Martin Müürsepp on mees, keda võib kahtlemata pidada üheks läbi aegade parimaks Eesti korvpalluriks. Ei enne ega seni veel ka pärast Martinit pole eestlasest korvpallur mänginud USA unistusteliigas NBA ning ainuüksi Müürsepa hilisem karjäär Euroopas oleks ta tõstnud meie korvpalliajaloos kõige kõrgematele pjedestaalidele.
Andres Sõbra juures korvpalluriteed alustanud Müürsepp sai enne Eesti iseseisvumist korraliku kooli Nõukogude Liidu noortekoondistes ja siirdus 1990. aastate alguses läbi Rootsi meistriliiga Iisraeli hiiu Tel Avivi Maccabi ridadesse. 1996. aasta 26. juuni oli ajalooline päev, kus seni ainsa eestlasena Müürsepp NBA draftis 25. valikuna Utah Jazzi poolt ära võeti ja kohe Miami Heati kaubeldi.
NBA-s kokku 83 kohtumist kirja saanud Müürsepp pärast 1998/99 hooaja alguse tööseisakut ookeani taha tagasi ei läinudki ning jätkas karjääri Euroopas. Esmalt Kreekas ja seejärel Venemaal ilma teinud eestlane tõusis muude saavutuste hulgas ka legendaarse serblasest treeneri Dušan Ivkovici üheks lemmikmängijaks.
Kui umbes poolsada Eesti korvpalli 100. sünnipäevale pühendatud intervjuud on tehtud, siis vaid mõnes üksikus on Müürsepp Eesti kõigi aegade sümboolsest esiviisikust välja jäetud. Mida endine mängumees ja praegune treener ise oma karjäärist ja saavutustest arvab, saab lugeda järgnevast usutlusest, mis on tehtud suve lõpus Tallinnas Sõle spordihoones.
Sinu esimene treener Andres Sõber on palju kordi meenutanud, kuidas tema nägi kohe esimesest silmapilgust, et Sinust tuleb kõva mängumees. Mida Sa ise tollest ajast mäletad?
Väga palju aega mööda ei läinud, kui ma sain ise ka aru. Kui palju need lapsed ikka aru saavad, aga siht oli mul silme ees ja tahtsin korvpalluriks saada küll. (Andres) Sõber oskas motiveerida. Ma ei tea täpselt, millal sellest aru sain. Ju siis, kui mingid turniirid ja mängud peale hakkasid ja seal punne sai visatud. Siis tekkis selline korvpalluri tunne juba. Arvan, et see oli umbes 12–13-aastaselt.
Aga trenni läksid Sa ikka juba mitmed aastad varem?
Jah, arvan, et see oli vist 9–10-aastaselt.
Kas läksid korvpallitrenni teadlikult või oli see üks järjekordne spordiala, mida proovisid ja hakkas meeldima?
See oli juhuste kokkusattumus. Mul tulid kaks klassikaaslast juhuslikult tänava peal vastu. Mina läksin jalgpalli mängima. Mängisime tihtipeale maja ees vutti, eestlased venelaste vastu. See oli meil selline tavaline taks. Aga juhuslikult paraadna ees kohtusin klassikaaslastega, kes olid teel trenni. Nad kutsusid mind kaasa ja läksin nende riietega trenni, mis seljas olid. Ei teadnud isegi täpselt, mis trenni ma läksin. Seal Sõbra trennides tehti palju pallimänge, ka rahvastepalli ja käsipalli. Kõikidest asjadest võtsime koolivõistkonnaga osa. Ma ei tea, kui palju me Sõbra trennides üldse korvpalli mängisime. Ma ei usu, et kohe üldse visata oskasime, eks me rohkem põrgatasime alguses. Tegime palju ka teatevõistlusi. Alles hiljem sain aru, et tegemist on korvpalliga.
Kas oled neid mehi hiljem tänanud ka, et nad Su karjäärile esimese tõuke andsid?
Tänanud ei ole, aga me oleme trehvanud ikka, jah. Nemad kukkusid üsna kohe välja sealt sõelast.
Kas Su karjäär Andres Sõbra juures sai kohe kiire hoo sisse?
Sõbral oli kaks gruppi. Üks oli aasta vanemad ehk 1973. aastal sündinute grupp ja siis oli teine grupp 1974/75 poisid. Mina olin selles nooremas pundis, aga siis ta edutas aeg-ajalt tublimaid nooremaid poisse vanemate hulka. Sinna ei pääsenud mitte ainult mina, vahel oli mõni teine mees ka ikka sees, Gert Hendrikson näiteks. Saime juba noores eas areneda aasta vanemate vahel. See tuli kindlasti kasuks.
Kui alustasid korvpallitreeningutega 1984. aastal, siis juba viie aasta pärast jõudsid Nõukogude Liidu noortekoondisesse. Mida nendest aegadest mäletad ja kuidas Sa üldse sinna ringi ennast sisse murdsid?
Sel ajal mängiti Nõukogude Liidu meistrivõistlusi ja alagrupiturniirid peeti Venemaal. Sai käidud Moskvas ja Elektrostalis, kus need turniirid toimusid. Ilmselt seal kusagil jäin Liidu koondise treeneritele silma. Eks ma olin omavanuste hulgas liider ka. Sealt jäi silm peale ja pärast sai 16 treeninglaagrit tehtud. Aastatel 1989–91, kui olid Nõukogude Liidu viimased aastad. Olin umbes 16–17-aastane ja kõik laagrid tegin kaasa. Sealt käis kõvasti rahvast läbi, aga vaid mõned loetud mängijad tegid algusest lõpuni need paar aastat täielikult kaasa.
Kas sealne süsteem oligi selline, et pandi kohe suured treeningmahud peale ja kes sellest kadalipust välja tuleb, seda ootab ees tippkorvpall?
Ma arvan küll, et neil materjalist puudu polnud. Ukse taga oli pikk järjekord. Sellepärast oli nii palju vahetusi seal laagerdamiste käigus. Paarkümmend meest olid alati kohal, aga tihtipeale pooled olid pidevalt uued näod. See andis loomulikult kõva enesekindluse.
Kui pidevalt tulid uued näod asemele, siis ilmselt igas laagris tuli ennast uuesti ja uuesti treenerite silmis tõestada ja siis pingsalt uut koondisekutset ootama jääda?
Loomulikult, alati ootasid kutset ja mõnele mehele kutse ei tulnudki kunagi kohale. Mul õnnestus ikkagi iga kord see kutse saada. Mäletan, et lennukiga väga lennata ei tahtnud ja siis panin tihtipeale rongiga sinna Moskva poole. Liidu koondises oli kõva konkurents igale positsioonile ja kunagi ei teadnud, mis treeneritel peas on ja kas sa saad satsi või ei saa. Lisaks tuli seal palju ka vigastusi. Treeninguid silmas pidades olid meil ju umbes kaheksatunnised päevad. Kolm trenni päevas ja teoreetilised tunnid tahvli ees veel sinna juurde. Seal oli sellist huvitavat õppimist kõvasti.
Mida tundis Sinu ema Hilja Volter, kellel tuli oma alaealine poeg pidevalt üksinda kuskile Nõukogude Liidu avarustesse seiklema saata?
Ta kindlasti pabistas kohutavalt. Tihtipeale, kui Balti jaamast nii hilja tulin, et trollid enam ei käinud, siis vahel oli vaja tulla talvel jala Mustamäele. Selline aeg oli.
Kui palju Sa neid vanu aegu tagantjärele üldse meenutad? Kas viskab tihti erinevaid mälupilte taas ette?
Ikka. Kõik see on ju meeles, mis on toimunud. Karjääriredelil rühkimine on ikka meeles, kuidas sai jälle järgmine samm tehtud.
Kui palju jõudis noorkorvpallurina Sinuni Ameerika profiliiga NBA tegemisi? Kas oli juba varakult soov kunagi sinna välja jõuda?
Ma ei ütleks päris nii. Jah, olid ajad, kuskil 12–13-aastaselt, kui võrdlesime oma pikkuseid. Spud Webb oli seal 159 cm siis ja meil olid ka enamus kõik 160 cm pikkused. Siis võrdlesime, aga ega meil head pilti NBA-st polnud. Eesmärk oli kindlasti juba päris varajases eas, et sinna ma tahan jõuda, aga mingit ettekujutust sellest polnud.
Eesti taasiseseisvumise järel lõigati meid nagu noaga Nõukogude Liidu spordisüsteemist lahti. Kuidas Sina noorkorvpallurina tol hetkel neid asju tunnetasid?
Jah, olin üks viimaseid, kes mängis Liidu koondises. Tegelikult oli meil ju otsustavatel aegadel noorte EM Kreekas, kus jäime viiendaks. Kaotasime Kreekale ja Türgile. Istusime hotelli fuajees ja CNN näitas, et Moskvas sõidetakse tankidega Punasel väljakul. Siis mõtlesime küll, kas või kuidas üldse tagasi saame? Tol momendil hakkas kohale jõudma, et see turniir jääb nende poistega koos viimaseks. Siis jäi mul väikene auk sisse, aga Andris korjas mu üles ja seejärel kulus paar hooaega uuesti enda koha leidmisele.
1992/93 hooajal siirdusid Rootsi kõrgliigaklubisse Alvik Basket. On räägitud erinevatest ulmelistest numbritest, mis Sa seal mängudes kogusid. Kas Rootsi liiga oli tol ajal nõrk või Sina olid 18–19-aastasena juba nii võimas?
Ma ei ole Rootsi liigat kunagi väga nõrgaks pidanud, aga see oli selline hea hüppelaud. Vahet pole, kas Soome või Rootsi, sellistes kohtades on liigas ühtlane tase. Kunagi ei tea, kes meistriks tuleb. Sel ajal oli seal kindlasti kahe välismaalase reegel, mis võib-olla taset nõrgemaks tegi, aga tänapäeval on seal ju 5–7 välismaalast juures. Eks välismaalaste piiranguga oli seda raskem mul võistkonda pääseda. Meil oli meeskonnas üks ameeriklane ja mind võeti kui sellist noort. Klubil polnud kõige parem rahaline seis ning minuga võeti selline risk. Aga ma ei tea, olin noorena ka päris hea (Naerab.).
Aga tol hetkel siit Baltikumi poolt ilmselt ei vaadatud Soome ja Rootsi korvpalli päris samasuguse pilguga, kui nüüd seda tehakse?
Tollel ajal oli üldse raskem välismaale minna. Ega meil palju neid polnud, kes välismaal mängisid. Just selle kahe välismaalase reegli pärast, ma arvan. Tihtipeale ikkagi tehti otsus mingi kogenuma ameeriklase kasuks. Aga minu kasuks rääkis see, et olin noor ja andekas ning meeskonnal raha polnud eriti. Mul on sealt positiivsed mälestused. Tollel ajahetkel oli see ainuõige koht, kus ma sain kõvasti mänguaega ja kogemust.
Seejärel lõid käed Iisraeli megaklubiga Tel Avivi Maccabi. Palju on räägitud, et tegid nendega väga pika lepingu, mis hiljem Sulle endale kätte maksis. Kui palju Sa tagantjärele kahetsed, et valisid just Maccabi ja nende pika lepingu, mis oli vist 5-aastane?
Üks leping oli viis ja üks lausa 13 aastat, vahepeal tehti ümber (Muigab.). Ma ei saanud kunagi Iisraeli passi, kuigi seda taheti mulle teha. Mingi teatud aja möödudes oleksin selle saanud, aga ütlesin lõpuks ise ära. Mul oli ikkagi südametunnistusel, et kuidas ma nüüd lahkun ja kuidas ma saan Eesti kodakondsusest lahti öelda? Sest Eesti ju ei luba topeltkodakondsust. Tulin Iisraelist lihtsalt ära ja mängisin EM-il Eesti noortekoondisega. Sellega tõmbasin kriipsu peale oma Iisraeli passi võimalusele, aga ma ei kahetse mitte midagi. Me teeme pidevalt otsuseid ja kui teed halva valiku, siis minul on eluaeg olnud see mõtlemine, et isegi pärast halva valiku tegemist tuleb sellest võtta parim ja tulla toime. Alati tuleb järgmine aasta ja saab uue võimaluse. Ma pole kunagi otsinud poole hooaja pealt kiirelt mingit uut ja soojemat kohta. Eluaeg olen proovinud kanda kinnitada. Lähed aga tööle ja üritad iga päev oma vastasest parem olla.
Kes Sinu kui ühe noore poisi kuskilt Ida-Euroopast seal Maccabis enda tiiva alla võttis?
Mul oli seal sõpru küll. Ühega siini suhtleme – Assaf Dotan, kes Tallinnaski käis (Martin Müürsepa lahkumismängul – S.S.). Maccabi oli suur korvpallipere. Väga vinge organisatsioon, kes väga hoiab ja kaitseb oma mängijaid. Ma ei oska öelda, kes otseselt mind oma tiiva alla võttis, sest seal Maccabis oli tiimi juures nii palju igasuguseid asjapulki. Vanad tegijad, kes aastaid olnud. Täpselt ei teagi, mis funktsioonid kellelgi seal on, aga kõik olid alati kohal. Maccabi on ikkagi Iisraeli au ja uhkus. Mäletan, et ühe korra sain riiki sisse isegi ilma viisata. Mul oli viisa millegipärast läbi ja läksin lennuki pealt maha, lennujaamas teisel pool kontrolli mingid Maccabi mehed lehvitasid midagi ja sain läbi.
Kas enne NBA drafti Sa ookeani taga mingites ettevalmistuslaagrites ei käinudki? Praegu on need ju väga tavalised. Kas siis selliseid laagreid ei korraldatud?
Neid tehti siis ka, aga mina ei käinud. Ma polnud kunagi enne seda Ameerikas käinud ja ei läinud laagritesse, kuna mul oli leping Maccabiga. Polnud põhjust sinna minna.
Kui Sa varasemalt polnud Ameerika pinnale isegi oma jalga tõstnud, kas NBA draftis valituks osutumine oli seega üllatus?
Mulle ei tulnud see üllatusena. Mul oli mitme NBA klubiga kontakt ja agendil oli mõnega päris otseühendus. Ma ise lootsin, et lähen teises ringis. Arvatavasti olin ainuke mängija, kes ootas ja lootis, et ta valitakse teises raundis (Muigab.). Kui esimeses raundis võetakse, siis on su eesmärk ikkagi maksku mis maksab kohale minna, kuna saad garanteeritud kolmeaastase lepingu. Teises raundis ei ole tihtipeale midagi kindlat ja siis saaks veel jätkata arenemist Euroopas. Aga mind võeti esimese raundi lõpus ja see tekitas mulle palju peavalu. Kuna minu eesmärk oli ikkagi NBA-sse jõuda, siis pidin minema. Nüüd oli vaja aga Maccabi lepingust lahti saada ja hakkasimegi selle nimel vaeva nägema.
Mismoodi Sa läksid noore Eesti mängumehena Maccabi bossidele ütlema, et ma tahaksin nüüd lepingust lahti saada ja NBA-sse minna?
Mina ei käinud seal. See on kõik agendi töö ja koht, kus mängija ei pea midagi ütlema. Selleks on vastavad tegelased. Minul pole vaja klubiga riidu minna, las läheb agent. Öösel, kui NBA draft toimus, olin Tel Avivis kodus. Vaatasin drafti ja kui lõpuks mind nimetati, siis lülitasin telefoni välja, sest see hakkas helisema. Igast riigist helistati, aga mul polnud midagi öelda, kuna mul oli leping Maccabiga. Just mõni kuu varem olin jõudnud Maccabiga lepingut uuendada.
Kas teadsid igal juhul, et mingil moel olukord laheneb ja NBA-sse siirdumine saab teoks?
Jah, hakkasime selle kallal kohe vaeva nägema. Mul polnud Ameerika viisat ja ainuke riik, kuhu sellel ajal sai viisavabalt minna, oli Inglismaa. Saime agendiga Inglismaal kokku, olime seal ja vaatasime natukene Wimbledoni tenniseturniiri ja ootasime Ameerika viisat. Umbes nädal või võib-olla kaks oli ooteaega ja siis sealt läksin USA-sse.
Lõpuks pidid Sa ka omast taskust Maccabile valuraha maksma?
Jah, ikka. Leping on leping. Tuli trahv nii mulle kui ka Miamile.
Aga Miami klubi oli hea meelega nõus Sinu eest raha välja käima?
See oligi Miami poolne diil. Nemad üritasid mind kätte saada ja mul oli endal samuti huvi olemas. Ma oleks muidugi võinud aasta-kaks veel mitte NBA-sse minna. See võimalus oli mul olemas, aga kuna mul oli eesmärk maksku mis maksab NBA-sse saada, siis olin nõus. Miami pidi veel mängima Iisraelis kolme aasta jooksul ühe sõprusmängu. Mind siis satsis enam polnud, aga käisid ära.
Ütlesid, et Sa varem polnud USA-s käinud. Kui lõpuks Miamisse kohale jõudsid, siis millised need esimesed emotsioonid olid?
Kihvt oli. Miami ei tundunud üldse Ameerika moodi. Pandi Coconut Grove’i väga vingesse hotelli mingisse sviiti elama. Mäletan, kuidas akna all igasugused Kuuba ja Mehhiko rütmid mängisid. Selline väga lahe troopiline elamus. Siiamaani käin seal iga paari aasta tagant.
Kas mäletad ka oma NBA debüütmängu?
Ma ei mäleta debüütmängu, aga ootasin seda tükk aega ja on eredalt meeles, kui pikisilmi ootasin ja olin selleks valmis. Istusin seal 12. vahetusmehe tooli peal ja ega naljalt neid minuteid ei saanud. Pat Riley pani selles mõttes närvid ikka parajalt proovile. Ma polnud selline lihtne noormees ka, kes lihtsalt rahulikult istuks kuskil pingi otsas. Enda arvates läksin ju kohe panema. Oleksin võinud olla väheke targem. Aga ma mõistan, sest neid noori näeb siin Eestiski, kes ei suuda või ei talu seda pingi peal istumist.
Kui võrdled NBA-s tehtud treeninguid näiteks Nõukogude Liidu noortekoondise aegadega, siis kuidas hindad tagantjärele treeningute mahtu ja kvaliteeti?
Liidu koondises tehti kõvasti trenni, aga ma ei mäleta neid detaile nii hästi. Kui palju meil seal Liidu koondises otseselt mingeid detaile oli. Kindlasti õpetati, kuhu suunata või mida pick and roll olukordades teha. Ameerika aeg oli juba hiljem. Olin seal juba 22–23-aastane umbes ja tööd tehti detailsemalt, kõik oli ülimalt viimase vindi peal. Mäletan, et ikkagi ränk trenn oli mõlemas kohas. Nii Venemaal kui just Pat Riley juures Miamis. Dallases mitte nii väga. Riley käe all oli ikka ränk. Oli ka mängijaid, kes vahel platsi kõrval oksendasid, kuna silme ees oli must. Tohututel kiirustel jooksmised olid Pat Riley juures igapäevased.
Kas Sa läksid Miami Heati trennidesse ennast samamoodi tõestama, nagu Liidu koondises olid õppinud?
Minu jaoks olid trennid kahtlemata näitamise kohaks, kuna olin ikkagi noormängija. Aga oleksin pidanud asjad natuke läbi mõtlema. Seal tiimis oli materjali küll ja küll. Lausa nii palju, et Miami oleks võinud paremal päeval ka finaalis olla. Minu positsioonil oli ikkagi… tegelikult mul polnudki selget positsiooni (Naerab.). Ma olin äär või siis power forward, “kolm” või “neli”. Kui ma nimedest välja toon, siis (Predrag) Danilovic, (Dan) Majerle ja Voshon Lenard. Need olid mehed, kes mängisid “kahe-kolme” peal. Pikkadest oli seal Isaac Austin, PJ Brown ja Alonzo Mourning. Et NBA-s sellisesse rotatsiooni saada, selleks läheb ikka aega.
Kuidas Su inglise keele tase USA-sse minnes oli? Kas said kohe meeskonnakaaslastega jutule või esialgu pidid rohkem omaette hoidma?
Ma arvan, et ma juba rääkisin korralikult. Olin ju juba Iisraelis elanud. Rootsi minnes inglise keel veel kindlasti lonkas, aga tänu sellele sain rootsi keele enam-vähem selgeks. Hiljem, kui rootsi keel juba selge, tuli ka inglise keel, aga seda õppisin pigem juba Iisraeli ajal. Seal suhtlesin ainult inglise keeles.
Kuidas oli NBA-s ja täpsemalt Miamis, kas seal ka keegi Sind eraldi enda hoole alla võttis?
Seal oleks olnud vaja seda abi. Ameerika korvpall on ikkagi nii palju erinev. Sel ajal veel eriti. Nende mäng oli kiire, Euroopas palju aeglasem. Tihtipeale ei näidatud kombinatsioone, mida mängiti, vaid olenevalt sellest, kuhu pall liikus või keegi lõikas, pidi olukorda lugema ja tegutsema. Sellise mängustiili õppimisega läks päris kõvasti aega ja keegi otseselt mind ei aidanud. Nendel, kes lähevad USA ülikoolist NBA-sse, on kindlasti kergem. Tänapäeval minnakse Euroopast ka ja saavutatakse kohe edu, aga pigem tuleb minna ikka siis, kui oled juba valmis mängumees. Pole mõtet NBA-sse minna enda arvates arenema, seal on vaja juba mängida. NBA-s pole sul aega areneda või pead seda tõesti väga kiiresti tegema.
NBA on teatavasti suur äri ja seal on üsna tavaline, et lähed magama ühe tiimi liikmena ning ärkamise hetkeks on Sind vahetatud riigi täiesti teises otsas asuvasse klubisse. Kuidas Sa selle pingega toime tulid, sest liigutati mõned korrad Sindki?
See on valus. Okei, need palganumbrid korvavad kogu selle ürituse, aga mäletan, et Miamis hakkasin juba endale korterit otsima. Et ilus koht, miks mitte sinna pikemalt peatuma jääda. Käisin juba mõnda korterit isegi vaatamas. Kes oleks teadnud, et paari kuu pärast on juba minek? Aga siis sai kõik selgeks, kui mind Dallasest Phoenixisse vahetati. Jõudsin kuu aega seal olla ja suvel trenni teha. Seal olid Charles Barkley, (Jason) Kidd, Danny Manning ja Rex Chapman. Sellised vabaaja treeningud olid. Siis tuli Danny Ainge ja ütles, et tead, meil on vaja tsentrit ning me vahetame su praegu Chicagosse. Aga kui sa saad sealt Bullsist tulema, siis võtame su tagasi. Ühe suve jooksul olin siis kolmes klubis. See mõjub küll. Sa ei teagi, kas üldse kotti lahti pakkida või kuhu kurat sa võib-olla maandud. Näiteid oli ju küllaga, aga alati lootsin, et ehk mina pole see mees. Mõned vennad panid seal aasta jooksul… ma ei tea, mis need rekordid on, aga oli mehi, kes kolme aasta jooksul olid seitsmes klubis. Ma ei tea, kuidas tulevad toime need, kellel pere või lapsed käivad koolis.
Mainisid Charles Barkley’t, kas tema on üks eredamaid tüüpe, kellega Sa NBA ajal koos trenni said teha?
Barkley’ga pikki jutuajamisi polnud. Vahekäigus seal teinekord andis patsu ja ütles nimeliselt, et tubli. Ta pööras tähelepanu ka sellisele vähe teisejärgulisele seltskonnale. Ta oli väga sõbralik ja mul on helgelt meeles, kuidas kord mängisime Mexico Citys ja kohtumise lõpus time out’i ajal Don Nelson ütles, et Barkley võtab sind, tee kohe üle väljaku üks-üks. Läksin kohe temast esimese sammu pealt mööda, (Clyde) Drexler tuli äärest (appi), aga ma panin veel vasaku käega väikese jõnksuga palli korvi alt kotti. Kaotasime küll mängu viimastel sekunditel paari punktiga, aga tolles olukorras, kus ma temast mööda läksin, ütles Barkley tagasi joostes: “Kurat, ära jama. Sa ju tead, et ma kaitses ei mängi.”
Siit Eestist NBA poole vaadates tundub see tase täiesti ulmeline. Mis tunne oli selle karusselli peale hüpata ja ühel hetkel kogu maailma ees prožektorite valgusvihus olla?
Esimestes mängudes oli kindlasti kerge värin sees. Vaatad kaugusesse, kui palju on rahvast ja kõik helgib. Kogu see professionaalsus oli muljet avaldav. Kõik need eralennukid ja abilised tiimis, kes tassisid kotte ja parkisid autosid. Sa ainult puhka, kuula muusikat ja mine mängi. Elati ainult parimates hotellides: Four Seasons, Ritz-Carlton jne. See oli vinge periood. Kõik oli first class (esimene klass – S.S.) ja siis pidi platsi peal ka esmaklassiline olema.
Tänasel päeval on sotsiaalmeedia kogu maailma muutnud ja NBA on samuti täiesti teistsugune, kui oli Sinu ajal. Iga mängija liigutus platsil või ütlemine platsi kõrvalt on praktiliselt momentaalselt kogu maailmale näha ja lugeda. Kas Sina kujutaksid ennast sellises NBA-s mängimas?
Hea küll, see selleks, mis sa mänguplatsil teed. Pigem on see, mis sa väljaspool mänguplatsi teed. See poleks kindlasti mulle kasuks tulnud (Naerab.). Ladna, see, et sinust mängust videod üles pannakse, see on kõige väiksem mure.
Sulle siis meeldis, et väljaspool platsi toimunu jäi pigem kõikide inimeste eest ikka varjatuks?
Jah, mõned asjad jäid ikka privaatseks. Aga ega Eestis kerge ei olnud (Muigab.). Siin olin ikka tähelepanu all ja ega mul Eestis ka suurt midagi teha polnud peale selle, et mängida veidi tänavakorvpalli. Muidu ootasin ainult tagasilendu. Paar kuud oli mul sellist aega. Vahel ei olnud ka seda, kui olid koondisemängud. On pandud ka ilma puhkuseta.
Nagu avaliku elu tegelastel tihti juhtub, siis saatsid ka Sinu karjääri mõned väikesed platsivälised skandaalid. Kuidas enda tegemistele ise tagasi vaatad?
Jah, ma polnud nooruses kõige eeskujulikum. Meil oli selline punt ja ajasime asju teistmoodi. Eks mingi karistamatuse tunne oli võib-olla ka. Ega mind otseselt siin keegi karistada ei saanud, sest minu elu käis kuskil mujal. Tulin Eestisse ainult korraks puhkama. Palju neid aastaid kokku tuli? Ma olin järjest ikka päris pikalt ära. Mingi 15-16 aastat vist.
Tundsid Sa, et oled Eesti spordisfääris täielikult esimese kategooria staar?
No ma ei tea (Mõtleb.). Teadsin, et korvpalliväljakul võin ükskõik kelle ette võtta, aga arvan, et ma pole ennast väljakul üleval pidanud nii, nagu oleksin mingi hirmus staar. Pallimäng on meeskondlik mäng ja võidud on tähtsad. Ma ei usu, et ma olen kedagi paika pannud või oma egoga kuidagi survestanud. Pigem olen ikka alati rääkinud või proovinud aidata.
Rääkisid, et mängisid suvepuhkusel Eestis ka tänavakorvpalli. Kas mõtled neid kuulsaid turniire Lauluväljakul, kus oli kümneid tuhandeid inimesi vaatamas?
Neid etappe oli küll ja küll. Neid oli kõvasti. Ma arvan, et olen läbi aegade kõige rohkem võite kogunud (Muigab.).
Miks Sa seda tegid? Kas Sa ei kartnud, et üks õnnetu asfaldil saadud vigastus võib tõmmata karjäärile NBA-s või Euroopa tippklubides kriipsu peale?
Mulle oli väga tähtis oma sõpradega neid mänge mängida ja koos aega veeta. Niikuinii nägin neid võrdlemisi vähe, sest 10 kuud olin ikkagi alati ära. Ma ei kartnud vigastusi, sest minu põhimõte on olnud, et mängi nii, et sa ei saa vigastada. Enne vigastad teist, kui sind jõutakse vigastada. Kahe jalaga maa peal ja kui pealt lähed panema, siis paned nii, et vajutad koos mehega või kui ikkagi kukud, siis kõigile otsa. Kaitsjad peavad mõistma, et nad on sunnitud kõrvale astuma, kui sa seal midagi toimetad.
Toonane tänavakorvpall oli ka hoopis midagi muud, kui tänane 3×3 korvpall?
Siis oli ikka hirmus andmine. Ma vist olin ikka kõigist nii palju suurem, et hoiti pigem eemale.
Sinu küünarnukid olid täpselt teiste meeste näo kõrgusel?
No just, et ühe käega kakled ja teisega mängid (Naerab.).
Kas NBA või Euroopa klubid ei vaadanud sellisele tegevusele kuidagi viltu?
Kindlasti vaatasid. Meil olid lepingudki sellised, et teatud asju ei tohtinud teha. Ma ei tea, kas tänavakorvpall seal otseselt sees oli, aga mingid mäesuusatamised ja veesuuskadel sõitmised. Need olid eraldi lepingus välja toodud. Kui kuskil vahele jäid, siis oli trahv.
Siis tegid Sa veel sellise triki, et 1998/99 NBA tööseisaku ajal pidasid kaks kohtumist kodumaal Nybiti meeskonna särgis ja tekitasid sellega väiksemat sorti skandaali.
Nii oli jah, aga kõik läks kuidagi rahulikult. Seal oli vist teisi mängijaid ka, kes tulid Euroopasse mängima.
Kas Nybiti valisid ka sõprade pärast?
See oli Rain Küttise tiim. Seal polnud teist valikut, kuhu minna.
Ütlesid, et NBA-s oli kõik esmaklassiline, aga ühel hetkel tulid siiski Euroopasse ära. Oled mitmel korral öelnud, et oleksid pidanud kauemaks ookeani taha jääma. Aga miks Sa ei jäänud?
Arvan, et Euroopas hakkas kohe hästi sujuma. Ma polnud veel NBA-ks valmis ja läksin sinna natuke liiga vara. Mul parasjagu hakkas enda lagi ja tipptase kätte jõudma just siis, kui NBA-st ära tulin. Tundsin Arises ennast päris mugavalt ja pärast AEK-is läks samuti kenasti. Küll oli natuke vaja ümber õppida, et (Dušan) Ivkovici käe all mängida. Tipptreener paneb sulle raamid ette ja siis pead konkreetsetes raamides korvpalli mängima. Sellega tuleb toime tulla ning ei tohi iga kombinatsiooni break’ida (katki teha – S.S.). Eestis sai kõike teha. Kui pall minule tuli, siis võisin võtta vastu erinevaid otsuseid. Ivkovici juures pidin 90% mängima läbi mängujoonise. Seal oli reegel, et kui sa liikumise break’id, siis pidid kindlalt sealt kaks silma tooma. Kui lihtsalt kombinatsiooni katkestad, et panna mingi jama teele, siis see pole ju võistkonnale kasulik. Tuleb harjuda igal pool vastavalt süsteemile mängima.
Sinu elus on suurt rolli mänginud treeneritekolmik Andres Sõber, Pat Riley ja Dušan Ivkovic. Kas neil on mingeid ühiseid jooni, mida saaks välja tuua või on kõik täiesti erinevad treenerid?
Kõik on korvpallitreenerid ja kõik on erinevatel tasemetel ja vanustes läbinisti korvpalli sees olnud. Kui Andres oleks Miami Heati treener olnud, siis kes teab, kuidas tal oleks läinud. Ma arvan, et igalt treenerilt on midagi õppida. Vahet pole, mis eluetapil ta su treener on.
Kas võtad enda jaoks kuidagi kvaliteedimärgina seda, et suutsid legendaarse Dušan Ivkovici lemmikmängijate ringi murda?
Loomulikult. See oli vinge. Minul on tema vastu tohutu austus, aga ma ei saanud sellest kohe alguses aru. Kõik tundus natuke imelik, kuna inglise keel oli tal kergelt lonkav. Aga mängijana oli minu ülesanne hakata tema inglise keelest aru saama. Isegi kui mõned asjad olid kapitaalselt valesti öeldud, siis teadsin, mida ta tegelikult mõtles. Arvan, et õppisin teda hästi kuulama ja tema juhiseid täpselt järgima. Kui ta enne mängu mulle rääkis, mismoodi ma pean kedagi kaitses võtma, kuidas minul tuleb vastase parema käsi kinni saada ja vasaku eest hoolitseb juba abistav kaitse. Kogu see püramiid, kuidas ta igaühele selgitas, mida teha. Tegelikult oli nii hästi lihtne mängida. Lihtsalt tuli oma tööga hakkama saada. Loomulikult, kui Ivkovic ütles, et ma pean võtma parema poole kinni ja ma lasin ikka sealt ära panna, siis tuli teine mees sisse panna. Arvan, et võitsin tema usalduse just kaitsemänguga. Meil oli palju üle välja pressimist ja mina olin selline pressingu abistaja mees, kes jooksis ringi kogu platsil. Mina tundsin küll, et see toimis. Mäletan, et oli olukord, kus Dino Radja küttis meie pikale korvi all kotti ja siis ma võtsin pingil julguse kokku ning läksin ja ütlesin Ivkovicile: “Treener, laske mul minna. Ma ei lase tal panna.” Radjal oli kõva pööre, millega ta endapikkustele kogu aeg ära keeras. Seda kutsuti tornaadoks. Aga ma seisin tal veidi lühemana ilusti ees ja sain kenasti teda kaetud. Mingite teatud mängijate katmisel olin ma Ivkovicile väga vajalik. Luis Scola näiteks… Arvan, et sealt see tunnustus on tulnud.
Mitmed Eesti korvpallurid on öelnud, et oleks nad noorena teinud neid asju, mida karjääri lõpuaastatel, oleks võinud palju kõrgemalt lennata. Et selline mängijatarkus tuleb ikka alles aastate kogunedes?
Korvpalli IQ on ülitähtis. Kui seda ei ole ja sa oled isegi väga andekas, siis võib siiski raskusi tekkida. Tihtipeale vähem andekam, aga peaga mängumees on kasulikum. Eks kõik erinevad treenerid, kui oskad igaühelt midagi kõrva taha panna, siis see peaks sind mänguliselt aitama.
Kuidas teha noortele mängijatele selgeks, et ei pea alati teiste vigu ise läbi tegema? Et poleks neid olukordi, kus korvpallur alles ehk 30-ndates eluaastates mõistab, et oleks pidanud rohkem oma treenereid kuulama ja tarkuseterasid välja noppima.
Arvan, et lõpuks need mehed jõuavad kaugele, kes suudavad varem hakata keskenduma ja kuulama. Pole olemas ainuõiget teed tippu. On igasuguseid erinevaid variante. Mõned jõuavad kaugele, kui alustavad korvpalliga alles 15-aastaselt ja saavad juba paari aastaga tippu. Mõnel jääb see tõsine töö üldse ära. Võtame kasvõi mu sõbra Chris Anstey. Vana mängis tennist. Ta oli täielik tennisist. Võitis isegi noorte Austraalia lahtised. Sattus kobaga korvpallitrenni, kui vend kutsus. Vennast korvpallurit ei saanud, aga Chris jõudis välja NBA-sse. On igasuguseid variante, aga tähtis on, et noor mängija suudaks oma ego maha suruda ja protsessi usaldada. Tuleb teha tööd, suu kinni hoida ja olla hästi hea suhtumisega. Suhtumine on ülitähtis. Kui sul on ülbe ja vastik suhtumine, siis pole sa meeskonnamängija. Tahes-tahtmata, kui sa tippu tahad pääseda, siis pead olema meeskonnamängija. Muidu kaugele ei jõua ja karjäär jääb lühikeseks.
Sa mängisid aastaid Venemaal Moskvas, Kaasanis ja Permis. Kui kõrge klass Sulle seal vastu vaatas, kui võrdled seda näiteks NBA-ga?
Kui mul see Kreeka etapp läbi sai, oli vaja järgmine riik ette võtta. Juhuslikult sain 2001. aasta EM-il Türgis hotelli fuajees (Stanislav) Jerjominiga kokku. Mul olid Venemaaga suhted toona võrdlemisi jahedad, kuna seal polnud tol momendil arvestatavat korvpalli. Aga sellel ajal nende tõus just hakkas. Tulid esile linnad ja kubernerid, kes hakkasid kõvasti panustama erinevatesse tiimidesse ja sealt see lahti läks. Olukord muutus aasta-aastalt nii kiiresti. Võtame näiteks Kaasani linna. Alguses, kui ma sinna jõudsin, oli kogu see üritus päris mannetu. Autoteed olid kehvas seisus ja majad natuke viltu. Aga siis läks hirmus ehitamine lahti. Nüüd on Kaasan üks Venemaa ilusamaid linnu. Mind üllatas see, et mängijatele maksti väga kõrget palka, aga rahvas, kes meid saalis vaatamas käis, oli selline ühtlaselt hall läkiläkides seltskond. Permis olid -40 kraadiga fännid õues ja ootasid, et autogramme jagaks. Õhk oli jääs, aga nad ootasid meid õues riietusruumi ukse taga. Permis oli meil saal alati täis – 6000 inimest või umbes nii. Omamoodi huvitav kogemus. Elujärg oli seal kehv, aga sportlastele olid kõik tingimused loodud.
Kui fännid -40 kraadiga õues autogrammi ootasid, kas jäite seisma ja andsite?
Ikka-ikka. Kauaks ei saanud jääda, aga esimesed said (Muigab.). Meil olid autojuhid, kes panid autosid öösiti käima ja hoidsid soojas, sest muidu poleks need hommikul käivitunud. Kui Permi jõudsin, oli seal -45 kraadi kaks-kolm nädalat jutti. Ikka tohutult külm oli. Autojuht elas autos, iga kolme tunni tagant pani mu maja ees masina käima. Õigel ajal siis sõidutas trenni ja tõi tagasi.
Kuidas Venemaal rahadega oli? Kas seda kartust polnud, et hooaja lõpuks palka välja ei maksta?
Kindlasti oli. Sellel ajal ei kirjutanud Venemaal väga paljud mängijad lepingule alla, kui poolt palka ette ei saanud.
Kui võtta jutuks Perm ja -40-kraadine külm, siis mis Sind üldse sellisesse kohta mängima tõmbas?
Permiga oli see olukord, et ma olin Dünamos, kui neil sai raha otsa ja Perm võttis lihtsalt lepingu üle. Sinna läksin detsembris poole hooaja pealt, vahetult pärast jõule. Eks need olukorrad on erinevad olnud.
Sul oli karjääri lõpus probleeme jalavigastustega, aga millal need jalad Sul tunda andma hakkasid?
Arvatavasti pärast autoavariid. Mingil määral see ikkagi kogu aeg mõjutas, aga eks tuli õppida sellega jooksma ja hüppama. Aasta-aastalt läks olukord vaikselt kehvemaks.
Kui Sa kodumaale tagasi tulid ja Tartu meeskonnaga liitusid, siis kas teadsid, et lähed sinna karjääri lõpetama?
Ma teadsin, et tahan Venemaalt ära tulla ja ega ma mingeid variante kusagile mujale ei vaadanud. Aga ma olin veel võimeline mängima ja Tartut aitama. Pärast Tartut oli küll selge, et selle jalaga enam midagi ei tee. Siis hakkasin neid operatsioone ja puhastamisi tegema aga seejärel läks olukord põhimõtteliselt veel kehvemaks. Nii ta läks, aga olen tänulik, et 35-aastaseni sai ikka mängitud.
Aga siiski vahepeal üritasid Austraalia soojas kliimas veel jalgu alla saada. Kuidas Sa sinna sattusid?
Chris (Anstey) kutsus mind sinna. Ütlesin küll, et mul on kõva vigastus, aga võin üritada ja proovida. Üks kord päevas olid trennid kella 8-st 12-ni ja siis pärast seda oli kerge taastumine ookeanis. Aga paremaks ei läinud. Käisin Austraalias ka kohalike arstide juures. Kui Venemaal sain mingeid tavotisüste enne iga hooaega, siis seal pandi mulle kortisoon sisse. Ma väga ei tahtnud seda, aga pandi ikka. Mängisin tablettide abil, aga trennis ma ei tahtnud tablette väga võtta. Olukord polnud hea. Tundsin sisimas, et ma ei saa mängida sellel tasemel, mida tahaksin. Rääkisin seda klubi omanikuga ja otsustasime, et parem on lahku minna.
Oma mängijakarjääri lõpetasid Sa aga sama treeneri juures, kus rohkem kui 20 aastat varem seda alustasid – Andres Sõber ja Rakvere Tarvas. Tollest hõbedasest hooajast on väga palju räägitud ja Rakvere tiimi jaoks oli see kahtlemata tipphetk. Aga kas ka Sinu jaoks, kes Sa võitnud eurosarju ja Venemaa meistritiitli?
Iga medal on tähtis, selleks me ju mängime. Tahame midagi võita. Kui võitmine jääb tagaplaanile, siis oled see, kes otsib iga poole aasta tagant uut klubi. Mina olen tahtnud võita. Tahan, et kui oma CV lahti lööd, siis seal seisab, et oled võitnud seda, seda ja seda. Mitte et oled lihtsalt karjääri maha mänginud. Tulemus on kogu elu olnud mulle tähtis. Seega see võit on täiesti omal kohal. Eesti tingimustes suurepärane tulemus. Meil oli kihvt tiim. Kahju, et ainult paar kuud sain seal veeta. Oleksin tahtnud kauem, aga arvatavasti poleks vastu pidanud.
Kas valutavate jalgadega Tarvasse minek oli puhtalt treener Andres Sõbra tänamiseks?
Ma ei tea, kas tänamiseks, aga Sõbra juurde naasmine oli üks koht, kuhu võis südamerahuga minna.
Tuleme korvpalliväljakult korraks platsi äärde. Kas Sinu tasemel mängumees suutis tol ajal NBA-s ja Euroopas pallides rahaliselt oma edasise elu ära kindlustada?
See oleks olnud võimalik muidugi, kui ma poleks elus nii palju lolle otsuseid teinud (Muigab.). See on hoopis teine teema, et hakata siin rahaasjadest rääkima. Korvpallikarjäär pole väga pikk, tuleb osata midagi kõrvale panna ja investeerida. Ma ei arva, et sportlased peaksid ilmtingimata mingite äridega tegelema. Mina proovisin, aga need ei toiminud. Korvpallurid teenivad piisavalt raha, et ei pea tegelema mingi sellise… (Vajub korra mõttesse.) Jällegi, ma ei tea, kelle eest ma räägin. Kui mängida kuskil tippklubis ja teenida suurt raha, siis tuleks paigutada raha õigetesse kohtadesse. Kinnisvara on see, mida mina olen ostnud. Maalappe. Loodame, et sellest piisab pensionifondiks.
Sinul sellist ärivaistu pole olnud?
Kindlasti ei olnud. Nii palju oli, et midagi olen õigetesse kohtadesse paigutanud, mis mind tulevikus aitab.
USA kultuuriruumis on korvpalluritel tihti suured kaaskonnad, kes kõik tahavad läbi ajada selle ühe mehe arvel…
(Naerab.) Homie’d (inglise k. sõber või jõugukaaslane – S.S.).
Just, homie’d! Kas ka Sinul midagi sarnast siin Eestis oli? Näiteks, et pärast NBA-sse jõudmist ujusid välja mingid tüübid, kes üritasid suured sõbrad olla?
Ei usu. Mul on olnud päris kinnine seltskond, kellega ma läbi käin. Eks mõni bad apple (inglise k. halb õun – S.S.) on ka sisse sattunud, aga põhimõtteliselt kahe või isegi pooleteise käe sõrmedel saab nad üles lugeda. Seitse sõpra on mulle kaasa elanud ja pöialt hoidnud ja vahest, kui kogu maailm on sinu vastu, siis ongi kõige tähtsam, et sul just need sõbrad olemas on. Ma tean küll neid jutte, kui Antoine Walker või Allen Iverson ostsid kõikidele sõpradele Bentley’d. See on ju radikaalsus, see on hullumeelsus. Jah, olen ka aidanud siin Andresele (Andres Sõber – S.S.) maja osta ja mõnedele autod soetanud. Näiteks Kaasanis sellele arstionule.
Ühesõnaga oled tunduvalt paremini valinud, keda aidata, kui mõni NBA staar?
Jah. Ei tea, kust see joon läbi jookseb. Kuskil üle piiri ei taha minna, aga eks aidatud on ikka. Näiteks lastelaagreid on tehtud ja… ei kahetse midagi. Need, kes sulle elus on midagi andnud, nendele tuleb ka tagasi anda. Nende homie’de kohapealt, jah, mul olid ikka omad homie’d ja kergelt sai ikka ka välja käristatud. Aga palju nende meeste palgad siin olid, kui mina seal oma suurt raha teenisin? Vanasti olid teised ajad.
Kuidas Sinust treener sai? Kas Sind võeti Kalev/Cramo treeneritepingile seetõttu, et olid nii kõrge tasemega mängumees või Sul oli reaalselt ka soov treeneriks hakata?
Suurt soovi mul siis polnud, aga olen tänulik nendele inimestele, kes mind on suutnud ikka korvpalli juures hoida. Väga lihtne on tegelikult korvpalli seest ära minna. Korvpall on valdkond, mis ei jäta inimesi väga külmaks. Kas saad piki pead või tõstetakse sind õhku, aga sellist rahulikku tiimipidamist siin pole. Tänu suurepärasele sotsiaalmeediale saab igaüks oma arvamust avaldada. (Ivar) Valdmaa, (Aivar) Kuusmaa ja (Toomas) Linamäe olid siis Cramo poolt need, kes mind enda juurde kutsusid. Kui on treeneritel hea punt, siis on ka lahe tööd teha. Ma olen sellest lähtunud. Nii ma võtan aasta-aastalt. Üks aasta saime nüüd (Tallinna Kaleviga) hõbeda ka ja tekkis tunne, et süües kasvab isu. Praegu tahan jätkata.
Su treenerikarjäär on nüüd umbes 10 aastat kestnud…
Jah, aga see on täiesti erinev asi, kui sa oled seal teise treeneri koha peal. Peatreenerina tõmbab lauba tunduvalt tihedamini higiseks. See on huvitav töö, sest tegelikult treener areneb igal aastal. Sa saad targemaks ja kogemusi tuleb juurde. Arenemisruumi on kõvasti.
Kui palju Sa selle kümne aasta jooksul oled mõelnud, et astud sellelt karussellilt maha?
Otseselt pole niimoodi mõelnud. Ma tean, et selline võimalus on alati olemas. See ongi sport, et võid ametist lennata ka ettearvamatult. See käib spordi juurde, need asjad on loogilised. Me näeme treenerite vahetusi ju igal aastal ja kõigil spordialadel.
Kas mõlemas Kalevis on Ameerikast tulnud leegionäride jaoks Sinu nimi ja fakt, et oled mänginud NBA-s, andnud midagi juurde ka?
Ma ei tea, seda peab neilt küsima.
Ise Sa selles vallas midagi ei tunnetanud, et kui saadi teada Sinu NBA minevikust, siis vaadati teise pilguga?
Ma ei tegelenud selle tunnetamisega ja ei võtnud kedagi hõlma alla. Mulle (Alar) Varraku stiil väga meeldis. Ta oli väga selge sõnaga ja sealt oli kõvasti õppida. See on ikka hoopis teine asi, kui istud treeneripingile. See pole mängijakarjääriga võrreldav.
2018. aastal tõusid lõpuks peatreeneriks. Oled pärast seda korduvalt öelnud, et rollimuutus oli päris suur. Aga Tallinna Kalev pole ka Kalev/Cramo?
Jah, natuke teine tase on. Eks siin tuleb mängu see, mis võimalused klubil on, et satsi kokku panna. Tallinna Kalevisse on natuke raskem mängijaid valida kui Cramosse. Meil tuleb vaadata hoopis teise palganumbri järgi ja tihtipeale nendest videotest, mis meieni jõuavad, ei oska midagi välja lugeda. Tuleb võtta riske.
Te olete siin võõrmängijatega ikka alt ka läinud?
On jah olnud, aga mida sa teed? Kui tulevad kuskilt Kolumbia liigadest, siis pole üldse mitte mingit pilti neist. Üritame usaldada teatud konkreetseid agente ja sellise usalduse pealt edasi minna.
Räägime veidi ka Eesti koondisest. Võib vist öelda, et alati, kui vähegi võimalik oli, siis Sa koondisesse ka tulid. Miks?
Minu jaoks oli see ühelt poolt tavaraamidest korraks välja saamine. See oli natuke nagu puhkus. Vanasti mängiti ju hooaja keskel, nagu nüüdki need aknad on. Siis sai korra Eestisse tulla. Sai koju ja veidi n-ö õhku hingata. Tipptasemel käisin nagu mööda nööri, olin sõdurpoiss. Aga kui tulin Eestisse, siis sain veidi hingata. Sain mängida koos sõpradega, kes samuti oskasid korvpalli väga hästi. See oli puhas nauding. Väljas oli töö, aga Eestis nauding.
Kas 2001. aasta EM Türgis oli taseme poolest Sinu koondisekarjääri tipphetk? Just selles mõttes, et see jäi Sinu ainsaks finaalturniiriks.
Ma ei usu. Me oleks pidanud siis seal midagi ka korda saatma. See oli tegelikult üks õnnetu EM meie jaoks. Meil oli liiga järsk muutus, kuna paljud lõpetasid karjääri ära ja läksime sinna päris uue koondisega. See oli selline imelik sats. Palju vanadest tegijatest seal alles oli? (Margus) Metstak… (Vajub mõttesse.)
Põhiliselt varjutas seda turniiri ilmselt Üllar Kerde tüli Aivar Kuusmaaga?
Tüli Kuusmaaga, jah. Me ei läinud sinna parimas koosseisus ja meil oli ka üliraske alagrupp. Ega me mingit naudingut nendest keretäitest ei saanud. Kolm mängu oli ja sellega asi lõppes. Kogu see valikturniir ja pääs EM-ile oli palju lõbusam. Aga alagrupp Nowitzki Saksamaaga pluss Jugoslaavia ja Horvaatia… Meil oli selline sats, nagu Tallinna-Helsingi linnavõistlusele oleks läinud (Muigab.). EM-ile said ikka päris paljud sellised mehed, kes polnud valikmängudest osa võtnud.
Kas võib öelda, et ka Sinul isiklikus plaanis see turniir ei õnnestunud?
Ilmselt võib nii öelda küll.
Kas saatuslikuks saigi see, et vastased teadsid, et Sinu peale tuleb kogu kaitse üles ehitada?
Meil oli üldse teine tase seal. Meil puudusid ju videoanalüüsid. Oli teistmoodi aeg.
Mis on Sinu jaoks olnud koondisekarjääri kõige eredamad momendid?
Me pole koondistega suurvõistlustelt medaleid toonud, aga hunnik häid mänge on olnud küll. Eesti on võitnud tugevaid vastaseid ka viimasel ajal, aga minu ajal oli Prantsusmaa mäng üks hea võit. Hetkel niimoodi ei tule meelde rohkem eredaid momente, aga neid mänge on ju hullult peetud. Pole väga hullu, kui midagi ei mäleta. Arvan, et erinevaid mälestusi on piisavalt, et teinekord mõtiskleda millegi üle. Aga mis meeles pole, see pole. Mänge on ju 20 aasta jooksul peetud üksjagu.
Palun pane paika oma Eesti korvpalli kõigi aegade sümboolne viisik.
Ma olen seda kindlasti öelnud juba, aga teeme siis uuesti. Üks mees, keda ma varem pole oma viisikusse pannud, on Jaak Lipso. Kui ma käisin Moskvas CSKA klubil külas ja vaatasime seal vanu pilte, siis tuletati meelde, et Lipso oli seal ikka eriti ere kuju. Teda mäletatakse ja tema nimi on seal rasvaselt kirjutatud. Kui pikk ta oli, mingi 196 cm? Paneme tema “viie” peale. Taga on ikka (Tiit) Sokk. Ma arvan, et (Joann) Lõssovi mängib üle. Ma paneksin iseenda “nelja” peale ikka. Siis jäävad viskajad. Meil neid on. Kui ühel vise ei lähe, tuleb ja paneb teine. Panen (Aivar) Kuusmaa “kahe” peale ja siis “kolm” jääb vabaks. See on raske positsioon. Siin tuleb minna ajas tagasi, ma arvan. Vaatame näiteks (Priit) Tomsonit. Kuigi ta oli vist rohkem “neli”, siis arvan, et oma pikkusega oleks võinud ka “kolme” mängida.
Kes seda seltskonda võiks pingilt juhendada?
Paneme sinna abitreeneri ka. Abitreeneriks läheb (Andres) Sõber ja peatreeneriks tema hea sõber (Jaak) Salumets.
Saavad nad omavahel läbi seal pingi peal?
No peavad saama (Naerab.). Muidu Sõber lendab sealt. Ma ei saa Sõpra esimeseks panna, siis läheb jälle Salumets minema. Las Salumets kamandab.
Eesti korvpall sai tänavu 100-aastaseks. Vaadates ajas edasi, siis kas 100 aasta pärast mängitakse meil siin veel korvpalli ja milline see mäng siis on?
Ma arvan, et rünnakuaeg tuleks teha 15 sekundi peale, et pikad söödud domineeriksid. Ma arvan, et siin tuleb nii palju tobedaid reegleid veel juurde. Hüppepall võeti näiteks ära. Minu meelest see pidev uuendamine kogu aeg… no pole võtnud kõike kohe väga omaks. Siis on mingi lisasamm juurde tulnud, millal on jooks ja millal pole. Sellised kahtlased liigutused on, mida tänapäeval proovid siin õpetada ja ameeriklased vaatavad, et jooks mis jooks. Ma ütlen, et ei ole, sa saad ühe lisasammu teha. Ei võta kõik mängijad omaks teatud asju, mida saaks enda kasuks pöörata. See 24 sekundi reegel. Ma oleks võinud mängida paar aastat kauem, kui see oleks jäänud 30 sekundi peale. Veteranidest osa ei saagi seetõttu mängida. Või kas on veteranidel pikem see aeg?
Ei ole, ei ole.
No kurat! Tänavakorvpallis on nüüd sama teema – 12 sekundit vaid. Meil on Eestis kogu aeg olnud, et mängime akadeemilist korvpalli ja söödame… no pole enam aega selleks. Nüüd on vaid hea füüsis ja anna tuld.
Kuidas Sinu karjääri jooksul see füüsiliste võimete arendamine muutus siin Eestis?
Eestis on see pidevalt olnud natuke kehvem, sest Eestis, kes pead tõstavad, panevad sinna suunas, kus joostakse vähe kiiremini ja mängitakse teravamat korvpalli. Aga füüsis on ju kõige alus. Ma arvan, et Salumets selle pealt tuligi Liidu meistriks. Nad tegi väga ränkasid trenne. Pranas Mickevicius oli abitreener. Tehti kõvasti staadionitrenne ja (Taavi) Reigamid ja teised olid ju sisuliselt kergejõustiklaste tasemel. Füüsis on kindlasti kõige alus ja tänaseks päevaks on kogu see valdkond muutunud professionaalsemaks.
Kas mängijad ongi aastatega muutunud tugevamaks, hakanud kiiremini jooksma ja kõrgemale hüppama?
Kindlasti on. Kõikidel tiimidel on juures jõutreenerid. See kindlasti tõstab taset. Vanasti (Kalle) Klandorf möllas üksinda. Kui vaja, siis teipis kellelgi veel jala ka kinni. See on kindlasti spordis vajalik, et edasi jõuda.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”.
