Eesti taasiseseisvumise järel on mitmed meie naiskorvpallurid käinud õppimas ja mängimas USA ülikoolides ja pallinud erinevates Euroopa liigades. Täiesti omaette klassist on aga olnud 38-aastane tartlanna Merike Anderson, kes viimased 15 hooaega järjest on pallinud välisklubides.
Pikki aastaid Eesti koondise tagaliiniliidriks olnud 181 cm pikkuse Andersoni teenistuslehelt leiame selliste riikide kõrgliigad nagu Soome, Läti, Venemaa, Prantsusmaa, Bulgaaria, Belgia ja Saksamaa. Seejuures on eestlanna mitmeid aastaid mänginud ka naiste kõige kõrgemal tasemel ehk Euroliigas ja tulnud tugevuselt teises eurosarjas Eurocupil hõbemedalile.
Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus meenutas Anderson üksipulgi oma pikka ja edukat karjääri ning kinnitas, et tema ei plaani korvpalliketse veel varna riputada. Miks peakski, kui füüsiline vorm püsib läbi ja lõhki spordinaisel endiselt suurepärasena ja pallid kukuvad korvi. Motivatsioonile ei tee paha ka võimalus pääseda 3×3 korvpallis Tokyo olümpiamängudele.
Millal ja kuidas sattus Sinusugune Tartu tüdruk korvpallitrenni?
Mis ma seal võisin olla, esimene-teine klass? Mäletan, et Iivi (Kaljuvee) käis meil koolis lapsi otsimas, keda korvpallitrenni meelitada. Panin oma klassis koos kolme teise tüdrukuga pundi kokku ja ütlesin: “Davai, lähme ja vaatame, mis seal toimub!” Mulle hakkas meeldima ja nii jäingi korvpalli juurde. Enne seda tegin peotantsu, aga see sai siis maha jäetud.
Kas keegi Sinu noorteklassi naiskonnakaaslastest jõudis lõpuks välja ka meistriliigasse?
Nendest päris algusaastatest ei jõudnud vist mitte keegi eriti kaugele. Hiljem, kui läksin Elle Lapi käe alla, siis sealt mõned mängijad jõudsid meistriliigasse küll. Näiteks Ulvi Luide, Liina Kallassalu ja Heila (Rosenfeldt), kellega tegime küll aeg-ajalt koos trenni, aga päris samas pundis ei treeninud. Ahjaa, siis oli veel selline mängija nagu Katja Ossipova, kes mängis mingi aeg isegi minuga koos pedas (Tallinna Pedagoogikaülikool – S.S.).
Kas Sul hakkas korvpall kohe esimestest hetkedest hästi välja tulema?
No mis hästi? Ega me algul ju korvpalli väga ei mänginud, rohkem tegime igasuguseid teatevõistlusi, põrgatamist, jooksmist ja hüppamist. Palli korvi viskamist oli üsna vähe. Iivile ma meeldisin, kuna olin selline, kuidas ta ütleski, marakratt. Selline, kes ilgelt tahtis, et kõik pallid oleks tema omad. Aga hiljem, jah, hakkas korvpall kui mäng mulle meeldima ja siiani meeldib (Muigab.).
Meistriliiga debüüdi tegid Tartu Ülikooli SK naiskonnas hooajal 1998/99 16-aastasena ning viskasid kohe esimesel aastal keskmiselt 16,5 punkti. Sellest järgmisel hooajal ehk 1999/2000 tulid 18-aastasena esmakordselt Eesti meistriks, kogudes TPÜ/ELK naiskonnas keskmiselt 14,1 punkti. Juba nii vara olid nii hea?
Mis nii väga vara, aga juba 11. klassis sõitsin nädalavahetustel Tallinnasse pedaga trenni tegema ja lõpuklassis pääsesin võistkonda. Mängisin noortemänge Tartus ja meistriliigat peda eest. Kui keskkool sai läbi, tulin Tallinnasse ja asusin pedasse kehakultuuri õppima. Tol ajal oli see minu jaoks ainukene variant. Ma koolis kõige teravam pliiats polnud ja eksamitulemused olid sellised, et mujale polnud mõtet proovida (Muigab.). Võib-olla oleksin võimalusel tahtnud õppida pigem füsioterapeudiks, mitte niiväga kooliõpetajaks või treeneriks.
Aga Sinust sai hoopis profikorvpallur. Millal see soov endal esmakordselt pähe tuli?
See oli keskkooli viimases klassis minu üks unistusi.
Sa oled viiel korral tulnud Eesti meistriks (2000–03 ja 2005), milline nendest ammustest tiitlitest kõige magusam ja meeldejäävam oli?
Ilmselt esimene aasta, kui ma pedasse mängima läksin ja kohe meistriks tulin. Järgmised aastad oli nagu tavaline, et me võidame ja võidame. Aga ühel hooajal (2003/04 – S.S.) saime Audentes/Löfbergs Lila käest peksa. Mäletan, et seal mängis Gerly Kostla ja veel mõned väga kogenud naised.
Kas võtsid oma karjääris järgmiseid astmeid pidevalt samm-sammult või unistasid kohe alguses suurelt?
Selles suhtes samm-sammult, et esialgu oli ju siht saada võimalikult noorelt meistriliiga võistkonda mängima. Sealt edasi, kui juba ülikoolis mõni aasta ära käidud, oli ainukene mõte, et tahaks nüüd välismaale minna ja proovida, kas minus on piisavalt materjali ja kas olen võimeline kõrgemal tasemel mängima.
Milliseks hindad tolle aja Eesti naiste korvpalli taset?
Arvan, et oli päris okei. Meil oli vahepeal ikka rohkem võistkondi kui praegu ja mängisime lisaks ka Balti liigat. Lätlaste ja leedulastega käis kõva andmine. Usun, et tol ajal oli Baltikumi tase päris kõva. Aga jah, Eesti klubid siis final four’i vist ei jõudnudki…
Arhiivides tuhnides võib leida, et esmakordselt mängisid Eesti koondises EM-valikmänge 19-aastaselt Viljandis toimunud turniiril. Kas esimene koondisekogemus on ka meeles?
Oi, oi, oi. (Mõtleb.) Kersti Sirel oli peatreener ja tollest ajast on koondisest meeles Kai Lass ja Janne Rits ning Marju Sõber ja (Natalja) Tšurbakova olid isegi kohal. Viljandis olid meil mängud ja üheks vastaseks olid vist soomlannad? Ega ma väga palju seal “põllule” saanud. Mäletan, et kaotasime ühe kohtumise seal maru suurelt. Nii, et me ei saanud isegi palli üle poole väljaku viidud. Nii kõva press oli peal. Mingi selline mälupilt on silme ees, aga ma pole kindel, kas meenutan õiget mängu (Eesti koondis sai toona Viljandis turniiri avamängus 43:98 kaotuse Saksamaalt – S.S.).
Kogu oma pika karjääri oled Sa ikka ja jälle Eesti koondist esindama tulnud. Miks?
Koondis on minu jaoks auasi. Esindada Eestit, mis sa veel tahta oskad? Paraku pole Eesti koondisega õnnestunud mingit suuremat kala püüda. Aga ehk on veel mingi väike aeg jäänud, et saab koondisekarjäärile ka ilusa punkti panna.
Kuidas Sul õnnestus hooajal 2005/06 saada oma esimese välisleping, kui läksid mängima Soome Helsingi Pantterite naiskonda.
Mind aitas sinna legendaarne kohtunik Matti Mettas, kellel vist oli keegi sõber kuskil Soomes ja kuidagi nii see võimalus tekkis. Eks Matil olid mingid kasud seal sees (Naerab.). Sai tasuta laevaga Soome ja tagasi või midagi. Nii see bisnes tol ajal käis. Mul tol ajal agenti veel polnud. Asjad käisidki nii, et kuskilt läbi kellegi tuttava, et “oh ma tean ühte tüdrukut, kes oskab natukene palli põrgatada, äkki võtad oma punti”.
Esimene välishooaeg oli Sinu jaoks kohe õnnestumine, kui tulite Soome meistriks. Kui hästi seda emotsiooni mäletad?
Hooaeg lõppes küll hästi, aga algus oli selline kahtlane. Olime kogu aeg tabelis neljandad ja keegi ei uskunud, et võime finaali välja jõuda. Kui play-off’id algasid, siis samm-sammult muudkui läksime ja läksime ning jõudsimegi tiitlini välja. Väga super hooaeg oli. Väga tore punt oli meil, suurepärane treener ja fännid. Emotsioon oli vinge. Kõik need saunailta’d (saunaõhtu soome k. – S.S.), mis tehti ja muud üritused – oli selline fun (lõbus inglise k. – S.S.) hooaeg, aga samas silm säras ja ma tahtsin korvpalli mängida. Lõpuks Soome korvpalliliit valis mind hooaja parimaks välismängijaks ja käisin isegi autasustamisel kohal. Virolainen (eestlane soome k. – S.S.) tuli, purjetas ja küttis kõigile (Naerab.).
Kohe pärast Soome aastat astusid suure sammu ja tegid oma debüüdi Euroliigas?
Jah, siirdusin Poola klubisse Gdynia Lotus, kuhu jäin veebruarini. Päris kogu hooaega ma seal polnud. Minu teada olin ma esimene (Eesti) mängija, kes sai Euroliigas kätt proovida pärast taasiseseisvumist. Väga vinge tunne oli, aga ega ma seal suurt rolli ei mänginud. Kuigi hooaja alguses kütsin Poola liigas kõigile 15-20 punkti mängus. Aga siis toodi teatud olude sunnil mingid ameeriklased kohale ja öeldi, et Anderson saab ühe euro, teine saab viis eurot, miks see viis eurot peaks pingil istuma. Umbes sellised põhjused otsiti. Kui ma pärast jõule tagasi läksin, tundus olukord kuidagi hapu ja veebruaris üleminekute tähtajal teavitati, et minu teeneid enam ei vajata. Mul ei jäänudki muud üle, kui tulla Eestisse tagasi ja maanduda Tartu võistkonnas. Tegin kolm kuud Tartuga trenni ja mängisin ning aitasin klubi pronksmedalile.
Merike Anderson tegi hooajal 2006/07 Tartu Ülikool/Makroflexi naiskonnas Eesti liigas kaasa 8 kohtumist ning kogus hullumeelsed numbrid: keskmiselt 39,5 minutit, 30,1 punkti, 9,8 lauapalli, 3 resultatiivset söötu, 3 vaheltõiget ja tema vastu tehti 9,9 viga.
Millal Sa lõpuks mõne agendiga koostööd alustasid?
See oligi järgmisest hooajast, kui ma Riia TTT-sse läksin. TTT mängis minu mõlemal aastal Euroliigat, kui ma seal olin. Esimesel hooajal tulime Läti meistriks ja jäin teiseks aastaks veel. Kui siis Euroliigas järgmisesse ringi edasi ei saanud, lasti pärast jõule välismängijad koju. Mulle pakuti ka sellist võimalust, aga ütlesin, et kus ma ikka lähen ja jäin paigale. Olin siis klubis ainuke välismängija ja oli kohe kergem hingata. Vabadust sai juurde ja mänguaega oli rohkem, aga siis oli meil jäänud ka ainult Läti meistriliiga. Jõudsime tol hooajal hõbedale, sest kaotasime finaalis Cesisele. Ühe korra hammustasime finaalis nad ära, aga rohkemaks polnud jaksu. Aga Riias oli väga tore ja meeldiv aeg.
Riia TTT on väga võimsa ajalooga korvpalliklubi. Kas tol hetkel tundus, et oled oma karjääris saavutanud mingi uue taseme?
Kui mulle sealt lepingut pakuti, siis lõid silmad kohe tuld välja, et vau, selline klubi ja sellise ajaloolise taustaga. Mõtlesin, et muidugi kirjutan lepingule alla ja lähen.
Oled öelnud, et Sinu üheks unistuseks oli pallida Euroopa ühes tugevamas liigas Venemaal. Aastatel 2009-11 tegid selle unistuse teoks, kui mängisid Peterburi Spartakis?
See oli tõesti üks unistusi ja see täitus. On räägitud, et Venemaa liiga on Euroopas üks tugevamaid ja saan vaid kinnitada, et nii see on. Aga mulle ei meeldinud Venemaa puhul liiga pikad lennureisid vanade lagunenud lennukitega. Aga see oli ilmselt paratamatu. Vahepeal hoidsin lennukis toolist kinni ja mõtlesin, kas jõuame ilusti kohale või ei jõua. Kui polnud pikka lendu, siis olid meeletult pikad rongisõidud räpastes kupeedes segamini võõraste inimestega. Koos pidi olema lisaks võistkonnakaaslastele ka kohalike tavainimestega, kes mõnikord viina viskasid ja kilu-muna võileiba sõid. On mida meenutada, aga tagasi seda aega ei taha.
Kui reisimine kõrvale jätta, siis Venemaal mulle meeldis. Peterburis oli hea mängida, kodule päris lähedal – seitse tundi bussisõitu. Isegi ema käis seal mu mänge vaatamas. Seda pole mu karjääri jooksul kuigi tihti juhtunud, et vanemad saavad vaatama tulla. Mäletan, kuidas ema tahtis Moskvasse koolikaaslastele külla minna ja plaanis pärast minu mängu vaatamist Peterburist Moskvasse lennata. See oli tema jaoks esimene lennusõit üle pika aja. Ta võttis külakostiks pudeli Vana Tallinnat kaasa ja pani selle käsipagasisse. Loomulikult võeti see talt lennujaamas ära. Kuigi ma enne lennureisi hoiatasin teda selle eest. Ema oli siis nii pettunud. Vot selline lugu.
Edasi liikusid Peterburist oluliselt soojemasse kliimasse, Prantsusmaa klubisse Cavigal Nice Basket 06?
Oi, seal oli lausa super. Nice’i võistkond oli just eelmisel hooajal meistriliigasse tõusnud ja ega meil väga hästi ei läinud. Lõpuks saime vist ainult viis võitu, kui ma õigesti mäletan. Peatreeneriks oli üks venelanna, kelle käest sain mõnusalt peapesu – küll venekeelseid väljendeid, küll ingliskeelseid. Lihtne seal polnud. Ja ega prantslased ju ei tihka inglise keelt rääkida. Nemad tahavad, et sa puterdad seal ikka prantsuse keeles. Seal oli toredaid võistkonnakaaslasi ja oli ka selliseid, kes omast arust tahtsid olla rivaalid. Mänguoskuste poolest jäid muidugi alla (Naerab.).
Kas siis tuli naasmine taas ida poole ja Bulgaaria meistritiitel Ruse Dunav 8806 naiskonnas?
See oli minu jaoks esimene kord mängida Eurocupis. Kohalik liiga oli samuti täiesti korralik. Tol ajal oli palju mänge ja palju pikki bussisõite. Tulime nii karikavõitjaks kui meistriks. Sain finaalis (Viive-Kai) Rebasele tuule alla teha ja see oli meeldiv kogemus (Muigab.). Ma polnud varem kunagi üheski teises välisliigas Eesti mängijaga vastamisi läinud ja see oli selline vinge moment.
Lõpuks jõuame Belgiasse, kus Sa Castors Braine’i naiskonnas mängisid koguni kuus hooaega. Kas tundus kohe alguses, et Belgiasse jääd pikemalt püsima?
Kui ma lepingule alla kirjutan, siis ei mõtle kunagi, et nüüd jään sinna üheks, kaheks, kolmeks, neljaks või mitmeks hooajaks iganes. Minu peamine taktika oli, et teen ühe-aastase või 1+1 lepingu ja siis alati vaatan, kuidas mulle klubis meeldib ja kas mina naiskonnale sobin. Belgias hakkasin sealsetele klubi inimestele kohe esimesest aastast meeldima ja mulle endale sobis seal samuti, sest õhkkond oli väga super. Treeningutel pidi ennast küll pidevalt tõestama ja kergelt ei tulnud midagi, aga mul oli seal kohe selline hea kodune tunne. Mõtlesin, et vot see on minu koht.
Esimesel aastal mängisime Eurocupis kolme erineva Belgia võistkonna ühisnaiskonnana. Viis mängijat meilt, paar mängijat teisest klubist ja ülejäänud paar siis kolmandast tiimist. See oli omamoodi kogemus. Kui ma lepingule alla kirjutasin, ei teadnud ma Belgiast suurt midagi. Belgia naiste korvpall polnud eriti pildis ja see Castors Braine’i võistkond oli varasemal hooajal olnud alles kas viiendal või kuuendal positsioonil. Polnud Belgia meisterklubi ega midagi. Kui me siis seal minu esimesel aastal kohe meistriks tulime, siis oli üllatus suur.
Castors Braine’i naiskond oli Sinu seal oldud aja jooksul Belgia liiga suveräänne valitseja ja võitsite ühel hetkel järjest koguni 136 liigamängu. Sellisesse tiimi jäämine oli vist lihtne otsus?
Tegelik põhjus, miks ma sinna üldse teiseks hooajaks edasi jäin, oli see, et peatreener käis Eestis vaatamas minu koondisemängu Läti vastu, kuna meil oli tol ajal võistkonnas ka üks lätlanna. Peatreener soovis, et me jääksime mõlemad ka teiseks hooajaks Castors Braine’i. Ma ei pidanud kaua mõtlema ja kirjutasin alla. Aga varsti pärast seda ütles peatreener, et ta sai teise pakkumise ja läheb minema. Asemele tuli karm, karm lätlane Ainars Zvirgzdinš.
Zvirgzdinšil on pikk ja väga korralik CV ette näidata, aga kui karm ta treenerina siis oli?
Oi, ta on selline mees, et johhaidii (Naerab.)! Kui ta trennis koonused maha pani ja me sealt kaks millimeetrit valesti jooksime, siis saime kõik nii, et… Kui kombinatsioon nägi ette, et peab vabaviskejoone nurka tulema ja keegi tuli 20 cm valesti, siis kombinatsioon ei töötanud ja saime vastu pead. Kui läksime õigesse kohta, siis jäime pidevalt vabaks. Selline matemaatik oli. Ütleme nii, et karm, aga õiglane. Sealt tuli ka tulemus. Saime küll kõvasti vatti, aga tulime taas Belgia meistriks ja Eurocupil hõbedale.
Esmakordselt oma välismaises karjääris jäid Sa samasse klubisse ka kolmandaks hooajaks. Miks selline otsus?
Fännide nõudmine oli selleks hetkeks nii suur, et Merike jää, jää, jää. Klubi oli ka minu nõudmistega nõus ja nad olid minuga rahul. Kus ma sellises vanuses, olin juba üle 30, ikka enam purjetan. Kui oled mõnele klubile nõutud mängija, siis mis selle vastu olla saab. Mängisime lisaks veel Euroliigat ja teadsin, et saan kindlasti ka mänguaega. Okei, pidi oma koha eest muidugi võitlema, aga igal juhul sai mängida, mitte ei pidanud päevast päeva treenima ja siis pingiotsal istuma.
Aga siiski ühel hetkel tuli ka see moment, kus Castors Braine’ist lahkusid. Selgita palun tänavuse hooaja eel Saksamaa klubi Kelterniga liitumise tagamaid.
Ma polnud kunagi Saksamaa liigas mänginud, kuigi mõned eestlannad enne mind on seda teinud. Üks mu parimaid sõpru Heila Rosenfeldt on siin käinud ja temalt kuulsin ainult positiivseid lugusid. Ja Mailis (Pokk) mängis ju Kelternis, mis osales lisaks ka Eurocupil. Miks mitte proovida ka Saksamaa ära ja nii sai otsus vastu võetud. Klubi poolt oli aga leping kuni jõuludeni ehk Eurocupi mängude lõpuni. Võimalik, et nad arvasid, et nad ei saa edasi ja sellepärast pakuti sellist poole hooaja pikkust lepingut.
Kas Sa ei kartnud sellise pakkumisega nõustudes, et võid hooaja teises pooles järsku tööta olla?
Ei kartnud ja mis mul ikka karta on? Vanust on juba nii palju, et hea, et selle pool aastatki sain. Võib-olla oleks pidanud üldse ära lõpetama? Teisi variante oli tegelikult ka, aga need mind ei tõmmanud. Võin siin 40-aastaselt ka veel mõnes madalamas liigas mängida ja ennast hästi tunda. Tahan veel ikka natukene kõrgemal mängida ja tean, et olen selleks võimeline.
Aga Kelternist liikusid sujuvalt teise Saksamaa naiskonda Saarlouisi ja said enne koroonakriisi peaaegu hooaja lõpuni mängida.
Tegelikult oli asi nii, et mulle pakuti lõpuks Kelternist lepingupikendust hooaja lõpuni ja ma kirjutasin sellele juba ka alla. Aga kui novembris saime teada, et toimub Tokyo olümpia 3×3 kvalifikatsiooniturniir Indias, siis rääkisin klubile, et lähen kümneks päevaks ära ja tulen siis tagasi, et play-off’i mängida. Klubi oli nõus ja president läks isegi nii kaugele, et korvpalliliidul paluti Saksamaa karika finaalmängud nädal varasemaks tuua. Kõigi poolt oli roheline tuli. Kui jaanuaris jõudis kätte aeg, kus oli vaja 3×3 turniiri jaoks dokumente esitada, siis ütles klubi president mulle, et ta ei lase mind ära.
Siis pidin hakkama mõtlema, mis edasi saab. Variante oli igasuguseid ja kõige hullem võimalus oli see, et mängin 14. märtsil viimase mängu ja lähen lihtsalt midagi ütlemata minema. Minu jaoks on Eesti koondise esindamine tähtis ja säilis õhkõrn võimalus jõuda olümpiamängudele. Saksamaal mul ei lubatud minna teistesse klubidesse, kui ainult viimastesse, kes eeldatavasti liigast välja kukuvad. See oli klubi presidendi nõudmine. 14. märts pidi Saarlouisil olema viimane mäng just Kelterni vastu ja 15. oli plaan lennata Indiasse. Kirjutasin lepingule alla ja vahetasin olude sunnil klubi.
Kui Sa Kelternis said enda kohta väga vähe platsile, siis Saarlouisis läks selles plaanis kohe rõõmsamaks?
Jah, see muutus oli minu jaoks väga positiivne, sest periood Kelternis oli vaimselt ja emotsionaalselt väga keeruline. Üks kõige raskemaid minu karjääri jooksul. Võin ausalt öelda, et elus esimest korda vihkasin korvpalli. Aga läksin ja tegin trennid alati ära ning käisin kõikidel üritustel, kus pidi. Jäin professionaalseks. Oli väga raske ja pean ütlema aitäh headele sõpradele, kellega sain suhelda ja see tõi mul väikese päikesekiire igasse päeva.
Aga huvitav fakt veel, et kogu selle Saksamaa hooaja jooksul mängisin oma positsiooni peal ehk viskava tagamängijana küll kõik kontrollturniirid, aga sealt edasi, kui hooaeg juba pihta hakkas, pidin olude sunnil mängima hoopis suure ääre positsioonil. See oli minu karjääris esimene kord, kus mängisin “nelja” peal.
Kuidas uute nõudmistega hakkama said ja kas kohanesid “number nelja” positsiooniga kiirelt?
Kelternis tundus mulle, et tulen üles, panen katte, liigun alla, olen vaba, aga palli ei saa. Siis jälle uuesti, tulen üles, panen katte… Käisin nagu tola seal ainult katteid panemas. Saarlouisis oli asi parem. Seal oli mängujoonis tehtud selliselt, et sain vastasvõistkondade pikkade vastu oma tugevamad küljed ära kasutada. Uus ja huvitav kogemus ja tegelikult pole vahet, mis positsioonil sa mängid, kui treener oskab sind ära kasutada ja sina kui mängija tead oma tugevaid külgi.
Eesti korvpall 100 artiklisarja jaoks Viive-Kai Rebasega lugu tehes rääkis tema, kuidas tema profikarjääri lõppemises oli paljuski süüdi klubide hulgas leviv ebaausus. Et allkirjastatud lepinguid ei austatud ning palgad jäeti maksmata. Kui palju Sinul on palgaraha karjääri jooksul saamata jäänud?
Poolas tegelikult jäi, kui mind poole aasta pealt ära saadeti. Siis mul polnud ka päris agenti. Läks kuus kuud, kuni ma lõpuks kõik raha kätte sain. Aga tänu agendile, müts maha tema ees, pole ma rahaasjade pärast pidanud väga muretsema. Ta on minu eest kõik ära teinud. Nädal-kaks on maksmisega siin-seal hiljaks jäädud, aga kõik on väga hästi sujunud. Saksamaa ja Prantsusmaa liigades on süsteem ka nii hästi välja töötatud, et sind koheldakse nagu töötajat. Palk laekub õigeaegselt, nagu töötaksid kontoris.
Oled viimasel ajal Eesti koondise tasemel kaasa löönud ka 3×3 korvpallis. Millal Sul huvi n-ö tänavakorvpalli vastu tekkis?
Tänavakorvpallipisiku sain tegelikult juba noorteklassides. Igal nädalavahetusel toimusid etapid Tartus, Pärnus, Viljandis ja ma ei tea, kus kõik veel. Kui ma Soome läksin, siis ütlesin, et mina asfaldi peal enam ei mängi, kuna mulle on korvpallurikarjäär tähtsam. Nüüd paar aastat tagasi oli see vist Siim (Raudla), kes helistas ja uuris, kas ma ei tahaks uuesti proovida. Minu esimeseks võistluseks oli EM-kvalifikatsiooniturniir Andorras, kust sain sellise emotsionaalse laksu, et see on kirjeldamatu. 3×3 mäng on kiire ja füüsiline ning kohati isegi robustne. Aga jah, hakkas meeldima see 3×3 ja kui kutsutakse, siis mis mul selle vastu olla saab? Palli pead nii või naa korvi viskama. Seda ma oskan teha ja vahet pole, on see viis viie vastu või kolm kolme vastu (Muigab.).
Tulite Eesti naiskonnaga 2019. aastal Euroopa mängudel 3×3 korvpallis teiseks. Kas see hõbemedal on Sinu karjääri üks säravam saavutus?
Pärast Eurocupi hõbedat (Castors Braine’iga aastal 2015 – S.S.) on see tõepoolest teine väga väärtuslik medal. Veel ägedam ja võimsam, et see pole mitte klubikorvpallis teenitud autasu, vaid Eesti koondisega saadud medal.
Eesti naiste 3×3 koondisel on veel mingi võimalus pääseda Tokyo olümpiale, kuid koroonaviiruse tõttu lükati olümpiamängud aasta võrra edasi. Kas punnitad tippkorvpallis veel vähemalt ühe aasta, et ikkagi olümpiavõimalust püüda?
Ma ei punnita üldse (Naerab.). Mul on endiselt motivatsiooni ja teen kindlasti ühe hooaja veel. Kui hooaeg algas ja novembris sain olümpiavariandist teada, siis mõtlesin, et nii vinge. Hakkan karjääri lõpetama ja mul on veel selline võimalus midagi saavutada. See oli emotsionaalselt väga tugev laks. Aga ma ei jätka mitte olümpiaturniiri pärast, vaid olen endiselt motiveeritud ja tahan korvpalli mängida. Ptüi-ptüi-ptüi, hetkel on keha ka väga tibens-tobens. Olen oma karjääri üle õnnelik, sest mul pole olnud suuri vigastusi, mille tõttu oleks pidanud hooaja vahele jätma või midagi sellist.
Kui veel koondistest rääkida, siis millal jõuab Eesti naiste korvpallikoondis EM-finaalturniirile? Kas me näeme varsti seda aega või pigem mitte?
Raske öelda. Me oleme väike riik ja pusime oma asja nii hästi teha, kui suudame. Olen endiselt positiivne ja mõtlen, et ühel heal päeval Eesti naiste koondis jõuab finaalturniirile. Aga see jääbki võib-olla ühekordseks sähvatuseks, sest olgem ausad, reaalselt Eesti koondisega kogu aeg finaalturniiridel mängida… arvan, et minu silmad seda ei näe. Ma siiralt loodan, et need noored, kes nüüd peale on tulnud, on nelja-viie aasta pärast valmis võitlema ja tegema paremat tulemust, kui meie koondisega suutsime.
Oled alati oma emotsionaalsuse ka koondisesse toonud ja ise kõrgel tasemel mängides oled kaaslastelt alati maksimumi nõudnud. Kas Sinu sirgjooneline ja äkiline natuur on tekitanud koondises ka konflikte?
Ma ei ütleks, et päris konflikte, aga eks olen seal teravalt öelnud nii mõnigi kord. Aga kõik need mängijad teavad ju, milline ma olen ja ei võta seda väga südamesse. Viimased aastad olen koondises olnud kui vaga linnuke (Naerab.). Olen pigem õpetaja rollis ja mul on siiralt hea meel, et noored ei karda mind enam. Kui neil on mingi küsimus, siis seletan väga rahulikult. Mitte nagu varem, et lendasin peale umbes selliselt, et kurat, kuidas sa ei tea, seda tehakse hoopis niimoodi. Nüüd olen rahulikum ja tunnen, et minu vastu on teatav austus tekkinud. Võib-olla sellepärast, mismoodi ma olen nüüd ise nendega käitunud.
Eesti korvpall tähistab tänavu 100. sünnipäeva. Kas saame saja aasta pärast tähistada ka 200. aasta juubelit ehk kas siis mängitakse Eestis korvpalli? Ja milline see mäng olla võiks?
Väga vinge küsimus (Naerab.). Arvan, et mängitakse, ega korvpall kao kuhugi. Mismoodi seda mängitakse? Võib-olla pole kehad enam nii atleetlikud ja ollakse rohkem sellised lödipüksid ja korvpalli mängimine toimub pigem läbi internetiavaruste.
Sa maalid kohe nii musta pildi? Kas Sa ise pole e-spordi peale mõelnud? Saaksid oluliselt sportlaskarjääri veel pikendada.
Need internetimängud ja mängukonsoolid pole päris minu teema. Kunagi kooli ajal, kui olin 12-13-aastane, sai esimest korda Super Mariot mängitud. See oli isegi äge, aga mängude puldid ei toimi kunagi nii, nagu mina tahan ja seetõttu mind ei tõmba (Muigab.). Nüüd ma pole üldse mänginud ja mul pole isegi telefonis mingeid mänge. Siiski, üks vist on, mis telefoniga kaasa tuli – Solitare’i kaardimäng. Seda vahepeal klõpsin.
Lõpetuseks ma palun Sul paika panna oma sümboolne viisik Eesti naiste korvpallist läbi aegade.
Esimene valik oleks kindlasti Lea Vene. Temaga mängisin peda ajal koos ja ta tegi kõik suure töö ees ära. Mul jäi ainult sisseviskamise vaev. Suur tänu Lea Venele, temaga oli hea mängida. Ta oskas mängu lugeda ja söötis palli õigel ajal õigesse kohta. Kui ma saan, siis paneks teiseks pikaks korvi alla Eva Möldre. Las olla kaks pikka. Eva liigitub Venega samasse masti ja oi, kuidas talle meeldis platsi peal jutustada. Temaga oli kohe selline hea kodune tunne. Teadsid, et platsi peal on keegi, kes hoiab Eesti lippu kõrgel. “Kolme” peale paneksin Katrin Esko (hiljem Katrin Olmari – S.S.). Tema peale sai alati loota ja ta oli vasakukäeline. Ta võis silmad kinni kõik visked sisse panna. Tagaliini paneksin iseenda, selline nahaal nagu ma olen. Ma ei tahtnud ennast päris esimesena panna, aga nüüd võib (Naerab.). Mängujuhiks läheb Irja Zilmer, kes kõik need viis aastat, mis ma Eestis mängisin, mulle väga sümpatiseeris.
Võtsin oma viisikusse ikka vanema kooli naised, nemad olid mulle nagu ema eest. Tegelikult tahaksin Kai Lassi ka panna. Äkki enda asemele? Mainime igatahes Kai Lassi ka ära. Katrin Eskoga panid nad kõik visked igast asendist sisse. Mäletan, kui ma pedasse tulin ja tegin esimese treeningu kaasa, siis Kai Lass kattis mind. Tal olid nii pikad käed. Tegin kaks sammu kõrvale ja ikka polnud vaba. Mõtlesin, et see on päris müstika, mis toimub. Kusjuures nad siiani mängivad oma neid vanakeste turniire ja endiselt silmad kinni panevad kõik visked sisse.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
