Tänavuse hooaja alguses käivitas Eesti Korvpalliliit pilootprogrammi, kus kolmele noorele treenerile pakuti võimalust kogenud juhendajate kõrval kogu hooaja tööd tehes ennast arendada ja kogemusi hankida. Heiko Rannula oli abilisena Eesti koondises, Martin Rausberg BC Kalev/Cramos ning Brett Nõmm Tallinna Kalev/TLÜ klubis. Neist viimase hooaeg kujunes aga oodatust veel tormilisemaks ja põnevamaks.
25-aastane Nõmm mängis noorteklassi lõpuaastad Tartus ning tegi ülikoolilinnas hooajal 2011/12 ka oma debüüdi Eesti meistriliigas. 2014/15 mängis Nõmm täishooaja KK Pärnu eest, kuid tõmbus seejärel kõrgliigakorvpallist tagasi ning jätkas pallimist madalamal tasemel. Ühtlasi sai mehest noortetreener, kes töötas Rae Spordikooli korvpallurihakatistega.
Korvpall24.ee intervjueeris Nõmme mai lõpus toimunud Korvpalliliidu hooaja lõpetamisel, kus palusime mehel jagada muljeid mentorlusprogrammist ning kogu Tallinna Kalev/TLÜ meeskonna Eesti meistrivõistluste hõbedaga lõppenud hooajast.
Alustame päris algusest. Kuidas Sa mentorlusprogrammi üldse sattusid?
Kõik sai alguse augustikuus. Mul olid juba plaanid tehtud – mõtlesin, et mängin esiliigat ja tegelen noortega edasi, aga siis umbes 20. augusti paiku sain äkki kõne, et on selline pilootprogramm, kas olen huvitatud? Ega mul kaua aega ei läinud, kui ütlesin jah, olen nõus. Kõik plaanid, mis vähegi võimalik oli ära jätta, pidin ära jätma, sest see on suhteliselt ajakulukas.
Hooaja alguses oli klubi peatreener Gert Kullamäe ja abitreenerid Martin Müürsepp ning Kalle Klandorf…
Alguses Kallet ei olnud. Olimegi Gert, Martin ja mina. Kalle käis ka vahepeal kohal, aga päris treeningprotsessist ta osa ei võtnud.
Millised Sinu ülesanded selles treeneritetiimis olid?
Me Gerdiga leppisime kokku, et mina hakkan videot ehk siis vastaste kohta skautingut tegema. Kui oli vaja mingi meie mängu nüanss üle vaadata, siis ka selle kohta.
Kui aastavahetuse paiku Kullamäe lahkus ja Müürsepp peatreeneriks tõusis, siis Sinu roll muutus oluliselt?
Eks ta natuke ikka muutus. Me olime siis Martiniga kahekesi ja pidime koos plaanid paika panema. Aga minu põhitööks jäi ikkagi videote analüüsimine ja Martinile nõu andmine, kuidas mingite vastaste vastu mängida. Aga jah, minu roll võib-olla natuke tõusis. Arutasime neid treeningplaane ja nüansse varasemast rohkem läbi. Enne, kui kahekesi jäime, ajasid Martin ja Gert asju rohkem omavahel.
Kuidas välismängijad suhtusid, et üks treeneritest justkui eriprogrammi alusel klubis tegutseb?
Nende jaoks ma olin lihtsalt coach. Pilootprogrammi kohta ei teadnud nemad midagi.
Kas Sul noore mehena oli mingil hetkel raske välismängijate ees ennast treenerina kehtestada?
Nad olid (minust) vanemad, aga nad said ju palka selle eest, et mängida. Ja kui keegi on korvpallivõistkonnas treener, siis sa pead mängijana teda kuulama. Kui ei kuula, siis järelikult tuleb leida mingisugune viis distsiplineerida. Meil sellega probleemi polnud.
Kas pidid mõnes olukorras mängijate peale käratama ka?
Mis sa neile ikka käratad. Nad on professionaalid ja teavad, kuidas klubis asjad käivad. Kui mingid mured olid, siis ma ikka selgitasin, aga see käratamine… mis see ikka aitab. Täismeeste peale ei karjuta, pigem räägid rahulikult asjad läbi, nii nagu on.
Sul on ka meistriliigakogemus mängijana, kuidas need kaks rolli erinevad?
Mängijana on lihtsam, lähed kohale, sinu jaoks on trenn ette valmistatud, teed trenni ära. Pärast teed jõusaali või viskeid veel peale ja lähed koju magama. Õhtul tuled tagasi ja mängid näiteks mängu. Treener olla on ikka teistmoodi, valmistad treeningu ette, pärast mängu on vaja analüüsida, mõelda, mis valesti läks, mida muuta… Need on ikka kaks täiesti erinevat asja.
Tallinna Kalevi klubi jaoks oli see sündmusterohke hooaeg, kas see tundus nii ka asjas sees olles?
(Janar) Talts ütles, et ta võiks ainuüksi selle hooaja kohta ühe raamatu kirjutada. Kogemuse mõttes oli see ikka uskumatu. Oli tõuse ja mõõnu, treenerivahetus… väga palju asju juhtus. Saime kõik enesekindlust juurde ja lõpuks tulime asjast ju ikkagi auga välja.
Kas Sinu ambitsioon on ühel päeval tõusta kõrgliigatasemel peatreeneriks?
Jah, selle pilootprogrammiga käis ka kaasas küsimus, mis on minu ambitsioon. Kas ma tahan lihtsalt tiksuma jääda ja põhitöö kõrvalt lastele trenne anda või on mu ambitsioon meeste tasemel treeneriks saada. Ma vastasin, et minu ambitsioon on jõuda lõpuks kas meistriliiga tasemel treeneriks või sealt siis võib-olla kuhugi veel kõrgemale. Kindlasti töö selle nimel käib.
Kõrvale jättes mõningad harvad erandid, pole Eesti treeneritel seni õnnestunud välisliigades kanda kinnitada. Kas see trend võiks tulevikus muutuda?
Loodame! Kui meie noored tõusevad ja löövad korvpalluritena piiri taga läbi, siis see lööb uksi lahti ka treeneritele. Aga Eestis pead sa kindlasti olema kas VTB või mõne eurosarjas mängiva klubi treener, et saaks ennast välismaailmale näidata. Kui sa teed rahvusvaheliselt hea tulemuse, siis kindlasti panevad ka teised Euroopa võistkonnad sind tähele. Ainult Eesti meistriliigat mängides on suhteliselt keeruline silma jääda.
Millal me näeme Brett Nõmme mõne meistriliiga klubi eesotsas?
Eks tulevik näitab, ennustaja ma ei ole (naerab – toim.).
