fbpx
Close

INTERVJUU | Noorena Spud Webbi fännanud igiliikur Valmo Kriisa: mina tema pikkuselt küll rõngani ei ulatunud

Avatar
-Valmo Kriisa Eesti korvpallikoondises | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpalli juubeliaastal ei saa üle ega ümber mehest, kelle tööeetika võib eeskujuks tuua kõigile järgnevatele põlvkondadele. See 27 aastat profileiba teeninud ja poolteist kümnendit rahvuskoondisse kuulunud igiliikur, tööloom ja maksimalist on mõistagi legendaarne Valmo Kriisa.

Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Valgas 23 aastat meistriliiga tasemel korvpalli mänginud Kriisa (46) auhinnakapis on lugematul arvul medaleid nii Eesti meistrivõistlustelt kui ka karikavõistlustelt, samuti hoiab 192 cm pikkune tagamängija üle 8400 visatud silmaga ka kohaliku kõrgliiga punktirekordit. Lisaks ühele hooajale Rootsis (2000/01 Södertälje Kings), veetis Kriisa kolm edukat aastat (2003–06) ka Hollandis, kus võitis Groningeni Capitalsiga nii meistritiitli kui ka karika. 2007. aasta parima korvpalluri aunimetuse pälvinud Kriisa esindas rahvuskoondist enam kui 130 korda.

Lisaks suurtele teenetele Eesti korvpalli heaks on kompromissitu võitlejana tuntud mängumees üles kasvatanud poja, tulevikutegija Kerr Kriisa (19), kes tegi tänavu oma rahvuskoondise debüüdi ja suundub sügisel USA-sse ülikoolikorvpalli mängima. Märgilisel kuupäeval, 24.02.2017 tehti ka Eesti korvpalli ajalugu, kui meistriliigas läksid esmakordselt vastamisi isa ja poeg, 42-aastane Valmo (BC Valga-Valka/Maks & Moorits) ja 16-aastane Kerr Kriisa (Tartu Ülikool).

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul oli Kriisa nõus lähemalt rääkima ligi kolm kümnendit kestnud karjäärist, selle tipphetkedest, oma eeskujudest, praegustest tegemistest ja ka unistusest, et Eesti korvpalli kandepind oleks veelgi laiem.

Alustame algusest – kuidas Sa korvpallini jõudsid? Kui vana Sa siis olid?

Tartu Korvpallikooli sattusin, Eha Sügise käe alla. Vend mängis seal ees, paar aastat vanemate poiste rühmas ja nii ma sinna läksin. Ma arvan, et see oli umbes kolmas klass, seega üheksa- või kümneaastane.

Kas nooruses proovisid teisi alasid ka või ainult korvpalli?

Käisin ikka jalkat ka tagumas, võib-olla mõned korrad käisin isegi trennis, aga üldiselt jõudsin ikka kohe korvpalli juurde.

Kas said kohe aru, et korvpall on tõeline kirg?

Ei, seda kindlasti ei saanud aru, aga see oli selline väljund ja eks võib-olla ka kohusetundest sai seal käidud ja eks kindlasti meeldis ka. Kui mul oli valida jalgpall või korvpall, siis tegin valiku korvpalli kasuks. Nii ta jäi.

Eesti meistriliigas tegid debüüdi aastal 1990, olles vaid 16-aastane. Mida sellest ajast mäletad? Kuidas Sa sinna satsi said?

Ega väga ei mäleta, see võis olla Tartu Korvpallikooli võistkond. Seal olid vanemad mehed ees ja kuidagi sain pingiotsa peale ja sealt niimoodi vaikselt edasi. Nii see asi käis tollel ajal.

Kui palju on korvpall võrreldes Sinu karjääri algusaastatega muutunud?

Kapitaalselt. Esiteks juba reeglid on mitu korda muutunud, jooned tulid maha, kolmepunktijooned, Igasugu vabaviskevariandid olid tookord, 1+1 ja mis imeasju seal oli. Selles suhtes on muutunud kõvasti. Kiirusest ja sellest ma üldse ei räägigi, mismoodi see on arenenud. Kindlasti ka agressiivsus. Seega jah – reeglid on palju muutunud.

-Valmo Kriisa BC Kalev/Cramoga 2008/09 hooaja meistritiitlit tähistamas (süles poeg Kerr Kriisa) | Foto: Siim Semiskar

Millal otsustasid või taipasid, et Sinust saab elukutseline korvpallur?

Arvan, et ülikooli esimestel kursustel. Käisin ülikoolis ja korvpallikoolis oli mul oma treeningrühm. Seal olid minu all sellised tegijad nagu Tanel Kaljula ja Veljo Vares, nendega sai aasta-paar möllatud. Samal ajal sai kaks korda päevas trenni tehtud, siis tekkis selline väljundi küsimus ja tundus, et asi sobib, motivatsiooni oli ka ja nii ta läks.

Eesti kõrgliigas oled pea kõik klubid läbi käinud ja siit-sealt eri karva medaleid võitnud. Millises tiimis end kõige paremini tundsid?

Päris kõiki klubisid ei ole, aga eks siin Tartus tundsin hästi ennast, ka algusaastatel, kui saime kõrgliigasse. Rakveres sai hästi tuntud, eks igas klubis sai hästi tuntud. See on rohkem enda pea küsimus – kuidas leiad selle väljundi.

Käisid ka kaks korda Eestist väljas, 2000/2001 Rootsis ja 2003–2006 Hollandis. Kas toona oli raskem välismaale pääseda kui praegu?

Kindlasti, jah. See agendivärk oli väga noor ja eriti ei käidud vaatamas. Arvan küll, et praegu on lihtsam.

Kuidas Sul see võimalus tekkis?

See oli läbi Maarten van Genti, sealtkaudu tekkisid mingid kontaktid ja sai käidud näitamas ennast ja nii sai selle välismaa ära nuusutada.

Kuidas Rootsi ja Hollandi aastatega rahule jäid?

Jäin väga rahule. Rootsi aasta tulemuslikult ei olnud edukas, selline esimene kogemus mulle, seal läks mul suhteliselt hästi. Hollandi aastatega jäin küll väga rahule – sai toodud meistritiitel ja karikas võidetud, finaalides mängitud ja mängulises mõttes kõvasti arenetud. Ei saa kurta.

Kas hiljem välismaale enam ei kibelenud?

Elu kujunes kuidagi siiapoole ja otsest eesmärki polnud, et pean kindlasti välismaale saama ja nii ta läks. Maarten (van Gent) ei tegelenud enam agenditööga nii kõvasti ja uusi võimalusi ma ei hakanud otsima. Nii ta jäi.

Eesti rahvuskoondist esindasid 1995–2010 ja oled üks kogenumaid koondislasi läbi aegade. Mis motiveeris pikkade klubihooaegade kõrvalt koondisele appi minema?

Minu jaoks on koondises mängimine alati auasi olnud. Kindlasti klubikorvpalli kõrvalt ka hea vaheldus. Ka väljund oli hea – sai häid rahvusvahelisi mänge. Kes ei tahaks Eesti koondise eest mängida? Ma arvan, et pole kedagi sellist. Minu jaoks polnud see mingi probleem. Senikaua kuni taheti, senikaua ma seal olin.

Kas on mõni eredam mälestus 14. kohaga lõppenud 2001. aasta EM-finaalturniirilt?

Minu arvates oli seal üks kõva Türgi saun kogu aeg (Muigab.). Selline tunne, et saime sealt pika puuga peaaegu kõigi käest. Ma väga hästi ei mäleta, aga väga pikalt saime peksa seal. Selline hea kogemus, ega meil väga varianti seal kellegi vastu ei olnud.

Kelle taktikepi all end koondises kõige paremini tundsid – Salumetsa, van Genti, Kerde, Endeni või Soku?

Ei oskagi öelda, need koondiseperioodid on nii lühikesed – tullakse kokku ja mängitakse. Oli nii helgemaid kui ka kehvemaid momente. Ma ei tooks kedagi esile, vastavalt igale treenerile tuli hakkama saada. Sõltuvalt sellest, mis rollis treener sind nägi, tuli end sinna rolli võimalikult hästi pakkuda. Mõnikord õnnestus paremini, teinekord kehvemini. Kõigil treeneritel olid omad stiilid ja meetodid, kuidas meestest viimane välja tõmmata.

-Valmo Kriisa Eesti koondise särgis Makedoonia vastu aastal 2007 | Foto: Siim Semiskar

Mida pead oma korvpallurikarjääri suurimaks saavutuseks, tipphetkeks?

Eks need meistritiitlid ikka jäävad meelde. Hollandis karikavõit ja meistritiitel olid päris meeldejäävad – linn oli korvpallieufoorias ja tehti vastuvõtt linnaväljakutel. Kui meistritiitli võitsime, siis tekkis selline väike olümpia tunne, kuna meid võeti vastu nagu olümpiavõitjaid. Koondisega olid ka mõned sähvakad ja Kalevis ka, aga sellist ühte kindlat eredat hetke ei ole.

Kas 2007. aasta parimaks korvpalluriks valimine nii oluline ei olnud?

See oli Hollandi tiitlihooaja ja asjade loogiline jätk. Eks vaeva oli selleks ajaks kõvasti nähtud, aga sellel aastal õnnestus siis midagi ka võita. Iga tunnustus on sportlase jaoks tähtis, karjäär ju pikk ei ole, seega peab kõigest positiivsest rõõmu tundma.

Kes on läbi korvpallurikarjääri Sind enim mõjutanud, suurimaks eeskujuks olnud?

Noorusaastatel olid ikkagi Sokk, Kuusmaa, Pehka ja kõik, kes olid seal Kalevis eesotsas. Siis ei olnud ju internetti, kust vaadata, mismoodi maailma parimad mängivad. Siis vaatasid oma mätta otsast, omi mehi ja eks nende järgi sai alguses omi asju sätitud – nende eeskujul trenni mindud, liikumisi mõeldud ja kokku pandud. Kalevi tuumiku mehed olid eeskujud, hiljem tulid juba (Arvydas) Sabonis, (Rimas) Kurtinaitis muidugi, (Valdemaras) Chomičius, (Šarūnas) Marčiulionis. Kõik vaatasid neid mehi, see oli lähim seltskond, kelle pealt šnitti võtta. Eks kui hakkas NBA-d nägema, siis vaatasin vanakooli (Michael) Jordanit, (Karl) Malone’i, (Scottie) Pippenit ja seda seltskonda. (Spud) Webb oli mul kunagi väga suur lemmik, hästi lühike mees (170 cm – K.K.), aga pani pealt, võitis vist isegi surumise võistluse ära (1986 NBA pealtpanekuvõistluse võitja – K.K.). Mäletan, et olin siis veel Tabivere laagris ja hakkasin umbes tema kasvu jõudma, aga rõngani ma küll kuidagi ei ulatanud (Naerab.). Aga see mees hüppas ja möllas seal mitme palliga kohe.

Kes on aga parim mängija, kellega oled samas meeskonnas mänginud?

Üks on kindlasti Müürsepp. Sokk ja Kuusmaa. Hollandi aegadest kindlasti ka Travis Reed, kes siis oli hiilgevormis, temaga oli väga mõnus mängida. Eks neid on veel olnud.

Kas jäi mingeid kahetsusi, mida oleks võinud karjääri jooksul teisiti teha?

Eks alati oleks võinud mingeid asju teisiti teha, aga arvan, et oleks saanud ka halvemini minna. Tagantjärele mõtled ikka, mis asju oleks saanud paremini teha. Aga eks sai elatud sellisel ajal, kus seda infot nii palju ei olnud kui praegusel ajal. Kui oleks tol ajal teadmisi ja know-how’d rohkem olnud, oleks võib-olla isegi väheke paremini läinud.

-Valmo Kriisa Eesti rahvuskoondise arsti hoole all | Foto: Siim Semiskar

Mängisid tipptasemel erakordselt kaua – 27 aastat. Mis on Sinu vastupidavuse ja edu saladus?

Ma ei teagi, mis siin saladus on. Olen lihtsalt üritanud kogu aeg terve olla ja kõike maksimaalselt teha, anda kogu aeg endast maksimum. Võib-olla tuleks vähem mõelda tagajärgede peale kui selle peale, mida antud momendil on vaja teha. Palju on juhuseid, kus mõeldakse, et mis juhtub, kui ma teen nii ja mis siis saab. Pigem teha, isegi teha valesti, aga teha hingega ja südamega. Arvan, et sellest on rohkem kasu ja karjäär läheb pikemalt edasi kui kaheldes, et mis on kasulik ja mis ei ole.

Kas Sul karjääri jooksul mingeid suuremaid vigastusi ka oli?

Ptüi, ptüi, ptüi, väga ei olnud. Meenuvad mõned väsimusmurrud. Karjääri lõpupoole oli rinnalihase rebenemine, see on ehedalt meeles. Aga lõikusele või lauale ei ole kunagi sattunud.

Mis tegi Sinust sellise kompromissitu võitleja ja töölooma?

Mis seal ikka tegi, ise tegin (Naerab.). Ellusuhtumine on selline, et maksimaalselt tuleb kõike teha ja võtta. See ongi see, mis edasi viib.

Aga milliseid omadusi on tarvis, et tänapäeval korvpallis edukalt läbi lüüa?

Tänapäeval on neid aspekte vähe rohkem, aga eks ise tuleb kõigepealt mees olla ja omad asjad ära teha. Kindlasti on vaja mingeid häid liigutusi, selliseid leivaliigutusi, mis peavad olema maailmatasemel, et üldse läbi lüüa – nii pette kui ka kaitse osas. Läbilöömiseks on kindlasti vaja ka väga häid agente. Peab olema komplektne sümbioos, ühest heast asjast ei piisa. Peab olema kõikide asjaolude kokkulangemine, siis võib midagi head tulla küll.

Kas ka pojal Kerril on need omadused olemas?

See on ikka väga noor värk veel. Kes seda teab, mis sealt veel välja tuleb. Ennekõike peab ise mees olema ja kõik muud asjad korras hoidma – õppimised ja muud asjad. Eks näha ole, praegu on seda väga vara öelda.

Kus näed Kerri viie aasta pärast?

Ei oska öelda. Ma ei oska tõesti öelda, eks siin ole neid aspekte väga palju. Tahaks loota, et tal läheb kõik hästi, aga veelkord – peab ise olema mees ja õnne peab ka olema. Eeldused on olemas, kõik on olemas, seega kõike võib juhtuda. Eks muidugi füüsilise kallal tuleb kõvasti vaeva näha, see on koht, mis vajab kõvasti järeleaitamist. Tänapäeval ilma füüsiseta naljalt enam läbi ei löö. Puhtalt andekusega läbilöömiseks peab olema hästi pikka kasvu või väga heade eeldustega, et võiks füüsise pealt natuke liugu lasta. Üldiselt on füüsiline vorm praegu A ja O.

Mõne aasta eest tegite korvpalli meistriliiga ajalugu – esmakordselt vastamisi isa ja poeg. Kas oli uhke tunne poja vastu mängida?

Poja vastu on alati uhke tunne mängida. Mine tea, mis veel elu toob. See oli muidugi hea tunne.

-Kerr ja Valmo Kriisa 2017. aastal Eesti meistriliiga Tähtede mängul | Foto: Siim Semiskar

Toona, 2017. aasta kevadel mängisidki viimased mängud meistriliigas, kas järgmiseks oli alles 2019. aasta seeniorite MM?

Seeniorite MM oli rohkem selline, jah… Vahepeal väga palli polnud kätte võtnud. Paus on päris korralik olnud, ei ole harjutamas ega patsutamas käinud. Aga elu näitab, et see kõik tuleb väga kiiresti tagasi, kui hakkad natukene selle asjaga jälle tegelema (Naerab.). Midagi ei ole kuskile ära kadunud, tuleb lihtsalt füüsiliselt vormi viia.

Ehk siis viskekäsi roostes ei olnud?

Ei, siin ei ole midagi roostes. Lihtsalt ei ole nii järjepidevalt seda füüsist teinud. Kui selle alla saaks, võiks mängida küll veel. Praegu mingit erilist painajat ei ole, mis takistaks seda.

Mis tunne oli vanade kamraadide Gert Hendriksoni, Andrus Renteri ja teistega seeniorite MM-il mängida?

Ikka on hea tunne mängida koos meestega, kellega sai väga ammu koos mängitud. Eks aeg teeb iga asjaga oma töö. Aga väga soe tunne, muidugi.

Mõne sama mehega mängid ka 45+ seeniorite sarja, kus oled parim korvikütt (27,5 punkti mängus – K.K.).

Kõik välja uuritud (Naerab.). Jah, sai lubatud, et kui väga vaja, siis lähen appi.

Alles märtsi alguses tabasid seeniorite seas ühes mängus 10 kaugviset. Kas Sa seal teistele liiga ei tee?

Eks tase on teistmoodi, ma võib-olla võiks mängida vähe teisel tasemel ka veel, ei ole asi rooste läinud. Ega see kuskile ära ei kao, kõik tuleb tagasi, aga tahab natuke vaeva näha.

Kas seeniorite seas käib rohkem oma lõbuks mängimine, väga tõsist andmist pole?

Jah, juba see, et ma kuskil trennis ei käi, lihtsalt mänguks olen kohale läinud. Sellist järjepidevat treenimist mul korvpalliplatsil küll ei ole.

Mis vanuseni loodad veel korvpalliga tegeleda?

Piiri ei ole, võimalus on mängida nii kaua, kuni jalad ja pea kannavad. Kõik sõltub asjaoludest.

-Valmo Kriisa 3×3 korvpalli mängimas | Foto: Siim Semiskar

Mis hobid Sul peale korvpalli veel on?

Eks ma üritan kõigega tegeleda. Sportlikus mõttes üritan nii vaheldusrikas olla kui võimalik. Eelmine aasta sai jahimehesuuskadega Tartu maraton läbitud. Igasugu asju on ette võetud – kõnnitud hästi pikki maid, joostud ja ratast vändatud. Väga meeldib talviti matkauiskudega järvedel ja jõgedel käia, see on väga lahe. Kui oleks häid tingimusi, siis läheks kohe. See on minu jaoks nagu purjetamine – nii kui tuul on, siis mehed on kohe kadunud (Naerab.). Mul on samamoodi, et kui oleks head tingimused, siis läheksin kohe kuhugi järve peale uisutama nende matkauiskudega. Aga ka igasugu muud asjad – tennis, võrkpall, kõik-kõik. Ei ütle millelegi „ei“.

Korvpalluritel ja sportlastel üldiselt on justkui kaks elu – esimeses tehakse kõvasti sporti, aga kui karjäär läbi, siis tuleb leida uus väljund. Kuidas see Sul on õnnestunud?

Ei saa kurta, kogu aeg on tegemist. Tuleb leida võimalused. Nüüd ma olen vaikselt korvpalli juures tagasi, lasteaialastega olen tegelenud juba üle aasta. Kui ise tahta ja aktiivne olla, siis saab hakkama.

Kas lasteaialastega tegeled Rocki korvpalliklubi kaudu?

Jah, Rocki klubiga. Tulin neile appi, et tuult tiibadesse saaks ja korvpall siin Tartus ka natukene muutuks. Kui midagi on peaaegu pool elu tehtud, siis peaks midagi teadma ka ja võib-olla on kellelgi huvitav, kui saan neile oma teadmisi jagada.

Kui nüüd rahvuskoondise juurde minna – mis mulje jätsid viimased koondisemängud?

Ausalt öelda väga positiivse mulje. Mulle väga meeldis vaadata. Kahju on sellest, et Itaaliale kaotati, aga mulle väga meeldis võistkonna sisekliima, hoiak ja olemine. Väga positiivne mulje jäi, kahe käega poolt, mis seal toimub.

Kuidas jäid rahule poja esitusega? Kas tal on nüüd pikkadeks aastateks koht koondise tagaliinis?

Seda peab elu näitama, kas teda tahetakse ja kas ta suudab. Eks ta tegi oma ära, aga oleks võib-olla saanud paremini seal mingeid asju teha. Aga arvan, et üldjoontes võib rahule jääda.

Kas arvad, et sellise koosseisuga pääsetakse ka EM-ile ja tehakse Sinu parim, 2001. aasta 14. koht üle?

Usun küll, et see aeg ei ole kaugel, kus on võimalik EM-finaalturniirile pääseda. Olen väga positiivselt meelestatud, ei taha siin küll mingit masendust tekitada. Arvan, et kõik läheb väga hästi.

Koroonakriisile järgnev majanduslangus annab kohalikule korvpallile ilmselt suure löögi. Kas siinses korvpallisüsteemis on Sinu arvates murekohti, mida saaks selle n-ö taaskäivituse käigus lahendama hakata?

Eks ikka on, loomulikult. Aga võib-olla mina ei ole õige inimene seda ütlema, kuna ei tea neid tagamaid ja ei ole nii palju asjas sees olnud. Eks siin ära teha on palju-palju. Kõik, kes teevad, tahavad endast anda parima, aga on teine asi, kuidas see välja kukub. Kindlasti oleks rohkem koostööd vaja, nii klubidel omavahel kui ka alaliitude vahel. Koostöö najal võib-olla ongi võimalik neid asju paremaks teha – luua ühtne rusikas, et kõik seisaksid Eesti korvpalli eest. Küll siis läheb klubide korvpall ja kõik ülesmäge. Eks praegu on väga rasked ajad kõikidel spordialadel, korvpall ei ole ainukene. Mehed ei tohi lasta lootust ära kustuda, tuleb edasi treenida. Mõõnasid on varem ka olnud, muidugi päris sellist olukorda mitte. Nüüd on treenimine iga mehe enda õlgadel. Võib-olla nüüd eristuvadki terad sõkaldest – kes on võimeline siit edasi minema. Kindlasti on praegu individuaalne töö väga tähtis ja on võimalik individuaalselt edasi areneda. Loodan, et kriis lõppeb suvega ära ja sügisel saavad hooajad jälle normaalselt alustada.

-Valmo Kriisa tähistab koos meeskonnakaaslastega BC Kalev/Cramo tiitlivõitu 2008/09 hooajal | Foto: Siim Semiskar

Mitmekordse karikavõitjana – kas karikavõistlused peaks tagasi tooma? Mis oli nende võlu Sinu jaoks?

Võib-olla tuleks see karikavõistluste formaat üle vaadata, et klubidel oleks stiimul osaleda. Karikavõistlused on ju pigem nõrgemate klubide väljund. Ajalugu näitab, et on võimalik saada päris häid kohti, kui tugevamaid võistkondi üllatada. Arvan, et karikavõistlused võiksid ikkagi olla, niimoodi saab ju kaasata alumisi klubisid sinna ülespoole. Kõik saavad kõigi vastu proovida, nii on see Euroopas igal pool. Minu arvates lihtsalt ära jätta pole ka päris õige. Miks ta ära jäi – formaadi pärast. See on nüüd see asi, mis tuleks õigesti välja mõelda.

Eesti korvpall saab tänavu 100-aastaseks. Mis võiksid olla meie eesmärgid ja unistused järgmiseks 100 aastaks?

Minu unistus oleks muidugi see, et korvpall oleks ikkagi populaarsem ja kandepinda oleks rohkem. Eesti korvpall 100 – ajalugu on ju nii kirev, nii palju figuure, kes on Eesti korvpalli edasi ajanud. Kandepind võiks olla veel laiem, korvpall ei tohiks koolidest ja laste hulgast ära kaduda. See oleks kõige tähtsam. Muidugi peaks olema ka unistus, et Eestis oleks üks-kaks võistkonda, kes teeksid Euroopas tegusid. Siis on, kuhu pürgida. Päris harrastajate tasemel ei ole võimalik ala arendada, peavad olema tippklubid, millega on võimalik rahvast saali tuua ja noortele stiimulit anda.

Lõpetuseks palume Sul Eesti korvpalli suure juubeli puhul kokku panna Sinu enda Eesti korvpalli sümboolne viisik. Kes sinna kuuluksid?

Ega see ei ole väga raske, võtad kohe… (Mõttepaus.) Nojaa, noori siia ei tahaks kaasata praegu, las need näitavad veel. Aga ega väga palju valikut siin pole – taga on kindlasti Sokk ja Kuusmaa. Siis on Müürsepp. Muidugi, siis on ju Salumets ja Tammiste võib ka olla. Väga raske on seda top5 öelda. Ajastud on ju nii erinevad, et hakata nüüd neid mehi kokku panema. Kui hakata tiitleid võtma, siis on teistmoodi – kes on maailmameistriks tulnud, paneme siis ka Endeni punti. Väga raske on niimoodi viit parimat paika panna. Kullam muidugi ka tegi super asja. Eks neid nimesid tuleb ja siit saab selle viis tükki kätte ka. Eks ta nii ongi (Naerab.).

Kelle paneksid vägesid juhatama, treeneriks?

Treener oleks… (Mõttepaus.) Mina paneksin treeneriks Ilmar Kullami. Olen tema õpetusi saanud ülikooliajal, väga soliidne ja teadlik mees, kes võiks tõesti olla seal pingi otsas.

Intervjueeris: Karl Koppelmaa


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline