Eesti naiste rahvuskoondise peatreener Janne Schasmin jätkas oma Facebooki lehel Korvpallitreener Janne oluliste persoonide tutvustamist Eesti korvpallist. Seekord on intervjueeritavaks legendaarne Aime Tobi.
Janne Schasmin: “Proua Aimet mäletan juba ajast, kui mina läksin Tallinna 54. keskkooli 6. (spordi)klassi. Treener pani meid kord nädalas proua Aime võistkonna vastu trennis mängima. Esimesed kuud olid nii rasked. Me ei saanud noorte tüdrukutega neile üldse vastu. Nende mängutarkus, palli liigutamine ja rääkimine oleks meid nagu halvanud. Kevade poole saime juba ise veidi kogenumaks ja siis läksid mängud võrdsemaks. Kiire arvutus ütleb mulle, et ta oli siis umbes 53-aastane. Hetkel on proua Aime 87-aastane ja kuni eriolukorrani käis ikka regulaarselt treeningutel! Suur austus tema ja kõikide tema generatsiooni mängijate vastu. Aitäh Teile!”
Kuidas jõudsite korvpalli juurde ja mis motiveeris Teid just korvpalli mängima?
Tänases mõistes jõudsin korvpalli juurde tavatult hilja. Alustasin hoopis võrkpalliga Tartu 2. keskkooli (praegune Miina Härma Gümnaasium – toim.) 10. klassis Viktor Laatsi juhendamisel. Paralleelselt olid meil spordikoolis ka mõned korvpalli algtõdede tunnid. Möödunud sajandi esimesel poolel oli see üsna normaalne, kui võrk- ja korvpalliga tegeleti peaaegu võrdselt. Regulaarseid treeninguid alustasin alles ülikooli esimesel kursusel, kui üsna juhuslikult (tahtsin loengutele vahelduseks mingitki kehalist tegevust leida) läksin mulle päris võõrasse keskkonda, treener Edgar Naaritsa gruppi. Olin ajalootudeng, teised kõik kehakultuuriteaduskonnast. Et ma sinna jäingi ja üsna kiiresti TRÜ esindustosinasse jõudsin, oli suuresti tänu karismaatilise Naaritsa suhtumisele uustulnukasse, kellel tegelikult puudus perspektiiv (lühike kasv) sellel spordialal üldse kuhugi jõuda. Seega mind motiveerisid treeneri enda fanaatilisus ja jäägitu pühendumine sellele, kuhu ta tahtis oma õpilastega jõuda. Ju siis soovisin ka selles protsessis osaleda. Ja kuna sealne seltskond mind omaks võttis, nii jäingi
Mis oli Teie jaoks korvpalli mängimise aja jooksul kõige meeldejäävam või erilisem moment?
Kõige meeldejäävaim on ikka esimene võit ja see tuli hoopis võrkpallis: äärmiselt tasavägises katsemängus võitsime oma põhirivaali Tartu 3. keskkooli naiskonda. See andis võimaluse sõita Tallinnasse koolinoorte spartakiaadile! Ka seal võitsime esikoha!
Korvpallivõitude hulgas on neid emotsionaalseid momente hulgim. Siin mõningad: 1. Esimene üleliiduline üliõpilasmeistritiitel (neid tuli hiljemgi ja alati oli auhinnaks käekell, tol ajal jagatigi auhinnaks esemeid). 2. 1954. aastal esimene auhinnaline koht üleliidulistel sisemeistrivõistlustel, mis andis õiguse meistersportlase nimele ja vastavale märgile. Hilisem aumeistersportlase tiitel ei tekitanud enam mingeid tundeid. Olgu siiski lisatud, et meistersportlase tiitel oli läinud sajandi viiekümnendate aastate spordielus väga kõva sõna! 3. Ja muidugi 1957. aastal esimene mõneti üllatuslik hõbemedal üleliidulistel meistrivõistlustel. 4. Ametlik teade, et 1960. aasta N-Liidu meistrivõistluste järjekordne hõbemedal annab õiguse osaleda Euroopa karikavõistlustel. Esimest korda pääseda oma naiskonnaga välismaale! Sellisest võimalusest olime pikki aastaid ainult unistanud. Võib-olla seda rõõmu osatakse mõista praegusel viiruseajastu kinniste riigipiiride ajal. Lisaksin siia ka ühe unustamatult nukraima hetke: seista üleliidulise rahvaste spartakiaadi autasustamisel jälle ainult teisel astmel. Spordiavalikkus ja ametimehed ootasid meie võimekusele vastavalt peaaegu kindlat kulda. Aga, nagu tänapäeval on kombeks öelda – polnud meie päev! Kahjuks öeldi tookord teisiti – hõbemedal on läbikukkumine. Ja see oli valus!
Millega olete saanud lisaks korvpalli mängimisele panustada meie korvpalliellu?
Olen olnud kõik need aastad mingit pidi korvpalliga seotud: töötades ajakirjas “Kehakultuur” kuulus korvpall ühena suurematest spordialadest minu vastutusalasse. Tegutsesin üle paarikümne aasta lauakohtunikuna, oli ka võimalus kuuluda Moskva olümpiamängude korvpalliturniiril tehniliste andmete kontrollgruppi. Kuulusin pikka aega Eesti korvpalliföderatsiooni kohtunikekogu juhahatusse. Olen jõudumööda kaasa aidanud nii ESBL-i koostamisel kui ka möödunud sajandi korvpalliajaloo talletamisel. Ja püüdnud ikka kursis olla ja elada kaasa kõigile korvpallisündmustele.
Millega Te hetkel tegelete ja mida on korvpalli mängimine Teile eluks kaasa andnud?
Olen pensionär ehk tänases kõnepruugis kuulun riskirühma! Mida on korvpalli mängimine eluks kaasa andnud? Kõik selle, mis järgnes pärast tippkorvpallist lahkumist: spordihuvilise perekonna, heade juhuste kokkusattumisena ka sobiva töökoha spordiajakirjanduses. Nii positiivseid kui ka negatiivseid üleelamisi, mis paratamatult kaasnevad kollektiivse spordialaga tegutsemisel, oskuse arvestada kaaslastega, elukestva vajaduse püsida kehaliselt aktiivne. Laialdase tutvusringkonna ning kitsama püsiva sõpruskonna, kellega nii otsene kui ka n-ö kaugsuhtlemine on kestnud tänaseni.
Andke palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.
Ära esimesel treeningul kohku, kui pall peos ei püsi. Mida teed, tee kõike hingega ja püüa igast trennitunnist võtta maksimum! Nii sa märkad peagi, et oled muutunud kiiremaks, osavamaks, taibumaks ja hakkad juba tajuma kõike seda kaasakiskuvat, mida võib pakkuda üks hea korvpallimäng.
On Teil pakkuda mõni kogemus või soovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada?
Mõistust, ettevaatlikkust ja palju kannatlikkust!
