fbpx
Close

INTERVJUU | Ekskorvpallurist kirjanik Mihkel Tiks: kirjutades tundun endale geeniusena, pärast üle lugedes idioodina

Avatar
-Mihkel Tiks | Foto: Erakogu

Eesti korvpallimaastik on näinud hulganisti mehi ja naisi, kes korvpallisõpradele andnud põhjust kahel erineval perioodil endale kaasa elada – kõigepealt mängijana ja hiljem treenerina. Mihkel Tiks on samuti kahel korral korvpalliüldsuse südametesse pugenud – esmalt tippmängijana ja pärast karjääri lõppu kirjanikuna.

Alates 2006. aastast Krimmis elav 67-aastane Tiks tuli 1970. aastal Nõukogude Liidu koondisega juunioride Euroopa meistriks ning murdis ennast hiljem kümneks aastaks (1972-82) Tallinna Kalevi esindusvõistkonda ja Eesti koondisesse.

Mängujuhi kohal pallinud 184 cm pikkune Tiks tõusis Kalevisse ajal, kui sel positsioonil oli ees legendaarne Aleksei Tammiste. Aastate jooksul Kalevis toimunu ainetel kirjutas Tiks 1985. aastal ilmunud teose “Korvpalliromaan”, mis nagu mitmed vana-Kalevi mängud, on tõusnud korvpallisõprade hulgas klassika staatusesse.

Eesti korvpall 100 intervjuusarja jaoks küsimustele vastates puudutame Tiksiga väga erinevaid valdkondi, alates tema mängijakarjääri tipphetkedest ja toonasest Eesti korvpallist, kuni praeguse eluni Krimmis ja tema vaadetest nüüdisaegsele korvpallile. Meie lugu algab 1953. aastal Raplast, kus meie loo kangelane sündis.

Kui populaarne oli hoovisport Raplas Teie nooruspõlves? Mis mängud olid Teie isiklikud lemmikud?

Sõjajärgsetel aastatel elas veel vist eestiaegne spordivaim. Kuuekümnendatel hakkas mitmekülgne isetegevuslik spordiharrastus vähenema. Treenima asuti spordisaalidesse ja ka Raplas avati – just nagu minu jaoks – uus võimla, mis saigi mu teiseks koduks. Kõigepealt toksisin natuke lauatennist, kuid varsti tuli korvpall ja jäi. Male püsis iseõppija hobina koolipäevade lõpuni.

Kui vanalt Te alustasite Raplas Olavi Ratase juures korvpallitreeningutel ning kuidas tee just korvpalli juurde viis?

Vist teises või kolmandas klassis. Olavi Ratta särava isiksuse mõjul algas mu teadlik spordimehe-elu. Palli korvi loopimine tundus kõige huvitavam tegevus. Isegi hävitavad kaotused ülitugevatele Kohila poistele ei võtnud mänguisu ära.

Kas korvpall tuli Teil kohe esimestest hetkedest n-ö loomulikult välja? Kas olite loomu poolest andekas või tuli areng raske tööga?

Andekaks ma ennast küll pidada ei saa. Ei füüsiliste eelduste ega ka mängijanärvi poolest. Areng tuli pikkamööda ja vähehaaval iseenesest, sest meeldiv töö ei tundu raske. Raskeks läks siis, kui mängupinge hakkas närvidele käima.

-Mihkel Tiks Tallinna Kalevi noorte särgis NSV Liidu noortekoondise vastu | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Võitsite August Soku juhendamisel 1969. aastal Nõukogude Liidu U16 meistrivõistlustel hõbemedali. Kas Te olite selle tiimi vedaja või kuidas seal meeskonna jõujooned jooksid?

Sokk võttis mind korraks oma EPA poiste meeskonda. Mingiks liidriks ma seal ei olnud. Valitses üsna kollektiivne vaim. Kogu võistlus koosnes vaid ühest turniirist Tartus, mille finaalmängu me Moskva Timirjazevi spordikoolile kaotasime. Medaleid noortevõistlustel ei jagatud, üksnes diplomeid kogunes siit ja sealt. Tolle episoodi tähtsus seisis vist selles, et hakkasime NSV Liidu noortekoondise treeneritele silma.

Kohe järgmisel aastal pääsesite NSV Liidu koondisesse ja võitsite Ateenas juunioride Euroopa meistritiitli. Kui suur roll Teil selles võidus oli ja kas uskusite tol hetkel, et olete teel suurde korvpalli”?

Pigem uskusin olevat “teel suurde korvpalli” seitsmeteistaastasena Euroopa juunioride meistriks tulles. Minu teened selles küll puudusid, olin rohkem kogemuste omandamise mõttes kaasa võetud. Kuid Rapla koolipoisile sellest piisas, et Euroopa meistrina nina püsti ajada. Kalevisse jõudes näidati mulle koht kiiresti kätte.

Esimese Eesti meistritiitli võitsite 18-aastaselt ja kokku kogunes tiitleid kaheksa. Kui olulised olid tol hetkel kodused meistrikullad ja kas mõni neist kaheksast kuidagi eriliselt ka esile tõuseb?

Professionaali jaoks maksis üksnes saavutatud koht NSV Liidu meistrivõistlustel ja rahvaste spartakiaadil. Eesti kodused mängud olid teisejärgulised. Alles pärast Kalevist lahkumist hakkasid Standardi meeskonnas võidetud Eesti meistritiitlid samuti väärtuslikena tunduma (Standardiga tuli Tiks Eesti meistriks aastatel 1980, 1982 ja 1983 – S.S).

-Eesti meister TRÜ korvpallimeeskond 1976. aastal. I rida (vasakult): Peep Aaviksoo, Mihkel Tiks, Aleksei Tammiste, Roman Noormets, Heino Ligi. II rida (vasakult): Ilmar Kullam, Jüri Metsalu, Toomas Tein, Heiki Kortspärn, Teet Laur, Jaan Lentsius, Ernst Ehaveer. | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Milline Te mängijana olite? Mis olid Teie tugevamad omadused, mille abil kõrges mängus konkurentsis olite?

Minu ampluaaks oli olla n-ö mängujuht. Selle mehe ülesanne väljakul oli ülejäänute tegevust organiseerida, kombinatsioone algatada, kiirrünnakuid üles võtta või vastupidi tempo maha lüüa jne. Ühesõnaga, treeneri taktikat platsil ellu viia.

Kehalised eeldused polnud suuremad asjad, aga mul oli tolle aja kohta korralik pallikäsitsus ja ka platsinägemisel polnud viga. Selleks, et keskpäraselt visata, tuli palju vaeva näha. Nõrgaks kohaks oli närvisüsteem, millest tulenes mänguklassi ebastabiilsus. Head päevad vaheldusid halbadega. Liiga palju kogunes negatiivseid emotsioone.

Tänapäeval on noortel korvpalluritel ambitsioon jõuda võimalikult kiirelt välismaale mängima ning kindlasti innustab ka võimalus teenida väga kõrget palka. Nõukogude Liidu ajal välismaa varianti lihtsalt polnud ja rahaliselt tolleaegne süsteem sportlastele pudrumägesid samuti kokku ei toonud. Mis isiklikult Teid motiveeris? Olid need välisreisid, kuulsus, suur armastus korvpalli vastu või sootuks midagi muud?

Mängijakarjääri eri etappidel oli peamine motivaator erinev. Ajalises järjekorras umbes nii: pallimänguarmastus, auahnus ja eneseteostus, leivateenimisvajadus, vastutustunne rahvusmeeskonna käekäigu eest. Välisreisid moodustasid “äritegemise” kaudu osa leivateenimisest.

Kas tol ajal oli raskem Kalevisse pääseda või Kalevisse püsima jääda ja mängumeheks tõusta?

Minu Kalevisse jõudmine langes nii põlvkonna- kui treenerivahetuse aega. Teravaid suhteid “vanade” ja “noorte” vahel võimendas meeskonna juhtimiskriis. Suutsin küll kindlustada endale koha Kalevis, kuid mitte selle edukat esinemist kõrgliigas.

Olete ühes intervjuus öelnud, et mängijana Te armastasite ja vihkasite korvpalli üheaegselt. Kui vihkamist poleks olnud, siis kas üksnes armastuse najal oleksite jõudnud kaugemale? Oli Teis midagi veel peidus, mis jäigi avamata?

Oletan, et positiivsema õhkkonna ja toetavama suhtumise korral – nii meeskonnasisestes suhetes kui ka treenerite poolt – oleks mäng paremini välja tulnud. Kurjus ja vigade otsimine ei soodusta paremate omaduste avaldumist inimeses. Süveneb hirm ebaõnnestuda ja potentsiaal jääb kasutamata. Juhtusin hiljuti kuulama Soome raadiost mingit spordipsühholoogi. Sain aru, et oma sportlaseelus olin peale vastaste pidanud võitlema ka omadega. Teaduslikkusest oli meie toonane tegutsemine ikka väga kaugel.

Keda peate oma ajastust kõige talendikamateks korvpalluriteks ja miks? Kui korraks tagasihoidlikkus kõrvale jätta, siis kas paigutaksite ennast ka sinna seltskonda?

Mõtlete eestlasi? Minu mängija-aastad Kalevis langesid valulikku põlvkonnavahetuse ajajärku. Vanemast generatsioonist olid erilised mängumehed (Priit) Tomson ja (Aleksei) Tammiste. Neil oli lisaks mänguoskusele ja võitlustahtele kaasasündinud “nina” korvpalli jaoks. Noorematest mahuks talendi määratluse alla vast (Heino) Enden, kelle potentsiaal küll rakendus poolikult.

Kas ja kui palju endiste meeskonnakaaslastega või üldiselt inimestega korvpalliringkondadest tänasel päeval veel suhtlete? Kellega?

Aeg-ajalt arutame maailmaasju Rein Poklaga. Meil olid juba mängija-aegadel lähedased arusaamad. See ongi kõik. Mõne aja eest võttis minuga ühendust Ants Eek, et juubelikingitust üle anda. Ilusa klaasist viguri pealt võisin lugeda, et olen Eesti korvpalli edendanud… Käisin sel puhul isegi Valga ja Tallinna Kalevi mängu vaatamas. Oli selline tunne, nagu oleksin sattunud 1970-ndate aastate USA profimängule.

-Ants Eek, Harri Nuka ja Mihkel Tiks 2019. aasta detsembris Sõle spordihoones | Foto: Siim Semiskar

Teie puhul ei saa me üle ega ümber Aleksei Tammistest. Kui Tammiste oleks olnud vaikne ja rahulik ehk tüüpiline eestlane, kas ta oleks korvpalliväljakul olnud sama hea?

Ei kujuta küll ette. Inimese iseloom lööb platsi peal paratamatult välja.

Tammistest on aja jooksul saanud Eesti korvpallis veidi selline mütoloogiline tegelane. Mis arvate, kui palju sellele on kaasa aidanud Teie “Korvpalliromaan”?

Eks ikka tema ise oma mängu ja isiksusega lõi selle müüdi. Mina püüdsin teda aastaid taluda ja pärast kuidagimoodi kirjeldada.

Olete “Korvpalliromaani” kohta ühes intervjuus öelnud: “Tundub praegu üsna hale raamatuke.” Kas see on paratamatu, et nagu korvpallur areneb ja on suuteline järjest paremaid esitusi tegema, ka kirjanik võib ühel hetkel oma varasematele teostele peale vaadates nentida, et oleks saanud palju paremini? Kirjaniku arengukõver tõusust languseni on vist korvpalluriga võrreldes lihtsalt oluliselt pikemaajalisem?

“Tõde ja õigus” on ajatu. Minu korvpalliraamat pakkus inimestele huvi omas ajas – kui otsiti ja leiti tekstist kuulsaid prototüüpe. Suuremat kirjanduslikku väärtust tal pole. Oma tekste ma hiljem näha ei taha. Kirjutades tundun endale geeniusena, pärast üle lugedes idioodina. Ajaga kontekst muutub ja kirjutaja suhe kirjapanduga samuti.

Hilisem teos “Mängumees” tuleb võrreldes “Korvpalliromaaniga” juba oluliselt konkreetsemalt tagasi Teie korvpallurikarjääri juurde, kuid päris kõike pole vist sealgi lahti kirjutatud? Kas olete seda meelt, et mingid asjad peavadki igavesti jääma riietusruumi?

Ei pea. Kirjanik kirjutab lahti kõik, mida tahab ja suudab. Peamine on püüda tabada tõde. Peitugu see riietusruumis või kus tahes. Nagu korvpallis jõuab vaataja ette mäng, nii ilmub kirjanduses lugeja ette tekst. Must töö jääb alati peitu. Ja oleneb vastuvõtjast, kui sügavale ta mängu (teksti) mõistmisel suudab minna. Eeldusel, et mäng (tekst) on heal tasemel.

-Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” | Foto: Siim Semiskar

Öeldakse, et korvpallur on nii hea, kui oli tema viimane mäng. Kas kirjanik on nii hea, kui oli tema viimane teos?

Mõne puhul võib nii olla. Aga enamik korvpalluritest ja kirjanikest oleksid sel juhul üpris viletsad. Igal tegijal on oma kõrgaeg ja sealt edasi tuleb paratamatult langus. Harva, kui keegi taipab või tahab tipus olles lõpetada.

Korvpalluri headust saab vähemalt mingi maani mõõta statistiliste näitajate abil. Kuidas kirjaniku headust saab mõõta? Kas üldse saab? Kas Teie isiklikult olite enda arvates korvpallurina parem, kui olete kirjanikuna või vastupidi?

Ei tahaks uskuda, et mängu tehniline protokoll võiks olla korvpalluri headuse määraja. Pigem kaldun uskuma, et hea mängija on see, kelle kasulik tegutsemine aitab meeskonna võidule. Ükskõik, mis protsendid tal seejuures juhtuvad olema. Mängija headust mõõdab tema meeskonna käekäik. Kirjaniku “meeskonnaks” on ta lugejad. Headust ei mõõda nende hulk, vaid kvaliteet. Korvpallurina olin ma peamiselt vanemate naiste lemmik, mu kasv vist äratas neis emalikke tundeid. Lugejate lemmikuks pole seni õnnestunud saada. Aga erinevalt mänguhetkedest jäävad kirjaread alles, nii et lootus elab edasi.

Mida peate ise oma korvpallurikarjääri kõige meeldejäävamaks hetkeks?

Harvu võite Moskva ja Leningradi üle.

Kui palju olete pärast taasiseseisvumist Eestis korvpallisaali sattunud?

Mõnel korral. Jaak Karp kutsus paari aasta eest Raplasse mängu vaatama. Poja ja tütrepojaga mängisime Häädemeeste võimlas viit miinust. Eesti alevike uhketesse spordisaalidesse minnes valdab mind tunne, nagu oleksin kusagil Soomes võistlemas.

Kas või kui palju saab võrrelda erinevate ajastute korvpalli? Üks asi see, mis platsil toimub, aga pigem mõtlen just mängu ümber hõljuvat aurat ja atmosfääri.

Rahvusliku aura asemel valitseb spordihallis nüüd professionaalse show atmosfäär. Mulle on see kommertslikkuse maik võõras. Raske on leida “omade” võistkonda.

Kas koondisemängudelt on Teie jaoks samuti rahvuslik aura kadunud? Või Eesti koondis on see “omade” võistkond?

Eesti koondis on oma muidugi. Jälgin selle käekäiku pressiuudiste kaudu, mis vahetult kaasa elama pole kutsunud.

Kes treeneritest Teile karjääri jooksul kõige sügavama mulje jättis ja miks? Kas on treeneritelt senini meelde jäänud mõni tsitaat või õppetund?

Olavi Ratas oli mulle kujunemiseas isa asemel. Väärikas isiksus lastetreenerina kujutab endast hindamatut kasvatuslikku väärtust. Kullamilt pärineb vist ütlus, et treener peab olema oma meestega pidevalt konflikti piiril. Võib-olla on seegi põhimõte tänaseks aegunud. Hilisematelt treeneritelt pärit tsitaate on parem ära unustada.

-Mihkel Tiks | Foto: Erakogu

Kui kaua Te tänaseks Krimmis olete elanud ja kuidas Te võtaksite need aastad kokku paari lausega? Kas need laused oleks Krimmi vang, Ukraina aeg ja Vene aeg?

Läheb viieteistkümnes aasta. Kokkuvõte võiks kõlada nii: päike, meri, mäed ja naised. Krimmi vangistus on olnud suurel määral vabatahtlik.

Kuidas mõjutas teie igapäevast elu Krimmis Venemaa anneksioon 2014. aastal? Kas üldse ja mis täpsemalt muutus?

Maailma muutunud suhtumine Krimmi tegi minu seal elamise moraalselt küsitavaks. Kohale saamiseks läheb nüüd tarvis nii Ukraina eriluba kui Vene viisat. Maja ümbervormistamine Vene seadustele vastavaks pole tänaseni lõppenud. Ukraina ajal valitses Krimmis bürokraatlik anarhia, Vene ajal püütakse administratiivsete meetoditega korda luua. Kohalik rahvas tahaks elada küll Vene lipu all, aga Ukraina vabadustega. Ilma inimestega kokku puutumata on Krimmi lõunarannikul – lopsaka looduse rüpes, mägede ja mere vahel – tore elada. Eestis olen ma vaene pensionär, Krimmis rikas välismaalane.

Kui tihti Te Eestis käite ja kas on peast läbi käinud mõte tagasi Eestisse kolida?

Iga kolme kuu tagant. Suvekuud veedan Eestis. Ilusa suve korral ei leidu maailmas Eestist paremat paika. Kavatsen naasta püsivamalt Kolgakülla isatallu. Võib-olla harjun ka Eesti aastaringse sügisega ära. Küll tuleb mõni ilus suvi ka veel.

Kui naasete püsivamalt Kolgakülla isatallu, kas plaanite uuesti sukelduda ka kohalikku poliitikasse või lõppes see peatükk Teie jaoks Loksal?

Olen kohalikele rahvaesindajatele tänu võlgu, et nad mu vallavanema ametist vabastasid. Muidu oleksin jäänud elu lõpuni tõugata-lükata munitsipaalpoliitikuks. Loksa kandile iseloomulikud eetikavabad võimumängud ei ole seda väärt, et neile oma aega ja jõudu kulutada.

Kui Eesti korvpall tähistas tänavu oma 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast mängitakse Eestis veel korvpalli ja tähistatakse 200. sünnipäeva? Kui jah, siis milline see mäng võiks siis olla?

Imestasin alati vanema põlvkonna aeglast mängumaneeri ja vähest aktiivsust. Aga tänapäeva korvpalli kõrval tundub minuaegne mäng samasuguse jõuetu loivamisena. Kas areng jätkub ja mäng muutub veelgi kiiremaks ja agressiivsemaks? Või paneb loodus siiski piiri ette – nagu hoolimatule majandusarengule? Nii et saja aasta pärast harrastatakse uuesti hoovisporti – loopides lopergust nahkpalli läbi tünnivitsa, mis on naelaga kuuriseina külge löödud?

Palun nimetage oma sümboolne viisik Eesti korvpallist läbi aegade.

Minu “läbi aegade” hõlmaks vaid aastaid ca 1965-1985 ja langeks kokku Kalevi kuldaja põhiviisikuga. Tahaksin hoopis originaalitseda ja loetleksin viis mulle kõige sügavama mulje jätnud mängijat. Raplast pärit ülikoolirektor Andres Keevallik – mu lapsepõlve lemmikmängija, fantastilise hüppevõimega. Hilisem presidendiproua Helle Pihlak – oli tüdrukute seas särav täht meheliku mängumaneeri ja hüppelt viskega. Elupõletamise nahka läinud Ülo Varul – kõige virtuooslikuma pallikäsitsuse ja etteaimamatu liikumisega mängumees. Tõnno Lepmets – 194 sentimeetri pikkune Kalevi keskmängija, kes sai paljude hooaegade vältel vastu kõigile NSVL-i kõrgliigameeskondade üle kahemeetristele tsentritele. Noh, ja viiendaks, pole parata, Tamma (Aleksei Tammiste – S.S.). Oma parematel aastatel unikaalne mängijaisiksus. Müüdid ei sünni ilma põhjuseta.

Intervjueeris: Siim Semiskar


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline