Eesti korvpallikoondises tegi praeguseks rohkem kui kuu aega tagasi kauaoodatud debüüdi 18-aastane Henri Drell, kes aitas tiimil Saku Suurhallis üllatuslikult 71:70 alistada Serbia ning mõned päevad hiljem võõrsil 84:77 ka Gruusiat.
Korvpall24.ee meenutas igapäevaselt Saksamaa suurklubi Bambergi Brose Basketsi süsteemis treeniva ja Baunachi nimelise satsiga sealses esiliigas palliva Drelliga veelkord veebruari teist poolt ning neid magusaid hetki, mida Eesti korvpallifännidele pakuti.
Küsisime Serbia vastu 4 punkti ja grusiinidele juba 14 silma visanud noorelt eestlaselt, kuidas ta koondise tegemistesse sisse sulandus, kes “vanadest” teda kohanemisel kõige rohkem aitas ning palju muud.
Kuidas Sa meenutaksid oma sõnadega kokkuvõtlikult veebruaris tehtud koondisedebüüti ja kogu koondiseakent?
Ma olen väga rahul, et selle kaasa sain teha. Eestis käimine oli vaheldus Saksamaa hooajale ja sai treenida meestega, kes karjääri lõpetasid minu debüüdi ajal. Pluss kindlasti see, et võitsime mõlemad mängud – kahest kaks! Minu jaoks eriti hea algus, mis annab motivatsiooni edaspidi koondisesse tulla. Mulle väga meeldis, teinekordki!
Sa vist naljaga ühes intervjuus ütlesid, et Sinul on koondisekarjääris võidud 2-st 2?
Aga nii ongi. Meestekoondises hetkel kahest kaks, muud midagi pole öelda.
Kui Serbia mängu järel ütlesid, et vibra oli sees, siis kas Gruusia kohtumises näidatud hea visketabavus ja 14 punkti näitavad, et siis enam käsi ei värisenud?
Ei olnud jah. Kui debüüdi ära tegin, siis kogemus oli olemas. Samuti polnud Gruusia mäng kodusaalis, mul on alati võõrsil kuidagi poole vähem närv sees. Gruusias oli saal rahvast täis, aga välismängudel on alati kuidagi veidi lihtsam mul.
Kas Sa mängijana enne iga mängu veidi närveerid?
Veidi on ikka alati enne mängu närv sees. Eriti siis, kui saal on puupüsti rahvast täis. Aga see on täiesti normaalses koguses, mitte nii, et tuleks tilgutite alla panna (naerab – toim.).
Kas Tiit Soku mängujoonis koondises erines oluliselt sellest, mida te Baunachis teete?
Natuke oli erinev. Sokule meeldis erinevaid kombinatsioone läbi mängida. Baunachis on meil väga kiire mäng ja kui vabaks jääd, pead kohe peale laadima ja esimesel võimalusel tuleb kohe korvi rünnata – kiirem ja agressiivsem mäng. Ka Sokk nõudis üldiselt agressiivsust, aga rünnakul pidime pigem kauem mängima, et viskekohta leida.
Koondise mäng oli Sinu jaoks rohkem raamides?
Võib nii öelda küll, kuigi eks ka Baunachis on mäng raamidesse pandud, kuid nõutaksegi pidevalt väga kiiret mängu.
Kumb stiil Sulle endale rohkem meeltmööda on?
Mul ei ole vahet. Põhiline, et ma mängida saan ja treener usaldab. Ma võin sobituda erinevatesse raamidesse ning mängujoonistesse.
Kui raske oli mõne trenniga koondisetreenerite mängupildist aru saada ja see endale selgeks teha?
Väga raske ei olnud. See on ikkagi korvpall ja ma olen sellises situatsioonis varemgi olnud. Muidugi mind aidati palju ning ma ei olnud selles olukorras üksinda – ka teistel mängijatel oli olukord uudne.
Kas debütandile anti veidi rohkem ka eksimisruumi kui ehk vanematele koondisemeestele?
Ma arvan, et mind võeti kui üht koondise liiget ning suhtumine oli väga professionaalne. Kui aus olla, siis ega ma midagi seal ju kihva ei keeranud.
Kas need kaks mängu näitasid ka Sulle, et Eesti koondise noorem generatsioon võib edukalt vanematelt meestelt vastutuse üle võtta?
Ma näen, et noored võtavad mängu ühel hetkel üle ja saavad ka väga hästi hakkama. Mõni “vana” jääb ju ka koondisesse, sest kõik mehed ei ole ju nii vanad, et lõpetada. Nemad kindlasti aitavad. Eestil on kindlasti tulevikus hea koondis.
Kes vanematest olijatest Sind sel korral oma tiiva alla võttis ja kõige rohkem kohanemisega abistas?
Janar Talts andis mulle nõu ning ütles alati õigel ajal mida teha ja mida mitte teha. Gregor Arbet ja Kristjan Kangur ka muidugi. Tegelikult kõik aitasid ja kedagi eraldi polegi ehk õige välja tuua. Ühiselt aidati mul sisse elada ja eks nalja sai ka omajagu.
Kes Eesti koondise riietusruumis kõige suuremad naljaninad olid?
Ikka Talts, kes siis veel.
Aga kui Talts nüüd lõpetas, kes selle rolli üle võtab?
Seda ma ei tea (naerab – toim.). Seda ära küsi minu käest.
Mida Sa oma esimesest koondiseaknast kõige rohkem õppisid?
Kindlasti õppisin mitmeid asju, aga ei oskagi neid konkreetselt kohe välja tuua. Aga see kogemus üldiselt oli nii vägev – täissaali ees Serbia alistada, Gruusiasse lend ja sealt võiduga naasmine… kõik selle võtsin kaasa. Seda iga mees iga päev ei saa.
Kas Bambergi klubist anti Sinu koondiseesituste kohta tagasisidet ka?
Loomulikult õnnitleti heade võitude puhul.
Kas Eesti koondisel peaks olema järgmistel valikturniiridel alati eesmärgiks jõuda vähemalt EM-finaalturniirile?
Kindlasti peaks olema. Tuleb püstitada suured eesmärgid.
Kas koondisesse jõudmisega tähelepanu suurenemine ja intervjuusoovide kasv on muutunud ka tüütavaks?
Mind ei tüüta, mulle see meeldib. Ma naudin intervjuude andmist ning mulle meeldib pildil olla.
Sinu jaoks on see tippkorvpalluri eluga kaasas käiv nähtus ja isegi kohustus?
Jah, kindlasti.
