Aduentese Spordigümnaasiumis on neidude osakonda juhtimas sihikindel ja nõudlik treener Marko Parkonen, kelle eesmärk on panna spordikooli süsteem paremini toimima, et rohkem tüdrukuid jääksid korvpalli juurde ning sooviksid pürgida järgmisele tasemele.
Novembri teises pooles tuli uudis, et viimast aastat Audenteses keskkoolipingis õppiv 18-aastane tagamängija Johanna-Eliise Teder allkirjastas kokkuleppe San Francisco ülikooliga, kuhu ta järgmisel hooajal õppima ja korvpalli mängima siirdub. Korvpall24.ee portaal küsis Parkonenilt konkreetselt ka Tederi ja teda ootava tuleviku kohta.
Kui palju oli Sinu käsi mängus Johanna-Eliise Tederi ülikoolivalikul?
Mitte eriti, kuna tema endaga võeti ühendust. Ta küll ütles mulle ja koos vaatasime üle, kas oleks mingeid võimalusi veel, aga San Francisco tahtis otsust üsna kiiresti. Suvel tuli pakkumine, septembris käis ta seal kohal ning me arutasime läbi – rohkem midagi polnudki. Plussiks oli, et treener (Molly Goodenbour – toim.) ise rääkis temaga ja seal tiimis on palju Euroopa mängijaid. Ma suhtlesin treeneriga ka ise ja küsisin mängustiili kohta ning millisena nad seal Johannal rolli näevad.
Mis sa treeneriga suhtlemisel teada said? Mis mängustiili San Francisco viljeleb ja mis tasemel naiskond on?
Keeruline on USA ülikoolide taset hinnata. Kui see variant tekkis, siis ma vaatasin nende eelmise hooaja statistikat ja kui palju keegi mänguminuteid sai jne. Neil peaks mängujuht kooli lõpetama ning nad näevad Johannas tema asendajat. Mul tekkis treenerile küsimus, kas ühe mängujuhiga saadaksegi mängitud ning Teder saab ilma konkurentsita endale 40 minutit igas mängus? See lükati muidugi ümber, aga temas nähakse potentsiaalset esiviisikumängijat. Treeneri sõnul töötatakse selle nimel, et kõik suudaks mängida 2-3 erinevat positsiooni nii rünnakul kui kaitses. Rünnakul tahetakse mängida võimalikult kiirelt ja esikohal on palli liigutamine. Rünnak on neil ehitatud üles individuaalsetele oskustele ja 1-1 teravusele. Mõned kiired set play’d on, aga pole nii, et 40 minutit taoksid ainult liikumisi.
Kuidas Sina iseloomustaksid Johannat korvpallurina?
Mul on sellistele küsimustele alati raske vastata. Ma ise üritan mängijatest võimalikult palju välja pigistada ning olen seda meelt, et Johannale on võimekust veel väga palju paremaks saada. Tal on omad plussid ja miinused. Üheks väga oluliseks omaduseks on see, et ta tahab korvpalli mängida. Seetõttu peaks ta järjepidevalt treenima selle nimel, et paremaks saada ja kõik võimalused ära kasutama seni, kuni seda huvi jätkub. Keegi ei ütle, et ta peaks 20 aastat profina mängima, aga kui on võimalik USA-st haridus ja keel selgeks saada… Tüdrukute korvpalli üheks suureks probleemiks ongi see, et lõpetatakse kohe pärast keskkooli. Ei anta endale võimalust 3-5 aastat proovida, et saada asjad lõplikult selgeks, kas tuleb midagi.
Sinu hinnangul USA mängustiili ta mängujuhi kohale sobiks?
Ma arvan küll. Seda enam, et seal on palju Euroopa mängijaid. Kuna need USA tüdrukud on justkui natuke teiselt planeedilt, siis ma isiklikult ei soovita mängijatel minna sinna, kus selges ülekaalus on kohalikud neiud. Seal võib tekkida olukord, kus lihtsalt ei pääse löögile ja see tõmbab kiirelt motivatsiooni maha. Parimad variandid on need, kus ülikool konkreetselt ise tahab mängijat. See on poiste puhul sama – näiteks Marten Maide (Parkoneni kunagine õpilane – toim.) puhul oli Liberty ülikool ka just temast väga huvitatud mitte nii, et ta oli kümnest mängijast üks, kellele võimalust pakuti ja see, kes nõustub, see tuleb. Maide keskkoolis valitigi ülikoole selle järgi, kus treenerid ise olid konkreetsest mängijast huvitatud. Muidu on nii, et ülikool otsib mängijat selle mõttega, et kedagi lihtsalt nimekirja saada ja siis sa tassid seal neli aastat vett. Ka Eestis on läbi aegade neid olukordi olnud, kui oli see varasem suurem USA-s käimine. Kõigile see ülikooliasi ei sobigi, peab olema mentaalselt väga-väga valmis. Sealne konkurents ja trennid on vähe teine tase kui meil siin.
Palju Sinu käe all Audentese Spordigümnaasiumi korvpallineidude hulgas abituriente on ning kas mõni neist on ehk veel USA suunas liikumas?
Abituriente on seitse ning ühel tüdrukul oli veel USA teema õhus, aga tänavuse hooaja alguses rääkides tundus, et pigem tahab Euroopas mängida. 2-3 mängijat tahaksid karjääri jätkata profina Euroopas. Ma nimeliselt ei tahaks neid välja tuua, kuid osadele neidudele on tehtud juba ka välismaalt pakkumisi. Aga ma olen tüdrukutele öelnud, et kohe kui kuskilt välismaalt mingi pakkumine tuleb, siis kohe tuleks minna, kasvõi Lätti. See annab kogemusi ja teistmoodi treeninguid. Audentese neidudes on potentsiaali, aga lõpuni ei tea, kui palju soovitakse ise selle nimel panustada.
Kui seitse neidu lõpetab Audenteses kooli, kas sinna on ka peale tulemas väärilist järelkasvu?
Mul on endal hetkel tehtud nimekiri 18-st mängijast, kes võiks 9. või 10. klassi tulla. Ma saaks võtta seitse pluss veel 1-2 mängijat, kui tänavu kõik kohad ära kasutaksin, siis järgmisel aastal ma ei saaks kedagi võtta. Esialgne plaan oleks 10. klassi kutsuda kolm ja 9. klassi viis mängijat. Siis on enam-vähem igas klassis võrdne arv pallureid.
Kas neiud tahavad Audentesesse tulla?
Eelmisel aastal mul oli kolm lõpetajat ja umbes kolm kandidaati tuli. Siin on mitmeid kitsaskohti – esiteks, kas koduklubid soovivad üldse mängijaid Audentesesse saata. Teiseks, mulle tundub, et neiud ise tahavad tihti rohkem kui nende eest vastutavad isikud ehk treenerid ja lapsevanemad. Ma loodan, et see asi paraneb, sest üks treener on mulle konkreetselt öelnud, et ma võin talt kasvõi kõik mängijad võtta. Ta küsis ka kõigilt oma tüdrukutelt ning kõik oleksid nõus Audentesesse tulema. Minu seisukoht on, et Eesti tüdrukute korvpalli eliit peaks Audenteses treenima. Süsteem tuleks viia selliseks, et iga aastakäik oleks võrdne – neli lõpetab, neli võtad asemele.
