fbpx
Close

Koroonaviirusest jagu saanud Indrek Reinbok toimetab korvpallikodus: meestel on nälg suurt sporti teha

Avatar
-Indrek Reinbok | Foto: Siim Semiskar

Mai keskel alustati Nord Cramo spordihallis Eesti korvpalli kodu projektiga, kus meie koondislased ja rahvusmeeskonna piiri peal olevad mängijad saavad treenerite juhendamisel teha nii pallitrenni kui töötada füüsilise võimekuse kallal. Koondise abitreener Indrek Reinbok on üks meestest, kelle õlul on treeningute läbiviimine.

43-aastase BC Kalev/Cramo abitreeneri jaoks tuli koroonaviirus mitme halva uudisega korraga. Kui hooaja enneaegse lõpetamise tõttu jäi ta sisuliselt päevapealt töötuks, siis oli just Reinbok ka üks nendest sadadest Eesti inimestest, kes kajastusid igal hommikul meedias uute nakatanutena üles loetletud anonüümses numbris.

Reinbok rääkis mai lõpus antud intervjuus Korvpall24.ee portaalile, mida korvpallikodus täpsemalt tehakse, kuidas mängijatele mõjus eriolukorrast tekitud pikk paus, miks on korvpallikodus vajalik silm peale panna ka meestele, kes veel koondises pole ja kust võis ta koroonaviiruse üles korjata.

Olete umbes mai keskpaigast korvpallikodu võimalust sportlastele pakkunud. Mis on selle ettevõtmise peamine eesmärk just mängijaid silmas pidades?

Plaan oli meestele, kes siin nii-öelda lähikonnas on, pakkuda esimest võimalust tulla treenima. Võtsime väikesed grupid korraga – platsitreeningul oli alguses maksimaalselt neli meest korraga. Tuli väga ettevaatlikult alustada. Kõigil on kaks kuud vahepealt nagu ära lõigatud. Kuigi tahtmine võib olla päris suur, siis keha ei maksa šokeerida. Alustasime suhteliselt madala intensiivsusega.

Kui me räägime koondise tasemel tippkorvpalluritest, siis kui suur mõju oli sellisel paarikuulisel pausil korraliku intensiivsusega treeningutest?

Vormi mõistes oli kindlasti (tagasiminek). Väidetakse, et maksimum kaks nädalat suudetakse enam-vähem seda päris õiget vormi hoida. Pärast seda hakkab tase langema. Meie mehed on erinevas seisus, mõned on saanud ennast mingil muul moel vormis hoida. Aga korvpalli mõistes oli kõigil alguses vaja kohaneda. Tund aega siin lihtsaid asju teha oli tegelikult praktiliselt kõigi jaoks alguses päris hull.

Saan aru, et korvpallikodu pole koondislastele kohustuslik? Kui paljud kutsututest sellest võimalusest kinni haarasid?

Praegu pakkusime seda võimalust nendele, kes siin lähemal paiknevad. Minu teada on kõik, kellele pakuti, ka kohale ilmunud.

Kas huvi oleks sama suur ka siis, kui vahepealset kriisi poleks olnud?

Selle üle on hea spekuleerida. Usun, et huvi oleks kindlasti olnud, aga kuna kriis oli, siis on huvi kindlasti suurem. Meestel on nälg ikkagi päris suurt sporti teha.

Mitmed korvpallikodus treenivad mehed on sulle igapäevaselt väga tuttavad, eelkõige siis BC Kalev/Cramo pallurid ja regulaarsed koondislased. Aga mõnda pallurit on ilmselt endal ka väga huvitav näha, mis tasemel ta reaalselt on? Pean siin eelkõige silmas näiteks vendasid Jurkatammesid.

Kindlasti. See ongi üks selle programmi eesmärk, et oleks kaasatud võimalikult lai ringkond koondise mõistes potentsiaaliga mängijaid ja treenerid saaksid ülevaate nende praegusest seisust ja mängijad õpiksid üksteist tundma. See on üks olulisemaid asju korvpallikodu juures. Saame kasvatada oma pinki pikemaks, et juunis, kui hakkame suuremate gruppidega tööle, siis kindlasti on meie trennide ülesehitus teistsugune. Käime läbi printsiibid, mida kasutame mängus ja siis on veel põnevam näha, kuidas keegi tegelikult teistega kokku sobib ja kes kuidas on edasi arenenud.

Kui suur on hetkel Sinu hinnangul Eesti koondise mängijate ring? Mitme mehe vahel novembris toimuvaks mängudeaknas koosseisu pääsemiseks võitluseks läheb?

Selle programmi mõte on pikemat pilti vaadata. Kui jutt käib nüüd järgmistest akendest või pigem isegi tulevastest aastatest pikas plaanis, siis kunagi ei tea, kes mingil hetkel võib teha kiirema arengu. Selle jaoks ongi praegu tehtav töö oluline. Olnud mängudeks tegime mängijatevaliku oma kõige paremas teadmises. Praegu ongi võimalus näha ja proovida ka neid mehi, kes olid piiri peal.

Kui keeruline oli Sul kui treeneril toime tulla koroonaviirusest tingitud olukorraga?

Kindlasti oli selline olukord tippspordis tegutsevatele treeneritele raske, jäime ju praktiliselt päevapealt töötuks. Aga korvpall ja sport üldiselt on kohanemise mäng. Arvan, et selliste asjade üleelamine tuleb kasuks.

-Jukka Toijala ja Indrek Reinbok | Foto: Siim Semiskar

Su senine tööandja BC Kalev/Cramo on kõige kõrgemal tasemel vihjanud, et klubi jätkamine pole rasketes oludes sugugi kindel. Kui palju Sina kuulnud oled, kas Kalev jätkab enam-vähem samal tasemel?

Seda infot tuleb ikka läbi. Konkreetne sõnum peaks tulema ikkagi sealt, kus neid otsuseid tehakse. Aga minu tunnetus on, et pigem ikkagi jätkatakse, kui pannakse uksed kinni.

Kas jätkatakse nii, et Indrek Reinbok on abitreenerina pingil?

Seda peab teiste inimeste käest küsima.

On avalik saladus, et just Sina olid see BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna liige, kes Covid-19 positiivse testi andis. Sinul kulges haigus pigem leebelt?

Siin polegi tegelikult midagi rääkida. Paljude jaoks on see haigus väga raskelt kulgenud, minul oli siis see kergem variant. Võistkonna jaoks oli suur õnn, et see juhusliku testi näol üldse välja tuli.

Oled Sa enda jaoks juba välja mõelnud, millisest lennujaamast sa viiruse üles korjasid?

Seda on väga raske öelda.

Potentsiaalsel nakatumise hetkel Sa veel reisisid ju mööda maailma ringi? See võib olla saadud kust iganes?

No jah. Kui nad räägivad, et peiteperiood võib kesta isegi kuni kahe nädalani, siis võib minu jaoks aega Põhja-Makedoonias käidud koondisemängust alates hakata arvestama. Viirus võis juba siis ringelda kuskil.

Aga Sinul on nüüd antikehad veres ja rahu majas?

No loodame, loodame (Muigab.).

scroll to top
Inline
Inline