Kui närviline on treeneri amet ning kuidas üks treener emotsioonide ja pingetega toime tuleb? Oma kogemusest räägib korvpallitreener Rait Käbin.
Rait Käbin on üks noorema generatsiooni ambitsioonikatest korvpallitreeneritest, kes 36-aastasena on saanud juba mitu hooaega juhendada Eesti meistriliiga tasemel (Pärnu aastatel 2009–2012 ja TTÜ KK 2015 kuni tänaseni), reisida Kalev/Cramo abitreenerina mööda Venemaa kaugemaid nurgataguseid ja jõudnud ka Eesti koondise abitreeneriks.
Tänavusel hooajal kogus tema juhendatav TTÜ KK vaid kuus võitu ja 20 kaotust ning play-off’ist jäädi välja. „Ootused, millega sügisel hooajale vastu läksime, ei vasta kindlasti sellele, kus me lõpetasime. Hooaja tulemus on pettumus, kuid on olnud objektiivseid põhjuseid. Pikk teekond on käidud ja kindlasti on kaasa võtta ka midagi positiivset. Aga kui küsida, kas olen rahul või mitte, siis muidugi pole rahul!” tõdeb Käbin.
Tema sõnul jäi puudu mõnest vanemast mängijast, kes oleks õigel hetkel rusikaga lauale löönud ja pereisa rolli võtnud ning vastutanud ka teiste mängumeeste eest. Eelmisel hooajal oli täpselt selliseks meheks tänavu Suurbritannia liigas pallinud Joonas Järveläinen, kes andis endast igal treeningul ja mängul 110% ning nõudis ka teistelt sama.
Treeneril kanda suur vastutus
185 cm pikkune Rait Käbin oli aastaid tagasi ka ise Eesti meistriliiga tasemel mängumees, kui pallis Ehitustöörist/Kalevis ja hiljem Pärnu meeskonnas. Viimaseks hooajaks kõrgliigatasemel jäi tal 2008/09. „Mängijana on sel tasemel kahtlemata lihtsam,” võrdleb mängujuhina väljakul tegutsenud Käbin kaht rolli ja lisab, et kui sa oled peatreener, siis vaatab pärast matši sulle otsa 12 mängijat, kui aga oled mängija, mõtled rohkem omi asju.
„Kui teed mängijana kehva esituse, pole väga hullu, järgmises matšis on uus võimalus. Peatreenerina vastutad pärast kaotust mängijate, ülemuste ja meedia ees. Vastutuse osa on peatreenerina tunduvalt suurem,” toob Käbin välja peamise kaalukeele, mille poolest treenerina töö kõige rohkem mängija ametist erineb.
Mees mäletab ka oma mängijakarjääris olukordi, mil peatreener oma emotsioone enda teada ei jätnud. „Mõnikord oli selline raputus väga vajalik, et mugavustsooni ei satuks. Mul olid õnneks väga head treenerid nagu Jaanus Levkoi, Allan Dorbek, Andres Sõber ja Indrek Ruut. Just kahe esimese puhul ei tulnud kõne allagi, et sa nädalaks mugavlema jääksid. Kui üritasid mõne asja üle jala lasta, said kohe teada, mis sellest arvati.”
Loe edasi Ajakiri Sport veebiversioonist SIIT.
