fbpx
Close

Michael Jordani naabruses elav Ron Arnar Pehka: oodatust lühemana oleks mind tagasi lennukile saadetud

Avatar
-Ron Arnar Pehka | Foto: Siim Semiskar

Milwaukee ja Chicago vahel asub külake nimega Deerfield. Illinoisi osariigis paiknevas Deerfieldis elab veidi enam kui 18 000 inimest. Nende keskel toimetab igapäevaselt ka Ron Arnar Pehka, kes kuulub sellest hooajast Trinity ülikooli meeskonda ja mängib nende eest NAIA võistlussarja II divisjonis.

Sel hooajal on Trojans’i-nimeline Trinity ülikoolimeeskond kogunud 22 mänguga 4 võitu ja 18 kaotust. Kõikides mängudes algviisikus platsile jooksnud Ron Arnar on visanud mängus keskmiselt veidi enam kui 31 minuti jooksul 13,9 punkti, andnud 3,8 resultatiivset söötu ja võtnud maha 2,8 lauapalli. Nende näitajate poolest on Pehka üks meeskonna kindlatest liidritest. Korvpall24.ee võttis 21-aastase mängumehega ühendust, et uurida, mis elu ta korvpallurite tõotatud maal elab.

Palun kirjelda oma tavalisi päevi USA-s. Kuidas näeb välja tavaline treeningpäev ja milline on mängupäeva rutiin?

Päevad on üldiselt suhteliselt sarnased. Kuna tunniplaani saab ise üles ehitada, siis praegu on mul nädalas kaks päeva, mis on täis õpinguid ja teised päevad on kergemad. Rutiin on suhteliselt sama – ärkad, lähed kooli, trenni ja siis uuesti kooli, kui õhtune loeng on. Pauside ajal proovid nikerdada järgmise päeva kodutöid.

Mängupäevadel on hommikuti viskamine ja siis käiakse üle eelmisel päeval videoruumis vaadatud scouting report vastasest. Pärast viskamist käime läbi liikumised, läheme kooli, sööme ning siirdume mängule. Enne mängu tehakse garderoobis ristküsitlus vastaste mängijatest, et sa teaks, kes mida oskab. Kui ei tea, siis veedad mängu pingil.

Suvel antud intervjuus ütlesid, et plaanid enne USA- sse minekut kõvasti trenni teha, et kehal ja vaimul ei tekiks šokki. Kas šokist suutsid hoiduda ja kuidas treeningud üldiselt tunduvad – kas on intensiivsemad või rahulikumad kui Eestis kogetud, ajaliselt sama pikad või pikemad?

Suvel treenimine kindlasti aitas. Siia tulles ei osanud ma midagi oodata ja seda ei osanud ka treenerid. Mind värbas Todd Abernethy (aastatel 2009-11 mängis Tartu Rockis), aga siia tulles oli peatreeneriks juba Greg Miller. Nii mul kui ka treeneritel oli olukord, et ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Peatreener rääkis pärast, et enne mulle lennujaama vastu minemist otsustati, et kui ma oleks olnud lühem kui USA mõõtühikutes 6’0″ (183 cm – toim.), siis oleks mind tagasi lennukile saadetud. Pinge oli peal. Suvel treenimine tuli kindlasti kasuks ja sain end kohe heast küljest näidata.

Kuidas iseloomustaksid mängustiili, mida NAIA II divisionis mängitakse? Kas on selline klassikaline ameerikalik jookse-viska mäng või on ka liikumistel oma kindel koht? Iseloomusta mõne sõnaga peatreenerit.

Mängustiil on väga ameerikalik. Hästi suur roll on üks-ühe vastu mängul ja pick and rollil. Kuna liigas on palju väikeseid mängijaid, siis tempo on üsna kiire ja kaitses ollakse üle väljaku peal. Algul võttis kohanemine aega, et kuidas mängida väikeste ja kiirete ameeriklaste vastu rünnakul, kuna ma ise pole just päris Usain Bolt. Mida rohkem on aeg edasi läinud, seda paremini olen hakkama saanud. Siin väga palju kombinatsioone ei mängita. Liikumised on lihtsakoelised ja rõhutakse rohkem individuaalsetele oskustele. Hästi palju mängitakse n.-ö. “motion offense’it”, kus rünnakul toimub palli liigutamine. Proovitakse ühelt äärelt, kui ei saa, siis minnakse teisele äärele ja luuakse sealt olukord.

Peatreener Greg Miller on üpriski noor. Tal on kolmas aasta peatreenerina. Eks tal on ka veidi õppeprotsess käimas. Ta on player’s coach (mängijate treener – toim.). Ta saab aru mängijatest ja sellest, mis neid vaevab. Vajadusel julgustab, kui vaja, ütleb kurjemalt. Ta küll ise kusagil kõrgemas liigas mänginud pole, kui NAIA II divisjonis, aga sel tasemel on ta kõige kõrgemale välja jõudnud – ta on käinud kolmel korral NAIA National Championship Tournamentil. Tegemist on märtsi keskpaigas toimuva liiga lõppvõistlusega, umbes nagu NCAA D1 March Madness. Seda on ka aru saada, kuna ta teab, mida on vaja, et sinna jõuda. Praegu käib töö komplekteerimise vallas, et saada rohkem püssirohtu. Seda kõike ikka selleks, et oleksime tuleval aastal konkurentsivõimelisemad. Täpsustuseks veel, et NAIA on liiga, mis on mõeldud koolidele, kus õpilaste arv on alla 5000.

Statistiliselt oled meeskonnas kandmas liidrirolli, kas see on treeneri poolt spetsiaalselt Sulle antud või loksus see kuidagi ise paika?

Üldiselt kuhugi mängima minnes kohe rolle kätte ei anta. Minu olukorra tegi keerulisemaks see, et rääksin ühe peatreeneriga, aga siia tulles tervitas mind hoopis teine mees. Kuna ma olen väiksemas koolis, mis ei mängi D1 sarja, siis siin ei loobita raha igale poole ja seetõttu oli vaja end tõestada. Kui ma istuks praegu pingi lõpus ja ei mängiks, siis arvatavasti kevadel lõpetaks siin õpingud ära, kuna pole investeeringut väärt. Siin iga aasta lõpus vaadatakse mängijad ja nende stipendiumid üle, kes kui palju raha väärib. Põhimõtteliselt mul polnud midagi kaotada. Läksin väljakule, tegin õigeid otsuseid ja mängisin korvpalli ning kuidagi olen suutnud mängida end liidrite sekka.

-Ron Arnar Pehka | Foto: Siim Semiskar

Mida sa ülikoolis õpid?

Ma olen praegu majandusosakonnas. Pole veel majorit (õpingute põhisuund – toim.) ära valinud, aga arvan, et spetsialiseerun finantsarvestusele.

Kas õppetööd on treeningutega lihtsam siduda, kui oli Eestis, kus hommikustes treeningutes käimine oli kohati keeruline?

Treenerid arvestavad, kuidas tunniplaanid on. Kuna siin sa ehitad ise üles enda tunniplaani ja erinevalt kõrgema divisjoni koolidest pole sul abiõpetajaid, siis koolis peavad asjad korras olema Muidu mängida ei saa. Hooaja algul oli meil ka 6.30 hommikul trenne aga praegu on üks trenn päevas, kuna mängugraafik on väga tihe. Selles osas on elu lihtsam.

Kas elad traditsioonilise tudengina ühiselamus või on elamine kuidagi teisiti korraldatud? Kuidas oma vaba aega veedad?

Elan traditsioonilise tudengina ühikas. Vabal ajal vaatan sarju ja filme, loen artikleid ning raamatuid, käin naabruskonnas ringi erinevates kohtades ja aeg-ajalt uurin ka börsil toimuvat. Palju olen käinud meeskonnakaaslastel külas. Regioon on hea, Michael Jordani villa on siit 10 minuti kaugusel.

Kuidas on läbisaamine meeskonnakaaslastega? Mõtlen seda, et Trinity ülikooli meeskonnas on üks eestlane, rootslane ja ungarlane ja ülejäänud on ameeriklased. Kas eurooplastega on tihedam suhtlemine või see ei mängi üldse rolli, kust keegi pärit on?

Meeskonnakaaslastega läbisaamine on hea. Sulandusin üpris hästi sisse. Minu jaoks otseselt vahet pole, kas ameeriklane või eurooplane, kõigiga tuleb hästi läbi saada.

Kas meeskonnakaaslased teavad midagi Eestist ka või on huvi tuntud? Kuidas seletad inimesele, kust sa pärit oled?

Eurooplased teavad Eestist rohkem, aga ameeriklastel pole absoluutselt aimu ka mitte. Algselt sain igasuguseid huvitavaid küsimusi, kuid nüüd on asi maha rahunenud. Leidub ka meeskonnakaaslasi, kes väga tahavad mulle Eestisse külla tulla.

Kuna Deerfield paikneb Milwaukee ja Chicago vahel, siis kas oled jõudnud ka nendesse suurtesse linnadesse ja ehk oled leidnud võimaluse ka mõnel NBA mängul käia?

Chicagos olen kolm korda käinud ja plaan on minna (Milwaukee) Bucksi mängule, kui meie hooaeg on läbi saanud.

scroll to top
Inline
Inline