On juba palju arutatud, et hiljuti MM-valikmängudeks kokku saanud Eesti korvpallikoondis on paljude vanema generatsiooni mängijate eemalejäämisega harjumatult noor. Selle kõrval on aga tähelepanuta jäänud fakt, et suurem enamus koondislasi tuleb sel korral kokku välisklubidest.
13-st koondisesse kutsutud mehest vaid kolm pallisid eelmisel hooajal koduses Alexela korvpalli meistriliigas – meistermeeskonnast BC Kalev/Cramost on kohal Martin Dorbek ja Janari Jõesaar ning hõbedasest Tartu Ülikoolist Kristjan Kitsing.
Kõik ülejäänud kümme mängumeest tulevad piiri tagant ning seejuures väga korralikest korvpalliriikidest – kolm Itaaliast, kaks USA-st, kaks Hispaaniast, üks Kreekast, üks Saksamaalt ja üks Rumeeniast.
Kas see tähendab automaatselt ka tugevamat koondist? Seda kindlast mitte. Aga kahtlemata näitab see Eesti korvpallis toimuvat trendi, kus tugevamat konkurentsi ja paremaid võimalusi minnakse üha rohkem otsima välismaale.
Eesti liiga on kahtlemata vajalik ning paljudes võistkondades tehakse piiratud võimalustele vaatamata suurest entusiasmist väga head tööd, kuid ainult sellel oma tasemel mängimisest tippseltskonda murdmiseks ei piisa, sest kui me jätame välja VTB Ühisliigas palliva BC Kalev/Cramo, siis teised klubid stabiilselt kogu hooaja vältel rahvusvahelise tasemega mänge ei saa.
Kuidas on lood meie lähimate naabrite Läti ja Soomega, keda viimaste aastate korvpalli arengus eestlased endale eeskujuks võtavad? Täpselt samasugune.
Toome ekraanitõmmisena välja Soome ja Läti koondise koosseisud 2017. aasta EM-finaalturniiril, kus nii soomlastel kui lätlastel tuli kogu koosseisust vaid neli meest koduliigast.
Kas see trend jääb Eesti koondises püsima ning toob ka edu, sellele annab vastuse aeg. Ja mitte need eelseisvad kaks MM-valikmängu vaid kaugem tulevik. Igatahes on Eesti korvpalli mõistes tegemist teatava põhimõttelise muutusega, millel tasub silm peal hoida.
“Eesti liiga on kahtlemata vajalik ning paljudes võistkondades tehakse piiratud võimalustele vaatamata suurest entusiasmist väga head tööd, kuid ainult sellel oma tasemel mängimisest tippseltskonda murdmiseks ei piisa, sest kui me jätame välja VTB Ühisliigas palliva BC Kalev/Cramo, siis teised klubid stabiilselt kogu hooaja vältel rahvusvahelise tasemega mänge ei saa.”
Jutt ju õige aga kui paljud välismaal mängivadki koondislased said seal “rahvusvahelise tasemega mänge”? Vene kindlasti, pisut Kullamäe… Edasi läheb juba raskeks.
Tarmo, täname arvamuse eest! Eks siin on paljuski see põhimõtteline küsimus, kuhu tõmmata “rahvusvahelise taseme” joon. Paratamatu on vist aga see, et Eesti liiga tase on ja jääb ebaühtlasemaks, kui isegi keskpäraste Euroopa liigade tase, kus lihtsalt nädalast-nädalasse võrdseid mänge rohkem. Ja pidevalt see aspekt ka, et välismängijalt automaatselt nõutakse rohkem.