Paljudel sportlastel on oma minevikust rääkida mingi huvitav lugu, kuidas oma meelisala juurde jõuti. Tihti on need juhtumised olnud lausa nii saatuslikud, et väikesest asjast on olnud kinni, et Eesti rahvas oleks jäänud ilma mõnest oma spordikangelasest. Omamoodi lugu on rääkida ka korvpallipodcastis “Möödavise” külaliseks käinud TalTechi värskel peatreeneril Kris Killingul.
“Korvpallipisik sai mulle külge 8-aastaselt. Läksin aasta hiljem kooli ja käisin vahepeal jalgpallitrennis ja vibulaskmises. Ei köitnud. Elasin palju vanaema juures ja lugesin Pärnu Postimeest. Seal oli artikkel, et Mait Käbin alustab korvpallitreeningutega ja kutsutakse trenni. Ütlesin emale ja isale, et tahan sinna minna,” meenutas Killing saates.
“Vibulaskmist ma tegin harrastuskorras koos klassikaaslastega tegemas. Oli huvitav, sai nooli lasta ja kõike seda. Jalkatrennist tulin sellepärast ära, et mulle ei meeldinud, et 22 meest ajavad ühte palli taga,” jätkas Killing.
Hoopis isemoodi lugu on see, miks Killingust sõudjat ei saanud, kuigi vastava ala tipptreener Mati Killing on tema onu. “Ma olen paadis istunud, aga miskipärast kehaline kontakt meeldis rohkem. Saab vahepeal teistele küünarnukki anda. See tõmbas mind rohkem, kui vee peal lasta põlved kokku ja põlved lahku,” rääkis kehalise kasvatuses ala proovida saanud mees.
“Tegelikult on see hea seiklus, miks ma paati rohkem ei tahtnud istuda. Proovisime kahepaati ja see läks kohe ümber. Võib-olla seepärast ma rohkem vee peale minna ei tahtnud,” on Killing tagantjärele õnnelik, et jäi siiski kuivamaaspordialade juurde.
Killing on hiljem ise analüüsinud, miks tal tippkorvpallurina ei õnnestunud läbi lüüa. Mingeid asju oskas ta enda sõnul päris hästi teha, aga samas olid tal ka olulised puudused. Ennast peab ta kõvaks tööloomaks, aga andekusest jäi palliplatsil mängijana kaugele jõudmiseks vajaka.
Kuula korvpallipodcasti “Möödavise” 19. osa:
