Eesti korvpalliajaloos on märkimisväärne koht mitmetel väga headel skooritegijatel erinevatest ajastutest. Üheks selliseks meheks on 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses vastaste korvid palle täis ladunud Tõnis Randala, kelle nimel on senini Eesti meistriliiga punktirekord 56, mis on püsinud nüüdseks juba üle 41 aasta.
Kohilas Gunnar Simsoni juures korvpalliga alustanud 69-aastane Randala käis läbi Eesti noortekoondised ja jõudis välja Tallinna Kalevisse ja Eesti koondisesse. Korvpalliketsid lendasid tal kahjuks nurka juba 32-aastaselt ning mees töötas hiljem pikalt taksojuhina. Alles hiljuti tõmbas Randala joone alla ka üle kümne aasta kestnud tegevusele korvpallikohtunikuna.
Eesti korvpalli 100 aasta juubeli puhul oli 191 cm pikkune endine punktikütt lahkesti nõus oma karjääri meenutama ning arutlema laiemalt Eesti korvpalli mineviku, oleviku ja tuleviku teemadel. Selgeks saime ka põhjuse, miks karjäär nii vara lõppes ning kui hea viskaja ta ikka tegelikult oli.
Millal alustasid korvpallitreeningutega ja kas teisi alasid ka tegid?
Alustasin Kohilas umbes 9-10-aastaselt. Tol ajal oli maakohtades nii, et kui mingi treening lähedusse tuli, tormasid kõik lapsed kohe sinna. Suusatamine, kergejõustik, jalgpall, lauatennis ja mis seal kõik veel tehti. Kui mõni treener või õpetaja alustas millegagi, siis muidugi ka mina olin aktiivne ja tormasin kohale.
Seega on Sul kogemusi ka teistest spordialadest?
Jah, aga iseasi, kui tõsised trennid need olid. See oli veidike nagu massipsühhoos, et poisid, läheme ja proovime. Aga korvpall oli ikka see esimene ja kõige tähtsam.
Kas Sa olid korvpallurina talendikas või jõudsid kaugele raske tööga?
Tagantjärele mõeldes tundub küll, et pigem oli mul talenti, sest ega ainult raske tööga tippu jõua. Kui talenti pole, siis jäädki keskpäraseks. Võid ükskõik mis spordialal ennast lolliks treenida, aga sa pead ikka andekas ka olema. Ainult raske töö tippu ei vii.
Aga kui talent on olemas, aga tööd teha ei viitsi?
Ma pakun, et siis jääb ka keskpäraseks, lihtsalt selle andekuse pealt tegutsedes. Talent ja korralik töö üheskoos, siis on lootust jõuda tippu.
Kas juba siis said aru, et Sul on korvpalli jaoks see vajalik antud?
Ei oskagi öelda. Tagantjärele olen seda proovinud hinnata, aga tollel ajal sellele ei mõelnud. Lihtsalt tundus, et vise läheb paremini sisse kui teistel (Muigab.).
Mitu meistritiitlit Sul noorteklassides võita õnnestus?
Käisin kümme klassi Kohilas koolis ja 11. klassi tulin Tallinna 20. keskkooli. Meie rajoonis oli treeneriks Heino Krevald ja tema käe all tulime A-klassi meistriks. Aga noortes mul rohkem mingeid võite vist polnudki. Võib-olla mingi karikas või hõbemedal õnnestus kuskilt veel saada, aga enam ei mäleta.
Kas Kohilast Tallinnasse tulidki korvpalli pärast?
Korvpall polnud põhiline põhjus. Meil oli Kohilas maja, mis läks müüki. Kuna mul õed elasid tolleks ajaks mõlemad juba Tallinnas, siis saadeti mind ka pealinna. Tallinnas (Heino) Krevald kutsus kohe trenni.
Mis Sinu korvpallikarjäärist pärast keskkooli lõpetamist sai?
1969. aastal lõpetasin kooli ära ja siis läksin TPI-sse (Tallinna Polütehniline Instituut – S.S.) kadunud Jaroslav Dudkini käe alla. Seal mängisin päris pikalt, aga TPI-ga kulda ma ei saanudki, kolm-neli pronksi-hõbedat küll (TPI meeskonnaga võitis Randala aastatel 1970-77 kolm hõbemedalit ja kaks pronksi – S.S.). Kui TPI ära lõpetasin, olin nagu vabakäiguvang ja Aadu Kana, suur organisaator nagu ta oli, kutsus mind Metallisti mängima. Metallistiga tulime Eesti meistriks aastal 1981.
Mis meeskond see Metallist oli?
Aadu Kana ajas seda, rääkis meestega läbi ja kutsus mängima. Keda sai kutsuda, olid tudengid. Tol ajal polnud päris nii, et lähed sinna satsi, kuhu tahad. Teatavad hüved olid mängus ja see piiras. Kui näiteks läksid Harju KEK-i ja said sealt endale korteri, siis polnud nii, et ühe aasta mängid ja seejärel lähed mujale.
Kas olid tol ajal profikorvpallur või pidid ka tööl käima?
Metallisti ajal ma tööl ei käinud. Ja kui ma mängisin Tallinna Kalevis, siis Kalev oli ju üleliidulise ametiühingu võistkond ja sealt eraldati stipendium. Kui ma õigesti mäletan, olid summad vastavalt 140, 160 ja 180 rubla. Kui sa olid kõige noorem, siis said vähem ja mingist hetkest hakkas tulema suurem stipendium. Kuna kõik laagrid olid meil Tallinnas, siis talongid tegime ka kõik rahaks.
Kas profikorvpallurid olid tol ajal võrreldes tavaliste tööinimestega rikkad?
Kas just rikkad, seda on palju öelda, aga paremini elasime vist küll kui tavainimesed. Ma hakkasin lõpuks ise ka 180 rubla saama ja pannes sinna talongide müümisest saadud väike lisaraha juurde… ja muidugi veel ka välissõidud. Üle keskmise oli see meie elu, ma arvan. Pluss veel tasuta korterid ja tasuta autoostuluba. Sa tead üldse, mis autoostuluba on (Naerab.)?
Välisreisidel siis pakkisite kotid kraami täis ja vedasite üle piiri?
Ikka. See oli väga tavaline. Kui nüüd mõelda, kas keegi mängijatest seda ei teinud, siis ega ma ei oskaks kedagi välja tuua. Soome poole minnes võeti kaasa pooleliitrised viinad ja kalamari. Sai ostetud ja müüdud, sest see oli võimalus lisaraha teenida.
See tegevus ei saanud ju ometi märkamata jääda? Kas kõrgemalt poolt teid kuidagi kontrolliti ka?
Ei, absoluutselt mingeid kontrollreide minu ajal ei tehtud. Ainult kui käisime mujal Euroopas, näiteks Saksamaal, siis kõik teadsid, et meiega kaasas olev grupijuht on igal juhul KGB-st.
Jõudsid oma parematel aastatel ka Tallinna Kalevisse, mis oli sisuliselt Eesti koondis?
Ma tegelikult Eesti koondises sain varem proovida (esimest korda juba 1970. aastal – S.S.). Aga Tallinna Kalevis pääsesin esmalt duublisse (1970-75 – S.S.) ja seejärel 1975. aastal põhimeeskonda.
Kuidas nii, kas siis Kalevis ei mänginudki kõik Eesti koondislased?
Kalev oli Eesti koondis küll, aga vähemtähtsates mängudes prooviti nooremaid ka. Kunagi oli Balti karikas, kus mängisid Soome, Eesti, Läti ja Rootsi. Seda peeti mitmeid aastaid järjest. Igal aastal toimus turniir erinevas linnas. Kui mängiti näiteks Soomes või Rootsis, siis kõik vanemad mängumehed käisid kohal. (Aleksei) Tammiste, (Priit) Tomson ja teised põhimehed olid kõik täiesti terved. Kui turniir peeti Baltikumis, siis hakkas mõnel mehel natuke põlv valutama või selg tegi liiga ja võimaluse said nooremad.
Sa jõudsid Kalevisse küllalt hilja, 20-ndate eluaastate keskel. Miks nii?
Vaata, kes meie generatsioonil ees olid. Sinna seltskonda oli raske pääseda ka seetõttu, et Ilmar Kullam oli treener. Kullami stiil oli kasutada põhiviisikut ja teha üksikuid vahetusi. Ülejäänud istusid tema meeskonnas pidevalt pingil. Kui seis oli +20, siis said väljakule. Ta mängis viie kuni seitsme mehega kogu aeg.
Kas tempo oli tol ajal nii aeglane, et Nõukogude Liidu meistrisarjas kestis meeskond selliselt mängides 40 minutit ära?
Jah. Võib-olla vaid Moskva CSKA suutis kiiremalt mängida ja kaitses ka päris pikalt pressingut teha. Aga Kalevi mäng oli rahulik ja üles ehitatud kombinatsioonidele, katetele ja lõigetele. Aga sellises süsteemis oli raske löögile pääseda. Kui avaviisiklasest peajagu üle polnud, siis ei saanudki. Isegi, kui olid võrdne, siis ikka võeti pigem vanem ja kogenum.
Kes n-ö Kuldse Kalevi meestest Sinu jaoks kõige meeldejäävam mängumees oli?
Kuradi raske on vastata (Muigab.). Ma pakuksin (Aleksei) Tammistet ja (Priit) Tomsonit. Tammiste oli oma žestide ja sõimamisega väljapaistev, samas mängis hästi ka. Mäletan, et ta võis kogu mängu mööda visata, aga just selle viimase pani sisse. Tomson oli vastupidi selline rahulik mees. Kui sa mingi korraliku käki kokku keerasid, siis ta ikka salvas päris teravalt, aga nii polnud, et ta kogu aeg sõimaks ja karjuks.
Kas Tammiste sõimamist oli noorema mängumehena raske taluda ka?
Tead, alguses oli, aga pärast mõtlesin, et las sõimab (Muigab.). Tema käest said kõik – oma mehed, kohtunikud, treenerid. Kes ainsana sõimata ei saanud, oli Kullam. Kullamit ta austas. Aga mõne teise treeneriga oli nii, et Tammiste võis asja lausa ise organiseerida, hakkas seal ise juba vahetusigi tegema.
Kui vanem generatsioon hakkas eest ära minema, siis kes noortest pealetulevatest mängumeestest Sulle koheselt tol ajal silma jäid?
Heino Enden tuli ühel hetkel ja temaga mängisime päris palju koos. Ausalt, ma rohkem ei mäletagi, kes sinna tulid, kui ma hakkasin ära minema.
Sa lõpetasid korvpallurikarjääri tänapäevases mõistes üsna vara – 32-aastaselt. Miks?
Sellel oli kaks põhjust – põlved ja selg (Naerab.). Selg nii hull polnud, aga põlved küll. Tol ajal oli treeningkoormus see, mis liiga tegi. Mäletan, et korra Moskva spartakiaadi ajal olin ma täiesti pikali ja ei saanud isegi liigutada. Põlved ei suutnud suurt koormust taluda.
Ilmselt koormustest taastumine oli tol ajal oluliselt kehvemal tasemel kui nüüd?
Võib arvata, et päris palju kehvem. Ma ei mäletagi mingit teadlikku taastumist. Taastumiseks nimetati meil tavaliselt seda, kui kolme või nelja trennipäeva järel anti üks puhkepäev. Mine ja taastu! Kindlasti olid kuskil laagripaikades saunad ja kui oli ujula, siis sai ujuda. Aga see oli ka kõik.
Rääkides põlvedest, siis ilmselt korvpalliketsid polnud ka kõige kvaliteetsemad ja jalgu põrutas päris korralikult?
Üldiselt küll. Ma ei mäleta, millega ma alguses mängisin, aga koondise juures hakkas Kalev saama Moskva eksperimentaalketse. Kui läksid hooaja keskel katki, siis uued said ikkagi alles järgmiseks hooajaks. Tasapisi sai jalavarje ka soomlaste käest ostetud. Tol ajal liikusid ameeriklaste mingid All Starid, millel oli paksem tald ja tugevam ehitus.
Kas olid pigem mängumees või nautisid trenni tegemist ka?
Trenni teha meeldis mulle küll. Raske oli ja ettevalmistuslaagrid olid väga koormavad, aga tänu sellele sai paremaks.
Oled tuntud oma hea viskekäe poolest, kas see on treenitud või n-ö kaasasündinud?
Ikka kaasasündinud, muidu viskaksid kõik hullud treenijad ju sisse (Muigab.). Aga ei viska. Kui palju minagi seda visketrenni olen teinud? Kui veel Kohilas elasin, siis maja hoovi peale panin korvirõnga üles ja loopisin peale küll, aga palju see ikka aitas.
Sinu karjääri ajal kolmepunktijoont veel polnud. Usutavasti oleks vastasel juhul Sinu punktirekordid veel võimsamad?
Natukene kindlasti, kuigi ma polnud eriti nii kauge loopija. Üritasin küll, aga põhiline leib oli mul ikkagi keskpositsioon. Aga kui kolmesejoon oleks maas olnud, siis ehk oleks mõnel viskel sammukese tagasi astunud (Muigab.).
Kas julged väita, et olid tolle ajastu üks paremaid viskajaid või isegi kõige parem?
Kui resultatiivsust vaadata, siis tundub küll nii.
Rääkides resultatiivsusest, siis Sinu käes on endiselt Eesti meistrivõistluste ühe mängu punktirekord (Randala tõi 10. märtsil 1979 toimunud kohtumises 56 punkti – S.S.). Kas mäletad, kuidas see sündis?
Mäletan, et see oli EPA-ga mäng ja tolle aja üks tugevamaid kaitsemängijaid Jaan Orav kattis mind. Aga mis seal siis keerulist on? Lähed üle ja viskad sisse ja ongi kõik. Hüppad kõrgemale kui kaitsemängija ja ongi punktid olemas. Väga lihtne (Muigab.).
Kui see nii lihtne on, siis miks Sinu sooritust pole 41 aasta jooksul ületada suudetud (18. aprillil 1992. aastal viskas Peeter Grünthal samuti 56 punkti ja kordas tippmarki – S.S.)?
Ju neile ei antud viskekätt (Muigab.).
Kui Su rekord oli 56 punkti, siis 40-punktilisi mänge pidi ikka päris tihedalt tulema. Kas tuli?
Liidu meistrivõistlustel ma mäletan oli ka 45-punktiseid esitusi küll. Kui palju? Raske öelda. Mul on veel meelde jäänud, et mängisime Kiievi ASK-iga ja vist võitsime ühe silmaga (Kalev võitis 6. veebruaril 1979 Kiievit 106:105 – S.S.). Aleksandr Salnikov viskas 48 ja mina viskasin 45 punkti. Kui nii palju punkte kokku tuleb, siis peab ikka hea olema. Muidugi, kui sa teed suure hunniku viskeid, tuleb ka 50 punkti kokku, aga minu protsendid olid head, ikka sinna 50%-70% kanti.
Kuigi rünnakul said kiita, siis kritiseeriti Sind tol ajal vähese panuse eest lauavõitluses. Kas nõustud?
Lauavõitlus on puhtalt tahtmise asi. Kui sa tahad, siis sa lähed pallile järele. Trügid natuke ja mõni pall kukub ikka sülle. Kui sa aga mõtled, et seekord ei lähe, järgmine kord lähed? Ju jäi mul seal midagi puudu.
Ka Su kaitsemäng pälvis kohati päris karmi kriitikat, kas see jäi ka tahtmise taha?
Kiruti jah, et ma ei mängi kaitses, aga enda arust püüdsin küll. Seal on oskusi ka vaja, aga tahtmine on muidugi oluline.
Pärast korvpallurikarjääri lõppu töötasid pikalt taksojuhina. Miks selline valik?
Sõitsin päris pikalt taksot jah. 2000. aastal lõpetasin ära, kui seljaoperatsioonil käisin. Ameti valikul oli peamine põhjus kindlasti see, et kossu mängides on sul hommikul trenn ja õhtul trenn, aga vahepeal vaba. Ma ei kujutanud ette, et teen viis päeva nädalas üheksast kuueni tööd. Taksot sõites olid graafikud kaks päeva tööd ja kaks vaba. See mulle väga meeldis. Teiseks mängis rolli ka finantsiline pool, kuna tolle aja taksojuhi palk oli tänaste standarditega võrreldes parem.
Kui paljud taksosse istunud inimesed Sind ära tundsid ja tahtsid korvpallijuttu rääkida?
Neid oli ikka küll ja küll, kellega sai korvpallist räägitud. Mul on meelde jäänud, et joobnud inimestega olid need teemad tüütavad. Kui aga kaine klient suhtlema hakkas, siis see oli normaalne.
Tegutsesid pikalt ka korvpallikohtunikuna. Kuidas selle ameti peale sattusid?
Ma arvan, et see patune oli Ants Eek, kes mind vilistamise juurde tõi. Aga aastat ma enam ei mäletagi. Oli olukord, kus noori kohtunikke polnud ja Ants ütles, et kuule, sa oled nii kaua mänginud, tule ja proovi. Tegin litsentsi ära ja kohe vist sama päeva õhtul oli mingi madalama liiga mäng. Hirmuga läksin kohale, aga sealt hakkas minema see.
Kuidas kohtunikutöö Sulle sobis?
Päris huvitav oli. Ma vilistasin mingil hetkel ka palju noorte mänge, näiteks A-klassi. Põnev oli vilistada ja jälgida, kas mõnest poisist võiks äkki midagi tulla.
Kas varasem mängijakarjäär tuli Sulle kohtunikuna kasuks?
Kui ma poleks mänginud, siis ma ei kujutaks ette, kuidas vilistada. Reeglid olid minu ajal küll teistsugused. Sellist asja nagu praegu, kus pikad korvi all müdistavad, ei saanud uneski näha. Kui keegi hakkas läbi minema, oli kohe viga. Nüüd on mäng kiirem ja ilusam.
Tänavusel hooajal Sa enam vile suus platsil ei jooksnud. Mitu aastat Sul kohtunikukarjääri kokku tuli?
Tegelikult ma tahtsin juba paar aastat tagasi ära lõpetada, aga siis jälle öeldi, et kohtunikke pole, tule pane veel üks aasta. Nii tuligi kaks aastat juurde. Täpset aastate arvu peaks kuskilt vaatama, aga arvan, et üle kümne.
Kas Sul kunagi treeneriambitsioone polnud?
Ei, selle peale pole mul nina. Treeneril peab pea kohtumise ajal lõikama. Ma elaks olukorda sisse ja naudiks mängu (Naerab.).
Kui palju jälgid tippkorvpalli televiisorist või käid saalis vaatamas?
Viimased aastad ma pole väga vaadanud, veidi olen jälginud VTB-d ja natuke Eesti-Läti liigat.
Kas tänapäevast VTB Ühisliiga mängu BC Kalev/Cramo ja Moskva CSKA vahel annab võrrelda kunagise Kalevi ja CSKA mõõduvõtuga?
Tollel ajal oli ikka kõva aura üleval. Isegi mitte vaid CSKA-ga, vaid ka Kaunase Žalgirise või Tbilisi Dünamoga. Ma ei tea, kas sellest kuskil videopilti üleval on, aga Kalevi spordihallis oli mõnel mängul minu hinnangul üle 5000 inimese. Kõik seisid püsti ja tagumised ei näinudki midagi, ainult kuulsid. Kunagi oli seal kindlasti üle 5000 pealtvaataja.
Millal viimati mõnda mängu saalis käisid vaatamas?
Ma ei mäletagi nii täpselt. Arvan, et see võis olla mõni VTB mäng. Koondisemänge ikka vaatan reeglina ka.
Kuidas veebruaris peetud seni viimased rahvusmeeskonna kohtumised meeldisid, kas koondis on õigel teel?
Ma arvan küll. Praegused noored ja need mõned vanemad mehed mängisid tublilt. Oleks võinud Itaalia ka ära võtta. Selle mängu paneksin ma natuke treeneri kaela. Kas ta äkki polnud valmis selliseks aktiivseks kaitseks, sest minu meelest Eesti langes just vastaste agressiivse kaitse vastu ära.
Kas Eesti koondis võiks praeguse seisu pealt hakata edaspidi jõudma stabiilselt EM-finaalturniirile?
Nii ja naa. Kui juhtub mingis tsüklis, et tulevad meie head ja andekad mehed kokku, siis on lootust. Kui saadakse kõik välismängijad kohale. Ma näiteks (Maik-Kalev) Kotsarit pole nüüd viimasel ajal näinud, aga nii palju, kui kirjutatakse, pidi päris kobe olema. Minu meelest on temasarnast pikka hädasti vaja. Meil selles koosseisus polnud ühtegi päris korralikku tsentrit. Aga üldiselt jättis meeskond mulle hea mulje.
Kui Eesti korvpall tähistab tänavu 100 aasta juubelit, siis kas tänasest omakorda saja aasta pärast saame tähistada ka 200. sünnipäeva?
Eks ma siis saja aasta pärast pean vist teleka lahti keerama ja vaatama, kas mängivad korvpalli või ei (Naerab.). Aga tõsiselt rääkides, siis kus ta ikka kaob? Korvpall on maailmas ju nii populaarne ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks mäng siin Eestis peaks ära kaduma.
Korvpall on aastakümnete jooksul oluliselt muutunud. Milline võiks korvpallimäng välja näha veel omakorda saja aasta pärast?
Pikad on kiired, hüppavad keskjoonelt üles ja panevad pealt (Naerab.). Eks mäng läheb edasi järjest kiiremaks ja jõulisemaks. Palju kiiremaks muidugi enam minna ei saa, aga see trend kindlasti jätkub, kui just reegleid ei muudeta, mis pidurit tõmbaks. Aga kiirus ja jõulisus on jällegi puhas silmailu.
Lõpetuseks palun Sul kokku panna oma Eesti korvpalli esimese sajandi sümboolse viisiku.
Ma saan sinna panna ainult need, keda ma tean. Seetõttu ei hakka nimetama Tõnno Lepmetsa, Heino Kruusi, Ilmar Kullamit ja teisi, kes enne minu aega tegijad olid. Ega väga ei saa endiste aegade meeste mängu praegusega ka võrrelda. Kunagine mäng oli töta-töta-töta, sööt siia, sööt sinna.
Aga paneksin oma viisikus (Jaak) Lipso kindlasti keskele, (Priit) Tomsoni ründavaks ääreks ja (Tiit) Soku taha, sest korralik mängujuht peab olema. Isegi kui Sokk poleks olümpiavõitja, oli ta tubli mängujuht ja oskas seda asja. Soku kõrvale paneksin viskajaks (Aivar) Kuusmaa. (Gert) Kullamäe oli ka hea, aga ma panen siiski Kuusmaa.
Aga äkki paned viskajana enda sinna viisikusse?
Kurat, ma olin ikka hea viskekäega küll (Naerab.), aga las seda otsustavad teised.
Viimaseks meheks paneksin (Martin) Müürsepa. Võtsin oma peas siin (Gregor) Arbetid ja (Kristjan) Kangurid läbi, aga Müürsepp oli veel puudu.
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
