INTERVJUU 2/2 | Maik-Kalev Kotsar avaldas, mis nipiga USA kolledžipallurid füüsiliselt nii võimsaks lähevad

-Maik-Kalev Kotsar | Foto: USA TODAY Sports/Scanpix

Eesti koondislasel Maik-Kalev Kotsaril on ees ootamas viimane hooaeg USA üliõpilasliigas NCAA. South Carolina meeskonda esindav 211 cm pikkune hiiglane on valmis andma endast kõik, et enne profikarjääri algust veel korra oma ülikooli nimel endast maksimum anda.

Korvpall24.ee portaal tegi Kotsariga pika intervjuu, mille esimese osa tõime teieni üle-eelmisel nädalal. Käesolevas järjes keskendume rohkem üldistele teemadele nagu näiteks USA üliõpilaskorvpallurite meediasuhtlus, Henri Drelli võimalused NBA draftis, Rauno Nurgeri esimene profihooaeg Hispaanias ja palju muud.

Saame teada ka pealkirjas lubatud põhjuse, kuidas viimaste aastate jooksul USA-sse siirdunud Eesti noorkorvpallurid on lombi taga kehaliselt märgatavalt arenenud ja liha luudele kasvatanud. Kõigi õnneks on tegemist n-ö nipiga, mis kõigile kättesaadav, vaja läheb vaid tahtmist ja töötahet.

Loe ka intervjuu esimest osa, kus rääkisime peamiselt South Carolina meeskonna eelmisest hooajast ning sellest, kuidas Kotsar peab kõige kogenuma mängijana aitama sel suvel uustulnukatel kohaneda ja kogu meeskonnal ühtseks löögirusikaks muutuda.

Kui palju teil USA üliõpilasliigas avalikkuse silm peal on ning kui palju tuleb intervjuusid anda ning meediaga suhelda?

Ülikool tegelikult palub, et meedia ei võtaks ise mängijatega nii palju ühendust. Kõik peaks toimuma läbi kooli. Esilagu peab kooliga ühendust võtma ja alles siis võetakse meiega kontakti. Tavaliselt hooajaväliselt ei taheta, et me väga palju intervjuusid annaks, välja arvatud siis, kui meeskond on selle ise korraldanud.

Kas Eestis on Sul selles suhtes vabad käed või on Sul siin ka silm peal?

Eestis võib ikka meediaga suhelda, pole hullu. Eks kõik annavad oma kodukohtades intervjuusid. Oma osariigi reporteritel on isegi teatav eelis.

Kas teie tegemised hooaja sees ka üleriigilisele meediale korda lähevad või piirdub huvi osariigi tasemega?

Rohkem ikka piirkonniti, aga kui saad NCAA turniirile või näiteks teed Kentuckyle pähe, siis loomulikult tuleb üleriigiline meediakajastus selle kohta. Palju oleneb sellest, kui hästi mängid ja mida teed. Aga igapäevasemad tegevused jäävad oma osariigi meediasse.

Kui kerge või raske South Carolina ülikoolil häid keskkoolipallureid enda juurde meelitada on?

Meie peatreener Frank Martin on üks rangemaid treenereid ja need mängijad, kes tahavad karmi kätt, need on huvitatud. Mõned jällegi ei ole, kuna eelistavad natuke vabamat korvpalli mängida.

Frank Martin on ka Sinuga olnud pidevalt väga karm, aga samas toonitab igal võimalusel, kuidas ta tahaks, et Sul hästi läheks. Kas ta ongi väga nõudlik, aga samas hooliv?

Ta ongi selline treener, et kui näeb kelleski potentsiaali, siis üritab mängijat võimalikult palju edasi suruda. Näiteks sellel hooajal lõpetanud Chris Silva oli, julgen öelda, üks ta lemmikmängijaid läbi kogu senise treenerikarjääri, aga ikkagi karjus ta iga trenn Silva peale ja ei andnud talle midagi lihtsalt. Mida rohkem ta karjub, seda rohkem ta hoolib.

Kas oled juba tasapisi hakanud mõtlema, et viimane ülikoolihooaeg ees ja varsti vaja profikorvpalli edasi liikuda?

Hetkel pole mingeid mõtteid selle kohta. Keskendun pigem järgmise hooaja peale, vaatan kuidas läheb ja siis olenevalt sellest saab edasi vaadata.

Koondisekaaslane Rauno Nurger lõpetas mullu kolledži ja siirdus mängima Hispaania esiliigasse. Kui palju tema profikarjääri debüütaastat jälgisid või isegi suhtlesite jooksvalt?

Väga suhelnud ei ole viimasel ajal, viimati koondises rääkisime. Aga olen jälginud küll, mida ta teeb. Päris mänge pole näinud, aga statistikat olen vaadanud ja mõningaid intervjuusid lugenud. On väga äge, et ta läks Hispaaniasse ja hakkas seal kohe tegusid tegema.

Üha rohkem Eesti noorkorvpallureid on USA kolledžiliigasse siirdumas. Kas tunned, et nüüd kolm aastat tugevalt pildil olles oled paljudele ka eeskujuks selle tee valimisel?

Natuke ikka, aga lõpuks on see ikka iga mehe enda teha. Kui keegi tahab USA-sse tulla, siis tuleb teha endaga tööd ja kui ollakse valmis piisavalt vaeva nägema, siis USA ülikooli ka pääsetakse. Liiga suurt faktorit minul siin ei ole.

Mida arvad Henri Drelli võimalustest saada NBA draftis valituks?

Henri on väga hea mängumees. Kui ta suudab meeskondade treeningutel enda sõna maksma panna ja ennast korralikult näidata, siis on täitsa võimalus olema.

Mida sellistel draftieelsetel treeningutel mängijate puhul üldse jälgitakse?

Skaudid on ikka väga professionaalsed ja nad vaatavad kõike, nii oskusi kui ka suhtumist. Kas sa tuled trenni varem kohale või tuled viimasel minutil, kas sa teed ise sooja ja hoolitsed oma keha eest või sa lihtsalt ootad, kuni sinu kord kätte jõuab jne. Vaatavad absoluutselt kõike, mida vaadata annab. Kindlasti ka seda, et mängijal liiga palju vigastusi poleks olnud.

Kas sinusugusel meeskonnamängijal on ka võimalus NBA-sse pääseda või on see liiga pigem suurtele ründevirtuoosidele?

Ma arvan, et kõik, kes korvpalli armastavad ja enda kallal tööd teha tahavad, neil on võimalus saada NBA-sse. Vahet pole, kas sa oled Kobe Bryanti mängustiiliga või puhtalt meeskonnamängija.

Aga NBA suveliiga mänge vaadates jääb kohe silma, kuidas kõik mehed üritavad näidata, mida nad palliga suudavad toimetada ning erilist tiimimängu ei näe? Kuidas sinusugune mängumees seal üldse silma saaks jääda?

Suveliiga ja NBA tütarliiga G-liiga on puhtalt sellised “jookse-viska” üritused. Kõik proovivad ennast seal kehtestada ja näidata, et suudavad skoori teha. Kui ma peaks sinna minema, siis kõige mõttekam oleks siiski oma mängu juurde jääda ja mängida täpselt nii nagu ma seda tavaliselt teen, andes endast maksimumi. Midagi uut leiutama pole mõtet hakata.

-Maik-Kalev Kotsar | Foto: AP/Scanpix

Sind ja teisi meie USA-s mänginud pallureid vaadates jääb esimesena silma see, et kehaliselt tullakse tagasi oluliselt võimsamana. Mida seal USA-s teiega tehakse, et see lihas nõnda hästi kasvab?

Jõusaali tehakse. Loomulikult on faktoriks ka see, et 18-22-aastaselt tuleb niisama ka liha luudele. Aga jõusaali tehakse USA-s ikka väga korralikult. Meie South Carolinas teeme vähemalt neli korda nädalas ja jõusaalis tuleb endast maksimum anda. Kogu aeg paneme täiega ja pärast jõutrenni olen täiesti läbi. Näiteks kui on alakeha päev, siis mõnikord on nii, et ei saa ise ennast püsti. On vaja abi, et jalad alla saada. Hooaja keskel on see veidi leebem. Täitsa nii pole, et ise püsti ei saa, aga jalad on ikka täiesti nuudlid all.

Sulle jõutreening meeldib?

Mulle on jõusaal kogu aeg meeldinud. Kui see aitab mind korvpallis paremaks mängijaks saada, siis mulle meeldib seda teha. Seda meelt olen ma kogu aeg olnud.

Kuidas USA kolledžikorvpalluritel üldiselt töökusega on? Kas kõik on sellise suhtumisega?

Üldistada pigem ei saa, on igasuguseid mängijaid. Võin öelda, et meie ülikooli tulles muudmoodi ei saa, kui peab olema hea tööeetikaga. Frank Martin lihtsalt ei talu midagi muud.

Oled Sa oma ülikoolikarjääri ajal mõelnud ka selle peale, et võiks juba profikorvpalli minna, et saaks hakata palgaraha teenima?

Ikka oleks tore raha teenida, aga arvan, et palju väärtuslikum on saada ülikoolikraad kätte ja mängida viimane aasta lõpuni ja siis hakata professionaaliks.

Kuidas Sul õpingud sujuvad?

Hästi, praegu siin just õppisin natukene. Mul on online-kursused hetkel käsil. Saan finantskraadi, mille kõrvalerialaks on IT. Lõpetan tähtajaliselt, kuigi tegelikult saaksin uueks kalendriaastaks juba kõik asjad tehtud. Aga sättisin oma kava nii, et ma lõpetaks ikka kevadel mitte detsembris. Siis jääb USA viisa kehtima ja saan korvpallihooaja lõpuni mängida. Seega olen õppimisega isegi natuke tähtajast ees.

Et Sul oleks reaalne oht, et USA viisa lõppeb enne hooaega ära, kui varem õpingute osa lõpetaksid?

Ma tegelikult täpselt ei tea, kuidas sellega on. Aga peaksin vist magistriõpet alustama, et saaks rahulikult lõpuni mängida. Pigem lasen kevadel SEC konverentsi mängud väiksema õpikoormusega, et saaks täielikult keskenduda korvpallile ja sellega oma šansid järgmiseks hooajaks võimalikult heaks mängida.

Kuidas Sina meie noore generatsiooni ühe esindajana Eesti korvpalli tulevikku näed?

Arvan, et Eesti korvpalli tulevik on väga helge. Noori kasvab peale ikka väga suure kiirusega. Alustades näiteks (Sander) Raiestest, (Kristian) Kullamäest ja (Henri) Drellist ning lõpetades noorematega, kes juba välismaal mängivad. Loomulikult on ka Eesti noorteliigad väga hea tasemega.

Kas oskad võrrelda praegust noorteliigade taset selle ajaga, mil Sa ise mängisid?

Tagasi vaadates tundub enda aeg ikka kõvana ja vastased tugevatena, aga eks korvpall on teinud Eestis ikka tugeva sammu ülespoole.

Seega, Sa ei pelga, et koondises läheb ühel hetkel kitsaks ja tulevad noored vihased mehed, kes tahavad Sinu kohta ära võtta?

Ma just loodan, et sellised mehed tulevad. Siis saab konkurentsi kõvemaks ja läbi selle ise ka paremaks.

balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar