldes tegelesin väga paljude aladega, aga peamised olid hoovijalgpall ja korvpall, mida mängisime praktiliselt iga päev pärast tunde 37. keskkooli juures asfaltväljakul. Kui vähegi võimalik oli, siis sinna palli patsutama läksime. Aga 1975. aastal tuli vahele võistlustants, millega tegelema hakkamisel mängisid rolli vanemad, peamiselt ema. Võistlustantsutreeningud päädisid koos klassiõest partneri Merlega 1979. aastal koolinoorte Eesti meistritiitliga.

Millal korvpall tantsust võitu sai?

See asi käis paralleelselt ja kui nüüd tagasi vaadata, siis kõikusin korralikult oma lemmikmängu korvpalli ja tantsu vahel. Igal vabal hetkel käisin palli mängimas ja siis kohustuslikus korras tegin võistlustantsu, kus treeningud olid küllaltki intensiivsed. 1984. aastal, kui mind võeti NSV Liidu sõjaväkke, siis sellega lõppes ka minu tantsukarjäär.

-Merle Montgomery (neiupõlvenimega Urb) ja Aivo Adamson 1981. aastal tantsupõrandal | Foto: Erakogu

Päris ühele spordialale Sa siis keskenduda ei suutnud?

Ju siis oli nii, et harrastasin kõiki spordialasid. Lauatennis tuli mingil hetkel pildile ja siis ka tennis. Kestvusalasid ma väga ei teinud. Minu puhul domineeris selline mitmekülgsus ja midagi jäi ikka tippspordi tegemisest puudu. Ilmselt on see iseloomus kinni, et pole olnud piisavalt püsivust. Pigem tahan kiiresti midagi ära teha ja käima lükata ning siis lähen ja valin midagi uut ja huvitavamat.

Kas see püsimatus oli hea või halb? Selliselt tippsportlaseks tõenäoliselt ei saa?

Pigem vaatan seda ikka enesekriitiliselt. Kui sa kõikide aladega tegeled, siis tippu ei jõua kunagi. Ühele alale fookuse seadmine peab mängima suuremat rolli, kui tahad kaugele jõuda.

Aga rääkides lähemalt korvpallist, siis mis kõige eredamate sähvatustena meeles on?

1994. aastal sai Hansapanga juures loodud Hansa spordiklubi. Lõime sinna ka Hansapanga korvpallimeeskonna, kus enamuses olid meie oma töötajad. Võitsime 1990-ndate teises pooles II liiga ning jõudsime esiliigasse. Korvi all mängis meil muide Viktor Viktorov. Kolm-neli aastat püsisime esiliigas ja siis kukkusime tagasi. Mul oli vahepeal korvpallist mõne aasta pikkune paus ja siis 2003. aastal olid meil Hansapanga satsis juba sellised tippmängijad nagu Margus Tint, Paul Kalle ja Mart Uuehendrik, kellel oli ka Eesti meistrivõistluste kogemus all. Pääsesime korra isegi Eesti karikavõistlustel poolfinaali ja mängisime A. Le Coqi meeskonna vastu. Loomulikult saime peksa. Aga seal oli veel see vana süsteem, et enne mängu sai madalama liiga sats kolmepunktiviskeid ette visata. Mäletan, et mäng oli Pärnus ning Heino Enden oli A. Le Coqi treener ja Aivar Kuusmaa oli tal seal platsil. Ega meil mingeid šansse polnud ja eks see korv meil palle täis loobiti, aga samas jäi mäng mulle eluks ajaks meelde. Kuna kolmandat kohta eraldi välja ei mängitud, siis minu meelest tipnesidki karikavõistlused meie jaoks sellega, et vist jagasime kolmandat kohta.

Mis on Sinu arvamus, kas karikavõistlused võiks mingis formaadis tagasi tuua?

See on juba Korvpalliliidu teema ja küsimus on, kas kõik klubid sooviksid karikat mängida. Ilmselt paljud tahaksid, aga milliseks kujuneb see mängude arv? Mäletan, et 2017. aasta alguses oli Korvpalliliidu juhatuses see korraks arutelul ja leidsime, et võib-olla tuleks keskenduda teistele asjadele. Sest meistriliigamängud olid ja tol hetkel eksisteeris ka Balti liiga. Mänge oli palju. Pigem vaadati, mis probleemidega me tegelikult peaksime juhatuses tegelema. Arvan, et mingil hetkel kindlasti võiksid karikavõistlused jälle tagasi tulla. Aga kas just sellises formaadis, et anda nõrgematele meeskondadele õigus kolmeseid ette loopida? Ilmselt see ei peaks ikkagi nii käima.

Aga Sinu jaoks on need karikamängud senini meeles ja võib vist väita, et madalama liiga meeste jaoks ongi need ühed karjääri tipphetked?

Tõesti, see oli äge. Mäletan, et aasta oli vist 1995, kui Jaak Salumets oli Tallinna Kalevi treener ja läksime Hansapanga satsiga nendega veerandfinaalis kokku. Martin Müürsepp mängis veel Kalevis ja see oli kihvt sats, kus kõik paremad mehed olid kokku aetud. Meil oli küll vanameister Viktor Viktorov korvi all, aga saime neilt vist 67 punktiga (Naerab.). Tagantjärele mõeldes oli see vahva, aga kas too mäng näiteks Tallinna Kalevile midagi juurde andis? Ma väga kahtlen.

Mis positsiooni Sa korvpalliväljakul täitsid ja mis olid tugevamad küljed?

Mängisin ikka tagaliinis kogu aeg, mängujuhi kohal. Minu trumbid olid lihtsad: üritasin väljakut näha ja kaitses musta tööd teha. See oli minu roll.

Kas võib paralleele tõmmata, et korvpalliplatsil olid mängujuht ja dikteerisid toimuvat ning hiljem on Sinust saanud ametilt juht?

Mul õnnestus käia ühel koolitusel INSEAD-is (ülemaailmne äriülikool – S.S.), kus meie juhendajaks oli Manfred F.R. Kets de Vries, kelle raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud ja kes on siin Pärnu juhtimiskonverentsil käinud. Aasta oli 2001 ja koolituse teemaks emotsionaalne intelligentsus. See oli pooleaastane kursus, kus uuriti ja analüüsiti, kas lapsepõlves alustasid sina mänge, kas kutsusid õues oma sõpru jalgpalli või korvpalli mängima. Kui jah, siis selline initsiatiiv tuleb tollest ajast kaasa. Kui olid lapsepõlves aktiivne ja organiseerisid midagi, siis see kandub sinu elus ilmselt ka edasi. Võib-olla on seal mingisugune tõde sees, aga kuidagimoodi on see niimoodi läinud.

Mida pead oma professionaalses karjääris enda kõige meeldejäävamateks momentideks?

Neid hetki on tegelikult palju, aga vast jäävad kõige eredamalt meelde ikkagi positiivsed sündmused, kui sai kuskilt keerulistest olukordadest läbi tuldud. Võtame näiteks läbielatud kriisiaastad. Kui sellistest probleemidest hästi välja sammud ja sinu ümber sõbrad ja töökaaslased on ning sa ise tunned, et see on kõik vägev ja hästi tehtud ning midagi kripeldama ei jää, siis ongi hea tunne. See on võistkonnaaladel samamoodi. Kui sa isegi kaotad mängu, aga tiim ühiselt tunnetab, et see oli vajalik kaotus, siis see mõjub isegi positiivselt. Täpselt samamoodi on karjääris. Naudin praegu tegevust Eesti Korvpalliliidus, mis annab mulle kõrvalt väga palju. Olen üldiselt selline inimene, kes paneb käed külge ja kui mul ei õnnestu midagi muuta, siis ma ei tegele sellega.

Tõmmates teema taas korvpalli juurde, siis kas just kriisis ja näiteks otsustavates mängudes selguvad tavaliselt need pallurid ja treenerid, kes suudavad kõige paremini pinget taluda ja võidu koju tuua? Kas juhtidega on samamoodi?

Olen sellega täiesti nõus, et rasketes olukordades tulevadki esile tavaliselt kõikide inimeste tegelikud iseloomujooned ja võimekus lööb välja. Kas suudad olukorda kontrollida ja võtad seda rahulikult? Sa puudutasid selle küsimusega tegelikult Eesti korvpalli ühte valukohta või ütleme arenguvajadust, milleks on treenerite koolkond. Kuidas nooremaid treenereid rohkem peale tuua? Meil on olemas oma korüfeed, nagu näiteks (Jaanus) Levkoi ja Märt Kermon, kellel siin täitusid vastavalt 70 ja 80 aastat. Või võtame näiteks Jaak Salumetsa. Kui noorematele treeneritele võimalused luua, et nad jõulisemalt peale tuleksid, siis saame kiiremini siit edasi, kus me täna oleme. Korvpalliliit on täna selles väga heal trajektooril.

-Aivo Adamson (#8) ja Hansapanga korvpallimeeskond 2006. aastal Pangaliiga võidukarikaga | Foto: Erakogu

Kuidas Sinu töö Korvpalliliidu juhatuses alguse sai?

Ma kaalusin veidi, kas liituda Korvpalliliidu juhatusega või mitte. See oli detsembris 2016. Tol hetkel juhtisin samal ajal Starmani. Mind n-ö värbasid Tiit Sokk ja Kaarel Loigu ning andsin lõpuks oma nõusoleku. Alguses ma võib-olla mõtlesin ka üle, et nüüd hakkame tegema. Aga ma polnud ühegi spordiliidu juhatusse ega juhtkonda ju kuulunud ning mul puudus ettekujutus tööst, mis seal tegelikult ootamas on.

Kas vajasid ka mingil määral harjumisaega või haarasid kohe härjal sarvist?

Ma tulin täiesti kõrvalt ja värske pilguga ning passiivne ma polnud. Esimese asjana võtsin kätte tol hetkel aluseks olnud Eesti korvpalli strateegia ja lugesin selle läbi. Tunnistan tagantjärele, et ma ei saanud sellest aru. Ma ei viska kivi kellegi kapsaaeda, ju see oligi teatud ajahetk, kuhu korvpall oli jõudnud või jõudmas. Võin näitena tuua, et strateegias pole mõistlik sisse kirjutada, et tuleb korraldada U18 või U20 Euroopa meistrivõistlusi. See ei saa olla eesmärk. Peaks olema ikka mingisugused sihid, kuhu tahetakse meeste või naiste koondisega jõuda ja mis aastal see peaks juhtuma.

Aga eesmärgid on ju vaja kuidagi ka ära sisustada?

Kõigepealt on vaja luua visioon ja siis vaadata, milline on tänane korvpalli seis. Mulle väga meeldib seda strateegiat arutada. See on nagu maturity assessment inglise keeles ehk küpsusastme hindamine. Analüüsid treeningkvaliteeti, klubide taset ja finantsvõimekust. Me kirjutasime lõpuks suurde strateegiasse eesmärgid sisse, et olla 2021. aastal Euroopa meistrivõistlustel, 2025. aastal tahame olla esikaheksas ja meie mängijad peaksid olema tippliigades. Kaheksa mängijat võiks olla Euroopa tippsarjades või NBA-s. Aga kui me sellised asjad sisse kirjutame, siis eeldab see, et mingid tegevused klubide juures ja Audentese spordikoolis peavad muutuma selliseks, et need mängijad meil tekiksid.

Kui te toona hetkeseisu hindasite, siis mis aspektid peamiselt sellest tööst pinnale jäid?

Kui ma nüüd tagasi vaatan aega, mil ma Korvpalliliidu juhatusse tulin, siis meil oligi väga palju diskussiooni selle ümber, kuidas seda protsessi juhtima hakata ja tekitada mingisugused mõõdikud. Olin enda arvates ülikriitiline. Mäletan, et Indrek Ruuduga sai vaadatud meie koondise mängupilti võrreldes teiste riikidega ja arutatud, milline on füüsise tase. Esimeste intervjuude ajal Jaak Salumetsa ja Keio Kuhiga tõin need aspektid välja, et vaadake, meie poisid ei kanna selle füüsisega välja ja jäävad oma näitajatelt alla. Võistkonna arendamine pole ainult võistkonna töö, see hakkab indiviidide kasvatamisest. Aga üksikut mängijat kasvatavad kodu ja väga paljuski treener. Järelikult nõuded treeneritele ja nende areng peavad kasvama. Jõuamegi asjaga rohujuure tasemini, kust kõik minu arvates algab. Olen väga positiivselt meelestatud, et me liigume selles suunas.

Arengukava on saanud kriitikat selle osas, et osade inimeste arvates on seatud liiga utoopilised eesmärgid, mis täitumata jäädes võivad anda hoopis võimaluse näpuga näidata ja parastada. Kuidas sellisesse kriitikasse suhtud?

Kas ikka on ebareaalne tulla esikaheksasse? Ma väidan, et see pole liigne ambitsioonikus. Me pole ambitsioone veel isegi paika pannud. Iga kriitika on teretulnud ja olen kogu aeg seda meelt olnud, et see korvpallimaailm, mida olen kolme aasta jooksul alaliidu juhatuses näinud, pole must ja valge. Ei saa ühe arvamuse pealt hinnata, et midagi on vale. Meil on palju konflikti selle üle, et öeldakse, et Audentese Spordikooli pole vaja ja lõpetame selle ära. Teine ütleb, et seda on tarvis. Mina väidan, et üleminekuperiood ei saa käia nii, et lülitad kas kõik ajaloost välja või lõhud olemasoleva süsteemi täiesti ära. Parimaid asju peab siit hetkest kaasa võtma.

Kas on raske üritada Eesti korvpallivankrit ühes suunas vedada, kuna paljudes põhimõttelistes küsimustes leiame täiesti vastandlikke arvamusi?

Ma olen korvpallis vähemalt üritanud lähendada konfliktis olevaid osapooli ja vähendada vastasseisu isiksuste vahel. Meil on tippmängijaid ja -treenereid, kellel on omad arvamused ja kes on väga tugevad arvamusliidrid. Lahendus peitub nende ühendamises.

Millised on uue korvpallistrateegia puhul juba praeguseks olnud need õnnestumised, mille üle Sa rahul oled?

Strateegia loomise juures on minu meelest hästi läinud see, et suutsime kohe alguses klubisid töögruppidesse kaasata. Meil oli kuus töögruppi ja enamuses vedasid neid just klubide esindajad. Kui ma 2016. aasta detsembris juhatusse tulin, siis sain kohe aru, et meil pole klubide ja korvpalliliidu vahel tugevat koostööd. Puudusid mitmed vajalikud funktsioonid.

Kust Sina alaliidu töö jaoks oma ideid ammutad?

Ma tulin kõrvalt tegelikult diletandina ning hakkasin kritiseerima ja ettepanekuid tegema (Naerab.). Siis organiseeris Tanel Einaste korvpalliklubist Viimsi meile visiidi Sloveeniasse, kus me kogu päeva veetsime sealses korvpalliliidus ja sain ametnikega suhelda. Sloveenias on kolm miljonit elanikku, meil siin 1,35 miljonit. Aga alaliitude tööd omavahel võrreldes tulid välja teatavad erinevused. Neil on korvpalliliidus samuti 16 tegevtöötajat, aga koguni kuuel neist on funktsioon seotud klubide või treeneritega. Meie otsustasime alles nüüd poolteist aastat tagasi luua spordidirektori ametikoha, mille esimesena täitis Alar Varrak. See oli minule äärmiselt silmi avav visiit ka sellepärast, et sain kinnitust selles osas, mida tuleb teha ja ka selles, et ma polnudki tol hetkel nii asjatundmatu, kui juhatusse tulin (Muigab.).

Kas Korvpalliliidu juhatuses tuleb vaidlemist palju ette? On ju juhatuses koguni 15 liiget, kellel kõigil väga erinev korvpallitaust.

Koostöö võib-olla polnud minu vaatevinklist alguses nii ladus. Samas on Korvpalliliidu juhatus ka päris lai. Ma isegi julgen tänagi mõelda, kas seal peab olema 15 inimest? Arvan, et ei pea. Seltskond on kirju, aga kui me näiteks vaatame tagasi Eesti koondise peatreeneri valimisele, siis juhatus oli protsessis väga üksmeelne. Ehitasime protsessi üles selliselt seetõttu, et tahtsime näha, kellel on tahe tulla ja teha. Tean, et ka Andres Sõbral oli kindlasti tahe, aga eesmärk oli ka vaadata, milliseid uuendusi oleks tarvis sisse tuua.

Kui palju Sa isiklikult said Jukka Toijala valiku järel kriitilist tagasisidet? Sest valik oli paljude jaoks kindlasti ootamatu.

Pole mõtet ette karta seda, et keegi lihtsalt lahmib ja ütleb, et nüüd tuleb meile siia Soome korvpall. Kuulates, mida Jukka (Toijala) räägib, siis tema mõte oli panna Eesti ja Soome korvpalli kokku ja võtta sellest välja parimad osad. Ta ei taha meile õpetada Soome korvpalli. Täna on ju vara veel tema tööle hinnangut anda.

Kuidas Toijala esimeste koondisemängudega rahule jäid? Kas olid nauditavad etendused?

Kui vaadata, millise noorendatud koondise on Toijala kokku saanud, siis pink on meil varasemast pikem. Mina julgen öelda küll, et oleme vahepealsest mõõnast üle saanud ja ninaots on ülespoole. Me kütame nendele noortele poistele ootusi, aga mina arvan, et nii peabki, vaadates, milline potentsiaal seal on. Mulle väga meeldis, mida Jaanus Levkoi Eesti korvpall 100 intervjuus ütles, et kui praeguste mängijate selja peal on Drell, Kriisa ja Kullamäe, siis justkui 1990-ndate aastate koondis mängib taas. Aga põlvkonnad on vahetunud ja milline on noorte meeste mängutempo, kiirused ja kuidas nad arenevad… see on tegelikult silmaga näha. Võimas!

Kas tundsid ka teatavat vastutust nende mängude eel, kuna olid ikkagi üks nendest inimestest, kes Toijalale võimaluse andis?

Ma hoidsin pöialt ja pigem ootasin seda, kuidas poisid väljakul mängivad ja mismoodi Toijala meeskonna eesotsas käitub. Hoidsin hinge kinni, sest koondis oleks võinud ju ka läbi kukkuda, sest ootused on seatud väga kõrgele. Mõtlesin, et pagan küll, see kodune Itaalia mäng! See oleks võinud ka koju ära tulla. Mina igatahes hoidsin pöialt ja hoian edasi. Vaatame, mis saab, eks aeg anna arutust.

-Eesti Korvpalliliidu president Jaak Salumets ja Aivo Adamson 2019. aastal | Foto: Siim Semiskar

Miks Eesti korvpallis oli vahepeal mõõn, kus 14 aastat ei pääsetud isegi EM-finaalturniirile peale?

Julgen väita, et see seisak oli pigem niipidi, et teised tegid midagi teistmoodi ja läksid eest ära. Kui meie mõõnaaeg oli, siis tuli mängijaid vähem peale. Mis oli selle põhjuseks? On väidetud, et me Eestis likvideerisime spordikoolid ja ootasime, et klubid võtavad selle rolli kiiresti üle. Tegelikult oli teadmine olemas, et ega klubid ennast nendel aastatel finantseerida ei suutnud. See variant ei töötanud ja teised riigid tegid teistmoodi. Ka Sloveenia tegi midagi teistmoodi.

Mida Sloveenia võrreldes meiega teistmoodi tegi, et nemad on pidevalt Euroopa tipptasemel esindatud?

Sloveenia keeras 2014. aastal pea peale oma korvpalliliidu töö. Nad suutsid väga jõulise reformiga muuta kogu sealset korvpalliloogikat. See on palju mahukam, aga võin tuua välja näiteks paar detaili. Näiteks, kui mängiti Sloveenia meistrivõistluste finaale, siis nende mängude vaheajal autasustati noorteliigade parimaid väikeseid poisse ja tüdrukuid. Võime vaielda, et see on väga väike asi, aga ei ole. Teine näide, meil käis Martin Müürsepp septembri alguses koolides kohal ja poisid said endise tippkorvpalluriga patsu lüüa ja üritada tema vastu palli korvi saada. Sloveenid panid sellistel üritustel korvi madalamale ja poisid viskasid palle korvi. Kui väike poiss 305 cm kõrgusel asuvasse korvi sisse ei viska, siis ta pettub. Mis sa arvad, kas ta läheb korvpallitrenni proovima? Kõik need väikesed nüansid peavad olema hästi läbi mõeldud. Mina väidan, et me Eestis polnud sellise detailsusega kogu süsteemile nii järjekindlalt mõelnud. Võib-olla tulevad siin ka rahvuslikud eripärad mängu. Ühed tahavad kogu aeg võita, teised nii väga mitte. See on väga nüansirikas ja ühte õiget järeldust polegi.

Rääkides korvpalli arengukavast, siis kui palju tänavuse aasta alguses maailma tabanud koroonakriis üles seatud eesmärkideni jõudmist takistab?

Strateegiaga on nii, et see pole ju kivisse raiutud. Me peame ühel hetkel selle jälle üle vaatama. Koroonakriis lööb praegu kõiki. Ilmselt sõltub, kui pikaks see periood kujuneb. Võib-olla peame korrigeerima oma eesmärki, võib-olla muutub strateegia ajahorisont 2030. aasta pealt näiteks 2033. aastale. Seda ma ei tea. Aga midagi sisulist me tegelikult väga muutma ei pea.

Saan aru, et Sina oled pigem optimist, et meie korvpall liigub suures plaanis valitud taktis edasi?

Pigem olen optimist tõesti ja loodan, et see kriis tekitas noortes hoopis nälga. Nälga trenni teha ja mängida. Mitte käegalöömist, vaid soovi paremaks saada. Ma ei taha vaadata sellele negatiivselt, et keegi loobub või lööb käega. See oleks liiga kerge allaandmine. Pole põhjust.

Kui meie uus mängijate generatsioon neile pandud ootused täidab, siis kas võiksime mõelda, et Eesti koondis peaks iga kord EM-finaalturniiril kohal olema? Et kõik alla selle on ebaõnnestumine?

Igal juhul. Kui meie strateegias kõlab EM-ile pääs justkui ühekordse saavutusena, siis on see sõnastuse probleem. Ma ikkagi arvan, et see peaks olema nii, et hommikul ärgates tead, et Eesti meeste koondis on kogu aeg Euroopa paremate hulgas. See mõte on sinna sisse kirjutatud.

Aga mis siis juhtub, kui peaksimegi need kõrged eesmärgid täitma ja jõudma EM-il kaheksa hulka?

See pole mitte ühekordne, et jõudsime kaheksa hulka ja edasi vaatame. Ma arvan, et kui me oleksime EM-il kaheksa hulgas, siis hindaksime jälle uuesti Eesti korvpalli seisu ja paneksime uued eesmärgid. Võib-olla järgmiseks eesmärgiks olekski, et tahame olla EM-il kolme hulgas ja pääseda näiteks maailmameistrivõistlustel kaheksa hulka. Muidugi kõige keerulisem on alati see, millised on need tegevused, mis sind sinna viivad. Korvpalliliidu juhatus ei saa kuidagi öelda, et nüüd oleme kaheksa hulgas. Sinna viivad ikka treenerite ja klubide töö, mängijate kasvatus ning nende füüsiline treenimine. Korvpalliliidu ülesanne on luua keskkond, kus need klubid toimetada saavad. Aidata kaasa nii palju, kui on võimalik.

Mis on peamised tegevused, mida keskkonna loomiseks tuleks kiiremas korras ära teha?

Juhtida tähelepanu, et riigis seadustes mingeid muutusi teha. Me seisame näiteks selle eest, et kõrgharidusega treeneritel saaks olema kooliõpetajatega võrdne staatus. Treenerid ei tee oma tööd hobi korras, see on nende põhitöö. Täna töötavad treenerid kohati mitmes kohas ja nende fookus hajub. Nad ei suuda oma treenitavatele individuaalselt piisavalt tähelepanu pöörata. Julgen öelda, et meil on treenerite vähesus, mitte üleküllus. Treenerid töötavad poiste ja tüdrukutega ka nädalavahetustel, kui käivad võistlustel ja on oma pere juurest ära. Ja kui palju on treenerid tegelikult kasvataja rollis? Mõnedel poistel treener kasvatab rohkem, kui kodus seda tehakse. Täpselt nagu kooliõpetajalt oodatakse järjest rohkem õpilasele individuaalset lähenemist, tahetakse sama ka treenerilt. Neid ühisosasid on oluliselt rohkem kui erisusi.

Kas aktiivne tegevus treenerite suurema väärtustamise küsimuses käib?

Jah, oleme teinud ettepanekuid. Aga no ei lähe see poliitikutele kuidagi korda, sest keegi ei kirjuta sellist väikest asja oma valimisplatvormi. Aga me üritame seda ikkagi ära teha. Tasustamissüsteem on muidugi olnud ju alati selline, et raha makstakse n-ö peade pealt ehk loeb see, kui palju on treeningutel lapsi. See on oluline nüanss, sest nii, nagu sa mõõdad, nõnda inimesed ka käituvad. Arvan, et siin on vaja kvalitatiivset hüpet. Korvpalliliiduga me vähemalt nii palju suutsime teha, et tõstsime kõikide noortekoondiste treenerite palkasid kahekordseks.

-Aivo Adamson ja Eesti Korvpalliliidu president Jaak Salumets 2019. aastal korvpalli kevadfoorumil | Foto: Siim Semiskar

Milline on Sinu isiklik arvamus ja suhtumine Eesti-Läti ühise liiga kohta? Kas see on õige suund või peaksime mõtlema uuesti Eesti liiga juurde naasmise peale?

Mina pooldan ühist liigat. Meil on Andres Sõbraga samal päeval sünnipäev ja kui vahetasime sünnipäevatervitusi, siis arutasime tema nägemust. Ka see vajab arutelu, kui Läti korvpalliga peaks midagi muutuma või on piiriületusega jälle eriolukord. Mina ei ütle, et üks on vale ja teine õige. Aga täna arvan kindlasti, et arvestades seda, kuidas meil on ka sponsorid liigale taha tulnud, siis Eesti-Läti ühine liiga on ikkagi väga vaadatav ja ka sportlikus mõttes tugev. Me peame lihtsalt aru saama, mis juhtub tänaste klubidega, kas nad jäävad ikka ellu? Et see vahepealne eriolukord ei lõhuks teatud klubide alustalasid. Ma hoian väga pöialt, et klubid saavad kuidagi selles raskes olukorras hakkama ja ei kaoks kaardilt.

Kui oluline on Eesti korvpalli jaoks meie tippklubi BC Kalev/Cramo olemasolu ja osalemine Euroopa tipptasemel?

Võtan mütsi maha Toomas Linamäe ja Ivar Valdmaa ees, et nad nii pikalt on seda asja ajanud. Kalev/Cramo on küll püsinud paljuski ka välismängijate peal, aga need tugevad mängud on igal juhul meie korvpallile kasulikud olnud. Ma ei kujuta ette, kui seda klubi poleks. Nüüd viimasel hooajal said Eesti poisid suurema rolli mängudes ja see on ülimalt hea kogu korvpalli arengule.

Kui tänavu tähistab Eesti korvpall 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast mängitakse siin endiselt korvpalli ja saame tähistada ka 200. sünnipäeva? Milline see korvpall siis välja võiks näha?

Olen kindel, et mängitakse. See on lühike vastus. Klaaskuuli mul ei ole, aga millegipärast arvan, et mingeid reegleid muudetakse. Võib-olla ka korve tõstetakse ja kolmepunktijoont nihutatakse kaugemale. Korvpall muutub järjest atraktiivsemaks ja jätkub see suund, mis juba täna näha on, et kindla positsiooni mängijaid jääb järjest vähemaks. Universaalsusel saab mängijate puhul olema järjest suurem roll ja mingil määral hakkab muutuma ka taktika. Kiirused on tänapäeval nii üles läinud ja kaitses mängitakse ülimalt agressiivselt. Selline kaitsemäng, nagu Euroopa tippklubid Euroliigas täna peale suudavad panna, on ikka ülim.

Lõpetuseks palun Sul paika panna oma Eesti korvpalli sümboolse viisiku koos treeneriga.

Nojah, seda küsimust ma oleks võinud oodata. Tiit Soku paneksin tagaliini juhtima. Tiidu mängulugemine – sinna kõrvale on ikka väga raske kedagi teist leida. Viskajaks läheb Gert Kullamäe ja seda sellepärast, et korvpallis on emotsiooni vaja. Need hullud visked, mis Gert ära pani ja see meeskonnavaimu hoidmine – selliseid mehi on tarvis. Kolmandaks paneksin Janari Jõesaare, kes on mulle äärmiselt sümpaatne. Kui mehel oleks olnud natukene rohkem õnne oma välisklubidega… See, kuidas ta loeb lauda minekul mängu, seda on lust vaadata. Võib-olla olen väga vana, aga mulle väga meeldis Priit Tomson, kes ääre peal tegi oma liigutused ja visked alati ära. Martin Müürsepp läheb ka kindlasti viisikusse. Vaadates, mis ajal Martin mängis ja kuhu ta jõudis… ainuke mees, kes meilt on NBA-sse murdnud, see näitab ikka taset. Ta oli korvpallivirtuoos ja mina nautisin seda täiega. Treener… (Mõtleb.) olen Jaanus Levkoi juures umbes nädal aega mängimas käinud, paneksin tema (Naerab.).

Intervjueeris: Siim Semiskar


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline