Eelmisel kolmel hooajal viimaste aegade Eesti tugevaimas klubis BC Kalev/Cramos mänginud koondise mängujuht Sten Sokk siirdus tänavuse hooaja eel taas välismaale, kui asus kaitsma Kreeka tugevuselt teise liiga (A2) klubi Thessaloniki Iraklise värve.
Varasemalt Gruusia tiimis Tbilisi Olimpi (2012/13), Rumeenias Craiova Universitateas (2013/14) ja episoodiliselt ka Venemaal Moskva Dünamos (2015) pallinud 29-aastane ja 184 cm pikkune tagamees rääkis Korvpall24.ee portaalile, et tema eesmärgid välismaale siirdumisel olid teenida rohkem mänguaega ning leida seeläbi üles kõikuma löönud enesekindlus.
Meeskondlikku mängu nautiv Sokk on rahul, et Iraklises on tema kõrval kogenud mängumehed, kes soovivad samuti edu saavutada ühiselt tegutsedes ning pole vaja võidelda mängumeestega, kelle jaoks oluline üksnes enda statistilised näitajad.
Rääkides, Soku enda statistikast, siis seni seitsmest mängust kuus võitu kogunud Iraklises on Sokk keskmiselt 24,6 minutiga kindel põhiviisikumees. Selle ajaga on ta kogunud 7 punkti, tiimi edukaimad 5,1 resultatiivset söötu ja 2,1 lauapalli.
Tuled üle pika aja koondisesse mitte Eesti klubist, vaid Kreeka klubist. On see kuidagi erinev tunne?
Koju on ikka alati hea tulla. Keskkonnavahetus on aeg-ajalt vajalik. Raske on seda muud moodi seletada. Hea on kodus olla ja eestlaste vahel oma keeles korvpalli mängida. Samas, Kreekas on ka kõik hästi. Ei oskagi täpsemalt seletada, hea küsimus, mõnes mõttes jään vastuse võlgu.
Kuidas Sulle hooaja algus endale tundub? Oled Kreekas enda loodetud taseme välja mänginud?
Jah, mängud on hästi läinud. Kui võtta statistika, siis see nii hiilgav pole. Võistkond on ikkagi üsna uus. Viis meest on eelmisest aastast alles jäänud, ülejäänud on uued. Seda kooslust kokku sobitada oli päris keeruline, kuna meil läks nii, et kuu aega valmistusime ja siis järsku otsustati üks põhimees välja vahetada välja ja kaks asemele tuua. See lõi kaardid sassi. Kui ühe mängu saime võõrsil tappa, siis vahetati peatreener ka välja (Lefteris Hatzikiriakidisi asemele tuli Kostas Mexas – toim.). Väga palju on muudatusi olnud.
Kuidas Kreeka esiliigas mängutase on?
Ütleme nii, et korvpall, mida seal mängitakse, on teistsugune. Tase on hea, aga natuke mängitakse teistmoodi, kui harjunud olen – kiirused on teised, rohkem tahetakse viis-viie vastu mängida kui transition-korvpalli.
Kiirused on aeglasemad?
Mitte aeglasemad, aga… seda on raske seletada. Mängus on seda tunda. Pigem nad tahaksid jah justkui rahulikumat korvpalli mängida kui joosta üles-alla ja sellega on vaja harjuda. Arvan, et mul kulub veel kolm-neli mängu enne, kui saan täiesti sellele lainele. Hooaja algusega olen rahul, kuna jagame praegu esimest kohta ja prognoos on enam-vähem hea. Võitleme ikkagi esikoha nimel, et A2 liigast saaks hooaja lõpuks A1.
Eeldades, et kreeklased on keevalisemad kui keskmine eesti korvpallur, kas mängujuhina on neid raskem ka hallata?
Enamik mehi on rohkem kui viis aastat nooremana A1-s mänginud ja tulnud viimastel aastatel A2 liigat mängima. Nad on kogenud ja hea tasemega. Mõned mehed on sellised, kes on noorena Olympiakoses ja Panathinaikoses mänginud, aga vigastada saanud ning pole seda taset füüsiliselt enam välja mänginud. Need on targad mängumehed. Olukord on hoopis teistsugune, kui mängida serblaste või ameeriklastega. Minu tiimikaaslastele meeldib võistkonnamäng ja nad ei otsi ainult oma statistikat. Mõnes mõttes on see vanamoodne korvpall, et võistkonnana võita mitte individuaalselt.
Tundub, et oled ise rahul selle stiiliga?
Mulle see liiga meeldib. Mulle meeldib mäng, mida seal mängitakse ja tunnen, et sobin. Praegu on kõik minuga rahul ja ei näe põhjust ise kurb olla, kuna võidame ja kõik on õnnelikud. Põhiline ongi alati see, et võistkonnal hästi läheks. Eriti, kui on suured ambitsioonid tuleviku suhtes. Küsimus ongi selles, kas tahad olla suurim skooritegija tagumise otsa satsis või olla arvestatav mängija esimestes tiimides. Mulle on see teine variant tähtsam.
Räägi palun treenerivahetusest, mis eelmisele treenerile saatuslikuks sai ja mida uus treener muutis?
Lahti lastud treeneril oli natuke puudu mängulisest distsipliinist nii kaitses kui rünnakul. Sellist treenerit, kes võtaks asjad kokku, sõimaks mingil hetkel näod täis, seda meil polnud. Toodi treener, kes on Kreeka A2 liigas pikki aastaid Serbia juhendajate all abitreener olnud. Mulle uus treener väga meeldib, kuna tal on palju kogemusi ja ta on väga hea suhtleja. Treener pidevalt õpetab ning nõuab kindlaid asju, mis sind nii treeningul paremaks teevad ja mis mängu edasi kanduvad. See oli meil varem puudu. Mexas on selline mees, et kui midagi on valesti, siis ta ütleb, ta ei lase endale pähe istuda. Selliste võistkondade juures on see omadus väga tähtis.
Sul on Kreekast tõenäoliselt tänu lapsepõlvele midagi justkui geenides olemas. Kuidas tunned end Kreeka ühiskonnas?
Kui inimestest rääkida, siis tunnen end väga hästi. Ma pole kunagi väga hea dialoogide alustaja olnud. Pole selline mees, kes läheb seltskonda ja hakkab ükskõik kellega nullist vestlema. Kreekas alustavad pigem teised inimesed vestlust ning on selle juures väga sõbralikud ja avatud. Mulle sobib kreeklane väga hästi – nad on tõesti natuke keevalised, kuid mina olen ka veidi keevaline, aga mul on eesti külmust ka sees.
Kreeka A2 liigas on mängimas ka Rait-Riivo (Laane) ja Martin (Paasoja). Kui palju Sa nendega suhtled?
Alguses üritasime rohkem suhelda, aga nüüd, kui meil uus treener tuli ja oli kogu aeg kõva tamp taga, siis puhkasin rohkem ning mõtlesin omi asju. Eks me kõik jälgime, kuidas üksteisel läheb. Rait-Riivo ja Martin on hästi tublid olnud hooaja alguses. Nad ikkagi veavad oma võistkondi võitudeni. Eriti Martin, kes esimesest mängust peale on liigasse väga hästi sulandunud. Ta on oma ära teinud ja tean, et klubi on Paasojaga väga rahul.
Su jutu järgi võiks kokkuvõttes aimata, et oled rahul oma otsusega, et siirdusid Kreekasse?
Kes see ikka ütleb, et pole rahul oma otsusega? Igal juhul peab rahul olema, kui juba seal olen. Mul on hea meel, et võitleme kõrgliigasse pääsu nimel. Tegelikult on see ajalooliselt suur klubi ning organisatsioon on väga hästi paigas. Mänguaega saan ka rohkem kui mullu. Eelmisel aastal Kalev/Cramos peatreeneriga rääkides sain aru, et minu roll suurenenud poleks. Ei mulle ega Kalevile poleks olnud selline paigalseis kasulik. Otsustasin, et lähen proovin mõnes teises klubis paremini mängida. Tahaks ennast jälle nö pildile mängida, et endal ka psühholoogiliselt veidi kergem oleks ja enesekindlus oleks kõrgem.