Kuigi Rapla on kõigest veidi enam kui 5000 elanikuga väikelinn 50 kilomeetri kaugusel Tallinnast, säratakse Eesti korvpallikaardil võrdselt või isegi eredamalt endast oluliselt suuremate kohtadega. Kogu taasiseseisvumise aja on sellesse korvpalluri, pedagoogi, treeneri ja lapsevanemana oma panuse andnud Tiiu Kosk.
Endiselt Rapla Korvpallikoolis noori tüdrukuid korvpallipisikuga nakatav ja Rapla Kesklinna Koolis lapsi sportima innustav Kosk rääkis Eesti korvpalli 100 aasta juubeli puhul antud suures intervjuus lahti paljud erinevad teemad alates enda mängijakarjäärist, lõpetades tütre Kaia tegemistega.
Eeskujud innustasid
Kosk oli enda sõnul väikesest lapsest peale püsimatu ja käis enne korvpallile käe andmist proovimas muuhulgas ka ujumist ja kergejõustikku. “Ega tol ajal polnud ju midagi muud, sellepärast sport ka nii väga köitis. Ma olen küll esimeses-teises klassis natukene ka klaverit klimberdanud, aga sport oli ikka põhiline. See kõik sai alguse juba hoovispordist. Mulle meeldis tohutult jalgpalli mängida, aga siis polnud naiste jalgpalli üldse olemas. Mina käisin pidevalt ikka poistega mängimas. Kui oleks tol ajal tüdrukute jalgpallitrenn olnud, siis ma võib-olla oleks isegi sinna tahtnud minna,” lummas Koske tol ajal teine pallimäng.
“Korvpalli juurde sattusin tegelikult täiesti juhuslikult. Tol ajal polnud telekast midagi muud vaadata, kui igasuguseid spordivõistlusi: jäähokit, iluuisutamist ja muidugi Kalevi korvpalli. Sealt ülekannetest jäi mulle silma ja hakkas väga meeldima Aleksei Tammiste. Tema olek platsil ja see, kuidas ta alati naeratas… need valged hambad,” meenutab meie loo peategelane muigega vanu aegu.
Tammiste sarmist lummatud noor neiu käis Tallinna 20. keskkoolis, mis on läbi aastate olnud tugevate korvpallitraditsioonidega kool. Kõrvalmajas elanud tüdrukud juba käisid korvpallitrennis ja noor Tiiu otsustas nende käest uurida, millal harjutuskorrad toimuvad. Järgmisel hetkel sammus ta Harjuoru võimlasse, astus uksest sisse ja ütles, et tema tahab ka korvpallitrenni tulla. Tema esimeseks treeneriks sai tunnustatud Märt Sepik. “Tol ajal ei olnud naiste korvpall nii väga pildil. Meie silme ees tegutsesid Dünamo naised, kes olid meile eeskujuks,” vihjab Kosk võistkonnale, kus Sepik oli aastatel 1964-75 peatreener.
Kui naiste korvpall esiplaanil polnud, siis mehed said Tallinna Kalevi näol nautida rahva jäägitut tähelepanu. “Nendel mängudel käimine oli ülioluline. Läksime varakult ukse taha, et treppide peal positsioonid sisse võtta. Ega siis meiesugused pätakad tooli peale istuma mahtunud. Meil olid oma kindlad trepid teada, kuhu siis jooksime ja kohad ära võtsime,” meenutab Kosk, kes mäletab selgelt kõiki vana Kalevi staare eesotsas (Jaak) Salumetsa, (Priit) Tomsoni, (Jaak) Lipso ja (Jaan) Lentsiusega.
Musta töö tegija
Meie loo peategelane sai mängijakarjääri jooksul treenida ja mängida mitme erineva juhendaja käe all. Esimest treenerit Märt Sepikut asendas vahepeal Dünamo mängija Krista Igumenova. Pärast Oktoobrirajooni Spordikooli loomist liikus Kosk Maire Küttimi treeningrühma ja lõpuks Tallinna Pedagoogilise Instituudi päevil mängis Kersti Sireli ja Humu Jürissoni käe all.
“Nii palju, kui ma hiljem olen nende asjade peale mõelnud, siis ega ma polnud kunagi eriline skooritegija. Pigem olin selline väle ja agressiivne tagamängija. Mul meenub mõni peda-aegne mäng, kus Kersti (Sirel) ütles, et vastasel on keegi hea mängija platsil. Siis tundsin ennast kohe teistmoodi ja tahtsin vastasel piltlikult öeldes kogu aeg näpp ninas olla ja teda mööda väljakut taga ajada. Soovisin olla selline musta töö tegija,” iseloomustab Kosk oma mängustiili.
Kui peda juba jutuks tuli, siis kõrgharidust läks Kosk omandama 1980. aastal ja kehakultuuriteaduskonna valik tuli tänu vanematele trennikaaslastele, kes seal juba ees olid. “Huvi pakkus see, et räägiti, kui ägedad kõik need matkad ja muud tegevused on. Kindlasti ei arvanud ma veel tol ajal, et minust saab kehalise kasvatuse õpetaja. Pigem mind köitis see edasi õppima minemise mõte. Juba tol ajal oli see populaarne. Tahtsin kindlasti kõrgharidust omandama minna ja kehakultuur tundus minule kõige lähedasem teema.”
Eesti meistriks jäi Kosel mängijana enda sõnul tulemata, kuna tema pedas pallimise ajal valitses Eesti naiste korvpalli Tartu Ülikool. Küll on ta kroonitud aga 55+ vanuserühmas seenioride maailmameistriks. “Eks veteranide korvpall on ikka erinev. Kiirused on ju meie vanuses hoopis teised. Aga adrenaliin on ikka selline, et kui juba mängima lähed, siis ikka kipud lahtisele pallile käpukile peale minema. Kuigi võiks juba natuke ennast tagasi hoida ja mõelda tervise peale,” muigab aktiivselt seenioride tiitlivõistlusi puhkusereisidega ühendav Kosk.
Väikelinna pedagoog
Peda ajal jäi Kosk oma kursusel silma kui aktiivne üliõpilane ning kutsuti tööle ülikooli spordiklubisse. Aitasin natuke Kersti Sirelit ja andsin tunde neile üliõpilastele, kes valisid korvpallieriala. Pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist suunati Kosk tööle Tallinna spordikomiteesse: “Tol ajal anti sportlastele toidutalonge ja ma tegelesin näiteks nende väljastamisega. Veel oli vaja arvestada VTK täitmisi. Üldiselt tegin paberitööd.”
Raplasse kolis Tiiu tänu abikaasale 1987. aastal, kuid käis esialgu veel Tallinnas tööl. Ühel hetkel jäi ta koju lapsepuhkusele ja pärast seda pealinna tööellu enam ei naasnudki. “Järgmine ametikoht oligi mul juba siin Raplas kooliõpetajana. Alustasin aastal 1992, kui (tütar) Kaia oli saanud kolmeseks. Kuulsin juhuslikult, et Raplas saab kehalise kasvatuse õpetaja koht vabaks ja siis mul lõi üldse esimest korda kuklasse mõte, et võiks hakata õpetajaks,” meenutab loo peategelane.
“Tegelikult on Rapla ikka Tallinnale suhteliselt lähedal. Praegugi võib soovi korral igal õhtul teatrisse või kinno minna. Alguses olin küll mures sõprade pärast, kes Tallinnasse jäid, aga ma mõtlesin eelkõige lapse kasvatamise peale ja meie praegune elukoht on väga ilus ja rahulik looduskaunis koht,” sõnab Kosk, kelle hinnangul Rapla-sugune väikelinn on lapsele palju parem keskkond kasvamiseks.
“Olen küll sündinud, kasvanud ja kõrgkooli lõpuni elanud Tallinnas, aga oma peas arvutades on mul nüüd juba rohkem Raplas elatud aastaid. Minust on saanud ikka kõva Rapla patrioot!” kiidab Raplas kõrgelt hinnatud ja 2013. aastal kohaliku kultuuriauhinna “Valla vedur” teeninud naine.
Korvpallipealinn
“Korvpall oli Raplas juba siis väga populaarne,” kinnitab Kosk, kelle kogemused põhinesid sellel, et ta oli aastaid käinud Raplas nii kooli kui spordikooli võistkondadega mängimas. “Raplas peeti väga populaarset komsomoli ehk ELKNÜ (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing – S.S.) korvpalliturniiri. Varem üle Eesti selliseid koolidevahelisi võistlusi ju polnudki. Tegelikult olid ka Rapla naised juba tol ajal väga kõvad.”
Kehalise kasvatuse õpetaja töö kõrvalt otsustas Tiiu treeneriks hakata oma tütre tõttu. Soov oli pakkuda lapsele ja tema eakaaslastele huviala, mida lapsed saaks ühiselt teha. “See oli vist 1996. aasta, kui ma alustasin tüdrukute treenimist. Siis, kui Kaia mul esimesse klassi läks. Lõime tol ajal ka Rapla Semetroni naiskonna ja mängisime isegi eestikatel kaasa. Aga tüdrukutele oli plaanis hakata tegema selliseid lihtsaid treeninguid ja tol ajal ma ei osanud arvata, et sellest praktiliselt elutöö välja kasvab.”
Kosk tunnetab, et Rapla Korvpallikooli tegevus läheb aina professionaalsemaks. Kõigil tasanditel on tegevused hästi organiseeritud ja tohutu töö peab hakkama lõpuks ka vilja kandma. “Ma muidugi ei räägi praegusest koroonaviiruse ajast, sest me ei tea, mis tagasilöögid kogu korvpall saab, aga mulle tundub küll, et Rapla hakkab klubina jõudma päris kõrgele,” loodab Kosk, et maailma pea peale pööranud viirus saab alistatud ja Raplas suudetakse head tööd jätkata.
Ilmselt kõige suurema löögi võtab sisse Rapla meistriliigameeskond, kellel on suur roll mängida kogu korvpallikooli püramiidis. “Meil on kõik tihedalt põimunud. Jaak (Karp) on seda alati öelnud, et tema ei taha eraldada noori, meeskonda ja naiskonda. Me teeme palju asju koos. Kui on lasteüritused, kas korvpallipäevad või jõulupeod, siis on ka meeskond ja naiskond kaasatud. Kossumehi kutsutakse isegi oma sünnipäevale, kui spordisaalis pidu korraldatakse. Mehed on selles vallas väga vastutulelikud ja toredad,” on Raplal üles ehitatud kadestamisväärne korvpallikogukond.
Ema ja treener
Eesti korvpall tunneb mitmeid lapsevanemaid, kes enda poja/tütre treeneriks olnud. Tiiu kinnitab, et tema tütar Kaia oli sõnakuuleliku tüdrukuna suurepärane treenitav ja on ema ka treenerina aktsepteerinud. “Hiljem, kui ta juba Audenteses õppis ja teiste treenerite käe all oli, sain juba mina tema käest palju näiteid ja õpetusi, mismoodi neil seal treenitakse. Mulle on öeldud, et kui Kaia väiksena platsil midagi kahtlast tegi, siis ta olevat kogu aeg minu poole vaadanud. Ma ise ei pannud seda küll tähele, aga mõned kõrvalolijad on selle kohta küsinud. Ju ta ootas minu reaktsiooni või midagi sellist,” avaldab Kosk.
Huvitaval kombel arvab aastakümneid õpetajana töötanud naine, et oma tütrega on ta aastate jooksul trennides isegi rohkem riielnud kui teistega. Või vähemalt on seda teinud julgemalt. Kuna Kaia on läinud ema jälgedes ning samuti Rapla Korvpallikoolis noortetreenerina tööl, siis ühistel jalutuskäikudel on jututeemaks loomulikult korvpall. “Mul on seoses Kaiaga üks hea kild meelde jäänud. Kui me käisime Tuksis laagris, siis üks mu õpilastest sõnas kord, et ma olen mingite asjade peale ilmselt kuri sellepärast, et mu oma laps on nii korralik ja ei tee kunagi midagi,” muigab Kosk. “Aga arvan, et eks ta on omad koerused ikka ka ära teinud.”
Ühel hetkel läks Kaia Raplast Tallinnasse, et asuda õppima Audentese Spordikooli. “Ma olin väga rõõmus. Andsin ta hea meelega edasi, et ta saaks teiste treenerite käe alla. Mõni hoiab väga oma õpilastest kinni, aga mina olin kahe käega poolt, et ta Audentesesse läheks. Ta oli ikka korvpallile jäägitult pühendunud ja võitlusvaim on tal siiani väga hea. Võib-olla polnud tal sellist kiirust ja särtsu, nagu minul mängijana. Aga ta tegi enda kallal kõvasti tööd ja arvan, et andis endast kõik, mis tol ajal võimalik oli,” analüüsib ema tütart.
Sama joonega on karjääri jooksul lühikest aega ka USA-s ülikoolikorvpalli mänginud ning Eesti rahvusnaiskonda jõudnud Kaia jätkanud ka korvpallitreenerina, kuigi ema esialgu veidi isegi kahtles tütre ametivalikus: “Ma isegi natuke mõtlesin, et kuna ta on kõik oma kooliõpingud kuldmedalitega lõpetanud ja tal paistab tarkust kõvasti olevat, siis äkki ikka leiab mingi tasuvama töö. Aga talle nii meeldib ja teeb asja pühendunult. Mulle tundub, et ta on ikka täielik fanaatik praegu.”
Ahtake kandepind
Kaia Kosk, praeguse nimega Milling, sattus Audenteses kokku viimaste aastakümnete Eesti naiste korvpalli ühe andekama põlvkonnaga, kuhu kuulusid veel näiteks Kati Rausberg, Pirgit Püü, Viive-Kai Rebane, Sandra Andresson. Kuigi kõik eespool mainitud naised jõudsid välja Eesti rahvusnaiskonda ja mängisid seal küllalt olulist rolli, lõpetasid nad kõik profikorvpallis tippu püüdlemise üpris varakult. “See oli ikka väga äge punt,” elavneb Tiiu Kosk. “Nad hakkasid tegelikult praktiliselt U14 vanuseklassist koos mängima. Need tüdrukud kasvasid kõik koos üles ja nad käivad siiani läbi.”
Kui küsime, miks juhtus nii, et Eesti mõistes väga andekad mängijad kõik varakult karjäärile punkti panid, siis Kosk mõtleb veidi ja vastab: “Tüdrukute kandepind on meil nii ahtake ja mulle tundub, et liiga vara saab korvpalli liiga palju. Nüüd on paar aastat olnud mängude arvu piirangud peal, tol ajal seda polnud. Mängiti palju – endavanuste, endast aasta vanemate ja paremad tüdrukud ka endast kaks aastat vanematega. Ühel hetkel neile võib-olla tundus, et muu elu on elamata jäänud.”
Tütarlaste korvpalli väikese kandepinna põhjuseks peab Kosk peamiselt võimaluste paljusust. Kui tema sai treenerina alustades kokku ühe aastakäigu tüdrukute grupi, siis praegu pannakse kokku kolme erineva aasta neiud. On ka erandlikke hooaegu, aga üldine pilt on vähemalt Raplas aastatega muutunud. “Spordialasid on nii tohutult palju ja igat sorti teisi ahvatlusi veel lisaks.” Kogenud treener neid jutte ei usu, justkui poleks korvpall naiselik ala: “Meil on siin trennis mitu Raplamaa missi käinud, kuigi kohati öeldakse küll, et mida need tüdrukud seal rabelevad ja trügivad.”
Kui Tiiu mängis Eesti tasemel ja Kaia jõudis rahvuskoondisesse välja, siis kas ka lapselapsed suunatakse seda liini jätkama? “Ega vist pole muud varianti,” naerab Tiiu Kosk. “Praegu on veel vara öelda, üks sai alles kolmeseks. Soodumust pikkusele peaks nagu olema, kuna papa on pikk ja endine korvpallur (Rapla Korvpallikoolist välja kasvanud 198 cm pikkune ääremängija Martin Milling – S.S.). Ma usun, et sunniviisiliselt seda ei tehta, aga eks ühel hetkel hakkab sinna suunas kujunema.”
Hindab tippkorvpalli
Kosk ei jäta kasutamata võimalust tippkorvpalli nautida ning selleks on tänapäeval võimalusi palju. “Vajalikud telekanalid on mul kõik kodus olemas ja vaatan Euroliiga mänge päris palju. See on hea ajaviide. Eesti koondise esitusi, nii vähe, kui neid pakutakse, proovin käia saalis vaatamas. Mis mind aga tohutult köidab, on naiste maailmameistrivõistlused. Olen viimastel kordadel nii Tenerifele kui Türki kohapeale vaatama sõitnud,” üllatab Kosk.
Enda sõnul ei oska ta päris täpselt mõõta, kui palju Eesti naiste korvpall maailma paremikust maha jääb, aga tema sõnul jääb meil ikka materjalist puudu. “Teised riigid leiavad oma pikad kuidagi üles ja eks see valik on enamusel palju suurem. See naiste MM-i tase on selline, et seal ei saa küll öelda, et üks mäng on naiste ja teine meeste korvpall. Ma pole muidugi mingi spetsialist, aga see on minu kui kõrvaltvaataja arvamus,” analüüsib Kosk.
Veebruaris oli võimalik korralik elamus saada ka meie meestekoondise esitusi vaadates ja Kosk nautis kahte veebruarikuist kohtumist täiel rinnal. Lootusrikkalt vaatab ta ka naiste koondise tulevikku: “Meestel on meil täiesti uus põlvkond peale kasvamas. Mulle väga meeldib, et meil on ka noori tüdrukuid, kes ehk kuhugi jõuavad ja siit Eestist ennast julgemini välja mängivad. Just see, et minnakse Euroopasse. Kuidagi tundub, et need, kes Euroopas mängivad, jäävad pikemalt asja juurde.”
Entusiastide najal edasi
Eesti korvpall tähistab tänavu juubeliaastat ehk esimene sada on täis ning ega see teine tulemata jää. Aastakümneid korvpalli arengut väga lähedalt jälgida saanud Tiiu Kosk ei oska praegu ennustada, milline saja aasta pärast mängitav korvpall olema saab: “Issand! Ütlen ausalt, ma ei kujuta ette. Võib-olla hakatakse mõnes asjas hoopis vanade aegade poole tagasi minema ja pannakse reeglitega rohkem piiranguid peale?”
Eesti korvpall on tema sõnul elanud seni ikka oma ala entusiastide peal ja nii läheb ka edasi. “Tahaks loota, et neid fanaatikuid ikka tekib. Ma arvan, et iga spordiala saab püsida just entusiastide najal,” kutsub Kosk korvpalli armastavaid inimesi ala arengusse mingil moel ise ka panustama.
Kõigile lugejatele on kogenud pedagoogil ja treeneril ka oma sõnum: “Esimesena tuleb kohe meelde lause: “Vait olla ja edasi teenida!” (Muigab.) Ükskõik, mis tuleb, tuleb oma joont edasi ajada, vaatamata raskustele. Kasvõi vähehaaval. Aga ma usun, et me tuleme sellest (koroonakriisist) välja. Täpset kätt ja pealehakkamist!”
Autor: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
