INTERVJUU | Võiduviskega hooaja lõpetanud Ran Andre Pehka: kõik need lõputud hommikud saalis harjutamist…

-Ran Andre Pehka | Foto: Siim Semiskar

Mai keskel Viimsis toimunud U18 vanuseklassi finaalturniiril pakkus ühe kogu turniiri ilusaima hetke energiline ja emotsionaalne tagamängija Ran Andre Pehka, kes pronksimängu saatuse otsustas viimaste sekundite tabava viskega.

Nii poolfinaalis TTÜ Korvpallikooli vastu kui ka pronksikohtumises Tartu Ülikooli Korvpallikooli vastu läks Audentes, kus Pehka kõrval kandis teisena põhiraskust Leemet Loik, mängu alguses pikalt juhtima. Mõlemas kohtumises lasti vastane lõpuks järgi, kuna Pehka ja Loik rassisid platsil kõik 40 minutit. Kui poolfinaalis TTÜ KK võttiski lõpuks võidu, siis pronksikohtumises ei lubanud Pehka sellel korduda.

Juuni keskel 18. sünnipäeva tähistav Pehka rääkis pärast medalitseremooniat Korvpall24.ee portaalile, kuidas sellisteks viimaste sekundite viseteks treenida saab, kommenteeris vanema venna Ron Arnar Pehka tegemisi kõrgliigas ning avaldas, kui palju ta suvel korvpallist puhata kavatseb.

Kaks päeva, 80 minutit, võiduvise, pronksmedal… Kuidas ise kogu U18 nädalavahetuse kokku võtaksid?

Selles küsimuses oli juba päris hea kokkuvõte sees, ma ei oskagi midagi muud lisada. Korralik pingutus oli.

Kas oli raske kahel järjestikusel päeval 40 minutit rassida?

Mulle meeldib kossu teha. See lükkab alati mind tagant ja sellist väsimust ei tunne, kui mängid mängu, mida armastad. Füüsiliselt on hea põhi all ka, näiteks ema jookseb mul maratone (muigab – toim.), pole küsimustki (,kas jaksab või ei).

Poolfinaalis TTÜ Korvpallikooli vastu juhtisite pikalt, kuid lõpuks võtsid nad võidu. Miks nii?

TTÜ vääris seda finaalikohta. Meil oli kaks põhimeest puudu ja neil oli hea meeskond, kus palju häid mängijaid. Meil langes mäng paljuski kahe mehe õlule. Meil oli raske vastastega, kes oskasid hästi meeskondlikult kaitses mängida ja taktikaliselt sellele panustada.

Pronksimängus oli täpselt samasugune stsenaarium, et juhtisite suurelt, kuid lasite Tartu mängu tagasi.

Sarnane stsenaarium oli tõesti, aga olime isegi rohkemaga ees kui poolfinaalis. Aga Tartu tuli järgi ja lõpuks sai publik natuke ka närvikõdi. Ma ise olin muidugi kogu aeg kindel, et võit tuleb ära.

Võit tuli, aga selleks läks vaja Sinu viimaste sekundite tabamusest. Kas Sina pididki selle viske võtma?

Treener joonistas liikumise minu peale jah. Kui ma nägin, et vastased ei tule viga tegema, siis ma lasin viske teele ja teadsin kohe, et see on sees. Kõik need lõputud hommikud saalis harjutamist…, miks ei peaks nüüd siis ära panema?

Kui palju senise karjääri jooksul oled selliseid võiduviskeid tabanud?

Tähtsates mängudes ei olegi olnud. Muidu on neid ikka ette tulnud, aga tähtsatel hetkedel oli karjääri esimene just nüüd.

Kas sellist viimase sekundi viset annab kuidagi trennis ka harjutada? Mida selleks tegema peab?

Teha saab erinevaid asju. Mul paps (Rauno Pehka – toim.) vahepeal teeb saalis sellist asja, et põrgatab kolm korda selja taga palli, loeb “kolm – kaks – üks” ja siis viskab haagi kolmese tagant. Mina päris nii ei tee muidugi (muigab – toim.). Mulle õpetati kunagi, et kui ma teen trennis erinevaid asju, siis ma tean, milleks ma võimeline olen. Kui ma tean, et ma olen mingiks asjaks võimeline, siis ei ole sellega ka mänguolukorras probleemi. Ma ei mõtle sellele, mis nüüd juhtub, kui vise läheb mööda. Mõtlen sellele, et jalad saaks korralikult alla ja et viske lõpp oleks ilus.

-Ran Andre Pehka | Foto: Siim Semiskar

Tänavuse hooaja lõpetasid esiliigas neljanda kohaga ja U18 pronksmedaliga. Kas kokkuvõttes oli edukas aasta?

Ma olin elus seni üldse kaks korda final fouri pääsenud ja nüüd tuli ühel hooajal kaks korda veel. Võiks öelda, et see on õnnestumine, aga muidugi oleks tahtnud rohkemat kui neljas koht ja pronks. Aga sellega lähen aina näljasemaks ja näljasemaks ning mentaalselt on finaalturniirid võimas kogemus.

Kuidas nüüd edasi, kas saad veidi puhata ka?

Koondiseasjad hakkavad vist alles pärast jaanipäeva, saab rahulikult taastuda. Aga ma paar päeva võib-olla võtan vabaks, siis olen saalis tagasi. Ma arvan, et ei suuda liiga kaua eemal olla.

Su vanem vend Ron Arnar Pehka lõpetas esimese profihooaja Tallinna Kalev/TLÜ meeskonnas eestikate hõbemedaliga. Kuigi finaalseerias sai ta ka mänguaega, siis hooaja kestel käisid tema minutid üles-alla. Kui pingsalt venna tegemisi jälgid ja mis arvad tema hooajast?

Ma panin talle just ükspäev puid alla. Mängisime üks-ühte ja ta viskas – ma isegi ei tea kuskohast – täiesti imeviskeid sisse. Ma läksin lõpuks veidi närvi, et miks sa paned mulle taolised ära, aga mängus sellist asja ei tee. Aga muidugi ma jälgin ja mul on väga hea meel, kui tal asjad õnnestuvad.

U18 sarjas on Sul meeskonnakaaslaseks Leemet Loik, kes, nagu Sinagi, selle generatsiooni üks Eesti andekamaid mehi. Kuidas teda iseloomustaksid?

Ta on vahva mees. Mängijana, kui sa vastasena teda närvi ajad, siis on pahandus majas (muigab – toim.). Füüsiliselt on ta tugev ja oskused on head. “Tapjainstinkt” on tal väljakul olemas.

Kui Leemet Loik soovib ühel hetkel siirduda USA üliõpilasliigasse, siis millised on Sinu tulevikuplaanid?

Sihin ka USA ülikooli. Mingi huvi on kuskilt kogu aeg, aga see kõik on veel hetkel vaikselt. Kõva häälega ei ole kellegagi rääkinud.

apellet.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar