Eesti korvpall 100 artiklisarja puhul ei saa mööda vaadata legendaarsest raudmehest, kes tegi erinevate riikide meistriliigades kaasa kokku 27 hooaega ja mängis armastatud spordiala tipptasemel veel 45-aastaseltki. Loomulikult on see üks ja ainus – Margus Metstak.
Tänaseks viis aastat korvpallist eemal olnud Metstak (59) mängis karjääri jooksul lisaks koduliigale viies erinevas välisklubis ja oli üle kümne aasta Eesti koondise kindel alustala. Pika karjääri jooksul on legendaarne keskmängija kolmel korral tunnistatud Eesti parimaks korvpalluriks, ta on tulnud 1991. aastal Tallinna Kaleviga Nõukogude Liidu meistriks ja 1993. aastal Eesti koondisega Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks. Ka treenerina on 204 cm pikkusel Metstakil ette näidata 2011. aastal võidetud Eesti meistrivõistluste pronks.
Lisaks mängulistele saavutustele väärib äramärkimist ka fakt, et 2001. aastal 40-aastasena Türgis peetud Euroopa meistrivõistlustel Eestile keskmiselt 8,3 punkti ja kuus lauapalli toonud Metstak on tänase päevani vanim mängija, kes Euroopa suurturniiril mänginud.
Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul oli Metstak nõus rääkima oma teekonnast korvpallini, eredamatest hetkedest, mängudest, mis võinuks minna teisiti, praegusest käekäigust ja tänasest Eesti korvpalli olukorrast.
Palun räägi, kuidas Sa korvpallitrenni sattusid?
Korvpalli juurde jõudsin tänu Jaanus Levkoile. Õde soovitas mul minna tema juurde treeningutele. Jaanus Levkoi ütles, et oled hilja alustanud küll, aga tasuks proovida. Hakkasin käima ja nii see kõik algas.
Kui vana Sa siis olid?
16-17.
Millega enne korvpalli tegelesid?
Esindasin oma kooli kõikidel spordialadel.
Paljud mängijad, näiteks ka Kristjan Kangur, on välja toonud, et Sina olid tema lapsepõlve lemmikmängija. Kes oli Sulle eeskujuks, kui korvpalliga alustasid?
Mul ei olnudki eeskujusid. Vähemalt esialgu mitte. Need vaheldusid nii ruttu, et ei jõudnud minu jaoks eeskujudeks saada.
Millised eesmärgid Sul noore korvpallurina olid?
Hilja alustanuna mul polnudki väga suuri eesmärke. Tahtsin lihtsalt paremini mängida.
Kas soov korvpalluriks saada ja sellega elatist teenida oli algusest peale olemas?
Ei, alustades kindlasti mitte. See tekkis päev-päevalt ja hooaeg-hooajalt, kui väljavaated päris mängumeheks saamiseks järjest paranesid.
Millal oli murdepunkt, kui tundsid, et nüüd hakkadki korvpalluriks?
Arvan, et siis, kui astusin Tallinna Tehnikaülikooli. Olin 18 ja ülikooli astumisega hakkas see enesestmõistetavalt päevakorras olema. Ma ei saanud enam korvpallimängu kuidagi ära lahutada või maha jätta.
Millal Sa tippkorvpalli jõudsid?
Alguses mängisin tehnikaülikooli meeskonnas. Episoodiliselt oli niisugune meeskond nagu Tallinna Ehitaja, mis mängis lühikest aega NSV Liidu esiliigas. Kui see ära kadus, siis sattusin Tallinna Kalevi huviorbiiti.
Kuidas Kalevisse jõudmine välja nägi?
Nii nagu praegu, oli ka tollel ajal korvpalliringkond tegelikult üsna väike. Mängijate arv oli veelgi väiksem kui praegu ja eks treeneritel oli kõikidest mängijatest suurepärane ülevaade olemas. Ju ma siis silma jäin. August Sokk ja Heino Lill olid kindlasti ühed võtmeisikud.
Liitusid Kaleviga, möödus kümme aastat ja tulite Nõukogude Liidu meistriks. Sina olid selle Kalevi tõusu juures. Kui nüüd tagasi vaatad, siis mis oli selle meistriks tõusmise võti?
Kõigepealt enne tõusmist oli suur langus. Tõusuni viis pikk langus, aga Jaak Salumets hoidis pidevas treeningtöös 15 mängijat, kellega tal olid suured plaanid. Mina kuulusin sinna hulka. Ei muud.
Samal aastal Kalevi Liidu meistritiitliga tuli Eesti iseseisvus ja Eesti koondis. Sina olid üle kümne aasta kindel meeste koondise raudvara ja alati kohal. Mida koondises mängimine Sulle tähendas?
Oh, see oli uus lehekülg. See oli uus lehekülg korvpallikaardil. Nagu tekkis riike, tuli juurde ka korvpalliriike. See avardas tohutult võimalusi, et spordis veel edasi jõuda ja silma paista.
Paari aasta pärast tuligi 1993. aasta Saksamaa EM, pärast mida läksidki Saksamaale mängima.
No täpselt nii. Mitte ainult mina, paljudele minu kaaslastele avanesid võimalused mängida korvpalli ka väljaspool Eestit ja Tallinna.
Sul on olnud au kuuluda nii 1991. aasta kuldse Kalevi kui 1993. aastal EM-il kuuendaks tulnud Eesti koondise võistkonda. Mõlemad saavutused on Eesti korvpalli ajaloos tähtsal kohal, aga kumba Sina olulisemaks või suuremaks pead?
Mõlemaid. Ma neid mingi mõõdupuu järgi ei mõõda. Väga olulised olid need mõlemad. Võib-olla sportlikult oli olulisem NSV Liidu meistrivõistlustel saavutatu, sest kaks aastat hiljem EM-il mängimist ei kujutanud 1991. aastal keegi ette. Aga selle tuules või taustal või sellele tuginedes õnnestuski peaaegu sama võistkond ka mobiliseerida kaks aastat hiljem Euroopa meistrivõistlustel. Üsna keeruline on tagasiulatuvalt neid variante ja võimalikke käekäike analüüsida, aga kui poleks Liidu meistrivõistlustel võitu tulnud, siis ei tea, kuidas oleks läinud Euroopa meistrivõistlustel.
Kas Eesti koondise edu taga oligi see, et koondis oligi sisuliselt see sama Tallinna Kalev ning põhituumik nii koondises kui Kalevis oli põhimõtteliselt sama?
Jah, see mängumudel ja käekiri, mida meeskond mängis, oli üsna sama. See tõi edu nii 1991. aastal kui ka 1993. aastal, kus vastased olid hoopis teisest puust ja mängude graafik palju tihedam.
Mängisid mitu hooaega välismaal erinevates liigades ja veel 40-aastaseltki ühe hooaja Poola meistriliigas. Kas iga korvpallur peaks pakkumise korral kasutama võimalust, et välismaal mängida?
Väikeriigi korvpallielu ja korvpallimeistrivõistlused ühel hetkel ammenduvad. Ikka tuleks silmaringi laiendamiseks kasutada võimalusi mängida ka teistes riikides.
Mida välismaal mängimine õpetab?
See on väga huvitav. Ma pean seda nii loomulikuks. Ma ei oskagi seda väga defineerida, aga sa õpid teisi rahvuseid ja kultuure ning väga huvitavaid treenereid tundma. Sa oled täiesti uues keskkonnas, kus tegutsevad hoopis uued mängijad ja mängumehed. Publik on teistsugune.
Mainisid, et väikeriigi korvpallimeistrivõistlused ammenduvad ühel hetkel, kuid ometi mängisid veel 45-aastaseltki Eesti meistriliigas. Mis sind motiveeris nii pikalt meistriliiga tasemel püsima?
Ega mängija ise ei otsusta. Kui Poola hooaeg lõppes, mis oli üsna tore, ja kui Eestis leidus klubisid, kes soovisid mind oma ridadesse veel näha, siis pole arukas ei öelda. Kui otsus on vastu võetud, et hooaeg tuleb selles klubis mängida, siis tehakse seda täie pühendumisega. Motivatsioon on enesestmõistetav.
Kui viimasel hooajal poleks seljavigastust olnud, kas oleksid nii või teisiti karjääri lõpetanud või oleksid pakkumise korral siiski edasi mänginud?
Ei, see oli täpselt õige aeg.
Mängisid kokku 27 hooaega erinevate riikide meistriliigade tasemel. Mis oli Sinu enda arvates niivõrd pika mängijakarjääri saladus?
Ega siin ühest vastust pole. Võib-olla väike eelis oli see, et alustasin korvpalliga tunduvalt hiljem kui teised minuealised ja see andis mängus avastamisrõõmu juurde. Isegi vanemana avastasin korvpallimängus palju saladusi ja võlusid. Tegelikult meeldis mulle sporti teha juba enne Jaanus Levkoi juures korvpalliga alustamist. Esindasin kooli suusatamis-, käsipalli-, laskmis- ja võrkpallivõistlustel. See ilmselt andis mitmekülgse füüsilise pagasi ja oli ehk üheks põhjuseks.
Oled ühes intervjuus maininud, et raskeid traumasid Sul mängijakarjääris polnud ning pikaaegne Eesti koondise arst Kalle Põder on öelnud, et Sa olid tubli harjutuste tegija ja tänu sellele nii kaua mängisidki.
No üks korralik treening, kasvõi üksainuke treening, on tegelikult organismile äärmuslik olukord ehk stress. Äärmuslikku olekusse viimiseks on keha vaja natukene justkui ette valmistada ja meelitada. Pärast pingutust natukene jällegi puhkamiseks ette valmistada. Siis keha talub kõike suurepäraselt.
Milline treener on mängijakarjäärist enim meelde jäänud või kõige sümpaatsem?
Mul on vedanud treeneritega. Ma ei tooks mitte ühtegi treenerit eraldi välja, aga kõik inimesed, kelle käe all mul on õnnestunud mängida, on olnud väga toredad. Kõik loomulikult väga isikupärased, aga üldjuhul mängija peab kohanema treeneriga ja mitte vastupidi.
Rääkisime siin juba Nõukogude Liidu meistritiitlist ja kuuendast kohast EM-il, aga milline on Sinu eredaim mälestus mängijakarjäärist?
Euroopa meistrivõistluste kuues koht. See on ikka teistest üle.
Kas karjääris on midagi sellist ka, mis siiani kripeldab, aeg-ajalt meelde tuleb ja kus võinuks minna teisiti?
Seesama, mis just praegu nimetasin. Euroopa meistrivõistluste viimane mäng viienda-kuuenda koha peale Hispaaniaga. Seal kaotasime väga suurelt ja kindlalt, sest meil oli tegelikult lühike pink ja pikk turniir kulutas meid palju rohkem kui hispaanlasi. Kahetseda pole midagi, aga selle mängu võitmine oleks taganud Eesti rahvuskoondisele osavõtu olümpiamängudel.
Pärast mängijakarjääri olid 2015. aastani abitreener Tallinna Kalevis. Miks treeneritöö pooleli jäi?
Treeneriametit tuleb võtta väga suure pühendumisega ja see pole üldsegi lihtne töö. Mulle see amet väga meeldis. Kuidas mina õpilastele treenerina meeldisin, seda ma ei tea. Aga see aeg sai otsa. See moment oli lühike ja meeldis mulle väga. Treeneriamet oleks nõudnud väga suurt pühendumist, aga selleks polnud enam aega.
Aga tänasel päeval, kas Sa oled veel kuidagi korvpalliga seotud?
Korvpall on minust üsna kaugele jäänud või siis mina olen korvpallist üsna kaugele jäänud. Aga olen asjadega kursis rohkem kui üle keskmise spordisõber. Nii Eestis kui ka kaugemal.
Keda Sa jälgid?
Käime Kaunase Žalgirist vaatamas, jälgin Euroliigat, Saksamaa Bundesligat ja seda, kuidas Eesti poistel erinevates klubides läheb.
Kuidas tervis praegu on, kas pikk korvpallurikarjäär annab kuidagi tunda ka?
Ei, väga ei anna. Ei kurda ega nurise midagi.
Kas sport on endiselt omal kohal?
Ikka, loomulikult. Sõidan väga palju jalgrattaga ja käin ujumas. Patt oleks nuriseda.
Millal Sa viimati korvpalli kätte võtsid?
Eile õhtul. Koduõues on korv.
Vahepeal siis ikkagi loobid peale?
Ei, ma ei loobi. Lihtsalt annan täpseid sööte. Ma söödan tagasi väiksematele viskajatele (Naerab.).
Millises seisus on Sinu hinnangul sajandivanune Eesti korvpall?
Heas seisus. Korvpallimänguga tutvust tegevatele poistele-tüdrukutele on ikkagi loodud suurepärased tingimused sellel spordialal väga kaugele jõudmiseks. Ühe lausega äkki ütlesin ära (Naerab.).
Võtab hästi kokku küll. Rääkides meestekoondisest, millise mulje viimane FIBA koondiseaken veebruaris jättis?
Väga toreda.
Kas on põhjust loota edusamme?
Korvpalliliit tegi väga õige otsuse, et võttis just sellise treeneri. Natuke võib aega minna, aga oletan, et koondise poolt pakutav mäng saab väga ilus olema. See rahvusmeeskond pole minu arust veel väga palju koos mänginud. Nad on nüüd harjutanud ja ei midagi rohkem. Küll nad ootavad mänge suure himuga. Ilmselt on mängijad ja treenerid väga õhinal ja ootusärevad, et kuidas neil mäng hakkab välja tulema. Mina usun küll, et tuleb väga toredasti välja ja saab olema ilus vaadata.
Kas 100 aasta pärast mängitakse Eestis veel korvpalli?
Mängitakse kindlasti, ilmselt mitte enam tänapäevaste reeglite järgi. Sajand tagasi ei osanud keegi isegi unistada, milliseks see tore spordiala tänasel päeval on Eestis saanud.
Palun pane kokku enda sümboolne viisik Eesti korvpallist läbi aegade. Kes oleksid need 5 mängijat ja peatreener?
Ma ei taha nimetada. Ma juba intervjuu keskel ütlesin, et ei taha inimesi nimetada. Võin kellelegi liiga teha või kedagi asjatult edutada. Jätan selle küll ütlemata. Igal generatsioonil on olnud oma viisikud ja ajastuid on väga keeruline omavahel võrrelda.
Vestlust ette valmistades tuli ühest Sinuga tehtud intervjuust välja, et oled oma karjääri jooksul teinud ka märkmeid. Kas need märkmed on alles?
Märkmeid on alles küll jah. Suvel lappasin, aga need on episoodilised.
Toona kahtlesid, et need võiksid raamatuks saada, aga korvpallisõpradele meeldiks kindlasti neid lugeda. Kas nüüd on millalgi plaan oma mälestusi ka teistega jagada?
Kindlasti mitte. Väga lihtne vastus.
Aga elulooraamatu mõtted?
Raamatukaupluse riiulid on kuhjaga täis tunduvalt atraktiivsemate inimeste elulooraamatutega (Naerab.).
Intervjueeris: Martin Raid
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
