fbpx
Close

Eliitskoorijate kõrval suurele lavale kerkinud Carlos Jürgens: minu hoolde jäeti vastaste parimad mängijad

Avatar
-Carlos Jürgens | Foto: AFP/Scanpix

Eesti korvpallureid on ookeani taha üliõpilasliigasse NCAA siirdunud üha rohkem ning tänavusel hooajal kerkis mõnevõrra üllatuslikult neist üheks edukamaks 22-aastane ja 196 cm pikkune tartlane Carlos Jürgens. Tema kodumeeskond Oral Roberts Golden Eagles kerkis hooaja otsustavas faasis nii vägevasse vormi, et n-ö tuhkatriinuna liueldi NCAA finaalturniirile ja hammustati seal ära kaks tugevat vastast.

NCAA finaalturniiri lõuna regioonis 16 tiimi hulgas eelviimase ehk 15. asetuse saanud Oral Roberts lülitas esimesena lisaajal võetud 75:72 võiduga konkurentsist teise asetuse saanud Ohio State’i, seejärel mängiti 81:78 üle 7. paigutatud Florida ja lõpuks anti vägev lahing ka 3. asetatud Arkansasele, kellele jäädi alla 70:72.

Kolmandat aastat Oral Robertsi ülikoolimeeskonda kuuluv Jürgens tegi eelmisel hooajal mängudest vaheaasta ning kerkis tänavusel hooajal meeskonna põhitegijate ringi. Hooaja keskmised numbrid olid tagamehel 29 kohtumisega 24,6 minutit, 6 punkti, 2,9 lauapalli, 1,8 korvisöötu ja 1 vaheltlõige. Finaalturniiril ehk march madness’i ajal kerkisid Jürgensi minutid lausa 35 peale (korra lisaajaga mängus ka 42).

Korvpall24.ee võttis Jürgensiga ühendust ja palus jõuliselt pildile kerkinud eestlasel visata pilk lõppenud hooajale ning rääkida, millised emotsioonid teda ja kogu Oral Robertsi tiimi valdavad.

Nüüd on mõnda aega viimasest kohtumisest möödas, mis tunnetega march madness’i mängudele tagasi vaatad?

Eks hetked pärast kaotust olid ikkagi emotsionaalsed ja kurvad, aga mida rohkem aega edasi läks, seda rohkem saime aru, et teekond on olnud super ja tuleb pea püsti hoida. Mängud veel käivad ja no kahju oli ikka vaadata, et Arkansas oli edasi ja meie mitte. Aga no pole midagi teha, tuleb kaotusi võtta õppetunnina.

Teie saavutust nimetati ka tuhkatriinulooks, mille pealt see edu eeldatavalt kõvemate meeskondade vastu nii otsustaval momendil tuli?

Eks kõik, mis me vajasime, oli lihtsalt võimalus olla suurel laval. Teadsime, et oleme suutelised mängima võrdselt USA tippülikoolidega ja kui meeskondlikult kõik oma rolli välja mängisid, siis võisime öelda, et oleme suutelised kõiki võitma. Enesekindlus oli meie relv, sest ega meil polnud midagi kaotada. Meie meeskond on täis kutte, kes on sel hooajal palju läbi elanud ja rasketel hetkedel hoiame kokku ning tänu sellele suutsime ka suurel laval üksteist rahulikuna hoida ja üksteisest ainult parimat välja pigistada.

Kuidas enda sooritustega rahule jäid? Olid ju play-off’is väga korralikult pildil. Või oleksid tahtnud veel enamat?

Jäin üldiselt rahule! Olin pidevalt pildil ja see oligi mulle kõige olulisem. Ainult mänguminutitega saan ennast järgmisele tasemele viia ja seni, kuni neid saan, olen tänulik. Kindlasti on detaile, mis oleks teistmoodi teinud, aga pean olema teadlik oma rollist meeskonnas. Pean teadlik olema sellest, mida mina pean lauale tooma, et meeskond tervikuna oleks edukam. Mina olen see mees, kes rohkem tegeleb pisidetailidega, mis ei ilmu protokolli. Kuna meil on super eliitskoorijad meeskonnas, siis peangi teadma, kuidas saan maksimaalselt meeskonna edusse midagi panustada.

-Carlos Jürgens | Foto: AFP/Scanpix

Mis ülesannetega treener Sind väljakule saatis? Minuteid said kõvasti, mis tähendas, et peatreeneri usaldus oli olemas?

Minu hoolde jäeti vastasmeeskondade n-ö head of the snake’id ehk parimad mängijad, kes tiimi vedasid. Kui olin suuteline neid aeglustama ja piisavalt hakkima nii, et nad seda tundsid, siis üldiselt see ka mõjutas kogu meeskonna mängupilti. Muidugi oli mu ülesanne ka rünnakul agressiivne olla ja kuna treenerid teavad, et töötan igapäevaselt kõvasti oma mängu kallal, siis lubasid nad mul alati peale visata, kui natukenegi päevavalgust nägin. Usaldus ja suhe minu ja treenerite vahel on kujunenud tugevaks ja see on ka põhjus, miks meie meeskond jõudis kaugele – treenerid tunnevad oma mängijaid läbi ja lõhki.

Kui palju Sul individuaalses plaanis see vaheaasta kasuks tuli?

Vaheaasta oli vajalik ning ma poleks kindlasti täna sellises positsioonis, kui ma poleks seda teinud. See nõudis küll palju kannatust, motivatsiooni ja suurt tahet, aga kuna püsisin järjepidev, siis tulevikus võin end tänada. Need mõned kilogrammid, mis endale juurde panin, ning mängu õppimine pingi pealt on mu arengus mänginud märkimisväärset rolli.

Su meeskonnakaaslane Max Abmas tõusis hooaja lõpuga jõudsalt NBA radarile ja siin võrreldakse tema tegusid lausa Stephen Curry’ga. Kuidas Sina teda iseloomustaksid ja kui kõrgelt lendu talle ennustad, kas temas on NBA materjali?

Ma olen juba ammu tuttavatele öelnud, et mängin ülikoolikossu koos omaenda väikelinna Stephen Curry’ga. Aga tegelikult see mees on eriline. Igapäevaselt on temalt palju õppida ning meil on omavahel hea side, kuna kõik mängupäeva rutiinid ja eratreeningud on meil kahekesi koos ja samades väikestes gruppides. Tõsiselt lahe tüüp ja nagu numbrid näitavad, siis eliit nii mitmes kategoorias. Mina näen temas kindlasti tulevikus NBA tähte, kuid tean, et ta füüsiline vorm peab selleks tugevamaks saama. Ega ma põhjuseta teda “little guard’iks” ei kutsu. Ikka selleks, et ta endale kilosid juurde paneks!

Mis suvi Sinu jaoks toob? Kas näeme Sind ka Eestis?

Suvi toob kindlasti palju trenni ja palju aega perekonnaga. Viimati nägin pereliikmeid 1. augustil ning igatsen neid väga. Saadan tervitused Kellyle ja Arvile! Aga kindlasti hoian end aktiivselt töös ning võimalusel treenin koondisega või teiste gruppidega, sest töö vajab tegemist.

scroll to top
Inline
Inline