Eesti korvpall peab tänavusel aastal oma 100. juubelit ning selle auks ilmub erilehel Korvpall100.ee aasta jooksul 100 intervjuud erinevate inimestega korvpalli seest ja ümbert. Üheks viimaste kümnendite armastatumaks mängumeheks oli viskekahur Reinar Hallik, keda fännid 2015. aasta EM-finaalturniiril ühehäälselt skandeerides väljakule nõudsid.
Kui suur osa Halliku karjäärist möödus jalad maas kolmeseid virutades, siis eriti ei teata, et saatusesõrme veidi teistsugusel vibutusel oleksime võinud näha hoopis Reinarit kui paltpanekukuningat. “Ma läksin üheksandasse klassi Eesti Spordigümnaasiumisse (praegune Audentese Spordigümnaasium – toim.), aasta oli siis vist 1999. Kui ma õigesti mäletan, siis 100 inimest tahtsid sisse saada ja ainult 18 said. Konkurents oli tihe ja mõtlesin, et kurat, kas mind ikka võetakse. Lõpuks ikka võeti,” alustas Hallik oma lugu kauge ringiga.
“Mäletan, et esimene II liiga hooaeg oli mul päris hapu, ma ei saanud üldse midagi aru ja mõtlesin lausa, kas olen õige ala valinud. Aga juba järgmisel aastal tegin teises liigas üle 20 punkti mänge ja meri oli põlvini. Mõtlesin, et kohe-kohe lähen juba NBA-sse. Olin selline peenike hüppav ja viskav mees ja panin isegi jalgevahelt pealt. Aga siis ühel saatuslikul õhtul pärast Eesti koondise võitu Prantsusmaa üle (28. november 2001 EM-valiksarjas 63:59 – toim.) hakkasin ühikasse tagasi minema ja kukkusin jalaluu katki. Pärast seda ei hüpanud ma enam kunagi,” rääkis endine kolmeseäss saatusliku õhtu kohta.
Hallik lisas: “Libisesin äärekividel ja jalaluu läks. Hiljem kipsis jalaga libisesin õues karkudega veel korra ja nihestasin viga saanud kohta uuesti. Mul oli kips päris pikalt peal ja sel ajal ei tehtud vajalikke taastavaid harjutusi ka. See polnud küll mu hüppejalg, aga põrge kadus pärast seda kuidagi täitsa ära.”
Loe täispikka intervjuud siit: INTERVJUU | Reinar Hallik: oma esimeses korvpallitrennis pidin sisuliselt ümber Narva jooksma
