Kaks kuud tagasi alustas Eesti Korvpalliliidu 3×3 valdkonna juht Reigo Kimmel projekti, mille eesmärgiks oli panna ühele kaardile kõik Eesti tänavakorvpalli väljakud. Tänaseks on sajad ja sajad väljakud mugavalt ühel kaardil koos (SIIN) ning kõigil on võimalik seda väärtuslikku infokogu piltide või kommentaaridega täiendada.
Korvpall24.ee portaal uuris Eesti suurimalt 3×3 korvpalli entusiastilt, mis seis meie väliväljakutega on. Saime teada, millised on Kimmeli isiklikud lemmikplatsid, mida annaks kohalikel omavalitsustel ning korvpallientusiastidel paremini teha ning milleks üldse oli vaja nii mahukas projekt ette võtta.
Millest idee alguse sai ja kas tõesti ei olnud varem võimalik ühelt kaardilt kõiki õuekorvpalliväljakuid leida?
Idee pakkusid välja Delfi “Pihtas Põhjas” 3×3 korvpalli erisaates Gert Kullamäe ja Ivar Jurtšenko. Üritasin 10-aastat tagasi miskit sarnast luua, kuid siis olid tehnilised lahendused veidi teistsugused ja asi jäi poolikuks. Kui aga juba Kullamäe sellise ettepaneku tegi, siis võtsin asja uuesti käsile.
Kui olin paarkümmend väljakut Google Maps kaardile saanud, siis hakkasin googeldama ja avastasin, et Eesti Spordiregistris on võimalik spordialade kaupa väljakuid välja võtta ning seal on olemas ka kaadrirakendus. Kuna avastasin, et Spordiregistri andmebaasis ei olnud mitut kossuväljakut ning enamus väljakutel puudusid ka pildid, otsustasin, et kogun kõik teadaolevad nii erinevate registrite ja kaartide kui ka korvpallifännide ühistööna kokku aadressile: http://www.tanavakorvpall.ee/valjakud/
Sa ei ole siis kõiki kossuväljakuid ise üles otsinud, vaid on olnud ka abilisi?
Loomulikult! Kokku on tänaseks üle 150 inimese saatnud mulle nii väljakute aadresse kui ka muud infot. Üks IT-mees saatis mulle erikoodiga lahenduse, mis otsib ka Open Street Mapsist Eesti korvpalliväljakute kohad üles, leidsin sealt päris mitu juurde. Lisaks on väga paljud edastanud pilte, sest foto ütleb kossuväljaku olukorra kohta rohkem kui ükskõik milline kirjeldus. Pildilt näeb kohe, mis kate väljakul on, kas on korvirõngas olemas, kas on korvirõngal võrk ning kas on jooned maas või kasvab meetripikkune muru läbi asfaldi.
Kui palju tänaseks kossuväljakuid kaardil kokku on ja millised on sinu jaoks kõige erilisemad?
Tänaseks on avalikus kasutuses olevaid korvpalliväljakuid kaardile saadud üle 700. Väljakud on väga erinevad, kuid ma olen need jaganud nelja kategooriasse väljaku katte järgi – plastkate, puitkate, tartaankate ja kõik ülejäänud. Selle viimase hulgas on nii asfalt, betoon, kruus, kunstmuru kui teised. Lisaks eraldi kategooriana õuekorvid, kus on lihtsalt mõne posti otsa korvilaud ja korv pandud või näiteks Pärnu rannas olev “liivakorv”.
Ägedaid lahendusi olen kohanud ka ise väga mitmeid. Kõige erilisem asub Linna külas Viljandimaal, kus tammepuu oksad on kasvanud ümber vana kossukorvi. Seal tuleb viskamisel arvestada ka tammepuu okste põrkega.
Millises seisus on Eesti väliväljakud ja kuidas annaks seda parandada, et “okste põrkest” ei peaks palli korvi viskama? Mis sind nende väljakute juures rõõmustab ja mis kurvaks teeb?
Kui ma näen mõnda vanakooli õuekorvi, kus suvalise posti otsa on taotud lauad ning pandud korv rippuma, siis see teeb meele rõõmsaks. Keegi on kunagi otsustanud, et siia saagu kossukorv, mitte jalgpallivärav, võrkpalliplats või discgolfi rada… just kossukorv. Siis on keegi selle valmis ehitanud. See on korvpallifännlus kõige madalama rohujuuretasandil, mis mitmel juhul on muru näol ka korviplatsil täiesti olemas (muigab – toim.).
Veelgi rõõmsamaks on mind teinud olukorrad, kus õueväljakutel on ka kasutust. Sattusin Muhumaal kohaliku tennisekeskuse laagrisse, kus nii jalka- kui tenniseväljak olid tühjad ning kõik lapsed mängisid üle platsi korvpalli kõvakattega muruväljakul, kus üks korv rippus vaid “õnnega pooleks” korvilaua küljes.
Õues korvpalli mängimiseks on kõige tähtsam korv. Kui korvirõngast pole, on ülimalt keeruline seda ala harrastada, olgu väljaku katteks kasvõi Tokyo olümpiamängude ametlik kate. Kuhu sa seda palli ikka viskad?
Õnneks on neid kohti, kus korvirõngas katki või puudu, suures plaanis suhteliselt vähe. Põhja-Tallinnas asuva Karjamaa Põhikooli väljakutel on küll joonitud tartaankate ja metallist korvikonstruktsioonid, kuid korvid puuduvad. Kui korvirõngas on puudu, siis oleks minu hinnangul sellistel väljakutel targem kartuleid kasvatada.
Suurimateks probleemideks tänastel väljakutel on eelkõige korvivõrk ja jooned. Loodan Eesti Korvpalliliidus lähiajal algatada projekti, mille abil saame nii kossuvõrke jagada kui ka väljakute joonimisele kaasa aidata. Ilmselt jääb see projekt uude aastasse.
Lisaks tunnetan, et Eesti Jalgpalli Liit teeb väga head tööd. Pääsküla koolis asendati vana õuekossuväljak uue kunstmuruga jalgpalliväljaku vastu ning Laagri koolis on olemas lausa 12 jalgpallivärvavat, kuid vaid üks võrguta õuekorv, mis pealegi asub “jalgpallipuuris”.
Need “puurid” ajavad mind isiklikult kõige rohkem närvi, sest reaalselt müüakse neid kui multispordiväljakuid, kus väiksesse, kunstmurukattega jalgpallipuuri, on väravate kohale pandud ka korvpallirõngad. Kohalik spordiaktivist paneb sellega linnukese, et seeläbi on võimalik nii korv- kui jalgpalli mängida. Reaalsuses on asi korvpallivõimalustest väga kaugel ning ilmselt isegi jalgpall satub nendest korvidest tihemini läbi.
Kõige rohkem teeb mind kurvaks siiski suurte projektirahade eest tehtud kossuväljakud, mis on lastud käest.
Ehk siis küsimus on ka korvpalliväljakute hooldamises?
Jah. Käisin mõni päev tagasi Lihula Gümnaasiumi puitväljakut vaatamas. Selline väljak võiks olla eeskujuks väga paljudele koolidele. Samas põrises kõrvaloleval jalgpallistaadionil murutraktor, sest jalgpallimuru vajab niitmist. Samas on mul tunne, et puitpõrandale maalitud jooni ei ole mitte kunagi üle tehtud.
Korvpalliväljak vajab samamoodi hooldust kui jalgpalliväljak või näiteks auto. Kui autol jätta regulaarne hooldus tegemata, siis tema väärtus ja sõidumugavus kukub kiirelt. Mingil hetkel jookseb mootor kokku ja siis võib auto juba vanarauaks viia. Kossuväljaku hooldus on suhteliselt lihtne – igal kevadel võiks üle vaadata, kas rõngas ja võrk on olemas ning iga mõne aasta järel tuleks jooned üle tõmmata. Olen näinud kohti, kus paarikümnetuhande euro eest on soetatud väljak, kuid oluliselt odavamalt on jäetud hooldus tegemata.
Mis ühe keskmise korvpalliväljaku hooldus maksab ja kes seda teostama peaks?
Sõltub, mis olukorras väljak on. Korraliku kossuvõrgu peaks saama kätte alla 10 euroga, metallist võrk maksab umbes 15 eurot. Uue kossurõnga valikul soovitan sellist, mis jääks aastateks. Selle hinnad algavad 50-st eurost. Odavamat rõngast saab iga aasta vahetada. Lisaks üks kolmeliitrine purk värvi ja pintsel ning kokkuvõttes peaks vähem kui 100 euroga kohaliku kossuväljaku oluliselt paremasse korda saama.
Kui 30 000 euro eest on väljak tehtud, siis iga-aastane 100-eurone hooldus peaks olema elementaarne. Teostuse osas ei tohiks ootama jääda, et keegi teine selle ära teeks. Usun, et mõni kogukonnaaktivist võiks selle enda peale võtta. Alustuseks konsulteerides väljaku omanikuga, olgu selleks kohalik omavalitsus või kool, ning kinnituse korral tšekid lauale lüüa ja kulud kaetud saada.
Läheme tagasi koolide juurde, neid väljakuid on vist kõige rohkem?
Tõepoolest moodustavad suurema osa Eesti õuekorvpalli väliväljakutest koolide juurde tehtud kossuplatsid. Minu kindel soov oleks, et igal koolil oleks õues kossuväljak, kuna kasvasin isegi kunagi Tabasalu kooli taga selliselt üles ja tänaseni tegelen korvpalliga, mitte mõne muu spordialaga.
Õnneks on neid koole siiski pigem vähe, kus õuekossuväljakut ei ole, Tallinnas näiteks lisaks nüüd Pääsküla koolile ka Mustjõe Gümnaasium ning kindlasti on paljudel koolidel ka ruumiprobleem. Aga sellele on ka lihtne lahendus – igal koolil on parkla. Kui kooli parklasse, kus üldjuhul korralik asfalt, sättida üks-kaks kossukorvi, siis suvisel ajal, kus parkla üldjuhul kasutust ei leia, oleks sellele uus rakendus. Lisaks saaks kool ka korraldada oma õueturniire, keelates mõnel päeval parkimise. See oleks oluliselt parem väljaku kasutus kui “jalgpallipuur”.
Millised on sinu hinnangul Eestis parimad õuekorvpalli väljakud?
See sõltub kahest asjaolust – väljaku seisukord ja selle asukoht. Minu isiklik lemmik on loomulikult Snelli staadion, kus on kaks Sports Courti ning asfaltkattel veel 2 korvi. Ka Eestit külastanud FIBA 3×3 delegatsioon ütles, et kogu maailmas on see väljak suhteliselt ainulaadne, sest see asub kohe liputorni all.
Katte osas meeldivad nii plastkate kui ka puitkate. Kui sellele ka asukoht lisada, siis üks teine lemmik asub Viljandis, kus randa on pandud korralik puitpõrandaga kossuväljak, kus pärast mängu saab minna end järve jahutama. Viljandis on paraku “Tulevik” pigem jalgpallis, sest suurelt korvpallikaardilt on Viljandi kadunud. Samal ajal on neil Eesti üks parimaid välikorvpalli harrastamise väljakuid.
Pärnu on kindlalt Eesti korvpallikaardil, kuid õues mängimise võimalused on suhteliselt piiratud. Sisuliselt on vaid üks Lastestaadioni puitväljak, kus külje pealt kolmest visata ei saa, sest puuoksad segavad. Õuekorvpall kuskil veekogu ääres , kus pärast turniiri end jahutada, on vast iga korvpalluri unistus. Pärnus oleks selleks suviti kõige ideaalsemad tingimused. Kui kogu selle projekti üks tulemus oleks, et Pärnu Linnavalitsus otsustaks Pärnu randa teha ühe korraliku puit või Sports Court kattega õueväljaku, siis on sellesse panustatud aeg kindlasti end ära tasunud. Kindlasti saaks sellest ilmselt Snelli järel Eesti üks populaarseimaid õuekorvpalliväljakuid, kus võiks iga nädal mõne turniiri korraldada. Kindlasti saaksid sellest inspiratsiooni ka teised omavalitsused.
Väljakuid on kaardil küll väga palju, aga kuidas tean, et saan seal üldse mängida?
See on keeruline küsimus, sest populaarsemad väljakud on aeg-ajalt broneeritud. Ma olen soovitanud, et väljaku omanikud tekitaksid lihtsa lahenduse, mis maksab ehk vaid mõnisada eurot, kus interneti vahendusel oleks kõigil võimalik näha, mis parasjagu väljakul toimub – kas on seal mängijaid, et võiks satsi saada või on see tühi. Väljakute omanikel oleks sedasi ka oluliselt lihtsam tuvastada ka vandaale, kes ei ole platsil korvpalli mängimise eesmärgil.
Kui platsil toimuvast oleks turvakaamera abil avalik 24h interneti otseülekanne ning selle kohta on platsi kõrval ka teade, siis ilmselt ka kossumängijad viiksid oluliselt hoolsamalt oma prügi selleks ettenähtud kohta või võtaks kaasa. Väljaku omanik võiks seetõttu end oluliselt muretumalt tunda, sest pätid, kes väljakut lõhuvad, võivad järgmine kord oodata “kohtuotsust” ka nende poolt, kes seda sihtotstarbeliselt kasutavad.
Kui mul on koduaias kossuväljak ja teen sellest pildi, kas siis lisad kaardile?
Päris nii ei ole, koduaia kossuväljakuid ei ole mõtet kaardile panna. Väljakute kaardil võiks ikka olla avalikud väljakud, mida kõik või kohalikud saavad kasutada. Samas on sellest huvitav küsimus, sest näiteks üks Juminda poolsaare otsas asuva koduväljaku omanik ütles, et tema väljak on küll koduaias, kuid kohalikud saavad seal regulaarselt kokku.
Pildi tegemisest sooviks ka kommentaari anda, sest tegelikult saab ühe pildiga kõik ära öelda, kuid see tuleks teha selliselt, et kogu väljak on peal ning on näha ka väljaku jooned.
Miks sa seda asja üldse teed ehk miks on vaja neid väljakuid kaardile panna?
Minu jaoks algab Eesti korvpall laiemalt rohujuure tasandilt. Just nendelt väljakutelt, kus täna paraku kasvab mitmel juhul meetrikõrgune muru läbi asfaldi. Ei ole vahet, kas mängitakse 5×5, 3×3, 1×1 või visatakse niisama peale, tähtis on, et oleks olemas korv, kuhu palli visata. Just need mängijad ja kohalikud aktivistid, kes on otsustanud kasvõi elektriposti otsa kossukorvi kruvida, on suures plaanis Eesti korvpallile kõige olulisemad. Siiski on vahenditest ja võimalustest, olgu selleks kasvõi Tokyo 2020 olümpiala Sports Court spetsiaalkate ja võrgud ja jooned, oluliselt tähtsam, et neid võimalusi ka kasutatakse.
Olen üritanud väljakute kaardistamise projektiga alale tähelepanu pöörata, sest ka Eesti saalikorvpalli tipud ootavad võimalusi õues mängimiseks. Proovin anda endast parima, et ala promoda ning vajadusel aitan kaasa, et mõni 3×3 tippmängija, näiteks “Aasta tänavakorvpallur 2018” Martin Dorbek, Euroopa mängudelt hõbemedali saanud Eesti hõbedanaiskond või Illustes 3×3 mänginud Reinar Hallik, tuleks mõne uue väljaku avamisele ja kõigil oleks tippmängijate vastu võimalik näiteks viskevõistlusel osaleda.
Lisaks olen näinud, et tänaseks üle 13 000 vaatamise saanud tänavakorvpalliväljakute kaart on pannud ka kohalikud omavalitsused tegelema sellega, et nende poolt hooldatavad väljakud saaksid korda. Usun, et sellega aitab suvine õuekorvpall kaasa kogu Eesti korvpallile, kus just 3×3 formaadis on ehk võimalik meil ka olümpiamängudele jõuda.
