fbpx
Close

Tiiu Kosk tüdrukute ahtakesest kandepinnast: spordialasid on nii tohutult palju, teised ahvatlused veel lisaks

-Tiiu Kosk ja Payless Rapla korvpallinaiskond 2018. aastal | Foto: Siim Semiskar

-Tiiu Kosk ja Payless Rapla korvpallinaiskond 2018. aastal | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpall peab tänavusel aastal oma 100. juubelit ning selle auks ilmub erilehel Korvpall100.ee aasta jooksul 100 intervjuud erinevate inimestega korvpalli seest ja ümbert. 1980-ndate aastate lõpus Raplasse kolinud Tiiu Kosk alustas seal kooliõpetajana 1992. aastal ja mõned aastad hiljem alustas korvpallitreenerina. Kehalise kasvatuse õpetaja töö kõrvalt otsustas Tiiu treeneriks hakata oma tütre tõttu. Soov oli pakkuda lapsele ja tema eakaaslastele huviala, mida lapsed saaks ühiselt teha. Tütar Kaia kasvas väga heal tasemel mängijaks ning siirdus ühel hetkel edasi Audentese Spordigümnaasiumisse.

Kaia Kosk, praeguse nimega Milling, sattus Audenteses kokku viimaste aastakümnete Eesti naiste korvpalli ühe andekama põlvkonnaga, kuhu kuulusid veel näiteks Kati Rausberg, Pirgit Püü, Viive-Kai Rebane, Sandra Andresson. Kuigi kõik eespool mainitud naised jõudsid välja Eesti rahvusnaiskonda ja mängisid seal küllalt olulist rolli, lõpetasid nad kõik profikorvpallis tippu püüdlemise üpris varakult. “See oli ikka väga äge punt,” elavnes Tiiu Kosk. “Nad hakkasid tegelikult praktiliselt U14 vanuseklassist koos mängima. Need tüdrukud kasvasid kõik koos üles ja nad käivad siiani läbi.”

Kui küsisime, miks juhtus nii, et Eesti mõistes väga andekad mängijad kõik varakult karjäärile punkti panid, mõtles Kosk veidi ja vastas: “Tüdrukute kandepind on meil nii ahtake ja mulle tundub, et liiga vara saab korvpalli liiga palju. Nüüd on paar aastat olnud mängude arvu piirangud peal, tol ajal seda polnud. Mängiti palju – endavanuste, endast aasta vanemate ja paremad tüdrukud ka endast kaks aastat vanematega. Ühel hetkel neile võib-olla tundus, et muu elu on elamata jäänud.”

Tütarlaste korvpalli väikese kandepinna põhjuseks peab Kosk peamiselt võimaluste paljusust. Kui tema sai treenerina alustades kokku ühe aastakäigu tüdrukute grupi, siis praegu pannakse kokku kolme erineva aasta neiud. On ka erandlikke hooaegu, aga üldine pilt on vähemalt Raplas aastatega muutunud. “Spordialasid on nii tohutult palju ja igat sorti teisi ahvatlusi veel lisaks.” Kogenud treener neid jutte ei usu, justkui poleks korvpall naiselik ala: “Meil on siin trennis mitu Raplamaa missi käinud, kuigi kohati öeldakse küll, et mida need tüdrukud seal rabelevad ja trügivad.”

Loe täispikka intervjuud siit: INTERVJUU | Tiiu Kosk: ma ei osanud arvata, et sellest elutöö välja kasvab

scroll to top