BC Kalev/Cramo üheks tänavuseks rünnakuliidriks on kujunemas USA tagamängija Chavaughn Lewis, kes kinnitab juba täna, et on leidnud endale õige koha.
Maristi ülikooli punktirekordi omanik alustas Euroopa-karjääri 2015. aastal Leedus Juventuse klubis, kaks viimast hooaega mängis ta Poolas Slupskis ja Lublinis. Mullu viskas Lewis Poola üheksanda klubi ridades keskmiselt 20 punkti mängus. Just see number tekitaski Kalevis tema vastu huvi.
Korvpall24.ee intervjuu 25-aastase Lewisega kujunes enam kui pooletunniseks ning Jamaica päritolu mängumees jättis usutlejale igati sümpaatse mulje. Lewis on loomult tagasihoidlik, kuid sisemiselt õhkub temast enesekindlust. Ta teab täpselt, mida ja kuidas peab tegema, et arengut jätkata, ning usub vankumatult, et ka Kalev meeskonnana on tänavu millekski eriliseks võimeline.
Chavaughn, alustuseks teeme selgeks Sinu päritolu. Kuuldavasti ei tähenda Sinu Ameerika Ühendriikide pass sugugi seda, et oled USA juurtega?
Jah, mu vanemad on pärit Jamaicalt. Ema oli lootustandev sprinter, kes jättis sporditegemise pooleli, sest otsustas keskenduda meditsiiniõpingutele. Mu isa mängis kriketit, kuid ka tema ei jõudnud tpptasemele. Aga mina ja mu vanem vend sündisime juba New Yorgis, kuhu ema ja isa koos kolisid.
Pead Sa end ameeriklaseks või jamaicalaseks?
Kuna sündisin ja kasvasin üles USA-s, pean end ameeriklaseks.
Olgugi et Su ema oli sprinter, Sina ise oled hea stardikiirusega ja isa poolt on tulnud perenimi Lewis, ei ole Sa ometi kuidagi seotud USA olümpialegendi Carl Lewisega!
(Muigab.) Jah, kahjuks mitte. Tegelesin ka ise kooli ajal mingil määral kergejõustikuga. Kõige rohkem meeldis mulle 100 meetrit joosta. Paraku ei mäleta ma enam oma tulemusi.
Kas korvpall on olnud alati Sinu esimene valik?
Tegelikult mängisin ma väiksena hoopis tennist. Alustasin isa õhutamisel treeninguid kuueaastasena. Korvpalli juurde jõudsin 9-aastasena, kui venna eeskujul pargis mängimas käisin. Üks kohalik treener märkas mind ja küsis, kas tahaksin trenni tulla. Ütlesin, et seda peab mu emalt küsima. Treener tuligi meile külla ja ema andis loa. Kolm aastat käisin paralleelselt tennise- ja korvpallitrennis, seejärel pidin tegema keerulise valiku. Otsustasin korvpalli kasuks. Ma lihtsalt ei jõudnud enam mõlemat ala korraga teha.
Mida isa selle otsuse peale kostis?
(Muigab.) Ta oli pisarais, kui kuulis, et minust ei saagi tennisisti. Aga nüüd on ta minu üle uhke.
Kas Sinust oleks saanud hea tennisist?
Kõigi eelduste põhjal oleksin ilmselt jõudnud kaugele. Olen üleüldiselt väga mitmekülgne. Mul on suurepärane kiirus, hea koordinatsioon ja pühendumus.
Kes Su eeskujud korvpallis on olnud?
Noorena oli Allen Iverson mu suurim iidol. Samuti olid mu eeskujud Vince Carter ja Jason Kidd. Carter tõi mängu palju emotsiooni, Kidd lähenes aga korvpallile väga teaduslikult – seda, mida ja kuidas ta väljakul tegi, oli lihtsalt imeline jälgida. Olen üritanud nii Iversonilt, Carterilt kui Kiddilt midagi enda mängu sobitada.
Millal Sai Chavaugn Lewisele selgeks, et temast tuleb profikorvpallur?
Ma ei mõelnud kunagi sedasi. Korvpall on olnud alati minu jaoks üks lõbus tegevus. Mind on ümbritsenud meeskonnad ja meeskonnakaaslased, kes on mulle olnud justkui pere eest. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes ütlesid mulle „mängi korvpalli, sellega võib raha teenima hakata“. See iva jäi minu jaoks arusaamatuks. Ma pole sporti kunagi raha pärast teinud ega ala ärilist poolt mõistnud.
Kes on olnud korvpallis Sinu suuremad mõjutajad?
Minu arusaami ja arengut mõjutas väga palju NBA-st Maristi kolledžisse tulnud treener Jeff Bower (endine New Orleans Hornetsi peatreener), kelle konstruktiivne kriitika aitas mul leida õige tee üles. Ta õpetas, kuidas ma peaksin oma mängu üles ehitama, et profitasemel läbi lüüa. Tema muutis mind atleetlikust mängijast efektiivseks punktitegijast. Samuti hakkasin sellel perioodil käituma nagu profisportlane. Hakkasin kõvasti vett jooma ja läbimõeldult treenima. Võlgnen Bowerile tänu, sest tema NBA-st kaasa võetud kogemused aitasid mind väga palju.
Mis on Sinu peamised tugevused?
Ma loen mängu väga hästi. See omadus lubabki efektiivne olla mõlemal pool väljakut, nii kaitses vaheltlõigete teenimisel kui rünnakul punktide toomisel ja heade söötude andmisel. Oskan õigel ajal õigeid niite tõmmata. Mängutarkust on lisanud kindlasti ka see, et olen varasemalt mängujuhina tegutsenud.
Aga nõrkused?
Ma ei nimetaks nõrkusi, vaid ütleksin pigem, et saan igas elemendis veel paremaks minna. Mul on näiteks pallikäsitlemises ja viskamises arenguruumi.
Millised on Su hobid?
Perekond. Nemad ongi minu hobi. Kolledžis mängisin palju videomänge, aga nüüd pühendan kogu vaba aja perekonnale. Mul on naine ning viieaastane ja kümnekuune poeg.
Kas pere tuli Sinuga Eestisse kaasa?
Ei tulnud. Kuna mu naisel on USA-s korralik töö, jäid nad sinna. Eelmisel aastal oli vanem poeg minuga Poolas, aga tal tekkis koduigatsus. See plaan ei töötanud.
Sedasi on vist päris keeruline üksi perest eemal olla?
(Ohkab.) Oo-jaa… Sa ei kujuta ette, kuidas ma neid iga päev igatsen. Mõlemad pojad on mulle väga-väga lähedased.
Eeldan, et nad tulevad sulle millalgi vähemalt külla?
Kindlasti tulevad! Ma läheksin hulluks, kui peaksin terve hooaja pereta olema.
Tuleme nüüd Kalev/Cramo juurde. Millise mulje Sulle kogu organisatsioon ja meeskond pooleteise kuu jooksul on jätnud? Kas tegu on parima klubiga, kus oled mänginud?
Seda on raske öelda, sest olen igal aastal mänginud heas meeskonnas. Praegu tunnen end väga hästi. Kalev tundub olevat võistkond, kellega oleme võimelised saavutama midagi enamat. Midagi sellist, milleni ma seni küündinud pole.
Ma ei tahtnud USA-st väga vara Euroopasse tulla, sest nagu ütlesin, jäi mu pere sinna. Aga kui ma lõpuks 6. augustil siia jõudsin, sain Kalevilt täpselt seda, mida soovisin. Pean silmas intensiivseid treeninguid. See on just see, mida ma vajan.
Ütlesid, et Kalev on võimeline saavutama midagi enamat. Mida sa silmas pead?
Esiteks tahaksin ma kindlasti võita Eesti meistrivõistlustelt medali. Olen autasudest väga huvitatud, sest oma viimase medali võitsin ma keskkoolis.
Seda võin ma Sulle juba täna lubada, et Eesti meistrivõistluste medalita sa siit ei lahku! Selleks tuleb ainult kevadeni meeskonnas olla.
(Muigab.) Siis on hästi! Teiseks tahaksin ma midagi korda saata Ühisliigas. Ja ma ei pea silmas üksnes play-off’i jõudmist, vaid veel kaugemale purjetamist. Ma tahaksin üllatada mitmeid liiga tippe ja mängida Ühisliigas medali eest. Ma tean, et tänavune Kalevi võistkond on selleks võimeline.
Kas ja kui palju mõtled Sa juba täna sellele, et Kalev saab mängida hooaja vältel palju kordi Euroopa tippude vastu? Ootad Sa näiteks Moskva CSKA ja Moskva oblasti Himkiga kohtumist rohkem kui mõnd teist mängu?
Täpselt nii. Ettevalmistusperioodil olengi valmistunud just nendeks mängudeks, sest tean, et siis pean ma olema oma võimete tipul. Pean andma endast kõik.
Sellistes mängudes on kõige rohkem lõbu, sest sa näed, kus sa ise oled ja mille kallal pead veel vaeva nägema. Tahan areneda ja samas näidata, et ei karda kedagi. (Muheleb.) Kalevlaste ja CSKA ainus vahe seisneb palganumbris.
Oled kõigis oma senistes meeskondades olnud vaieldamatu meeskonna rünnakuliider. Kuidas Sa suhtud sellesse, et Kalevis on Sinu ümber veel mitmed mängijad, kes võiksid taolises rollis olla?
Ma ei mõtle sellele, pigem lasen mängul omasoodu voolata. Ühes mängus olen mina suurim punktikütt, teises keegi teine. Ma arvan, et tegelikult muudab heade mängijate rohkus isegi lihtsamaks minu ülesande.
Sarnasel teemal jätkates: millised klubid Sulle suvel veel pakkumisi tegid?
Mõned Ühisliiga tagumise poole klubid olid minust huvitatud, samuti uuriti erinevatest Poola klubidest. Otsustasin juba juunis Kalevi kasuks, seetõttu ei saanud väga palju huvilisi tekkidagi.
Miks Sa kiiresti Kalevile „jah“ ütlesid?
Minu jaoks on kõige tähtsam klubi valides peatreener, staff ja see, millises rollis mind nähakse. Ma tahan olla meeskonnas, kus on võimalik õppida. Ma pean treeneriga leidma ühise keele ja nägema, et ta tahab minust veel paremat mängijat teha. Kuna olen kodust kaugel, siis pean oma tööd nautima. Ma võin juba täna öelda, et Donaldas Kairys on mulle sobiv treener.
Milline treener Kairys on?
Seda, et tegu on hea treeneriga, teadsin ma juba varem, sest ta oli juhendanud varasemalt Slupski meeskonda. Küsisin mitmetelt Kairyse all Poolas mänginud meestelt, mida nad temast arvavad. Vastuseks kuulsin vaid kiidusõnu. Nad ütlesid, et tema meeskonnas on võitja mentaliteet. Üks mu huvisid on alati olnud ka see, et saaksin mängida meeskonnas, kes on autsaider, kuid võimeline suuri üllatama.
Ole hea, iseloomusta paari sõnaga Leedut ja Poolat ehk riike, kus enne Eestit mänginud oled.
Leedu on korvpallihull riik! Kõik, mis puudutab korvpalli, on seal imeline. Ja ükskõik, kellega mängisid – alati oli publik saalis. Leedus läbilöömiseks on mängijal vaja mitte üksnes punkte, vaid ka kõrget korvpalli IQ-d.
Poolas kogesin tegelikult üsna sarnast olukorda Slupskis, sest ka seal oli korvpall A ja O. Inimesed tundsid korvpallurid linna peal ära. Tundsime end koduselt. Ent seal õppisin „tänu“ klubi rahalistele probleemidele ka seda, kuidas keskenduda ainult nendele asjadele, mis on minu kontrolli all.
Millise mulje Eesti Leedu ja Poola kõrval jätab?
Võin öelda, et see on siiani mu parim kogemus Euroopas! Kuna Eesti riik on majanduslikult palju paremal järjel kui Leedu ja Poola, tunduvad siin ka inimesed kuidagi rahulikumad. Pole kogu aeg sellist pingelist seisundit. Ka mu elamistingimused on Eestis head – see mõjutab olulisel määral mängija kohanemist.
Millest Sa 25-aastase mängijana täna unistad? Kus Sa näiteks järgmisel hooajal võiksid mängida?
Ma näen end Euroliigas. See on mu eesmärk Euroopas mängides. Muidugi mõtlen ka NBA-st ja teen sinna jõudmise nimel kõvasti tööd. See, kas kunagi mõned NBA klubid ka minus midagi näevad, pole enam minu teha. Mina saan endast lihtsalt parima anda. Tean, et mul pole kuskil mingit piiri, millest paremini ma mängida ei võiks. Olen suuteline tipptasemel läbi lööma ja NBA-sse pääsemine on olnud mu eesmärk lapsest saati. Mängisin ju kahel suvel ka NBA suveliigas, aga seal ei läinud asjad nii, nagu ootasin.
Ole hea, nimeta oma meeskonnakaaslastest kedagi, kellel korvpallisõber tänavu kindlasti silma peal peab hoidma?
Minu jaoks isiklikult on see mängija Ivan (Almeida). Me katame treeningutel kogu aeg üksteist. See aitab meil areneda, sest oleme mõlemad heal tasemel. Ma pole vist kunagi mänginud sellise mängijaga, kes on oma pikkuse juures nii osav. Mängisime mõlemad ju ka mullu Poola liigas, seega teame teineteist juba mõnda aega. Meil on üks ühine sõber, kes uuris minult suvel mitmel korral, kas ma soovitaksin Ivanil Kaleviga liituda. Vastasin, et muidugi.
Seega, poleks Sind täna Kalevis, poleks ilmselt ka Almeidat?
Ma ei saa seda kindlalt väita, aga täiesti võimalik, jah.
Aga jätkates vastamist su eelmisele küsimusele, siis meil on palju häid mängijaid. Landen (Lucas) on füüsiliselt väga hea, Branko (Mirkovic) lööb kiirusega, JJ (Janari Jõesaar) on atleetlik. Ja mis on huvitav: sisuliselt kogu meeskond oskab eemalt visata.
Millise mulje Sulle Janari Jõesaar on täpsemalt jätnud?
Ta on hea meeskonnakaaslane ja väga tore inimene. Tema pikkus, imeline viskekäsi ja atleetlikus… JJ-l on nii palju potentsiaali, et ta ei saa vist ise ka vahel aru, kui palju tal seda tegelikult on. Kui ta leiab viisi, kuidas enesekindlusega kõike seda ära kasutada, tuleb temast suurepärane mängija.
Kas Kristjan Kangurist kui klubi kaptenist oled Sa juba aimu saanud?
Jah, tahtsin teda ka tegelikult enne mainida. Ta on väga hea liider. Tihti tahavad meeskonna kaptenid olla väga domineerivad ja karmid. Justkui isa rollis. Aga Kangur on rahulik – ta laseb sul olla sina ise. Samas on ta oma kapteniülesannetes väga hea. Toon ühe näite meie eelmise nädala mängust Vilniuse Lietuvos Rytasega. Olime mängu üle mingil hetkel kontrolli kaotamas, kui Kairys võttis aja maha ja ütles, et kui me kogu meeskonnaga lauapallide eest ei hakka võitlema, siis ootab meid järgmisel päeval ees kõva jooksutrenn. (Muigab.) Ja see pole sugugi see, mida sa oma vabal päeval pärast kahepäevast turniiri teha tahaksid. Kui väljakule tagasi läksime, hakkas Kangur lauavõitlust lihtsalt domineerima! Ja me pääsesime jooksutrennist. Kangur on liider, kes ei räägi sõnade, vaid tegudega.
Milline on Su isiklik eesmärk uuel hooajal?
Ma tahan keskenduda nendele asjadele, mida arvatakse, et ma ei oska. Tahan inimeste ootusi ületada, neid üllatada. Minu jaoks on tähtis areng. Näiteks mu ühe hooaja söötude rekord (keskmiselt mängu kohta) on praegu viis, aga ma tahaksin selle viia seitsmeni. Oleksin sel juhul väga õnnelik. Sama jutt käib lauapallide ja vaheltlõigete kohta – kui numbrid paranevad, siis olen järelikult õigel teel. Punktid tulevad iseenesest.
Lõpetan intervjuu sama raske küsimusega nagu Reggie Lynchiga persoonilugu tehes. Kas Sa jääd Kalevisse hooaja lõpuni?
Ma loodan, et ma jään, sest mulle meeldib siin! Tulin siia selle eesmärgiga, et olla Eestis kogu hooaja. (Naerab.) Aga ega ma ei saa selles ju kindel olla. Äkki treener hakkab mind vihkama ja saadab mu minema. Loodame, et nii ei lähe!
