Hispaania korvpalliliigad on viimaste seas, kes pole oma hooaegasid veel ametlikult lõpetanud. Siiski oleks optimistlik, et ühes Euroopa suurimas koroonakoldes mängud lähiajal jätkuksid, mistap võttis Korvpall24.ee ühendust Loode-Hispaanias elava Eesti rahvuskoondislase Rauno Nurgeriga, kes jagas muljeid oma tänavuse hooaja kohta.
26-aastane ja 208 cm pikkune Nurger mängis aastatel 2014–2018 USA-s Wichita State’i ülikoolis, misjärel alustas profikarjääri Hispaania esiliigas (LEB Gold), kus sai mullu Huesca värve esindades kirja keskmiselt 13,3 punkti ja 6,3 lauapalli mängus. 2019/2020 hooajaks siirdus Keilast pärit keskmängija Lugo linnas tegutsevasse CB Breogani meeskonda, kelle eest tõi tänavu keskmiselt 7,2 punkti ja 4 lauapalli mängus, aidates 15 võidu ja 9 kaotusega klubi hoida kindlalt play-off’i kursil.
Kus Sa praegu oled – kas jäid Hispaaniasse või tulid Eestisse ära?
Hetkel ikka Hispaanias, Lugo linnas.
Kuidas end eriolukorras vormis hoiad?
Nii palju, kui elutoas teha annab. Vean diivani elutoast välja ja liigutan natuke mööblit ringi, siis on vähemalt natukenegi ruumi ennast liigutada. Teen joogat, kumminööriga erinevaid harjutusi, kerelihaseid, erinevaid kätekõverdusi – kui kava läbi mõelda, siis on tegelikult palju harjutusi, mida teha annab.
Palun võta lühidalt kokku, kuidas tänavune hooaeg teil meeskondlikult läks.
Hetkeseisuga pole minu teada liiga veel isegi tühistatud (Naerab.). Meeskondlikult oli meil siht muidugi kõrgem kui positsioon, aga uskusime, et play-off’is on ikkagi hea võimalus võita. Meil oli palju vigastustega probleeme ja seetõttu ka mängijate vahetusi, võib-olla jäi natukene ka selle taha. Ma pole vist kunagi olnud tiimis, kus oleks olnud nii palju vigastusi.
Sinu teine hooaeg Hispaanias statistiliselt nii hästi ei õnnestunud kui esimene. Miks nii?
Tundsin ennast sel aastal teistsuguses rollis. Eelmise aasta tiimis (Huescas) oli mäng rohkem minu peale joonistatud ja otsiti rohkem, kuna meil ei olnud nii tugev meeskond. Sel aastal olid kõik mängijad võimelised tiimi igal hetkel aitama. Tänu sellele jagus kõigile ka rohkem minuteid, kui just keegi vigastusega väljas polnud.
Kummas tiimis end paremini tundsid, kas Huescas või Breoganis?
Korvpallielu on siin linnas (Lugos) kindlasti kõvasti vägevam ja kodusaalis on kõva elamus mängida võrreldes Huescaga. Siiski tundsin end võib-olla paremini Huescas, kuna seal panustati minu peale rohkem.
Mis on tulevikuplaanid? Breogan kõrgliigasse ilmselt ei pääse, seega ei pikene ka Sinu leping?
Hetkeseisuga pole mingit aimu, mis järgmisel aastal saab.
Kuidas jäid rahule viimase rahvuskoondise aknaga?
Üks võit, üks kaotus – pole paha. Mängisime Itaaliaga päris hästi, kuni lõpus alles ära vajus. Makedoonias näitasime esimesel poolajal väga head mängu, teine poolaeg vajus natuke ära, aga kokkuvõttes ikkagi hea mäng.
Mis tundeid tekitas Sinus kui keilakas uudis, et Keila Korvpallikool pääseb järgmiseks hooajaks esiliigasse?
Väga hea uudis, loodetavasti kunagi näeb Keilat jälle ka meistriliigas. Sellisel juhul peab isegi sinna vist mängima minema (Naerab.).
