Neljast USA üliõpilasliigas mängivast noorest Eesti meeskorvpallurist oli tänavu võistkondlikult kõige edukam värskelt 20-aastaseks saanud suur äär Matthias Tass, kes koos Saint Mary’se ülikoolitiimiga võitis oma konverentsi ning pääses nuusutama ka finaalturniiri ehk märtsihulluse hõngu. Konverentsi finaalis mängiti seejuures 60:47 üle esimesena asetatud Gonzaga, kellele põhiturniiril kahel korral kaotati.
Kui hooaega alustas Tass uustulnukale omaselt rahulikult, siis hooaja lõpuks kerkis eestlane oma tiimi üheks oluliseks lüliks. Eriti tänu kaitsele tuli Tassile ka mänguaeg ning tiitlikohtumises ülitugeva Gonzaga vastu rassis eestlane väljakul 29 minutit, mis oli ka noormehe tänavuse hooaja rekord.
Korvpall24.ee portaal võttis Tassiga ühendust ning palus meenutada Saint Mary’se hooaja lõpuhetki, toonaseid emotsioone ning vaadata ka tulevikku nii ülikoolitiimi kui Eesti koondise kontekstis.
Tulid oma esimesel ülikooliaastal kohe konverentsi meistriks, kui alistasite vastu ootusi kindlalt Gonzaga meeskonna. Palun meenuta ja kirjelda tundeid, mis meeskonnas pärast seda võitu valitsesid.
Pärast Gonzaga mängu olid tunded ikka päris laes. Kohtumise viimaste minutite ajal oli adrenaliin täiesti üleval, et kas me suudamegi selle ära teha. Värin käis üle keha ja oli selline tunne, et reaalselt võimegi võita riigis esimesel kohal olevat meeskonda. Viimased kaheksa minutit (mängust) rääkisime meeskonnakaaslase Jordan Hunteriga pidevalt, et üks kaitse veel! Et ei lase neil skoori teha ja ise paneme rünnakul ära. Tavaliselt päris nii ei ole, et iga kord kaitses ütleme, et kaitse, kaitse. See oli nii tähtis hetk, et andsime endast kõik. Pärast mängu oli pidu ja lärm. Keegi ei oodanud seda (Saint Mary’se võitu – toim). See oli super ning paljudel oli pisar silmas. Pärast mängu ootasime treenerit, et talle vett pähe kallata, kuid selleks ei jäänud aega, kuna meediaga oli nii palju jagelemist. Pidu käis, nagu oleksime eestikad ära võitnud. Lõikasime võrgu maha ja kõik see. Raske sõnadesse panna, sest see oli meie jaoks suur saavutus, võtta maha nii tugev meeskond.
Gonzaga oli tulnud konverentsi meistriks kuuel eelmisel hooajal ja seda suhteliselt mängleva kergusega. NCAA fännid peavad WCC-d ühe meeskonna konverentsiks. Kas teie võitu võib mingis mõttes pidada kogu konverentsi võiduks?
Meie võitu võib konverentsi võiduks pidada küll. Hooaja lõpus me mängisime 3-4 korda paremat korvpalli kui hooaja alguses, kus saime mõned väga halvad kaotused – Harvardi, UV Irvine’i ja Pepperdine’i vastu. Olime lõpuks täiesti teine meeskond võrreldes hooaja algusega. Hooaja lõpus tulevad tähtsamad mängud ja siis sa näitad, kui kõva mees oled. Teistes riikides tulevad ka play-offid lõpus ja seetõttu pole tiimid need, kes nad hooaja alguses on. Seda tõestasime ka meie, kui kaotasime (Gonzagale) hooaja alguses 48-punktiga, kuid lõpuks olime võimelised nende tasemel mängima.
Konverentsi turniir oli lühike, kuid tihe. Finaali ja poolfinaali mängu vahele jäi vähem kui 24 tundi. Kuidas te turniiriks ette valmistusite ja kuidas möödus nende kahe mängu vahele jäänud päev?
Me tegelikult ootasime endale poolfinaalis vastaseks 3. asetusega BYU-d, sest San Diego oli alles 7. asetusega (BYU purustas San Diego koguni 80:57 – toim.). Teises veerandfinaalis üllatas Pepperdine, kes tegi Taavi Jurkatammele uut ja vana (Pepperdine võitis San Franciscot 89:72 – toim.). Me valmistusime rohkem BYU-ks, kuigi vahepeal rääkisime paar sõna ka San Diego kohta. Laupäeval oli nende mäng ja esmaspäeval juba meie poolfinaal. Seega palju aega ei jäänud, aga kohe kui too mäng lõpes, siis treenerid alustasid põhjalikku kodutööd San Diego kohta. Võib öelda, et nendega mäng läks rohkem nugade peale kui finaal. Finaalile vastu minnes olime kursis, mis Gonzaga teeb, kuna meil põhihooaja viimane mäng oli nendega ja pilt oli ees. Tehti väga põhjalik skauting ja see aitas meid võidule. Nemad mängisid kahe pikaga ja meie vastasime samaga – mina ja Jordan Hunter olime koos väljakul ning saime hästi Brandon Clarke’i ja Rui Hachimura vastu.
Kas selle ühe aastaga on Sulle need NCAA süsteemid selgeks saanud ning mõistad, kui suure kaaluga mingi võit või turniirilepääs on? Või pole see Euoopa korvpallist tulnuna veel päris täpselt kõik kohale jõudnud?
Võrreldes ameeriklastega ja nendega, kes siin kauem on olnud, ma kindlasti ei mõistnud nii hästi, kui suure kaaluga iga mäng või lõpuks finaalturniirile pääs tegelikult on. See selgus tuli mulle pähe, kui võitsime konverentsi. Esimese aastaga ma täielikku pilti ette ei saanudki, kuigi me jõudsime märtsihullusele (NCAA finaalturniiri hüüdnimi – toim.). Aga selgem pilt kogu NCAA korvpallist on ees küll, kuna alguses ei mõistnud kõiki reegleidki, mida Euroopa korvpallis pole.
Juba veebruaris rääkisid Korvpall24 portaalile antud intervjuus, et sinust on Ameerikas saanud kaitsemängija. Võidumängus Gonzaga üle oli teie meeskonna peamine märksõna just kaitse. Kirjelda enda rolli kogu tänavuse hooaja vältel ning kuidas see muutus aja jooksul.
Gonzaga hoida umbes poole peal sellest skoorist, mis nad tavaliselt viskavad ja hoida nende parimad mängijad, kes muidu viskavad 20 punkti, alla kümne punkti, selle peale patsutan endale seljale. Meie meeskonnas on kaitsel suur rõhk. Me ei mängi küll sellist kaitset nagu paljud teised, et vahetame palju, kuid meil töötavad oma asjad, mis teeme. Mind on just kaitse hoidnud platsil, kuna tundub, et mõistan seda meeskonnakaaslastest veidi kõrgemal tasemel. Aitäh nendele, kes mind selles vallas on koolitanud. Hooaja alguses me polnud kõige efektiivsem kaitsetiim ja lasime endale visata ka 80-punktiseid mänge, kuid hooaja viimased 7-8 mängu hoidsime vastased 50-60 peal. Kaitse on meil läbi hooaja arenenud.
Gonzaga ridades on mitmeid mängijaid, nagu Rui Hachimura ja Brandon Clarke, kes oma noorele eale ja üliõpilaseks olemisele vaatamata on juba superstaari staatuses. Kui palju raskem selliste meeste vastu mängimine tegelikult on ja kas tunnetad ka väljakul, et sellistel meestel on mänguklassi?
Rui Hachimura on NBA draftis tõenäoliselt top5 valik ja Brandon Clarke, ma ei taha öelda, et ta lihtsalt atleetlik on, aga see on suur osa, mis teda drafti poole aitab. Nende meeste vastu mängimine näitas, mis taset on reaalselt vaja, et pääseda NBA-sse. Veel ka Villanovast Eric Paschall. Hachimura on väga hea keskpositsiooniviskaja, füüsiline mängija ja tema positsioonil on tal väga hea pallikäsitsus. Suur osa Gonzaga mängust oli Hachimura ja Clarke’i peale ehitatud ning läbi nende mängiti. Seetõttu pidime ka meie kahe pikaga mängima, sest Malik Fitts (203 cm pikkune ääremängija – toim.) oleks meil Hachimuraga veidi hätta jäänud, siis pidi pingi pealt eestlase tooma… või no see ongi see parem variant (muigab – toim.).
Finaalturniiril piirdusite küll vaid ühe mänguga, kuid andsite ränkingus kõrgemal asuvale Villanovale tugeva lahingu. Mis emotsioonid pärast seda mängu olid?
Pärast Villanova mängu olid emotsioonid kõigil suhteliselt maas. Me ei mänginud oma parimat mängu ja kõigil olid pisarad silmas. Oli väga raske töö ja pikk teekond, et see üritus varakult lõpetada. Kindlasti oleksime suutnud mängida paremini ja proovisin minagi seda tulemust kuidagi muuta. Võib öelda, et see oli väga emotsionaalne kaotus. Järgmises ringis oleksime läinud kokku Purdue’ga, kes oleks meile sobinud väga palju paremini. Villanova oli vastane, kes vahetas praktiliselt kõik katted. Viimane nädal on olnud tunne nagu korvpall oleks elust kadunud, sest olen harjunud igapäevase kolmetunnise trenniga pluss mängud. Samas vaatad märtsihulluse mänge ja tunned, et võiks ise seal olla.
Saint Mary’s Gaelsis on palju mitteameeriklasi, kas seetõttu on ka teie mängustiil kuidagi teistest ülikoolidest erinev?
Kindlasti see muudab mängustiili. Selgelt on mängupildist näha, et kaks ameeriklast (Malik) Fitts ja (Jordan) Ford oskavad 1-1 olukordi paremini mängida, teised proovivad rohkem kaaslastele viskeid tekitada ja meeskondlikumalt mängida. Mitte, et Fitts ja Ford meeskondlikult ei mängiks, aga… eurooplased proovivad ikka tüüpilist Euroliiga mängu viljeleda. Seetõttu on meie mäng veidi aeglasem kui teistel ülikoolidel ja proovime igal rünnakul saada võimalikult head viset. Me jookseme palju kombinatsioone ja proovime nende pealt olukordi tekitada.
Kas nüüd algas Sul juba ettevalmistus uueks hooajaks? Milline see hooajavaheline aeg ideaalis Sinu jaoks saab olema?
Suur rõhk on sellel, et kaalu ja lihasmassi juurde saada. Individuaalsete oskuste arendamisel on rõhk pandud perimeetri oskuste arendamisele ning hakkan rohkem kaare taga mängima. Juunis-juulis on tulemas 6-nädalane laager ning praegu ka on kuni arvestustenädalani umbes 1,5 kuud rasket tööd. Ma proovin kasutada iga päeva selleks, et saada nii heaks mängijaks kui võimalik ja arendada neid oskuseid, mis mul puudulikud on.
Tähistasid hiljuti 20. sünnipäeva. Selles vanuses peab hakkama juba ka meestekorvpallis tegusid tegema, kas tunnetad, et oled valmis lähiaastatel murdma ka Eesti koondise põhitegijate ringi?
Eesti meestekoondise osas usun küll, et olen võimeline lähiajal murdma põhimeeste ringi. Eks näis, mis positsioonil ma seda teen, aga ma ei näe mingit takistust, et selle töö ja ajaga, mis ma olen sisse pannud ja veel valmis panema, et ei peaks murdma põhitegijate hulka. Suvel mängin ilmselt ka U20 B-divisjoni kaasa. Kõik pole veel kindel, aga suure tõenäosusega see võimalus Portugalis tekib. Eks mina ja kõik teised näevad siis, mis tasemel ma omavanuste raames olen, mitte 3-4 aastat vanematega nagu mul siin on. Kui töö ja tahe sisse panna korvpalliga tegelemiseks ja enda oskuste arendamiseks, siis ma ei näe, mis saaks mind takistada… võib-olla vaid see, kui Tiit (Sokk) ei taha mind mängitada (muigab – toim.). Aga see ei tule probleemiks, kui oskused, tahe ja mängulugemine on olemas.
