Eesti korvpall peab sel aastal oma 100. aasta juubelit. Selle aja jooksul on kodukamaral kasvanud suur hulk andekaid ja töökaid korvpallureid. Üks silmapaistvamaid mängijaid, kes selle 100 aasta jooksul siin sirgunud, on kindlasti Heino Enden. Mees, kelle auhinnakapist leiame maailmameistrivõistluste kuldmedali ja täiskomplekti Euroopa meistrivõistluste medaleid, ei jäta oma laialdasi korvpalliteadmisi vaid enda teada.
Heino Enden on oma ütlemistes aus ja otsekohene. Kui näeb võimalust, siis kiidab, kui näeb puudusi, siis osutab neile. Intervjuu käigus saame teada, kuidas ta jõudis oma armastatud ala juurde ja mis takistus oleks äärepealt kõik nurjanud. Samuti heidab ta valgust väga edukale karjäärile Moskva AKSK-s (edaspidi kasutame praegu kasutusel olevat nime CSKA – H.K.) ja Nõukogude Liidu koondises. Pärast mängijakarjääri ka koondiselootsina tegutsenud mees arutleb korvpalli filosoofiast laiemalt, millest kõrva taha on üht-teist panna meil kõigil.
Alustame Sinu lapsepõlvest. Kas võib öelda, et vanemate poolt oli ette määratud, et Sinust saab korvpallur?
Ei olnud vanemate poolt määratud. Eks nad mõlemad mängisid korvpalli ja kui mina sündisin, oli isa kohtunik ja juuniorite ning naiskonna treener, kus mängis ka Helle Pihlak, kes pärast kandis perekonnanime Meri. Ma olin laagrites ja trennides pidevalt kaasas. Ka Kloogal toimunud TPI laagris, kui (Jaak) Salumets ja (Anatoli) Krikun olid veel noorteklassis. Magasin isegi mängijatega ühes toas. Suvel vanavanemate juures mängisin ka kossu, aga korvpallitrenni läksin pärast seda, kui Jaanus Levkoi tuli teises klassis 44. keskkooli ja kutsus poisid trenni. Samal ajal käisin veel lauatennise trennis, mida juhtis Aivar Kuusmaa ämm. Sellele lisaks käisin veel ujumas ja taheti võtta igale poole mujale ka, näiteks suusatama ja kergejõustikku, aga aega ei jätkunud kõige jaoks. Mingil hetkel pidin valiku tegema ja kuna korvpall oli kõige emotsionaalsem mäng, siis jäin selle ala peale.
Ja siis õrnas eas tuli Sul kolmeaastane paus sporditegemisse?
Jah, see tuli ootamatult. Ütleme, et esimesed aastad kuni umbes pool aastat enne pausi olin ma omavanuste koondises, aga seal olid sellised poisid juba ees nagu Jüri Neissaar ja Enn Tull, kes olid ikka kõvad mängumehed. Olin oma spordikoolis ikka pigem selline tavaline reamängija. Ja siis 1974. aastal avastati mul tuberkuloos. Arstid ütlesid, et aasta tuleb kõrval olla. Olin selle aasta Kadriorus Poska tänavas asuvas haiglas. Sain suveks koju, aga sügisel pidin ikkagi Tartusse sanatoorium-keskkooli minema. Seal olin veel kaks kooliaastat.
Kuidas Su sporti tagasitulek nii võimsaks osutus, et reamängijast otse Kalevisse läksid?
Seda tuleb vanajumala käest küsida, kes ilmselt kuidagimoodi soosis mind. Valdu Suurkask ütles, et tema vaatas ka, et olin pildil olemas ja mingi hetk kadusin täiesti ära ja järgmisel hetkel olin hoobilt Kalevis. Esimesel aastal tegin haiglas salaja mingeid harjutusi, aga kui märgati, sain vastu päid ja jalgu, nii et suurt trenni ma ei teinud. Tartus oldud ajal mängisin veidi võrkpalli. 1977. aasta jaanuaris kohtusin juhuslikult Levkoiga ja ta ütles, et neil on A-klassi mängud Tartus tulemas ning järsku mul lubatakse mängida, saaks vana koosseisu viimast korda kokku. Läksin küsima ja saingi loa. Need mängud olid minu mäletamist mööda märtsis, nii et küsisin juba jaanuaris Tartu Spordikoolis, kas võin seal aeg-ajalt viskamas käia. Arne Laos lubas mul seal otsakorvi palli visata. Selleks ajaks olin ma juba korvpalli mänginud, sest mu matemaatikaõpetaja Toomas Reinart kutsus mind mängima Tartu Tervishoiutöötajate meeskonda. Nendega käisin üks kuni kaks korda kuus mängimas. Sain ennast siis natuke liigutada. Aitas kindlasti ka see, et haiglas veedetud ajal viskasin kõvasti pikkust juurde. Märtsis võitsime Eesti meistrivõistlused ära. Mina ja kadunud Heiki Spitz, kes oli meie vanuseklassi superstaar, visates tavaliselt umbes 40 punkti mängus, saime oma meeskondade parimatena auhinnaks mingisugused klaasid.
Umbes kuu aega hiljem toimus sealsamas Tartus Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste alagrupiturniir ja Eestit esindas TSIK, kelle peatreeneriks oli Märt Kermon. Mulle tuli ootamatult kutse, et nad tahaksid mind nende rivistusse mängima. Mul läks seal hästi, sest pärast turniiri tuli August Sokk uurima, kas tervis lubab mul mängida. Sain juunis kopsuhaiglast välja ja juulis pidas Kloogarannas Heino Krevald pikkade ja andekate laagrit. Mängisime seal jalgpalli ja jooksime ning augustis läksin Pärnusse Kalevi laagrisse. Seal nägin, et saan hakkama küll. Kuidas see kõik nii kiiresti läks, ei oska mina küll vastata. Võib-olla anti haiglas nii häid tablette (Naerab.).
Lõpuks said ehk välja puhata end, mida teised ei saanud?
Võib-olla see ka, aga kolmandal haigla-aastal sain juba EPA võimlas mingeid Eesti meistrivõistluste mänge vaatamas käia. Nägin seal (Jaak) Lipsot, (Priit) Tomsonit ja teisi mehi mängimas ning siis käis küll selline mõte peast läbi, et kui siit kunagi välja saan, siis vähemalt Eesti meistrivõistluste tasemel mängin kindlasti. Korvpalli mängimise katki jätmise mõtet ei tulnud kordagi pähe. Novembris kutsuti mind Liidu juunioritekoondise laagrisse ja ma läksin üksinda Jessentuki ja sattusin Valdemaras Chomiciusega ühte tuppa. Läksin sinna mõttega, et ega mul siin midagi teha pole, ju saadeti poiss vaatama, kuidas staarid mängivad. Aga polnudki hullu, sain kõigiga heaks sõbraks ja nii ta läks. Järgmisel aastal tulime juunioride Euroopa meistriks. Eestis mängisin vahelduvalt Ehitajas ja Kalevis, kus ma veel väga palju väljakule muidugi ei saanud.
Kalevis tuli siis Sinu läbimurre teisel aastal?
Läbimurre toimus 1979. aastal, kui sain spartakiaadil Vilniuses parima noormängija eriauhinna ja selleks ajaks olin juba Kalevis põhiviisikumängija.
Ja siis tuli juba Aleksandr Gomelski (NSV Liidu korvpallikoondise peatreener 1961-70, 1977-83, 1987-88 – H.K.) kutse Nõukogude Liidu koondisesse?
Sain juba 1979. aastal pärast spartakiaadi oktoobris esimest korda Liidu koondise laagrisse. Olin siis 19-aastane ja läksime kuuajasele Ameerika turneele. Oli selge, et 1980. aasta Moskva olümpia jaoks olen ma veel liiga roheline. Pärast olümpiat sain uuesti koondisesse ja siis jäingi sinna. Esimene kutse CSKA-sse tuli 1981. aastal ja teine 1982. aastal, mil me NSV Liidu koondisega MM-i võitsime. Nendel kordadel ma loobusin, aga oli selge, et aeg on tegelikult minna, kui ma ei taha manduma jääda. Kalevis jäi tase minu jaoks veidi madalaks. Ma ei taha sellega kellegi kohta halvasti öelda, aga kõik Kalevi mängijad polnud võib-olla eriti kõrgelt motiveeritud, kuna konkurentsi polnud. Mängiti mugavustsoonis ja kõik Kalevisse ostetud mängijad, peale (Rašid) Abeljanovi, olid alla Harju keskmise. Kui Kalev oleks saanud Venemaalt paar-kolm tugevdust juurde, näiteks tasemel mängujuhi ja liikuva ääremängija, olnuks asi ehk veidi huvitavam. Aga mingil hetkel oleksin nagunii pidanud minema.
Kuidas klubides treeningprotsess välja nägi võrreldes praegusega, kus klubi on laias laastus 9 kuud koos ja tehakse 1-2 treeningkorda päevas?
Tavaliselt lõppesid Liidu meistrivõistlused märtsis-aprillis. Pärast seda oli 3-4 päeva vahet ja hakkas kohe koondiselaager pihta, kuna suvel oli alati mõni suurvõistlus. Karussell läks kohe edasi. Ja kui lõppesid koondisetoimetused, algas kohe hooajaks ettevalmistus.
Aga päevane treeningrütm oli samasugune kui praegu?
Elasime sel ajal palju laagrites. Koondises tehti trenni ikka kolm korda päevas – oli hommikvõimlemine, mis koosnes umbes tunnisest jooksust ja harjutustest, siis hommikupoolne trenn ja õhtune trenn. CSKA-s oli hommikuvõimlemine vabatahtlik. Teadsid ise, kas magad hommikul kauem, lähed metsajooksule või kangitrenni. Need, kes mänguaega nii palju ei saanud, said oma koormuse trennis kätte. CSKA-s oli vaja igas trennis tõestada, et sa väärid kohta põhiviisikus. Korralikus meeskonnas teenitakse mänguaeg välja treeningul.
Milline treener Gomelski oli ja kuidas olid Sinu suhted temaga?
Gomelski toetas kõiki mängijaid, hoidis neid ja võitles nende eest. Ta sai mängijatest aru ja aktsepteeris ka alkoholi tarbimist teatud olukordades. Isegi soovitas vahepeal pärast mõnd turniiri, et poisid, siin on paar pudelit viskit. Seda muidugi siis, kui järgmine päev vaba oli. Ta oli tark treener. Gomelski rääkis minust ajalehtedele, et ma olen esimene kahemeetrine mängija, keda võib kasutada väga erinevatel positsioonidel. Kui Kalevis pidin palju punkte viskama, siis koondises ma seda tegema ei pidanud. Ta sai mind kasutada vastaste liidrite vastu kaitses, sain katta (Dražen) Petrovici, (Dražen) Dalipagicit ja (Miki) Berkovichi, kuna olin liikuv ja mul olid pikad käed. Rünnakul kasutas ta mind kolmel eri positsioonil. Oskasin läbi murda, sööta, visata, eks mind oli raske katta. Selliseid mängijaid, keda saab kasutada nii mängujuhi, viskaja kui ka väikse ääre kohal, sel ajal väga polnudki. Hiljem tuli selliseid mehi rohkem, näiteks (Dejan) Bodiroga ja (Thedoros) Papaloukas.
CSKA-s pidin viimasel aastal tegutsema palju mängujuhi rollis, näiteks siis, kui (Igors) Miglinieks vigastatud oli. See mulle eriti ei meeldinud. Gomelski saatis mind ühel suurturniiril väljakule sõnadega: “Mine, poja, ja toida veidi pikki ka!” (Arvydas) Sabonis, (Aleksandr) Belostennõi ja (Vladimir) Tkatšenko said seal korvi all vahepeal ikka tigedaks, kui söötu ei saanud. 1983. aasta EM-il Prantsusmaal oli selline juhus, et Chomicus aina pildus ja söötu ei jaganud ning mehed hakkasid pingi peal karjuma, et sööda pikkadele ka, kurat! Selle peale keeras Gomelski meie poole ja ütles, et mehed, ärge karjuge, ta ju ei oska. Ka (Šarunas) Marciulionisel oli söötmisega raskusi, aga loomulikult olid neil teised tugevused.
Vaadates NSVL-i mängude tulemusi suurturniiridel, jäävad silma ülisuured võidud. Kas nende võitude tõttu oli mängijatel veidi raskem end ka motiveerida?
See oligi mõnikord uinutav. Näiteks 1983. aasta EM-il, kui poolfinaalis Hispaanialt tappa saime. Okei, seal oli oma süü ka Gomelskil, kes hoidis (Valdis) Valtersit liiga pikalt väljakul, kuigi viimane uhas kõvasti mööda. Võib olla mõjutas see veidi, et 1981. aastal valiti Valters Euroopa parimaks mängijaks, aga kohati oli ta mäng ebastabiilne. Gomelski võttis ta liiga hilja välja ja saime napilt tappa selle mängu. Oma viga tunnistas Gomelski ise ka hiljem. Kolmanda koha mängus võitsime Hollandit jälle 40 punktiga. Need suurelt võidetud alagrupimängud tekitavad alateadvuses ikkagi rahulolu ja lõpuks pole sa 100-protsendiliselt valmis korralikumaks madinaks.
1987. aasta EM oli vist selle musternäide?
Sellega käis kaasas üks suur vandenõuteooria. Finaalturniir toimus Kreekas ja finaalis mängisime kreeklaste vastu. Mängu ajal me mängijatega omavahel mõtlesime, et Gomelski mängitab meid kole imelikult. Pärast mängu ütles (Vladas) Garastas (aastatel 1989-91 NSVL-i peatreener – H-K.) avalikult, et Gomelski müüs selle finaali maha. Teooriaid ja arvamusi võib olla igasuguseid, aga imelik oli küll, kui vaadata kasvõi seda, kes kattis selles mängus (Nikos) Galist (viskas finaalis 40 punkti – H.K.). Mitte meie parimad kaitsjad. Elus on ikka nii, et mis on juhtunud, seda pole mõtet taga nutta. Alguses oli banketil küll kurb tunne, kuna olime teistest, ka Kreekast, kõvasti üle. Mina aga mõtlen ikka positiivselt – mul oli kollektsioonist just EM-hõbe puudu, nii et mul oli kõik okei, sain täiskomplekti.
Gomelski ise on öelnud, et läbi aegade kõige kõvem meeskond oleks meil olnud 1984. aasta Los Angelese olümpial. Seda seetõttu, et meil olid kõik parimad mehed parimates aastates ja rivis. Ka Tkatšenko ja Sabonis olid sel ajal veel terved. (Anatoli) Mõškin, (Sergei) Tarakanov, (Valdemaras) Chomicus, (Sergejus) Jovaiša, Valters – kõik nad olid supervormis. Kui me pidime minema Pariisi olümpia eelturniirile, siis tuli üks päev enne lendamist teade, et NSVL boikoteerib olümpiat. Meie mõtlesime, et minek jääb ära ja läksime kogu meeskonnaga pidutsema. Arvasime, et olümpia eelturniirile, kus jagati olümpiapileteid, pole meil ju mõtet minna ja algas puhkus. Öösel tuli teade, et me siiski läheme. Gomelski lootis selle käiguga saavutada erandi, et kuigi ülejäänud NSVL sportlased olümpial ei osale, siis korvpallimeeskond siiski saadetakse. Ta üritas seda läbi suruda ja tahtis väga NSVL-i ja USA vahelist mõõduvõttu. Kuigi meil mingit motivatsiooni Pariisi turniiril polnud, võitsime minu mäletamist mööda finaalis Hispaaniat 32 punktiga. Olime nii palju teistest üle. Pärast turniiri tunnistas isegi Bob Knight (USA korvpallikoondise peatreener 1984. aasta Los Angelese olümpial – H.K.), kes oli mänge tulnud tribüünile vaatama, et oli meie mängu vaadates ikka näost valge olnud.
Kas olümpial mitteosalemise pärast okast pole hinges?
Ei ole. Mis selliseid asju ikka kahetseda? Minu käest on uuritud, kas ma kahetsen, et Souli olümpiale (1988. aastal – H.K.) ei läinud. Olen alati vastanud, et ei kahetse, kuna see oli minu otsus. Ütlesin kohe Gomelskile, et ma ei tule ka laagrisse, kuna mul sündis poeg ja tahtsin perega koos olla. Mul oli siiber. Olin tõesti moraalselt väsinud selleks hetkeks. Võib-olla siis, kui ma poleks varem maailmameistriks tulnud, oleks ehk suurem soov olnud olümpiale minna. Tänu minu otsusele tuli Miglinieks olümpiavõitjaks. Väga tore, saame temaga senimaani väga hästi läbi.
Sinu jaoks oli tähtis ka korvpalliplatsilt eemal olev elu.
Absoluutselt! Minu jaoks on kogu aeg olnud sõbrad ja nendega ajaveetmine tähtsal kohal. Ja loomulikult perekond, eriti pärast lapse sündi. Kuigi mu toonane abikaasa oli ka sportlane ja ta oleks aru saanud, kui ma oleksin läinud olümpiale. Aga seda aega, kui laps on väike, ei saa ju kunagi tagasi. 1986. aastal ma abiellusin ja hiljem ütles Gomelski kusagil lehes, et ma olen esimene korvpallur tema pika treenerikarjääri jooksul, kes pärast abiellumist mängib paremini, kui ta mängis enne. Tavaliselt läheb kõigil vastabiellunutel kogu aur oma naise peale, aga mul andis see vastupidiselt hoogu juurde, mõnus oli mängida. 1986/87 hooaeg oli tõesti väga hea.
Kuidas medalivõite NSVL koondises tähistati?
Mäletan, et kui 1982. aastal maailmameistriteks tulime, oli meil ikka korralik pidu. Hotellis hakkas pihta. Me lendasime Lufthansaga läbi Frankfurdi Moskvasse. Viin valati lennukis laiali ja Gomelski pidas seal kõne. Järsku jooksid hirmunud stjuardessid kohale ja palusid salongis laiali minna, sest lennuk lendas tugeva kalde all. Raskuskese oli läinud nii ühte äärde. Moskvasse jõudes ootas meid ees bankett ja pressikonverentsid. Järgmisel päeval lendasid kõik juba klubidesse laiali.
Nagu enne mainisid, said Sa 1987. aasta EM-il mängida Dražen Petrovici vastu, keda peetakse tänini Euroopa üheks aegade parimaks mängijaks. Kes olid kõige kõvemad vastasmängijad, kelle vastu on Sul õnnestunud mängida?
Kindlasti oli üheks Sergei Belov, kelle vastu Liidu meistrivõistlustel sai mängitud. Saime mõnel turniiril ka ühes meekonnas mängida. Valters kindlasti liidu meistrivõistlustel, leedulased samamoodi. Eurooplastest (Dražen) Dalipagic, (Dragan) Kicanovic, (Mirza) Delibašic, kes olid Jugoslaavia põhitegijad. Pärast tuli muidugi Petrovic. (Miki) Berkovic oli kahemeetrine tugev hea viskega ääremängija, keda mina pidin tihti katma. Real Madridis ja Barcelonas leidus sel ajal tugevaid mängijaid. Paljude nendes meeskondades mänginud mängijatega kohtusime me juunioride EM-i finaalis 1978. aastal, mille me ka võitsime. Näiteks (Juan Antonio) San Epifanio. Sel aastal oli Hispaanial väga tugev noortekoondis, kelle hulgast tuli palju tippmängijaid. Samamoodi oli väga ühtlane meeskond Itaalial ja sel ajal hakkas vaikselt tõusma Prantsusmaa korvpall.
Kas teil oli NSV Liidu koondises või CSKA-s mõnede mängijate staaritsemisega ka probleeme?
Natukene ikka oli. Erineva iseloomu ja rahvusega inimesi kokku mängima panna on üldiselt väga raske. Mäletan, et olime ühel mitteametlikul turniiril ja Mõškin esines kole palju ja laias, kuigi ta vorm polnud tol hetkel kõige parem. Otsustasime Valtersiga, et talle me kogu mängu vältel palli ei sööda. Ta oli vaba, tegime söödupette, talle jõudis kaitsja peale ja ei andnud talle palli. Gomelski võttis ta selles mängus pingile ja ütles, et sa oled täiesti kasutu seal väljakul. Ma usun, et Gomelski nägi seda, mis toimub ja pani Mõškini paika. Ta ei sallinud absoluutselt sellist staaritsemist. Kui keegi hakkas veidigi laiama, pani Gomelski ta üsna kiiresti paika. Ei sõimanud ega midagi, vaid tegi seda kavalamalt.
Miks NSVL-i meistrivõistlustel võitmatuna püsinud CSKA-l ei õnnestunud Euroopas triumfeerida?
Me näeme seda tänapäevalgi, kui raske see on, ega siis midagi teistmoodi polnud. Sel ajal polnud CSKA-s ka välismängijaid. Finaalidesse ja poolfinaalidesse jõudsime me ikka korduvalt. Võitsime ka Barcelonat võõrsil, aga natuke jäi puudu. Vahed olid väikesed. Praegu võib ka Žalgiris võita nii CSKA-d kui ka Real Madridi. Kõik on spordis võimalik. See on lõpuks keskendumises ja tahtmises kinni. Kui kuulata Jašikeviciuse kommentaare pärast Žalgirise mänge, siis need on ülimalt professionaalsed. Ta suudab väga täpselt öelda, mis läks hästi ja mis halvasti. Ta on väga hästi ka meeskonnale selgeks teinud, milleks nad suutelised on ja mida treener neilt ootab. Edasi sõltub kõik juba meeste kontsentreerumisest.
Oli teil CSKA-s kindel riietusruumikapten ka, kes tuju oskas üleval hoida?
Ikka oli. CSKA-s ja Kalevis oli väga hea huumor. Mängija, kes nina liiga püsti ajas, pandi meeste poolt kiiresti paika. Olid intelligentsed hea jutuga mehed ja kellelegi vastu nina polnud vaja kunagi anda, asjad aeti sõnadega korda.
Milliselt meeskonnakaaslaselt oli Sul kõige rohkem õppida või keda pead kõige andekamaks?
Õppida oli kõigilt midagi. Jerjomini puhul hindasin just tema mängutarkust. Kuidas õigel ajal õigele mängijale pall kätte toimetada. Ta nägi juba mängu alguses või mängueelsel treeningul ära, kellele palle toimetada on vaja, kelle pealt võib punkte tulla. Sellepärast viskasid meil CSKA-s erinevates mängudes erinevad mehed palju punkte. Ühel päeval viskas Mõškin 30, teisel Tarankanov, kolmandal mina. Ta oli tol hetkel kindlasti üks parimaid mängujuhte, kui mitte parim.
Euroopa mängijatest oli Jugoslaavia koondises Mirza Delibašic, kes läks küll kahjuks varakult hauda ja kelle viiendal surma-aastapäeval peeti Sarajevos tema auks mälestuskohtumine. Ta oli selline kunstnikuhing, kes tõmbas kõvasti suitsu, aga oli nii hea, kui Jugoslaavia teisel kahel snaipril Dalipagicil või Kicanovicil mõni mäng ei läinud, viskas ta üksinda 40 punkti. Aga tavaliselt lõi ta olukordi teistele. Oli selline mängija, kes tegi siis, kui tahtis. Kui tagasi tulla tema mälestusmängu juurde Sarajevos, siis saal oli puupüsti rahvast täis ja mängust toodeti telepilti, väga tore matš oli. Kusjuures ma mängisin Madridi Reali veteranide rivistuses kohalike veteranide vastu koos Delibašici pojaga. Mul on olnud üldse hästi õnnelik karjäär, sest olen saanud mängida selliste meestega nagu Sergei Belov, Jaak Lipso, Priit Tomson ja Tiit Sokk.
1988. aastal siirdusid mängima Soome. Kas sel ajal võtsid seda enda profikarjääri lõpuna või mitte?
Meil Jovaišaga oli 1987. aastal pärast EM-i leping ühe Itaalia klubiga sõlmitud ja pidime olema esimesed NSV Liidu mängijad, kes lähevad välja. Samal ajal aga lõppes tollel klubil leping peasponsoriga ja tekkisid väikesed rahalised probleemid. Nii me alustasime hooaega CSKA-s. 1988. aasta veebruaris olid neil rahad olemas ja siis ma juba ise ütlesin neile, et ma ei soovi tulla, kuna mul sündis poeg. Pärast hooaja lõppu keelitati mind ikka jääma, aga ma olin kogu sellest karussellist nii väsinud, et otsustasin lahkuda.
Tulin Tallinnasse. Ühel õhtul käisime hea sõbra Mikko Koskineniga, kes oli üks parimaid snaipreid Soome korvpallikoondises, mootorpaadiga sõitmas ja küsisin ta käest, kas tal pole Soomes mõnda klubi, kuhu ma võiksin mängima tulla. Natuke aega läks mööda ja siis ta helistaski, et siin on üks variant ja tule vaata üle. Pärast tuli veel pakkumisi, näiteks Saksamaalt, aga mul oli poiss siis väike ja ma mõtlesin, et ei hakka ringi rändama. Soome minnes puudus mul absoluutselt igasugune ettekujutus sealsest tasemest. Et see tase seal nii kehv oli, ei osanud ma oodata, aga tuli selleski olukorras kohaneda.
Ometi tõmbasid Sa 1992. aastal selga Eesti rahvusmeeskonna mänguvormi?
1992. aastal kutsus Levkoi mind olümpia kvalifikatsiooniturniirile Badajozi. Kahjuks vahetult enne turniiri vigastasin ma tugevalt oma hüppeliigest ja mängida ja liikuda sain vaid tugevate valuvaigistavate süstide toel. Kogemus oli muidugi kihvt. Tiit (Sokk) oli mängujuht, ”kahe” peal oli Pehka või Kullamäe, ”kolme” peal mina ja korvi all siis Metstak ja Babenko. Väga hea koosseis oli meil. See on ka ainus kord.
Kas Eesti koondise vormis mängimine hammast verele ei ajanud, et mängida veidi aega veel kõrgemal tasemel?
See asi jäi kuidagi soiku jälle. Levkoi ja (Teet) Laur läksid ära ja Salumets tuli tagasi ning siis sel teemal enam juttu ei tehtud.
Soomes pidid Sa ennast iseseisvalt vormi ajama Eesti koondise jaoks?
Kui sain teada, et Levkoi tahab minust koondisele tugevdust, mitte lihtsalt 12. meest pingiotsale, hakkasin ise jooksmas käima ja käisin Eestis 4-5-päevastes laagrites. Soomes tegin korvpalli mängimisele lisaks igapäevatööd. Kuna mul oli Eesti Korvpalliliiduga kokkulepe, et ma mängimise eest raha ei küsi, pidin otsima enda sõidukulude katteks sponsori. Nii ma leidsingi Husqvarna, kelle nimi oli lõpuks Eesti koondise särgi peal, kuna nad maksid kinni mu sõidud Eesti ja Soome vahel. Suutsin ennast nelja kuuga enne turniiri väga heasse vormi treenida. Ja siis Tamperes ühe Soome koondislasega trenni tehes – tegime visketrenni, joonejooksu, üks ühe vastu mängu – vigastasin hüppeliigest. Pidurdamise pealt liikus sääreluu edasi, samal ajal kui jalalaba juba seisis. Käis kõva ragin ja sellest alates mängisin ainult süstide toel.
Kas see oli Sinu karjääri ainus raskem vigastus?
Sellist väga tõsist vigastust rohkem polnud, jah. 1986. aastal tõmbasin oma vasaku tagareie ära ja arstid soovitasid kuupikkust pausi, aga Gomelski kasutas mind ikka aeg-ajalt ja seda vajalikku puhkust ei saanudki kehale anda. Sel põhjusel jäi mul ka 1986. aasta MM-il käimata.
Siis oli koondises juba Sokk.
Jah. Ja järgmisel aastal Kreekas peetud EM-il olin mina rivis ja polnud teda. Ametlikel turniiridel meil ei õnnestunudki Tiiduga NSVL koondises koos mängida.
Ja aastal 1996 lõppes ametlikult Sinu mängijapõli. Kas otsus tuli kiirelt?
Eks mu karjäär lõppes ikka suures osas CSKA-st lahkumisega. See Soomes mängimine oli ikka oma lõbuks.
Ometi treenisid end hobikorvpallurina üksinda nelja kuuga koondislaseks. Praegu on üksinda treenimine eriti aktuaalne, sest kriisi tõttu on spordisaalid kinni ja treening käib elutoas mati peal ja metsaradadel. Mida soovitada mõnele pallurile, keda võib kimbutama hakata motivatsioonipuudus?
Ma arvan, kui on raske motivatsiooni leida, tuleb ala vahetada. Praegu me räägime mõnekuisest pausist. Minul oli tõsisemast spordist paus mitu aastat, aga teadsin, mida pean tegema, et saada uuesti vormi. Tänu Eesti koondise arsti Rein Jalaku nõuannetele teadsin, mis pulsiga ja kui palju joosta. Olid oma kangikavad, mille ma olin endale ise läbi aastate selgeks teinud. Muidugi oli nüri üksi treenida, aga teha polnud midagi.
Pärast aastatuhande vahetumist tulid Eestisse ja asusid alguses Hotronicu ja pärast TTÜ/A Le Coqi treeneritoolile. Kas siis tuli kasuks Soomes mängiva treenerina veedetud aasta?
Eks kõik mängijana veedetud aastad tulid kasuks. CSKA-st sai mõningaid asju üle võetud ja ma teadsin, mida mängijana treenerilt ootasin. Mulle näiteks pole kunagi meeldinud, kui treener häält tõstab. Sain juhistest paremini aru, kui mulle rahulikult öeldi.
Ja paralleelselt asusid 2001. aastal juhendama Eesti koondist. Siinkirjutajale on antud valikturniir jäänud väga eredalt meelde, kuna siis oli veel palju koondisi alagruppides, mõned vinged võidud ja mõned väga valusad kaotused. Kuidas ise sellele ajale tagasi vaatad?
Tagantjärele tark olles, oleks kindlasti tulnud kasuks, kui 2001. aasta EM-il Türgis oleksin saanud juba olla koondisetüüri juures. Selleks ajaks oli juba selge, et minust saab uus peatreener ja oleks saanud uut valiktsüklit silmas pidades meeskonnast parema pildi. Eriti veel olukorras, kus EM-il meil reaalseid võimalusi ju polnud. Samas oli (Üllar) Kerde ära teeninud seal koondise juhendamise, kuna tema meeskonna nii kaugele viis. Saime koondisega kokku kaks päeva enne esimest mängu Valgevene vastu. Üldiselt oli hästi tore aeg. Mehed võtsid kiiresti omaks minu ja Levkoi käekirja ja võit Prantsusmaa üle, kuigi see mäng ei tulnud meil rünnakul eriti välja, andis meestele tublisti enesekindlust. Siis läksime hea seeria pealt Ungarisse ja tundus, et meestel oli veidi nina püsti läinud ja saime 20-ga tappa. Meeskonnalt, keda oleksime kindlasti pidanud võitma. Väga valus ja kindlasti otsustav kaotus oli Valgevene vastu. Sellest on väga kahju, aga kui me oleksime tolle mängu võitnud, võib-olla oleksime mõne muu mängu kaotanud.
EM-il Türgis olid Sa kohal?
Jah, ma olin kohal ja kommenteerisin seal mänge Kalev Kruusiga. Tuleb meelde, et vedasime seal Kruusiga ühe õlle peale kihla, kumb võidab Leedu ja Läti vahelise kohtumise. Mina pakkusin Lätit, Kalev Leedut. Läti võitis ja Kalev aumehena tegi mulle ühe õlle välja. Pärast seda korda pole ta enam tahtnud minuga kihla vedada (Naerab.).
Kui palju pöördutakse Sinu poole nõu saamiseks?
Mul on tunne, et meil pole sellist kommet. Kui sain treeneriks, siis käisin Ivkovici juures õppimas ja olen veel siit-sealt nõu küsinud. Sa ei pea ju kõike kuulda võtma, aga sa ei saa kõike ise teada. Ma arvan, et meie korvpalli suur probleem on, et oleme palju kogemusi ja potentsiaali kasutamata jätnud. Kõiges pole kunagi kellelgi õigus, aga arvatakse, et mida Lipso teab praegusest korvpallist või nii. On mingid elementaarsed asjad korvpallis, mille puhul võib ikka küsida kogenumate käest nõu. Mulle tundub, et praegu jääb puudu mängijatarkusest, kavalusest ja oskusest mängu lugeda.
Teine suur puudujääk meie korvpallis on, et meil puudub süsteem, kuidas motiveerida treenereid. Mida me neilt ootame? Kas ootame, et nad võidaksid noorteklassides medaleid või ootame, et nad kasvataksid häid korvpallureid? Meil pole kasu noorteklasside medalitest, kui nendest meeskondadest ei tule ühtegi arvestatavat korvpallurit. Näen, et me peaksime premeerima, esile tõstma ja tunnustama treenereid, kes on kasvatanud mõne kõva palluri. Võtame näiteks Müürsepa. Kõik treenerid, kes on teda nooruses näiteks ühe aasta vältel treeninud, oleks võinud saada igakuist tasu selle eest tema karjääri lõpuni. See on üks võimalus. See motiveeriks treenereid nägema suuremat pilti ning arendama ja otsima talendikaid mängijaid. Eks see on filosoofiline küsimus ja kindlasti on paljudel sel teemal vastuargumente.
Enam Sa treeneriameti pidamise peale ei mõtle?
Ära kunagi ütle kunagi. Kui tekib piisav motivatsioon, siis miks mitte. Meil on Eestis nii palju noori treenereid, et vaevalt ma enam siin treenerina tööd tegema hakkan. Aga veelkord, kunagi ei tea.
Kindlasti oled kursis Eesti koondise praeguste tegemistega. Kas nõustud hetkel üsna laialt leviva arvamusega, et see punt mängijaid võib olla Eesti järgmine kuldne generatsioon?
Võib olla ja võib ka mitte olla. Kui neid mängijaid vaatan, siis andekaid ja paljulubavaid noori seal on. Aga tulemust näitaks see, kui nad suudaksid Euroopa keskmisest kõrgemal mängida ja seda taset stabiilselt hoida. Nagu olid omal ajal Tomson, Tammiste, Krikun, Lipso ja neid aitasid (Jaan) Lentsius, (Kalle) Ilves ja teised. Kui selline seltskond satub kokku ja neil loksuvad rollid ja egod paika, siis võib tulla küll. Aga sinna läheb aega, et ennast tõestada. Tippu jõudmine pole nii raske, kui sinna püsima jäämine. Stabiilsus on see, mis loeb. Praegu lähevad Eesti noored Ameerika ülikoolidesse, mis on iseenesest tore, aga see ei garanteeri, et sealt tulevad kohe tegijad. Kõik mängijad, keda ma tean, kes on Ameerika ülikoolidest tagasi tulnud – näiteks Tanel Tein, Leho Kraav, Ardo Ärmpalu, Janari Jõesaar –, pole lombi taga kuhugi liikunud ja hakkavad siin uuesti arenema. Vaata, kui kaua läks Jõesaarel aega enne, kui ta jõudis mingile tasemele. Pärast Ameerikast naasmist ei mahtunud ta 25 Eesti koondise kandidaadi hulka. Usun, et sinna tuleks minna palju küpsemas eas. Ma pole kunagi pidanud midagi ka NBA-st. See on liiga individuaalsetele oskustele üles ehitatud. Kuulun samasse paati (Šarunas) Jasikeviciuse, (Željko) Obradovici ja (Dušan) Ivkoviciga, kes ütlevad, et päris korvpalli mängitakse ikka Euroopas.
Milline oleks sinu nägemuses Eesti parimatest parim algviisik läbi aegade?
Number ”viie” peal näeksin ma kindlasti Lipsot, ”nelja” peal Müürseppa, ”kolme” peal Tomsonit, ”kahe” peal iseennast ja ”ühe” peal Sokku. Usun, et see kooslus oleks väljakul väga hea, kuna kõik need mehed loevad hästi mängu, on mitmekülgsed, suudavad rünnakuid enda peale võtta ja resultatiivselt lahendada. Olen kuulnud jutte, et omavahel ei saa kõrvutada korvpallureid, kes mängisid näiteks 80-ndatel ja tänapäeval. Kindlasti on mäng palju muutunud, aga usun, et need mehed saaksid väljakul hakkama ka tänapäeval. Kui oskused ja mängutarkus on olemas, on võimalik kohaneda erinevate ajastute korvpalliga.
Kumb on tähtsam – töökus või andekus?
Ilma andekuseta absoluutsesse tippu ei jõua. Palja andekusega ka ei jõua. Tööd on vaja teha igal juhul ja väga palju. Tuleb teha õiget tööd ja kasutada aega ratsionaalselt. Kindlasti tuleb kuulata oma keha ja usaldada intuitsiooni, et mitte üle treenida.
Intervjueeris: Henry Kaldas
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
