Rubriik “Kõik on võimalik” jätkab avapostituses võetud suunaga, kui meenutame veel ühe Eesti korvpallikoondise pikkade osakonna esindaja noorkorvpalluri põlve. Sel korral oleme üles otsinud 22-aastase ja 204 cm pikkuse Kregor Hermeti lapsepõlvefoto.
Ajas 13,5 aastat tagasi rännates leiame ennast Viimsi kooli spordihoonest, kus parasjagu käimas minikorvpalli Eesti meistrivõistluste etapp ja 10-aastane Hermet on vägeval sammul liikumas vastaste korvi suunas. Kuupäev oli siis 24. november 2007.
Tänaseks päevaks on Hermetil selja taga kogemus Hispaania esiliigast ning lõppenud hooajal oli ta Paf Eesti-Läti liigas üks paremaid eestlastest pallureid. Käesoleva aasta veebruaris peetud kahes koondisemängus tegi Hermet pingilt sekkudes väga korralikud minutid ja jäi oma aktiivsusega koheselt silma.
Kommenteerib Kregor Hermet:
“Mäletan tollasest ajast, et mängisime miniklassi ja kõik etapid toimusid nädalavahetuseti Viimsis. Ma ei tea miks just kõik seal peeti, aga meile kui Tallinna poistele see isegi sobis ja Viimsi sai päris koduseks saaliks. Seal sai meeskonnaga võidetud ka esimene Eesti meistritiitel. Mäletan seda võiduemotsiooni päris hästi siiani, tundus siis väga kõva saavutus. Üldiselt oli meil väga kõva punt koos, väga ühtlane tase ja kõik andekad poisid. Miniklassis said kõik võrdselt mängida ja muidugi suur tänu treeneritele selle kõige eest.
Täitsa lahe pilt, meenutab isegi nagu mingit mänguolukorda natuke (Naerab.). Kui lähemalt vaadata, siis kets on päris lahe retrokas ja ühtegi tilka higi siis veel mängu jooksul vist ei tulnud (Naerab.), aga number 13 olin juba siis. See on mulle kogu aeg südamelähedane olnud. Sellest hetkest on juba päris mitmeid aastaid möödas ja sinna vahele on jäänud nii väga raskeid aegu kui ka väga emotsionaalselt häid hetki. Eks see tee on olnud selline kurviline ja natuke üle kivide-kändude, aga olen alati teadnud, et seda ma teha tahan.
Jõudsin spordi juurde, kuna mul mõlemad vanemad on sportliku taustaga ja olnud mingil ajal professionaalsed sportlased. Edasipidises karjääris on nad olnud mulle väga palju toeks nõu ja jõuga ning alati mind aidanud. Kindlasti on mind praegusesse hetke välja toonud järjekindlus ja tahtmine ja kindlasti on selle aja sisse mahtunud suur-suur ports trenne ja valatud higi. Eks korvpalliga on nii nagu teiste asjadega elus, et on palju võlu ja ka valu. Aga see on mind alati köitnud, pannud silmad põlema ja tekitanud hasarti. Ja alla ei tohi anda!”
Kuna peapildil lõikasime Hermeti retroketsid ära, siis paneme siia ühe foto veel, kus ketsid hästi näha!
