Pärast aastast pausi sai Eesti korvpallisõber elada taas kaasa oma kodumaa koondisele, 20. veebruaril peeti esimene 2021. aasta EM-valikmäng Skopjes Põhja-Makedoonia meeskonna vastu. Esimeses kohtumises saavutatud 81:72 võit tekitas eestlastes korraliku korvpallibuumi ja kolm päeva hiljem peetud kodumängus Itaalia vastu oli Saku Suurhall rõõmustavalt kitsas. Hoolimata 81:87 kaotusest, plaksutas publik teenitult sinises kamuflaaž-mänguvormis palluritele. Ilus õhtu, mis andis paljudele tulevikuks usku Eesti korvpalli suhtes.
Mees, kellest ehk isegi kõige rohkem selle koondiseakna vältel juttu tehti, oli Kristian Kullamäe. 20-aastane koondise põhimängujuht viskas esimeses mängus Skopjes võimsad 31 (tema isa Gert Kullamäe suutis 1994. aastal visata Leedu vastu 32 punkti – toim.) punkti ja oli silmatorkav ka kolm päeva hiljem peetud kodumängus, kus tema arvele kogunes 17 silma. Korvpall24.ee sai mängumehel vahetult pärast kohtumist Itaaliaga nööbist kinni ja päris veidi aru.
Mis olid peamised põhjused, miks Itaalia võitis?
Me jäime teisel poolajal rünnakul hätta. Nad suutsid meid rütmist välja viia, me ei saanud loogilisi lahendusi ja häid viskekohti, pidime mõned rasked visked võtma ja tänu sellele said nad oma rünnaku jooksma. See oli asi, mida me kõige rohkem kartsime. Arvan, et see sai saatuslikuks.
Raskesti välja võideldud suur edu sulas kiiresti kokku, vahepeal oli seis lausa 44:30. Kas võis tekkida nii-öelda võidukramp?
Ei, ma ei usu. Tegime rünnakul paar halba lahendust ja kuna itaallastel on palju kvaliteeti, siis nad suutsid selle oskuslikult ära kasutada.
Kas oli mängu lõpus tunne, et õnn justkui pööras meile veidi selja? Visked, mis Skopjes ja esimesel poolajal Itaaliaga kukkusid, enam ei läinud ja itaallased tabasid raskeid viskeid hästi.
Ma arvan, et nad olid lõpus enesekindlamad lihtsalt. Kui sa oled enesekindel, siis ongi hea visata. Igapäevaselt kõrgel tasemel mängivad mängijad ja harjunud sellistes olukordades olema ja au neile.
Kas tunned, et oli võimalus Itaaliat hammustada ja võit võtta?
Ma arvan, et oli varianti küll. Kuus punkti jäi vahe ja oli täiesti okei mäng meie poolt, lihtsalt see kolmas veerandaeg jääb natuke hinge peale.
Kuidas võrdled omavahel Põhja-Makedoonia ja Itaalia koondisi?
Itaalia kontrollis rohkem mängurütmi. Neil on veidi kõrgemal tasemel mängijad. Samuti on neil ühtlasem tase ja pingilt rohkem kvaliteeti võtta, kui Põhja-Makedoonial. Tänu sellele suutsidki nad paremini mängutempot ja -rütmi hoida.
Kuidas alagrupiseis tundub? Itaalial 2-0, meil Venemaaga võrdselt 1-1 ja Makedoonial 0-2?
Kindlasti oleks tahtnud lõpetada kahe võiduga selle akna, aga saime ühe kätte Põhja-Makedoonia käest, kes on loogiliselt võttes meie kõige suurem konkurent. Natukene kahju on, aga meil on uued mängud novembris ees ja siis saab uuesti proovida.
Kas sa oled nõus, et novembrikuine koondiseaken võiks olla otsustav? Kaks kodumängu, millest üks on just Põhja-Makedooniaga.
Ei, niimoodi ei oska ma öelda. Arvan, et see kõik läheb viimase akna peale ja on vähetõenäoline, et siin midagi varem ära otsustatakse.
Kas pärast esimest mängu oli telefon punane?
Inimesed ikka õnnitlesid, aga ei midagi erilist
Kas enne mängu Itaaliaga tundsid mingit lisasurvet ka meedia poolt?
Mina isiklikult proovisin seda võtta, kui tavalist mängu. Kindlasti tahtsin hästi mängida, aga mingit erilist survet ei tundnud.
Praegu lähed klubi juurde tagasi ja taastub tavapärane rutiin?
Jah, klubi juures hakkab nüüd jälle hall argipäev ja reedel juba uus mäng, nii et peab juba selleks vaikselt mõtteid sättima hakkama.
Mis on klubi eesmärgid selleks hooaja lõpuks?
Liigasse tahaksime püsima jääda. On mõned mängud ees, mis on otsustavad, nii et proovime sealt võidud kätte saada ja loodetavasti suudame liigas koha säilitada.
