Eesti korvpall peab tänavusel aastal oma 100. juubelit ning selle auks ilmub erilehel Korvpall100.ee aasta jooksul 100 intervjuud erinevate inimestega korvpalli seest ja ümbert. Ühed korvpallimängu osalised, kes tavavaataja jaoks reeglina täiesti nähtamatuks jäävad, on lauakohtunikud. See on täiesti omaette maailm, kus samuti kerkivad esile oma valdkonna “tähed”. Rohkem kui 30 aastat selles ametis tegutsenud Annika Härmits on naine, keda kutsutakse hellitavalt lauasekretäride “vaimseks emaks”.
Kui reeglina läheb korvpallimatšis mängijate, treenerite ja fännide peamine tähelepanu väljakukohtunikele, siis alati ei pääse puhtalt ka lauakohtunikud. Kas ei suuda laud treeneri hinnangul piisavalt kiiresti reageerida, et minutilist vaheaega anda või tehakse juhendaja arvates just nende tiimile külma mänguaja ja punktidega. Tihti saavad lauakohtunikud enda kraesse pahameele, mis tegelikult mõeldud väljakukohtunikele. Kuna lauabrigaad ei saa koos mänguga väljaku teise otsa silgata, siis ägestunud juhendajal on lihtne oma ärrituse maandamiseks just lauasekretäre piksevardana kasutada.
“Loomulikult tuleb ka lauakohtunikuna valmis olla igasugusteks emotsioonideks,” sõnab Härmits ja tekitab endale silme ette mälupildi, mis ei võimalda tal naeru tagasi hoida: “Võtame näiteks Jaanus Levkoi – loodan, et Jaanus ei pahanda -, kellega koos olen paljudel võistlustel kaasas käinud, tuleb, prillid udused, ja karjub meie peale. Siis mõtled küll, et mis mõttes, Jaanus? Aga loomulikult on see arusaadav, treeneri emotsioonid käivad korvpalli juurde. Üldjuhul tullakse selliste olukordade tekkides pärast mängu vabandust paluma. Ja Jaanus tuli.”
Kas endal ei teki soovi teinekord emotsionaalselt ka vastu lajatada? “Eks elu on teinud omad korrektuurid ja ma ise nüüd enam väga ei ägestu. Vahel tahaks midagi natuke vastu pläriseda, eriti siis, kui treener või mängija reegleid ei tea, aga hoian ennast tagasi,” muigab Härmits. “Teinekord ajab lauas olles naerma, kui treeneri arvates on kohtunik eksinud ja siis vaadatakse meie poole, et tehke nüüd midagi. Meie siis omakorda vaatame treenerile otsa ja mõtleme, et kuidas meie aidata saame? Me ei saa midagi teha. Oleme kõik inimesed ja võime eksida.”
(Laua)kohtunike saatus korvpallimängus ongi äärmiselt ebaõiglane, kuna sporti on sisse kirjutatud, et õigusemõistjaid märgatakse alles siis, kui nad eksivad. Rääkimata olukordadest, kus kohtunikud ei eksi, aga sõimata saavad sellele vaatamata. Härmits tunnistab, et kuigi ka temal on lauas vigu sisse tulnud, siis midagi katastroofilist meenutada pole. “Selline asi lihtsalt jääks meelde. Õnneks, siis ilmselt pole olnud,” on ta rahul. Aga mingit kiitust ta ei oota: “Kui ise oled hästi tööd teinud ja mäng on sujunud probleemideta, siis on endal ju hea tunne. Kiitus on see, kui sind järgmisel korral jälle kutsutakse.”
Loe täispikka intervjuud siit: INTERVJUU | Lauakohtunike vaimne ema Annika Härmits: istun platsil toimuva suhtes nagu VIP-loožis
