Perekonnanimi Dorbek on pikki aastaid olnud Eesti korvpallis kvaliteedimärgiks ning seda peamiselt tänu korvpallitreeneritest abikaasadele Allan ja Maia Dorbekule ning nende kolmele pojale Karl-Peetrile, Erikule ja Martinile. Kahjuks Allan Dorbekut enam meiega pole, kuna kunagi jalgpallist korvpalli üle tulnud mees lahkus siit ilmast 2018. aasta märtsis.
Eesti korvpalli 100. sünnipäevale pühendatud artiklisarjas esindab Dorbekute dünastiat pereema Maia, kes olnud viimaste kümnendite Eesti üks edukamaid noortetreenereid. Mängijana karjääri lõpuks korra Eesti meistriks tulnud naine on ka treenerina teeninud ühe täiskasvanute meistritiitli, kuid südame häält järgides on ta keskendunud siiski noorte juhendamisele.
Intervjuu käigus saame teada Maia Dorbeku (neiupõlvenimega Sõrmus – S.S.) korvpallurikarjääri kohta, proovime üle lugeda tema juhendatud võistkondade meistritiitlid, meenutame Allan Dorbeku algusaegu korvpallitreenerina, saame teada, kellel kolmest pojast on korvpallurina kõige rohkem talenti kaasa antud ning lõpetame Eesti naiste korvpalli sümboolse viisiku juures.
Alustame sellest, kuidas sattusid lapsepõlves korvpalli juurde?
Ma olen Tartu tüdruk ja hakkasin korvpallitrennis käima kolmandas klassis Eevi Meruski juures. Minu ema ja Eevi olid tuttavad ja nii ma korvpalli juurde sattusin. Ühel hetkel, ma täpselt enam ei mäleta millal, hakkasin käima Edgar Naaritsa trennides Tartu Riikliku Ülikooli laste ja noorte spordikoolis ja sinna jäin kuni A-klassini.
Kas lisaks korvpallile tegid mingil ajal teisi spordialasid ka või olid aktiivne hoovisportlane?
Elasin sellisel tänaval, kus olid puumajad. Meie tänavasport oli näiteks luurekas ja keks. Televiisorit meie peres polnud ja mängisime kogu aeg õues. Päris sporti ma ei teinudki. Kui ma Eevi juures hakkasin käima, siis ei võtnud ma sporti koheselt eriti tõsiselt. Naaritsa käe alla minnes pääsesin omavanuste koondisesse ja pidin hakkama korvpalli oluliselt tõsisemalt suhtuma. 1956.-57. aastatel sündinud tüdrukute koondise põhituumik oligi Tartust ja vaid mõned tugevdused tulid Tallinnast. See tüdrukute generatsioon oli justkui Tartu valitseda. Kui muidu toodi paremad neiud TSIK-i, siis meil koondati Tartusse.
Mida pead noorteklassides oma suurimaks korvpallialaseks saavutuseks?
Keskkooli viimases klassis ehk 1974. aastal toimusid üleliidulised võistlused Almatõs ja selle jaoks toodi kõik tugevamad tüdrukud Tartusse. Treeneriteks olid Rita Sild, Aino Hein ja Ilme Toots. Tegime korraliku ettevalmistuse ning teenisime Moskva ja Leningradi järel kolmanda koha. See oli kõva saavutus. Kui viimane klass läbi sai, tulin Tallinnasse ja hakkasin mängima Dünamo spordiühingus Märt Sepiku juures, kes oli samuti tuntud naistetreener.
Mis seisus Eesti korvpall Sinu nooruspõlves oli? Kui aktiivselt tippude heitlusi jälgisid?
Ma ei mäleta, et Tartus olles ma väga meeste mänge vaatamas oleks käinud. Kindlasti käisin, aga ma ei mäleta üldse, milline 1970-ndatel see suur Kalev oli. Võib-olla midagi ma seal jälgisin, aga pigem olin ikka koolinoor, kes tegeles oma asjadega.
Ehk siis lapsena ühtegi lemmikmängijat polnud, kellele alt üles oleksid vaadanud?
Üldse kohe ei mäleta, et oleks olnud. Iseasi on see aeg, kui ma Tallinnasse tulin. Siis hakkas selline iidolite värk paremini endast märku andma. Sai rohkem käia suuri mänge vaatamas. Käisin näiteks saalis ka 1991. aastal, kui Kalev tuli Liidu meistriks. Üldse külastasin pealinnas rohkem mänge, Tartus mitte.
Ütlesid, et esialgu ei võtnud korvpalli kuigi tõsiselt, aga ühel hetkel käis klõps ära. Mis Sinu jaoks selle muutuse tingis?
Kui trennist puudusin, siis helistati alati emale, et miks laps trennis pole. Kunagi jäin mingilt võistlusreisilt maha, kuna polnud piisavalt tubli treenija. Siis olin väga pahane ja hakkasin pärast seda rohkem kohal käima. Mingi kiiks käis läbi. Tallinnasse kutsus mind küll Sepik, aga tulin tegelikult seepärast, et Tartu Riikliku Ülikooli naiskonda pääsedes oleksid seal kõik tolleaegsed tuusad ees olnud ja ma pidanuks rohkem pingile istuma jääma. Tulin Tallinnasse ja elu pööras teise lehekülje.
Mängisid aastaid naiste meistriliigas ja võitsid hulga medaleid (ühe hõbeda ja viis pronksi), kuid tiitlini jõudsid alles aastal 1996. Miks see nii kaua aega võttis?
Kui me Dünamo eest mängisime, siis oli kogu aeg Tartu Riikliku Ülikooli naiskond tee peal ees. Meistritiitel tuli lõpuks siis, kui Allan (Allan Dorbek – S.S.) võttis mu Tallinna ELK/Kristiine naiskonda, kus Gunnar Hololei oli mänedžer. Aasta varem mängisin Huberis (Tallinna Huber/Eesti Kaubavahendus/Kristiine – S.S.) nii hästi, et Allan tõmbas mind järgmiseks hooajaks oma koosseisu. Aga seal ma ei saanud nii palju mängida, kuna kõvad tegijad olid ees ja ma olin vana ka juba (Naerab.). Aga rohkem meistritiitleid vist ei võitnud tõesti. Ega täpselt ei mäleta. Piisab mulle hõbedatest ja pronksidest küll (Muigab.).
Milline Sa korvpallurina olid? Mis olid peamised tugevused ja mis nõrkused?
Olin mängijana nagu emalõvi, kõva võitleja. Kasvõi veri ninast välja, ei mingit halastust. Mulle sobis näiteks käsipall ka, kus saab kakelda (Naerab.). Noorteklassis olin rohkem selline, kes rassis musta tööd teha. Ma ei visanud eriti palju korve, aga kogu aeg olin käpuli ja pidevalt olid põlved lõhki. Tegin kõik selleks, et võistkond võidaks. Päris kõva olin (Naerab.). Kui olin juba 38-aastane, siis eestikatel jagati selliseid väikeseid karikaid ja ma sain ühe lauapallide kategoorias ja teise vabavisketäpsuse eest. Lauapallide hankimise juures pole hüpata tegelikult palju vaja. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja saadki lauapalli kätte. See oli mu üks tugevam külg. Hiljem hakkasin rohkem korve ka viskama.
Sa oled kõvasti kaasa löönud ka veteranide korvpallis ja võitnud tiitlivõistlustelt mitu medaleid. Kas endise mängijana raske pole, kui pea justkui mäletab, kuidas asju teha, aga keha ei tule enam järele?
Jah, veteranidega oleme võitnud erinevaid medaleid ning Austraalias saime maailmamängudel lausa kulla. Ma lõpetasin korvpalli mängimise umbes 50-aastaselt. Kui ma veel kõvasti veteranide sarjas mängisin, siis mul alles saidki pea ja keha kokku (Naerab.). Tänu nendele mängudele olen saanud reisida, alates Austraaliast, Puerto Ricost, Brasiiliast ja Itaaliast.
Kuidas ristusid Sinu ja Allan Dorbeku teed?
Juba 1974. aastal seal Almatõ turniiril käisid jalgpallurid pidevalt meie mänge vaatamas ja elasid kaasa, kuna meil läks väga hästi. Seal ma Allanit veel nii palju ei tundnud, aga tema meid kõiki juba teadis. Kui 1974. või 1975. aastal olin värskelt Tallinnasse tulnud, siis kuidagi saime läbi spordi kokku. Ma täpselt ei mäletagi, kus või kuidas, aga ikka läbi spordi.
Allan tegutses siis ikka veel jalgpallis?
Jah, ta oli siis veel jalgpallis tegev. Minu mäletamist mööda hakkas ta korvpallis toimetama umbes 1980. aasta paiku. Enne seda tegutses jalgpalluritega – käis nendega igal pool laagrites, kus siis mina olin tihti juba ka kaasas.
Kas Allani korvpallitreeneriks siirdumisel oli kuidagi ka Sinu käsi mängus?
Ei olnud minu käsi mängus. Ta tahtis, et tütar Eija hakkaks korvpalliga tegelema. Eija tegeles alguses iluvõimlemisega ja siis hakkas korvpalli mängima. Allan tahtis rohkem tütrega koos olla ja pani ise grupi kokku. Eijast tuli ikka mingil tasemel korvpallur ja ta mängis kenasti A-klassini ära. Need 1970. aasta tüdrukud on mul senini meeles. Pille Toodo (Nüüd Pille Tali – S.S.), Kristel Põld (nüüd Kristel Suurorg – S.S.) ja teised. Neid oli kahe võistkonna jagu ja pikkust oli naiskonnas palju. Nagu Eija mulle ikka ütleb: “Nii pikki, nagu meil omal ajal oli, enam üldse pole.” Võib-olla tõesti ongi nii.
Kui palju Allan Sinu käest alguses korvpallitreenerina nõu küsis?
Teades Allanit, siis mingit nõu ta ei küsinud (Naerab.). Ikka tegi kõik ise. Mina olin tema kõrval ikkagi noor, 10 aastat oli meil vahet. Kui hakkasin treeneriks, siis pigem vaatasin mina, mida Allan teeb. Ta uuris väga palju kirjandust. Kuigi ise oli jalgpallur, siis teadis ta väga palju kõiki neid korvpalliasju. Uuris pidevalt ka venekeelset kirjandust, kuna valdas hästi vene keelt. Kui ta noor oli, siis tegi paljusid spordialasid korralikul tasemel – jäähokit, jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, kergejõustikku ja mida kõike veel. Kunagi keegi küsis Allani käest mingeid harjutusi ja ta ütles, et tee samu harjutusi nagu jalgpallis, need on kõik peaaegu üks ja sama (Muigab.).
Kuidas Sinu enda treenerikarjäär alguse sai?
Minu algus treenerina oligi nii, et tema võttis need 1970. aastal sündinud tüdrukud ja ütles mulle, et mis ma passin, võtku ma ka endale grupp. Hakkasin siis koolides käima tüdrukuid otsimas. Seda ma tegin väga tublilt. Kogusin esialgu 8-10 tüdrukut kokku, (Kerdu) Arbet, (Gerly) Kostla, (Kaili) Kukumägi ja kes seal kõik olid. Nii saigi minust korvpallitreener.
Kuidas Sul juhtus nii, et kohe esimeses grupis sattusid nii tugevad tüdrukud kokku?
Need tüdrukud olid tõesti kõvad. Nad panid kõik aastad kinni, isegi aasta vanemate vahel. Mul on hiljem veel üks vanus olnud, kes kõik aastad võitnud – 1991. aastal sündinud tüdrukud. Seal mängis näiteks ka Annika (Köster), kes on küll aasta hiljem sündinud. Aga 1991. aasta tüdrukutest otseselt keegi päris suurde korvpalli välja ei jõudnud, kui siis ainult Rosemary Rits ja Janett Perv. Aga see oli nii ühtlane noortevõistkond ja nad olid maast madalast koos. Ülejäänud vanuseklassides on mul treenerina läinud nii ja naa.
Kui te Allaniga justkui ühiselt treenerina alustasite, kas siis jagasite omavahel pidevalt teadmisi ja oskusi?
Ma ikka õppisin rohkem Allanilt. Lõpetasin küll peda ära, aga sealt ma eriti sellist treeneritarkust ei saanudki. Pidin enda teadmistele põhinevalt tegema ja ei oskagi öelda, kuidas see välja kukkus. Vaatasin palju Allani ja paljude teiste treenerite treeninguid ja uurisin, kuidas neid asju tehakse. Ja muidugi tüdrukud olid ka nii tublid, et aitasid mind. Kui Allan tuli Eesti meistriks, siis minul ka auahnus kasvas. Ma ei tahtnud alla anda ja pidin igal juhul samuti meistriks tulema. Nii me aastast aastasse läksime. Aga rohkem on asi kinni ikka mängijate valikus ja tüüpides, kes sinu kätte satuvad. Mul on tänase seisuga vist 15 aastakäiku tüdrukuid üles kasvatatud ja paremaid päevi on olnud rohkem kui halvemaid.
On Sul aimu, kui palju noorte Eesti meistritiitleid Sa aja jooksul võitnud oled?
Kui ma nüüd ei eksi, siis 15 tuleb ära, aga ma täpselt ei tea. 1984. aastal sündinud tüdrukud olid mul tublid ja tulime paaril-kolmel korral Eesti meistriks. Siis 1998, kus olid Mariann Adelbert ja Glenda Tamar, nendega sai samuti võetud kaks-kolm tiitlit. Vahepeal mõne grupiga jällegi edu ei tulnud. Mis mul veel on… no 15 tuleb kindlasti ära. Mäletan, et 1998. aastal tulin 1980. aasta tüdrukutega A-klassi meistriks ja kolm tundi hiljem ka naiste meistriks. Ühel päeval kaks kulda, see oli päris kõva sõna.
Su pojad Karl-Peeter, Erik ja Martin on kõik jõudnud Eesti mõistes korvpallis väga kõrgele tasemele. Arvestades, kes on nende isa ja ema, siis kas eksisteeris üldse mingi väikenegi variant, et nad korvpalliga tegelema ei hakka?
See oli nii loomulik käik, et seal isegi polnud midagi mõelda (Naerab.). Karl on kaks aastat Erikust vanem ja kui Karl hakkas mängima, siis Erik tegi temaga koos trenni. Kui mõnda vana pilti vaadata, siis Erik oli muidugi väike nende 1980. aasta poiste kõrval. Aga see oli loomulik käik küll, et nad hakkasid isa karmi käe all korvpalliga tegelema. Ja Martin, see poiss elas spordisaalis. Martin oli mul nii hea poiss, et temaga polnud üldse mingit probleemi. Temal oli võrreldes teistega pall juba varakult väga käe sees.
Emal on kindlasti keeruline vastata, aga kes poegadest on Sinu hinnangul korvpallis olnud kõige andekam?
Kui võtta eelduste järgi, siis Erik oli see kõige talendikam. Martin on teistsugune, rohkem tagamängija tüüp. Karl oli töömees. Talenti ega kasvu väga polnud, aga ta tegi kõvasti tööd ja sai oma asjad platsil tehtud.
Kas võib öelda, et Karl-Peeter oli kolmikust parim viskaja, Erik kõige mitmekülgsem ja Martin parim kaitsemängija?
Karl oli kolmest parim viskaja, jah. Ta pani kaugelt kolmese tagant oma hüppeviset kogu aeg. Ühes mängus tabas kord isegi 11 kolmest, kõik jagasid palli talle ja tema loopis (Karl-Peeter Dorbek viskas 2006. aasta märtsis BC Kalev/Cramo särgis Rakvere PK vastu 41 punkti, tabades kolmeseid 11/17). Karl tegi muidugi kõvasti tööd, nii kaitses kui kõikjal mujal. Mulle väga meeldis ka Eriku mäng, aga tema oleks võinud veel paremaks saada, kui olukorrad oleks kujunenud teisiti. Martin on pojana minu jaoks veidi lähedasem. Kui esimesed kaks last kasvasid koos ja polnud nii palju aega, siis Martinil oli teistega 10 aastat vahet ja temale sain rohkem keskenduda. Seetõttu kasvas ta ema külge rohkem kinni ja mulle see meeldis. Martin on arukas ja väga intelligentne. Karl on natuke äkilisem, nagu isa. Erik on praegu Austraalias ja tegeleb seal korvpalli individuaaltreeningutega.
Kui palju suhtled Austraalias töötava Erikuga, kes on astunud vanemate jälgedes ja tegeleb samuti treeneritööga?
Väga palju. Viimasel ajal on ta treeninud üht 195 cm pikkust austraallannat, kes läheb Austraalia koondisesse. Ta üsna palju suhtleb ja saadab mulle paariminutilisi videolõike, mida ma saadan oma tüdrukutele edasi. Minu jaoks oli üllatav, et ta Austraalias treeneriks hakkas. Ta on nüüd seitse või kaheksa aastat seal olnud ja naudib väga. Eelmisel suvel tegi ta mu tüdrukutele ka trenne ja ma jäin väga rahule. Eestis olles ta ilmselt treenerina ei töötaks, aga Austraalias ta on ja seal teda tunnustatakse.
Kui pingsalt jälgid Martini mänge BC Kalev/Cramos? Kas käid talle kõikidel mängudel kaasa elamas?
Ma olen nüüd ikka tubli olnud. Kui Allan veel elas, siis käisin ka, aga võib-olla mitte nii palju. Mul ka see närvisüsteem veidi lonkab (Naerab.). Sellest ajast, kui Ehitustööriist tuli meistriks, pole ma saanud üldse mänge rahulikult vaadata. Toona ainult kuulasin ja kui hakkas kohtumise lõpp lähenema, siis läksin saalist ära. Alles hiljem sain kuskilt teada, kas võideti või kaotati. Mul see närvisüsteem on selline, et kui tean, et poisid võidavad, siis vaatan hea meelega. Kui nad justkui peavad võitma, aga ei võida, siis mul hakkab sees natuke keerama ja kibelen kohalt ära. Viimasel ajal olen käinud ikka enam-vähem kõiki Martini mänge vaatamas. Palju see poisile tähendab, ei tea, aga üldiselt olen kohal olnud.
Kui näed Martinit koondisesärgis ilusaid esitusi tegemas, nagu näiteks tänavuse aasta veebruaris peetud mängudes, kas on siis uhke tunne ka?
On ikka (Naerab.). Võib-olla ma ei näita seda eriti palju välja. On ikka uhke tunne küll ja seda ei võta keegi minult ära.
Kas Martin küsib Sinult kui treenerilt vahel pärast mänge ka korvpallialast nõu?
Ei, nõu ma päris andnud pole. Ma vahel küsin ainult, et kuidas läheb. (Donaldas) Kairyse ajal sai ta rohkem mänguaega ja treeneri usaldust oli rohkem. Kuigi ta kiidab seda lätlast (Roberts Štelmahers – S.S.) ka. Aga ta ütleb nii vahvalt, et ju siis täna polnud minu päev ja küll ma järgmisel korral mängida saan, ära sina muretse. Ütleb seda alati nii positiivselt. Et on ka teisi, kes tahavad väljakule ja tähtis on see, et võistkond võidab. Ta ei ela neid asju võrreldes minuga üldse nii raskelt üle.
Kui palju Sinu ja Allani vahel kodus korvpallijuttu oli või töö raputati koduukse taga maha?
Ega ta korvpalli eriti koju ei toonud. Eks ma pidin teadma, et kodus ei tohi seda teemat puudutada, eriti kui ta oli kaotanud. Allan elas pärast mänge veidi omas maailmas. Kuna ta oli nii auahne ja pidi alati kõik mängud võitma, aga vahel ei õnnestunud, siis paar päeva oli seda ikka tunda. Üldiselt rääkisime korvpallist siis, kui tema ise juttu alustas. Üldjoones pigem vähe. Sellist asja, et arutame mingi mängu käiku, meil kodus üldse polnud. Muidu me polekski saanud elada, kui kõik need mängud oleks koju kaasa tassinud, see oleks hullumaja.
Raske uskuda, et nii läbi ja lõhki korvpalliperekonnas kodus korvpallist ei räägitudki.
Üldiselt oleme nii proovinud. Kui poisid mängisid veel noorteklassis ja midagi ei klappinud, siis Allan veidi jätkas juttu ka kodus. Aga iseenda mängudest me ei rääkinud.
Naiste treenimise kogemus on Sul küll olemas, aga see jäi küllalt lühikeseks?
Treenisin AGA/Löfbergs Lila naiskonda neli aastat. 1997/98 hooajal tulime ka Eesti naiste meistriteks ja 1999. aastal karikavõitjateks. 1984. sünniaasta tüdrukutega mängisime samuti naiste meistrivõistluseid kaasa. Et ma olen selle karusselli ikka läbi teinud. Vist tollel kõige edukamal aastal valiti mind korraga nii aasta parimaks noortetreeneriks kui parimaks naistetreeneriks.
Vastuste järgi tundub, et Sa eelistad noortetreeneri ametit naiste juhendamisele. On see nii?
Jah, olen kõik need etapid ikkagi ära näinud ja kui täpselt niimoodi küsida, siis nõustun, et mulle meeldib noortetöö rohkem. Neiud lõpetavad A-klassi ära ja võtad jälle järgmised. Naiste juurde enam väga ei tõmba. Varem oli meil kõrgliigas naisi rohkem, pallis ikka seitse-kaheksa võistkonda. See oli huvitavam.
Mis on Sul noortetreenerina karjääri eredamad hetked, mida võiks välja tuua?
A-klassi tüdrukutega olen Eesti koondisega kahel korral käinud Euroopa olümpiapäevadel. Esimene oli 1997. aastal Portugalis Lissabonis nende ülitublide 1980. aastal sündinud tüdrukutega ja teine 2001. aastal neli aastat nooremate tüdrukutega Hispaanias Murcias. Need olid väga suured elamused, eriti esimene kord, kui ma veel ei teadnud, mida Euroopa olümpiapäevad tähendavad. Aga need olid nagu olümpiamängud, 49 Euroopa riiki koos.
Pole saladus, et Eesti naiste korvpallis on kandepind väga õhuke. Miks see Sinu arvamusel nii on?
Ma ei oska isegi sellele täpset põhjust öelda. Me oleme mõelnud ja kolleegidega arutanud, kuid ei tea vastust. Aga mul tuli meelde, et lugesin hiljuti Janne Pulga artiklit, kus ta ütles, et U14 meistritiitel pole väga tähtis. Ma ütlen ausalt, et minu kui treeneri jaoks pole jah tähtis, aga mängijale on ükskõik millises vanuses võidetud tiitlid olulised.
Aga ikkagi see kandepind. Miks on juba noorteklassides Eestis tüdrukute võistkondi nii vähe (B-klassis kogu riigi peale 8 ja A-klassis kõigest 4 – S.S.), rääkimata kõrgliigast (3 naiskonda – S.S.)?
Ühe põhjusena näen seda, et kui klubidest lähevad paremad tüdrukud Audentese Spordigümnaasiumisse, siis lagunevad grupid ära. Lähevad lihtsalt laiali. Konkreetne näide: mul on 2005. aasta tüdrukutest praegu hea kontingent koos ja kui sealt võetakse nüüd kaks paremat Audentesesse, siis ma kardan, et mingil hetkel langevad ülejäänud ära. Aga miks on selline asi juhtunud, et meistrisarjas on ainult kolm võistkonda? Treenereid ei tule peale. Meil on täpselt needsamad tüdrukutetreenerid, kes juba viimased 10-15 aastat tegutsenud. Uusi ei tule juurde. Ja kui värsket verd ei tule, siis pole ka kedagi, kes kandepinda laiendaks. Muidugi on ka laste saamine gruppidesse üks suur probleem. Mina olen ikka selline tüüp, kes käib lapsi koolides vaatamas ja otsimas. Tartus näiteks Kaire Asi ütleb samuti, et ta lihtsalt ei suuda lapsi trenni saada, sest tüdrukud ei taha tulla.
Kui oled aastaid koolides käinud lapsi trenni kutsumas, siis palju on ette tulnud sellist olukorda, kus kohe esimese silmapilguga oled näinud, et sellest tüdrukust tuleb tipptasemel mängija?
Ma pole kunagi selliselt vaadanud. Ei (Kerdu) Arbeti, Gerly Kostla ega Annika (Kösteri) puhul. Talendid on ise hiljem välja kujunenud. Kui tüdrukul on korvpalluri kuju ja natukene ühte-teist oskab, siis sisetunne ütleb küll, et temast võib midagi saada. Aga see kujuneb välja umbes U16 vanuseklassis. Seal hakkab juba olenema, kuidas ta on valmis tööd tegema. U14 vanuses on liiga vara ja ei tohiks veel välja kujuneda, kellest mängija tuleb.
Eesti korvpall tähistab tänavu teatavasti 100. sünnipäeva. Kas meil siin mängitakse korvpalli ka 100 aasta pärast ja milline see siis välja võiks näha?
Mängitakse küll, see on kindel. Reeglite kohta ma ei oska muidugi öelda, mis seal siis kehtivad. Mingid reeglid kindlasti muutuvad. Korvpall on läinud tempokamaks ning eks ta läheb veel kiiremaks, jõulisemaks ja individuaalsemaks. Taktikat kasutatakse üha vähem ning noorteklassides jääb samuti kombinatsioonide osakaal järjest väiksemaks. Olen minagi proovinud ilma erilise taktikata mängu rohkem üks ühe peale ehitada, aga midagi peab ikka arsenalis olema. Et kui vaja, siis saaks kasutada. 20 aastat tagasi oli eestlastel just taktikaline pool väga tugev ja tänu sellele siin ka võideti üht-teist. Aga nüüd läheb kõik järjest rohkem individuaalse meisterlikkuse peale. Nii naistel kui meestel. Muidugi tahaksin loota parimat, aga kui meil tüdrukutetreenereid juurde ei tule, siis on asi tulevikus natukene mäda. Ise loodan veel neli-viis aastat kindlasti töötada, et seisu natukene paremaks muuta. Tean, et kõik praegused neidudega tegelevad treenerid tahavad ja pingutavad arengu nimel. Tüdrukute korvpall on nii nagu ta on praegu, aga kusagilt peab uus tõus tulema.
Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolse viisiku Eesti korvpallist.
Ma olen selle peale isegi mõelnud. Tsentrisse läheb loomulikult Elle Lapp. Tol ajal olid sellised TRÜ naised nagu Ester Sädemets ja Miia Viigipuu. Ma ei mäleta täpselt, kuidas nad mängisid, aga tean, et nad olid kõvad. Sädemetsa sätingi “nelja” peale. Kersti Heinaste ehk praegune Sirel oli ka kõva mängija ja pallis nendega koos, tema läheb “kolme” peale. “Kahe” ja “ühe” peale… (Mõtleb.) Sirje Kikas oli tubli, paneme tema “ühe” peale ja kahe peale paneme… ma ei taha nooremaid eriti valida (Naerab.). Võtame viskajaks Miia Viigipuu. Ma valin siis sellise generatsiooni, nad olid kõik omal ajal väga kõvad mängijad. See on minu nägemus.
Ja kelle treeneriks paned?
Ikka Ilmar Kullam.
Veidi pärast intervjuu lõppu helistas Maia tagasi ja sõnas: “Arvutasin nüüd kokku ja tahtsin ära märkida, et olen oma 64-st eluaastast 54 olnud korvpalliga seotud.” Küsimuse peale, kas ta venitab 60 aastat korvpallis täis, vastas Dorbek rõõmsalt: “Kindlasti venitan!”
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
