fbpx
Close

INTERVJUU | Aleksei Tammiste: Aivar Kuusmaa oli platsil väga minu moodi

Avatar
-Aleksei Tammiste | Foto: Siim Semiskar

Tänavu 100-aastaseks saav Eesti korvpall on aegade jooksul näinud väga mitmetahulisi kangelasi platsil ringi jooksmas ja palli läbi rõnga viskamas. Üheks omanäolisemaks ja legendaarsemaks meheks on kahtlemata Aleksei Tammiste ehk Tamma, kelle emotsionaalset ja ülevoolavat andekust polnud võimalik raamidesse suruda.

Sündinud talendina juhtis täna ehk 29. juulil 74. sünnipäeva tähistav Tammiste pikki aastaid Kalevi esindusmeeskonna rünnakuid ning mängis ennast sügavale korvpallifännide südamesse. Nõukogude Liidu koondises pallis Tammiste erinevatel põhjustel oluliselt vähem, kui tema tase oleks võinud eeldada, kuid 1971. aasta Euroopa meistritiitel on mehe nime taga siiski kirjas.

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus meenutas Tammiste oma kujunemist korvpalluriks, kunagisi hiilgeaegu ja kaaslasi, kellega Kalevi vormis suuri tegusid tehti. Loomulikult on Tammistel oma arvamus ka Eesti korvpallist üldisemalt ning saame teada, kumba generatsiooni peab Tammiste tugevamaks, kas 1960-ndate lõpu/70-ndate alguse või 1990-ndate alguse Tallinna Kalevit.

Olete sündinud vahetult II maailmasõja järel Türil. Kas ajad olid siis nii rasked, et ka lapsena tundsite seda?

Ega midagi kerget polnud. Elasin emaga kahekesi ja midagi sellist õnnelikku küll polnud.

Võib eeldada, et tol ajal oli hoovisport au sees ja lapsed mängisid meelsasti väljas?

Oli küll, jah. Kooliajal sai ka veel mängitud hoovis, aga mitte enam nii palju. Hakkasin siis juba võimlas käima, sest lubati enne koolitunde saali.

Harrastasite noorteklassis lisaks korvpallile veel ka tennist, võrkpalli ja kergejõustikku. Milline ala nendest kolmest kõige paremini välja tuli?

Võib-olla kergejõustik, kuna sellega sai kõige rohkem tegeletud (Tammiste isiklik rekord kõrgushüppes on ESBL-i andmetel 1.85 – S.S.). Aga teised alad tulid ka hästi välja.

Kuidas jõudsid korvpalli juurde?

August Sokk tegi 1. keskkoolis lasterühma ja seal hakkasime trennis käima. Aga siis sai paralleelselt veel ka kergejõustikuga tegeletud.

Mis pani Teid kergejõustiku asemel lõpuks korvpalli kasuks otsustama?

On selge, et korvpall on emotsionaalsem ja lõbusam. Selle koha pealt polnud talle vastast.

-Jaak Salumets ja Aleksei Tammiste | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Hilisemas karjääris läksite ajalukku kui väga emotsionaalne ja võidujanuline mängija. Kas juba noorena olid need omadused Teis olemas?

Issand jumal, ma ei oskagi öelda nii. No kindlasti, jah. Tahtsin ikka võita kõike. Kui midagi tegin, siis ikka tahtsin võita.

Iseloomustage palun treener August Sokku, millisena Teie teda mäletate?

August Sokk oli ülimalt emotsionaalne ja väga hingega asja juures. Näiteks on ta meie peale nii kõvasti vihastanud, et lausa saalist ära kõndinud. Ütles, et ta ei taha meiega üldse tegemist teha ja läheb minema (Muigab.). Muidugi tuli ta kohe varsti tagasi. Selline vahva mees oli.

Kas Teil on mõni vägevam mälestus seni silme ees ka noorkorvpalluri ajast?

Ega mul polegi noorteklassist mingit väga erilist mälestust. Võib-olla see, kui oli Balti turniir Riias ja mind võeti C-klassis Eesti koondisesse. Seal ma küll mängida suurt ei saanud. Aga (noorena ma) selliseid suuri tegusid ei teinudki veel.

Kas Teis siis noorena veel ei nähtud sellist suurt annet?

Kunagi oli läinud jutuks (August) Soku ja (Ilmar) Kullami vahel, kui nad tulid ükskord trenni vaatama. Kullam oli minu kohta öelnud: “Kui sellest mehest midagi ei saa, siis pole asi õige.” Rohkemat ma ei tea. Ega mul õppimisega midagi kiita polnud noorena. Ema oli kultuuritöötaja ja põhilise aja olin kodus üksi. Tagantjärele mõeldes läks hästi, et korvpalliga edukas olin. Muidu ei tea, mis minust oleks saanud.

Oli Teil endal noorena Eesti korvpallis mõni eeskuju või iidol, kelle järgi sammu seadsite?

Ausalt öeldes väga ei olnud. Vähemalt ma nüüd enam ei oska öelda ühtegi nime. Raske on kedagi välja tuua, kuna see oli nii ammu aega tagasi.

-Aleksei Tammiste 1973. aastal Balti karikaturniiril | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Kuna välismaale mängima tol ajal ei pääsenud, siis kas lõppeesmärgiks oli Nõukogude Liidu koondisesse jõudmine?

Ei-ei-ei. Kui mina mängimist alustasin, oli põhiline, et saaks esmalt Kalevi koosseisu ja seal edasi juba platsi peale. Meie ajal selle peale küll ei mõeldud, et mängida korvpalli sellepärast, et Liidu koondisesse pääseda. Mängisime ikka seetõttu, et võita.

Võib siis öelda, et esimese hooga suuri ambitsioone polnudki, tähtis oli sport?

Sport muidugi. Ikka sporditegemine oli esmane ja kõik mängud käisid alati võidu peale. Isegi trennis tahtsime võita.

Kas eestlaste hulgas oli Nõukogude Liidu koondis kuidagi negatiivse varjundiga?

Ei, ta polnud negatiivse varjundiga. Selge see, et mõned olid Liidu koondisesse pääsemiseks nõus minema Moskva CSKA-sse mängima, nagu siin üks mees. (Heino) Endenit mõtlen. Sest ega ta muidu koondisesse poleks ju saanud. Ega ta midagi erilist polnud. Tal olid head eeldused, aga sinna need jäid.

Meie ajal ei mõeldud nii, et Liidu koondisesse jõudmiseks peaks minema Venemaale või CSKA-sse mängima. Kui olin Tallinnas spordiroodus aega teenimas ja käisin trennis, taheti mind ära võtta. Õnneks järele saadetud mehed ei tundnud mind nägupidi ja küsisid (Ilmar) Kullami käest, kas Tammiste on trennis. Kullam ütles: “Ei, Tammistet täna ei ole, ta on haige.” Ja siis jäi see asi ära. Ma tegin kõik selleks, et mitte minna, vastupidiselt mõnele teisele mehele.

Kui palju imbus tol ajal läbi raudse eesriide infot Euroopa klubikorvpalli ja NBA kohta?

Meie noorusajal polnud peaaegu üldse mingit infot. See kõik tuli siia palju, palju hiljem. Kui olin juba mängumees, siis midagi kuulsime, aga mitte väga palju. Ega see Euroopa korvpall polnud siis ka midagi nii erilist. NBA-st kuulsime minimaalselt, kui üldse.

Kui kuulsad Eesti – USA mängud olid, kas siis teie üheks trumbiks võis olla see, et ameeriklaste vastu aukartus puudus?

Teadsime küll, et nad on väga kõvad ja et NBA on tugev liiga. Aga siia ei tulnud need kõige vägevamad mehed. Nad tulid noore koosseisuga ja ühtegi elukutselist NBA meest selles Ameerika koondises polnud, kui nad tulid Nõukogude Liiduga ja hiljem meiega mängima. Aastate pärast küll mõni mees sealt sai NBA-sse ja oli kõva tegija, aga siis veel mitte.

Kas need mängud USA koondise vastu olid kuidagi poliitiliselt laetud ja teil hoiti silm kuidagi teravamalt peal?

Nii palju, kui mäletan, siis polnud midagi erilist. Kui Liidu koondises käisime, siis hoiti alati silm peal ja sama ka Eesti koondisega käikude puhul. See oli tavaline. Aga kui Liidu koondis mängis ameeriklastega, siis meie publik oli ikka kindlalt ameeriklaste poolt ja selle peale olid venelased väga verised (Naerab.).

-Aleksei Tammiste ja Priit Tomson kaitses USA koondise vastu | Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Milliseid mänge pead ise oma karjääri kõige paremateks?

Nii ei oskagi öelda, et millised olid kõige-kõige paremad. Mõned mängud tulid paremini välja ja mõned mitte nii hästi. Kõige emotsionaalsem oli muidugi võit ameeriklaste üle. Olime ainukesed, kes Ameerika koondist võitsid (Eesti võitis 1970. aasta augustis Kalevi spordihallis USA koondist 88:82 – S.S.). Aga läbimurde tegin 1967. aasta Rahvaste spartakiaadil Moskvas, kus tulime teisele kohale. Sellel turniiril hakkas Kullam mind järjest rohkem Kalevi algkoosseisus mängitama. Võitsime seal Moskvat, kus olid rivistuses vähemalt kuus maailmameistrit. Nemad said meie käest kindlalt tappa (Naerab.).

Kellega kalevlastest Teil endal mäng kõige paremini klappis?

Vaieldamatut Priit Tomson ja Tõnno Lepmets, kes olid tolle aja korvpallis ikka väga olulised jõud. Ilma nendeta oleks asi väga raske olnud. Nad mõlemad hiilgasid töökusega ja Lepmets oma pikkusega – 194 cm keskmängijana – tegi väga paljudele pikkadele Venemaa meestele silmad ette. Väga füüsiline mängija oli. Tomsoniga klappis meil koostöö kohe eriti hästi. Tema oli korvpallur, kes otsis ise teravusi ja tegutses hästi ka ilma pallita. Temale oli alati võimalus sööta, kui ise hädas olin.

Kes olid kõige kõvemad nimed maailma korvpallist, kelle vastu mängimist siiani mäletad?

Ega siis laiast maailmast ju mängijaid ei tundnud. Sai küll aeg-ajalt kohtutud kaugematest riikidest ka näiteks Brasiilia ja Uruguayga, aga neist nimeliselt ei teadnud kedagi. Teadsin Nõukogude Liidu mehi, eelkõige leedulasi ja lätlasi. Siis oli leedulane (Modestas) Paulauskas väga kõva ja mitmed lätlased, kes olid Liidu koondise tasemel tegijad. Aga välismaa meestest ei teadnud me tõepoolest suurt midagi.

Kui võrrelda Teie ajal Baltikumi korvpalli, siis kuidas Eesti, Läti ja Leedu vahel jõujooned jooksid?

Ausalt öeldes olime kõik kolm väga võrdsed. Mõnel hooajal olime leedulastest natukene paremad, mõnel hooajal jäid jälle nemad peale.

Aga miks tänaseks päevaks on nii Leedu kui eriti viimasel ajal ka Läti meist nii palju eest ära läinud?

Leedu rahvaarv on ikkagi suurem ja seal on korvpall ju A ja O. Riik toetab korvpalli. Lätlastel on tulnud nüüd mitmeid imemehi välja – pikad ja andekad, kes mängivad NBA-s. Praegu on Läti koondis isegi tugevam kui Leedu oma, kuigi Leedus on korvpall rahva seas ülimalt populaarne. Eestis taolist riigipoolset toetust, nagu Leedus, polnud.

Teid krooniti aastatel 1967-79 koguni kümnel korral Eesti meistriks. Kas nendest tiitlitest on mõni ka kuidagi eredamalt meelde jäänud?

Enam eraldi meeles pole. Nii palju mäletan, et Eesti meistrivõistlustel oli tol ajal võrdseid meeskondi rohkem. Kõik mängud olid huvitavad ja tasavägised.

Kuskohast tuli Teie selline nahaalsus korvpallurina? Kas see on kuidagi treenitav omadus või peab olema kaasasündinud?

Eks ma olen muidu ka emotsionaalne ja see on ikka kaasasündinud. Ma ei kujutagi ette, kas seda üldse treenida saab. Mul oli alati hirmus tahtmine mängida ja võita. Ilmselt tuli vist ka natuke kergemalt kõik see spordiasi. Looduse poolt oli antud kaasa platsinägemist ja mängulugemist. Kui neid asju sündides kaasas poleks olnud, oleksin treeninud ennast ilmselt mingile keskmisele tasemele, mitte kõrgemale.

Pole saladus, et selle emotsionaalsuse ja erimeelsuste pealt tekkis ka omajagu ütlemisi. Kui palju Te tol ajal meeskonnakaaslastega päris tülli läksite?

Mängu sees elasin toimuvale väga kaasa ja tahtsin võita. Platsil oli küll ja küll erinevaid konflikte. Ka Tomsoniga oli omavahel ütlemisi ja erimeelsusi mängu ajal. Aga pärast lõpuvilet oli see kõik unustatud. Kõik jäi mängu sisse, sest saadi aru, et olime ühise võidu nimel väljas.

-Aleksei Tammiste ja Priit Tomson 2011. aastal | Foto: Siim Semiskar

Kuidas vastastega suhted olid?

Mõnda aega mul vastaste seas muidugi sõpru polnud, aga ega ma mingisugust pätti ka mängu ajal ei teinud (Muigab.). Lihtsalt tahtsin alati võita.

Kuidas Te kohtunikega läbi saite? Kas olite nende n-ö lemmiklaps, kelle tegemisi eriti teraselt jälgiti?

Renomee oli tõesti selline, et sain tehnilisi vigu oma erinevate reaktsioonide eest. Aga ega neid nii palju ka polnud. Mäletan hästi, et üks Venemaa paremaid kohtunikke tunnistas kord, et vaatas hiljem video pealt meie mängu ja pidi tunnistama, et kolm korda, kui ta mulle vea vilistas või tehnilise andis, oli tegelikult minul õigus, mitte temal. Kahtlemata olin ma emotsionaalne, aga teistmoodi ei saagi ju.

Toonane Tallinna Kalev on Eesti korvpalliloos üks müütilisemaid tiime. Kui Te ausalt hindate, kas aastate jooksul on seda tiimi ka omajagu suuremaks räägitud või te olitegi nii kõvad?

Ma ei oskagi öelda, kas meid just suuremaks räägitud on, aga fakt on, et korvpall oli siis väga populaarne ja me olime rahva seas ülimalt armastatud. Mõnikord praegugi veel tuletatakse neid aegu meelde. On eriti tore kuulda inimeste meenutusi, kuidas nad Kalevi spordihallis trepi peal istusid ja vaatasid. Meie mängud olid ju kõik välja müüdud ja saali väga palju inimesi üldse ei mahtunudki. Kui tsirkusetribüün jäi tenniseväljakutele püsti, siis näiteks ameeriklastega mängus mahtus halli umbes 5000 inimest.

Kas järgmine samaväärne võistkond oli 1991. aasta Tallinna Kalev, kes krooniti viimaseks Nõukogude Liidu meistriks?

Jah, võib öelda küll, et see (Aivar) Kuusmaa, (Tiit) Soku ja (Gert) Kullamäe põlvkond oli järgmine. See oli ka väga hea sats. Kuigi toonast Liidu meistrivõistluste võitu ma üle ei tähtsustaks, sest Leedu meeskonnad siis ei mänginud. Aga meeskond oli neil hea. Kahjuks mõne aasta pärast hakkas tase ära kukkuma.

Kui panna kaalukausile Teie ajastu Kalev ja see 1991. aasta Kalev, siis kumb oli kõvem võistkond?

See on raske ülesanne. Enam-vähem võrdsed. Mina muidugi paneks meie põlvkonna veidi peale (Muigab.). Meil oli eredamaid kujusid nagu Tomson, Lepmets ja Krikun. 90-ndate Kalevis olid ka teatud tähed, kes olid väga kõvad, aga jah…

-Aivar Kuusmaa ja Aleksei Tammiste 2008. aastal | Foto: Siim Semiskar

Kas tänapäeval näete mõnes Eesti koondise mängijas samasugust võidutahet ja emotsionaalsust nagu Teil endal mängijana oli?

Ausalt öeldes ei näe. Ajad on ka hoopis teised ja noored, kes koondises mängivad, on juba Hispaanias või Itaalias. Ehk on välismaal ka tingimused teised ja seal ei saa nii emotsionaalne olla. Või nad polegi sellised ja tahavad asju teistmoodi teha. Aga ajas tagasi minnes, siis Aivar Kuusmaa oli platsil väga minu moodi.

Töötasite aastatel 1990-95 Soomes Helsingi, Vantaa ja Porvoo klubides, aga tulite seejärel Eestisse tagasi. Miks Te Soome ei jäänud?

Mul polnudki plaani sinna jääda. Mind kutsuti ja avanes võimalus Soome tööle minna, aga niisugust mõtet isegi polnud, et jääks. Tagantjärele muidugi kahju, et loll olin. Oleks võinud seal 10 aastat ära olla. Soomes oli hea suhtumine ja siiani saan seal heade sõpradega läbi.

Kui palju oli Teil sellist ärivaistu, et turniiridel käies siit välismaale mingit kraami müügiks viia ja tagasi tulles teksapüksid kaasa osta ja siis nende eest head raha küsida?

Sellist ärisoont mul polnud. Mõni viinapudel sai kaasa võetud, kui kuskile läksime, aga mingit suuremat organiseerimist, et toon välismaalt midagi müümiseks, seda polnud. Tõin asju küll, aga pigem ikka enda perele. Plaate ostsin alati koju kaasa. Aga palju seda raha meile ikka anti.

See tundub üllatav, kuna hiljem olete Kalevi spordihallis pidanud oma kohvikut ja müünud ka spordivarustust. Mingi ettevõtluse geen peab teil ikkagi ju olema?

Mu kallis naine oli see, kes kohvikut pidas ja mina proovisin lihtsalt abiks olla. Eks minu nimi on kindlasti paljudele asjadele kaasa aidanud. Enamus sõpru ja tuttavaid, kes on kõrgetel kohtadel, on ikka alati ära kuulanud ja võimalusel abiks olnud. Naisel mul ärivaistu on ja tema pidas seda kohvikut väga hästi. Aga see mängiti miskipärast ühel hetkel ümber. See oli selline olukord, et ma ei kujutanud ette, et inimesed saavad sellised olla. Kui Kalevi spordihallis remont tehti, siis sai räägitud ja küsitud, mis võimalused jätkamiseks on. Kõrged mehed ütlesid, et kes peale minu ikka siia sobib, küll ma saan ja olgu ma rahulik. Lõpuks oli kaks tahtjat, meie kõrval ka üks väga suur kohvikukett. Oli kohe näha, et see asi kaldub sinna.

-Aleksei Tammiste 2014. aastal Kalevi spordihalli müügileti ääres askeldamas | Foto: Siim Semiskar

Kus praegu Eesti korvpall Teie hinnangul asub? Kui kaugel maailma tipust ollakse?

Praegu on raske öelda, sest kõik mängivad ju millegipärast välismaal. Mängumehi Eestis pallimas eriti polegi. BC Kalev/Cramos on neid, aga praeguse olukorra tõttu kardan, et see klubi vajub kuskile sohu ära. Kui me üldse sellest koroonaviirusest välja tulemegi. Kardan väga, et ei tule ja siia jäävadki sellised amatööride Eesti meistrivõistlused. Sport jääb meil praegu ikka väga vaeslapse ossa. Sportlast toetatakse ainult siis, kui oled juba kuskile jõudnud. Enne seda on kogu värk ikka väga juhuslik.

Saan ma õigesti aru, et Te pole eriti selle pooldaja, et Eesti mängijad välismaale siirduvad?

Elu on selline, midagi pole teha. Terve maailm on seda teed läinud. Soomlased läksid juba ammu enne meid, kuna neil oli võimalus. Meie olime kinnises riigis ja ei saanud kuhugi. Ainus võimalus oli ära joosta, aga minu ajal polnud kedagi, kes oleks seda teinud. Kuigi võimalusi oli küll ja küll. Aga polnud isegi kunagi sellist mõtet, ikka tulime tagasi. Selge see, et välismaal on paremad tingimused. Aga kui keegi istub kuskil keskpärases liigas ja jääbki sellele tasemele, siis pigem võiks tulla tagasi Eestisse mängima.

Kui Eesti korvpall saab tänavu 100-aastaseks, siis kas saame tulevikus tähistada ka 200. sünnipäeva? Kas Eestis saja aasta pärast mängitakse korvpalli ja milline see mäng siis välja näeb?

Kui võtta nii, et korvpall on läinud palju füüsilisemaks ja kiiremaks. Praeguse seisuga ma kardan küll, et ei saada ligilähedalegi nendele saavutustele, mis meie ajal tehti. Aga elame esmalt üldse algava suve üle ja vaatame, mis pärast viirust juhtuma hakkab.

Palun Teil nimetada oma sümboolne viisik Eesti korvpalli ajaloost koos treeneriga.

Lepmets ja Tomson kohe esimestena. Nii, kes meil seal siis veel ääre peal mänginud on… oi, see on ausalt päris raske küsimus. Sokk, Kuusmaa, Kullamäe kindlasti, aga nemad on kõik tagamängijad.

Soovi korral võite ennast ka viisikusse panna.

Ennast, jah (Naerab)? Tagaliini võiks küll panna ennast ka, eks mul olid omad plussid ja miinused. Aga keda ääre peale panna? Issand jumal! Siin on nooremaid ka muidugi.

Nagu Martin Müürsepp?

Just, muidugi! Paneme Müürsepa ja ongi kõik. Tomsoni lükkame “kolme” peale, ta on rohkem viskaja. Müürsepp on pikk ja sobib korvi alla paremini.

Keskmängija ja ääred said paika, jäänud on veel tagaliin. Keda enda kõrvale viskajaks võtate?

(Anatoli) Krikun oli väga hea, ta oli see meie ajastu viskaja. Kullamäe ja Kuusmaa olid muidugi suurepärased viskajad, kellega oleks samuti väga tore mängida olnud. Sokk oli minu tüüpi mängija, tema oli ka rohkem playmaker. Ma ikka valin Kriksi (Anatoli Krikun – S.S.). See on kuidagi loomulikum valik mu jaoks.

Intervjueeris: Siim Semiskar


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline