Tänavu suvi on see aeg, kui Eesti korvpallisõbrad saavad üle mõne aasta taas oma silmaga mängimas näha igapäevaselt USA üliõpilasliigas pallivat Maik-Kalev Kotsarit.
21-aastane ja 207 cm pikkune Kotsar teeb tänavu Eestis täieliku täisprogrammi, kui juba veidi rohkem kui kuu aega rassis ta 3×3 koondisega eduka MM-i nimel ning pärast seda liitub koheselt rahvuskoondisega suvisteks MM-valikmängudeks.
Istusime noormehega maha juuni alguses Tallinn-Helsingi laeval, kui Eesti 3×3 koondis sõitis Helsingis toimuvale turniirile. Kotsar oli lahkesti nõus Korvpall24.ee portaalile pajatama oma elust South Carolina ülikoolist, ootustest seoses koondisemängudega, treeningmängudest Michael Beasley vastu ja paljust muust.
Sellel aastal lööd kaasa 3×3 korvpallis ja meeste koondises. Kuidas Sa enda arvates selle koormusega toime tuled?
Kui pärast iga trenni taastumisprotseduure teha, siis ma arvan, et tulen toime. Vabadel päevadel saab ka taastumisega tegeleda ja kui seda korralikult teha, siis ei tohiks probleeme olla.
Kas Eestisse tulid eelkõige korvpallikoondistes kogemusi hankima?
Valdavalt tulin kogemusi saama jah. Kui ma poleks koondisest osa võtnud, siis oleksin individuaalselt oskusi arendanud. Arvan, et sellel aastal on huvitav koondist esindada.
Vanema generatsiooni korvpallurid Kristjan Kangur ja Janar Talts sel korral koondisesse ei tule. Kas näed siin head võimalust või just oleksid tahtnud nende kõrval õppida?
Lootsin esialgu ikka, et nad on koondises. Oleks saanud treeningul nende vastu mängida ja neilt õpetussõnu ning kogemusi hankida. Samas, nende eemalejäämine avab uusi võimalusi.
Rauno Nurger ja Sina oletegi positsioonil 5 ainsad mehed ja Sa isegi pole päris puhas keskmängija. Oled nõus, et mänguminutid peaksid olema kindlustatud?
Kunagi ei ole midagi kindel. Tuleb ikka minna koondise laagrisse ja endast ettevalmistusel maksimum anda. Kui Tiit Sokk ei näe, et ma peaksin mängima, siis ma ka ei mängi. Annan kindlasti endast sada protsenti, et saada võimalikult palju mänguaega.
Kas Sa oled vaadanud vastaste nimekirju? Kreeka poolelt on tulemas tsentri kohale üks väga kogenud mees Ioannis Bourousis.
Nägin Kreeka koosseisu ja mul on hea meel, et tuleb tugev meeskond. Samamoodi saan palju kogemusi juurde ja on võimalik näha, kuidas selliste meestega toime tulen.
Kas enne mängu vaatad vastase koosseisu üle ja mõtled selle endamisi läbi või keskendud ainult oma tegemistele?
Peamiselt keskendun oma mängule. Samas, enne iga mängu peab tegema vastase skautingut, kuigi seal muidugi ei jälgi, kus keegi mängib või mis on saavutused.
Kui palju on Euroopa korvpall USA omast erinev?
Korvpall on ikka korvpall. Veidi teistsugune on, kuigi kasvasin üles Eestis ja olen koguaeg Euroopa korvpalli mänginud. Nüüd, viimased 2-3 aastat, on natuke teistmoodi olnud, kuid arvan, et suurt erinevust pole.
Eestist tundub, et USA üliõpilasliiga on isegi kohati populaarsem kui NBA. Kas see tõesti on nii?
Jälgijate arv on üliõpilasliigas kokkuvõttes NBA-st suurem, sest seal on ikkagi ligi 350 erinevat võistkonda. Kui numbrid kokku lüüa, siis käibki üliõpilaskorvpalli rohkem inimesi vaatamas, mitte küll keskmiselt mängu kohta. Tegemist on äärmiselt populaarse liigaga ja mulle see meeldib: tekib väike ekstrapinge, kui nende fännide ees mängida.
Kas koduväljakueelis omab seal mingit tähtsust?
Arvan, et see omab päris suurt tähtsust. Keskmiselt 15 000 inimest tulevad ikkagi mängu vaatama ja kõik karjuvad oma meeskonna eest.
Sa oled Eesti korvpalluritest üks väheseid, kes igapäevaselt ja sellise publiku eest saab mängida. Kas see on eriline tunne?
On küll. Seda peab nautima!
Kui suur on tasemevahe tippülikooli, kus ka Sina mängid, ja divisjoni teise poole vahel?
Alumises osas on meeskondi, kes suudavad üllatada. Selliseid leidub isegi nõrgemates konverentsides.
Millised on Su ülikoolis igapäevased tingimused? Kui palju on treenereid ja teisi taustajõude?
Tingimused on väga head. Elame ühiselamus, mis on otse treeningsaali kõrval, sisuliselt üle tänava. Sinna saab ööpäevaringselt minna. On olnud kordi, kus lähed kell 12 või kell üks öösel saali, kuna und ei ole. Saalis on kolm platsi kõrvuti: kaks täisplatsi, külgedel kaks poolikut tänavakorvpalli oma. Seal on ka kõik taastumisruumid, jõusaal ja kontorid – kõik on käeulatuses. Mu arust on tegemist ühe optimaalseima lahendusega, kus väga lihtsalt saab maksimumi võtta.
Kas sellised tingimused on ainult suurematel ülikoolidel?
See on nii rikkamatel ülikoolidel. Samas on tingimused enam-vähem sellised kõigil esimese divisjoni meeskondadel, et pakutakse ööpäevaringset saali kasutamist ja taastusravi. Jõusaal peaks olema samuti igale meeskonnale kättesaadav.
Mis mees on peatreener Frank Martin? Ta tundub väga värvikas kuju olevat, aga milline ta suheldes on?
Ta on platsil väga keevavereline – ütleb välja, mis kohe pähe tuleb. Iga mängija võib ühe treeningu jooksul sõimata saada, mis tavaliselt ka juhtubki. Väljaspool platsi on ta väga sõbralik, tahab meile parimat ja aitab absoluutselt iga asjaga, kui küsime. Platsil karjub ta seepärast, et meist võimalikult head mängijad saaksid. Ta tahabki lõpuks teha meist võimalikult häid inimesi.
Kas ta on rohkem motiveerija või pigem taktikaline treener?
Arvan, et mõlemat. Motiveerib väga hästi – tema kõned on päris põhjalikud. Samas on ka taktika tipptasemel.
Kui palju on South Carolinal treenereid pingil?
Loomulikult peatreener ja kolm abitreenerit. Lisaks viis või kuus inimest, kellel on mingid kõrvalised ülesanded – nad on kogu aeg saalis olemas ja oskavad aidata. Ütleks, et treeneritööd teeb kokku kaheksa inimest.
Siia on ka jõudnud jutud, et mängijate pealt teenitakse suuri rahasummasid, kuid nemad sellest sisuliselt midagi ei saa. Kas ülikoolimängijad omavahel sellest arutavad ka ja milline on nende suhtumine?
Oleks ikka hea, kui saaks natuke rohkem raha. Arvan, et enamus mängijaid on selles osas ühel meelel, aga samas, on tegemist siiski õppeasutusega. Õppimine on esiplaanil ja kui üliõpilase kohustused on tehtud, saab ka profisportlaseks.
Kuidas Sinul õppetöö sujub?
Praegu väga hästi. Olen double major ehk siis omandamas kahte kraadi, mõlemad äris. Üks on turundus ja teine management. Olen mõelnud finantsi peale üleminemist. Praegu tulen päris korralikult toime, keskmine hinne peaks nelja palli skaalal olema 3,7. See on peaaegu nagu cum laude lõpetamine.
On seal mingid piirid, mille alla langeda ei tohi, kuna siis hakatakse võimalusi korvpallis kärpima?
Jah, aga see alumine osa peaks olema umbes 1,8. Kui sa absoluutselt mitte midagi ei tee, siis loomulikult langed sinna. Kui natukenegi õpid, on sinna üsna raske kukkuda.
USA noortefilmides on sportlased üliõpilaskülades kui jumalad. Kas päriselus on ka nii?
Kas just jumalad, aga seda kuulsust natuke on. Kooli eest saab võisteldud ja seetõttu päris paljud inimesed tunnevad tänaval ära ja küsivad pilti või autogrammi.
Kuidas Sa kuulsusega toime tuled?
Natuke raske on. Vahepeal tekib tunne, et ei jaksa neid pilte teha. Tahaks rahulikult kooli kõndida, teeks omad asjad ära ja tuleks tagasi. Samas, peab ikkagi nautima seda võimalust.
Ameerika jalgpall või korvpall – kumb on Su ülikoolis populaarsem?
Jalgpall on populaarsem. Meie ülikoolis käib ameerika jalgpalli vaatamas 75 000 – 80 000 inimest. Areen veidi üle 80 000 ja enamjaolt on see puupüsti täis. Vaatajaskond on ikka suurem kui korvpallis, Aga kui ülemaailmselt võtta, siis arvatavasti jälgitakse korvpalli rohkem.
Kas Sind, kui suurt meest, ei ole tahetud värvata ameerika jalgpalli, nagu kettaheitega tegelnud Margus Hunti?
Ei, ja ma arvan, et ma läheks seal katki! Vastas on ikka täiesti teistsugused kehad.
Mõistad seda mängu?
Eks ikka, saan reeglitele pihta. Kui vaadata, siis saan aru, mis toimub.
Sinu meeskonnakaaslane Sindarius Thornwell siirdus eelmine hooaeg NBA-sse. Annab see julgust, et oled tipptasemele lähedal, kui sinu kõrvalt mehed sinna pääsevad?
Muidugi annab. Eelmisel suvel käisid mõned NBA poisid meil ülikoolis mängimas viis-viie vastu. Seal oli näiteks ka Michael Beasley, kuna Frank Martin oli ta treener Kansas State’is. Samuti käis Darius Bazley, kes valmistub NBA drafti minema. Nende vastu oli väga äge mängida – enam-vähem samal positsioonil peab neid katma ja põnev oli näha, milline see jõudude vahekord on.
Milline jõudude vahekord siis oli?
Ütleme nii, et nad on ikka väga head mängijad. Nad ei tule mõistagi endast seal sadat protsenti andma, aga nii palju, kui nende vastu mängida sai, siis polnud vahe kõige suurem. Võib öelda küll, et üks on NCAA-st ja teine NBA-st, aga oleks isegi oodanud suuremat vahet.
Kas su eesmärk on teha kõik neli aastat ülikoolis ära?
Tahaks küll. Loomulikult võtan aasta korraga ja ei hakka kohe mingeid lubadusi andma. Kui mingi väga hea võimalus tuleb, siis vaatan järgmisel aastal uuesti.
