Ron Arnar Pehka: nüüd on aeg meeste vahel ennast proovile panna

-Ron Arnar Pehka | Foto: Siim Semiskar

Lõppenud hooajal Audentese Spordigümnaasiumi õpilaste baasil koostatud G4S Noortemeeskonnas liidrirolli kaotanud Ron Arnar Pehka jaoks on tänavune suvi erakordne, sest noore mehe karjääris on olukord, kus järgmise aasta mängupaiga suhtes selgust pole.

19-aastane ja 188 cm pikkune mängujuht kogus Alexela korvpalli meistriliigas mullu 10 mänguga keskmiselt 28,7 minutit, 14,9 punkti, 3,8 korvisöötu, 2,6 lauapalli ja 1,5 vaheltlõiget.

Hiljuti kuulus Pehka ka Sofias toimunud U20 EM-i B-divisjoni turniiril Eesti koondisesse, kes pidi lõpuks leppima 14. kohaga, kuigi alagrupis oli pääs veerandfinaali väga lähedal.

Läbi terviseprobleemide turniiri kaasa teinud Pehka keskmised näitajad kaheksa mänguga olid 23,7 minutit, 8,5 punkti, 2,8 lauapalli, 2,1 korvisöötu ja 0,6 vaheltlõiget.

Korvpall24.ee uuris tagamehe käest nii U20 turniiri kohta kui ka seda, kas keskkooli lõpetamise järel on juba tehtud ka mingeid plaane korvpallikarjääri jätkamise suhtes.

Milliste muljete ja mõtetega U20 turniirile tagasi vaatad?

Mulle kujunes see üsna raskeks, sest tsükli algul sain peapõrutuse ja enne minekut ma treeningutel eriti kaasa teha ei saanud. Pea käis ringi ja valutas. Turniiri jooksul andis see ka veel veidi tunda. Vaimses mõttes oli keeruline turniir.

Kellega kokku põrkasid või mis juhtus, et peapõrutuse said?

Treeningul oli olukord, kus hakkasin palli püüdma ja alt jalgadesse tuldi veidi sisse, misjärel kukkusin peaga vastu maad. Päris korralik laks oli.

Kas Sul on ka varem peapõrutust ette tulnud?

Eelmisel aastal, vahetult enne esiliiga veerandfinaali juhtus sarnane trauma.

Kuidas Sa oma panusega turniiril rahule jäid, kui jätta trauma kõrvale?

Kõigele vaatamata proovisin anda seda, mida oskan. Algus oli parem, turniiri lõpp vajus ära. Pärast Bulgaariaga mängu ei suutnud vaimselt end kokku võtta, kuna veerandfinaalkohast jäime napilt ukse taha. Turniiri näitas aga kätte, mille kallal töötada ja milles paremaks saada.

Kas meeskondlikus mõttes mängisite enda taseme välja või jäigi see hea resultaat selle ühe mängu taha?

Arvan et tegime väga okei turniiri. Mäng-mängult hakkasime meeskondlikult paremini kokku mängima. Meil oleks potentsiaali kaheksa parima hulgas mängida küll, kuid lihtsalt jäi ühe mängu taha. Pärast seda tuli üleüldine langus, sest eks ikka mõjub rusuvalt, kui jääd nii napilt välja. Veidi keeruline on end häälestada, kui hakkad mängima lohutusmänge.

Lõpetasid nüüd Audentese. Kuidas Sa nendele aastatele korvpalluri mõistes tagasi vaatad?

Asjalikud aastad olid. Iga aastaga arenesin ja sain kindlates elementides paremaks. Kuna aastad olid erinevad ja kontingent muutus, siis võib öelda, et sai läbi mängida ka erinevad rollid. Alustasid sealt, kus tuled pingilt, oled kõrvaline vend, aga viimane aasta mängisin liidrirolli. Nende aastate jooksul kindlasti kasvasin ka inimesena ja läks asja ette.

Mis Su tulevikuplaanid on? Kas Sul on midagi juba paigas ja on mingeid variante korvpallurikarjääri mõttes pakutud?

Midagi paigas praegu pole ja ma ei tahaks väga avaldada ka plaane praegu. Kui midagi tuleb, siis kõik näevad. Tahaks sellest korvpallivärgist vaimselt veidi puhata, seejärel vaatab edasi. Lähiajal on vaja need otsused langetada.

Sul on ikka plaan jätkata võimalikult kõrgel tasemel ja korvpalli ära ei lõpeta?

Arvan jah, et kohe ära ei lõpeta. Natuke veel pusiks, prooviks. Nüüd tuleb meeste vahel end proovile panna. Kui ei tule välja, siis ei tule. Saan vaadata peeglisse ja öelda, et tegin kõik endast oleneva. Praegu ma ikkagi jätkan, ei lõpeta ära.

Sul peaks nüüd olema esimene kord selline teadmatus –  Audenteses oli kindel, et mängid keskkooli lõpuni, aga nüüd on tuleb liikuda noorteklassist meesteklassi. Kuidas sellega toime tuled?

Usun, et kellelegi ei meeldi, et on elus selline teadmatus. Eks ma siin päev-päevalt proovin hakkama saada. Üritan ja loodan, et teatud asjad loksuvad paika ja siis kaob ka teadmatus ära. Uuel hooajal saab juba näha.

saleapp.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar